Kangete- meeste ja naiste võidujooks

Kodunt 10km rattasõitu Laagri küljeall asuvasse Saunapunkti andis märku reiepealsetes, et esmaspäevane Võidupühamaraton on selgelt veel jalgades ning möödunud aastast 1:10:28,5 ajast paremat pole kindlasti oodata. Kuna nädala eest sain pärast doonorvere andmist kingituseks mee ja päev hiljem sellele järgnenud külmetuse üles korjatud, siis võistluspaigas ligi tunnike enne starti sõin kahe suu poolega just seda sama mett. Nii HoneyPower esindajad, kui hea sõber Valdo Jahilo vaatasid, et ammutan energiat naturaalsel moel. Rada oli sama põnev, kui eelmine aasta ning ka kriimustusedki ei jäänud sel aastal tulemata. Ehk kui eelmine aasta kündsin vasakus jalas oleva CEP säärise katki tunnelis roomamise tagajärel, siis nüüd tuli juba 2 takistust hiljem alla vanduda kivimüürile, kus siis esimese katse järel alla sadasin, et mõlemat kätt kriimustasin. Lollipeaga pärast mudaravilas käiku pühkisin kaamerat mudase käega, arvates, et se must ja vajab puhastamist… aga läks pisut mööda… Kõikidest neist 40+ takistusest saab aga juba parema ülevaate siit videost. Pisut pikk on, kuid 4x lühem, kui Delfi otseülekande kraam.. 😀 Igaks juhuks mainin ära ka, et se jooksmine on enamjaolt 4x kiirendusega, kuniks siis miskit põnevat rajal.

Mõned kaadrid, mis Delfist leidsin kronoloogilises järjestuses. Fotod: Ilmar Saabas:

Väike suplus

Enne seda heinakuhja olin selja taga olevast Urmasest (paremal) jupp maad taga..

Enne seda heinakuhja olin selja taga olevast Urmasest (paremal) jupp maad taga..

Ka finišhijoone ületamise järel olin kaugel temast maas 😀

Hetked peale mudaravilat ehk torust välja...

Hetked peale mudaravilat ehk torust välja…

... ja edasi

… ja edasi

Uhke medali omanik

Uhke medali omanik

Kui nädala alguses toimunud Võidupüha maratonil unustasin nohu kõrval oleva köha 42,2 km jooksul köhida, siis täna seda ei juhtunud ning se isegi suurenes mõneks ajaks pärast raja lõpetamist. Õnneks külmetus siiski tõsisemaks ei läinud ja juba peagi loodan saada selle kõigega ühele poole. Enne tuleb muidugi uus mesi soetada, sest ju stardi eel sai purk tühjaks söödud. Lisaks kõigele Facebookis oleva Eestimaa Liikumise kampaania raames võidetud Nike isetormavad, milleks osutusid Nike Zoom Wildehorse 2 sussid – osutusid sel korral rajal parimaks valikuks. Juba nende muster ja nagad talla all hoidsid mind kindlalt mudastel-  ja märgadel radadel kindlalt teel.

Rada oma vingerdustega

Rada oma vingerdustega.. Kliki kaardile ja näed rada täpsemalt!

Hetked pärast kivimüüri ja enne suurt rehvikuhja. Foto: Janek Oblikas

Hetked pärast kivimüüri ja enne suurt rehvikuhja. Foto: Janek Oblikas

Lõpplik aeg pärast finišhijoone ületamist oli 1:14:46,6 ning 287 koht 585 osaleja seas. PS! Loodetavasti tuleb peagi ka postitusi teistest jooksudest, mis vahepeal tehtud ja siin kajastamata.

Advertisements

Füüsilise vormi kõver algus

Veebruar oma lühikese kuuga on võtnud ära selle lusti treenida end paremaks. Nimelt juba enne kui kuu alata jõudis, tuli väike külmetus kurku, mis põletikuliste mandlitega ei lubanud mistahes alal väga suuri pingutusi ette võtta. Kui korraks läks paremaks ja end taas õue jooksma sättisin, siis järgmisel päeval oli kõri taas valus… Pingutada ja joosta ju võiks, kuid hingamisteede halvatus on jätnud mind rajaäärde..

Valmis startiks..

Startiks valmis..

Hoogsalt lõpuni.

…ja hoogsalt lõpuni.

Aga sellest hoolimata vedasin end pühapäeval, 1. veebruaril Sparta Spordiklubisse, kus toimus Wattbike rattasõidu võistlus ehk Sisetriatloni teine etapp. Nii nagu esimesel etapil sõudmises, oli ka see ala minu jaoks täiesti esmakordne katsumus. Võistluse alguses sain korraks ekraanilt märgata numbreid. 4km distantsi läbisin keskmiselt 49-51km/h, kurat sellist kiirust oma chopperiga sisse saada võib ainult unistada. Ka Nõmme mäest alla üle 36 pole kätte saanud… Lõpetasin oma vanuseklassis selgi korral viimasena, kui ajaks oli 6:13,63.

Sportlikud Rebased. Foto: Heidy

Sportlikud Rebased. Foto: Heidy

Pisut rohkem, kui nädal hiljem oli minu kurgu tervis endiselt samas seisus aga kuna nimi oli võistlusprotokollis kirjas ja raha makstud ning minu armas abikaasa kohe tundis üli suurt puudust, siis seadsime oma sammud Radissoni hotelli suunas. Toimus seal ju selle aasta esimene trepijooksu võistlus. Gerda oli endaga ühes meelitanud võistlema kaks head sõbrannat, ühe kunagise ja teise praeguse töökaasase. Igal juhul ka neile meeldis se nõnda väga, et üks kahest otsustas ka peagi suitsetamisest loobuda ning taas end spordisaali koos Gerdaga vedama hakata. Elame näeme! 🙂 Treppidel oli Gerda endiselt tubli omas tempoklassis ajaga 6:36.

Kohe on lõpp käes. Foto: Gerda

Kohe on lõpp käes. Foto: Gerda

Mina aga läbisin torni koguni kahel korral nagu eelmine aasta. Sel korral juba teadlikult plaanisin kahel korral torn läbida. Esimese korra eel panin kaamera 3-4 korruse vahel oleva aknalaua peale ja teisel korral haarasin selle endaga kaasa, kui kaamerast möödusin. Nii kummaline, kuid suure tõenäosusega oleksid need kaks aega tulnud väga ühte auku joostud, kui kaameraga poleks midagi tegemist teha olnud. Lisaks oli teisel korral soe pusa peal, mis tegi kogu selle distantsi läbimise veelgi raskemaks.

Esimese ringi aeg ja teise ringi aeg. Protokolli said tulemused täpselt järjest ehk jagasin iseendaga 16. ja 17. kohta.

Protokolli said tulemused täpselt järjest ehk jagasin iseendaga 16. ja 17. kohta.

Ägedalt kasvanud kurguvalud on vähendanud minu treeningmahte. Joosta tahaks väga, kuid jaanuaris ülemisi hingamisteid külmetanuna ei ole seda väga teha julenud. Tihtipeale on selline äge tunne kurgus, et nüüd põleb mõni süsi kurgus ning pidevalt on “okas kurgus” tunne, millest mitte kuidagi lahti ei saa. Igapäevaste menüüde hulka kuulub piparmünditee meega. Lisaks saab paaril korral nädalas tehtud kapis ja laual leiduvast värskendavaid smuutisid. Enamasti sisaldavad need ingverit, mett, banaani ja teisi puuvilju koos keefiriga. Kui viimast pole, siis saab se asendatud mõne jogurtilisega. Kurguvalu aitab ehk kirjeldada ka see, et kui oma perearsti juures käisin ja palus suu lahti tegemise järel “AAA” öelda, siis se hästi ei õnnestunud, kuna toppis keelele mingi jäätisepulga laadse pulga, et näha, mis kurgus toimub. Sel hetkel tekkis suhu-kurku selline refleks nagu kutsuks okset esile ja nimetatud pulga asemel on hambaharja tagumine ots.. Peale seda visiiti tarbin spreipudelisse peidetud retseptiravimit, mida kolm korda päevas kurku pihustada.

Igal juhul loodan, et need hädad kaovad varsti ära, kuna kohe-kohe on taas võistlus treppidel. Sedapuhku siis Olümpia hotelli treppidel, mis ühtlasi on ka Sisetriatloni viimaseks võistlusalaks. Kuhu lähen olenemata minu vähesest treeningpraktikast..

Kui tervis lubab, siis varsti jälle jalul.. Foto: Gerda

Kui tervis lubab, siis varsti jälle jalul.. Foto: Gerda

Muusika valik osutus sedapuhku seitsme hooajalise teleseriaali Sons of Anarchy tunnusmuusika “House of the Rising Son” kasuks kuna se on üks väheseid nii pikku seriaale, mida vaadanud olen. Ning suvisel ajal kehastun oma chopperiga natukenegi üheks neist… 🙂

Esimesed treeningud uuel aastal..

Käesolevaks aastaks seatud eesmärk anda endast maksimum ja treenida nii palju kui võimalik, et sügisel võiks jõuda mudase takistusjooksu ehk OCR (Obstacle Course Race) Maailma Meistrivõistlustele.

Eelmisel aastal osalesin Eestis KõvaMehe ja Soomes toimunud ToughVikingi jooksudel, mis näitasid selgelt minu nõrki kohti. Jooksmisega saan ilusti hakkama, kuid suurt ajakaotust tuli neil üritustel peamiselt takistustel kus tuli pisutki ronimisega tegeleda. Ehk üheselt mõistetavalt jääb jõust puudu kogu ülakehas. Oleks käteski natuke rohkem jõudu jaksaksin siis ka ahviredeli lõpuni läbida.

Foto: Gerda

Foto: Gerda

Sellest kõigest tulenevalt aasta esimese kuu olen suuremalt jaolt treeninud kodus nelja seina vahel. Lisaks tuli juurde ka ligikaudu 70km nii jooksmist kui käimist. Ning esimakordselt kogusin mõned kilomeetrid ka sõudeergomeetril.

Alfa Race 2015

Alfa Race 2015

Seda tegin siis Sisetriatloni võistlus sarja esimesel etapil Alfa Race 2015 võistlusel. Oma vanuseklassis sattusin kohe esimese sõiduga finaali, kus 1000 meetrit läbisin 4 minuti ja 6,1 sekundiga. Võitjale kaotasin ligemale 300 meetriga ehk peaaegu 1,5 minutiga. Võistlusele registreerunud 11 osaleja hulgas lõpetasin 10 kohaga, seda sel põhjusel, et üks osaleja ei tulnud starti kohale…

Peamiselt on minu igapäevastesse süvalihaste treeningutesse mahtunud istulitõusud, käärid, kätekõverdused, kükid, lõuatõmbed ja plangud. Lõuatõmmete jaoks erilis vahendeid pole. Kasutan selleks magamistoa otsas asuva kamorka (riiete ja muude tarvilike asjade hoiupaik) uksepiita. Alustan ikka sellest, et haaran korralikult kinni ja siis tõmban end üles. Vahel hoian seal üleval end pea minuti, seejärel lasen end aeglaselt alla ja tõmban üles tagasi. Kõiki harjutusi teen 5-10ste kordustega kümne kaupa, vastavalt sellele palju mul jaksu parajasti on.

Plangulistest harjutustest on aga parimaks koormuse kogujaks kõhu- ja kätelihastele “plangul kõnd”.

Nii seda kui teisi neid harjutusi näed järgnevast klipist, mis võtab kokku suuremalt jaolt kõik minu jaanuari treening viisid. Videos leidvuva muusika kohta saab öelda nõnda, et ametlikus muusikavideos  osalesin suvel ka ise. Minu tunneb ära ta alates 2:42 eekraanile ilmuvate käte järgi. Nimelt oli mul kätes üks suuremat sorti automaat M16.

Minu mängukann

Minu mängukann

20140611_173245(0) 20140611_173254

dJ Smash

dJ Smash

dJ Smash

dJ Smash

PS!

Sisetriatloni sarja kuuluvad:

1. Sõudeergomeetri võistlus 24. jaanuar

2. Wattbike võistlus 1. veebruar

3. Olümpia hotelli trepijooks 2. märts

2014. aasta blogi statistika

WordPress koostab iga aasta oma kasutajate kohta pisut statistikat. Nii sain ka mina oma valiku kätte. Igal juhul on seda põnev vaadata.

Krõmpsuvad numbrid

New Yorki linna metroorong kannab 1200 inimest. Seda blogi vaadati 5500 korda aastal 2014. Kui se oleks NewYorki rong, siis peaks se kõikide nende külastajate veoks sõitma 5 ringi.

Üles laeti 133 pilti kogu mahuga 204 MB. Se teeb keskmiselt 3 pilti päevas.

Töiseim päev oli 15. aprill, mil ühte kokku külastas blogi 145 vaatajat. Selle päeva populaarseim postitus oli Kurva lõpuga pulsikellale asendust otsides.

Postitused aasta jooksul

Postitused aasta jooksul

Vaatamisväärsused

Need viis postitust kogusid aasta jooksul kõige rohkem külalisi:

1. Kurva lõpuga pulsikellale asendust otsides167 külastust

2. Nike+ toodete hingeelu omast kogemusest150 külastust

3. Kannatusterada..88 külastust

4. Kokkuvõte Rooma maratonist81 külastust

5. Esimene suurem võistlus kodumaa pin..56 külastust

Nii nad leidsid mind

Nii nad leidsid mind

facebook.com

katujookseb.blogspot.com

jooksjad.ee

jooksenjooksen.wordpress.com

bloglovin.com

Screen Shot 2014-12-30 at 20.45.33

Ja siit nad tulid

Lisaks eelpool mainitule, annan teada, et vaatamiste arvu kasv on märgatav.

2014. aasta pingerida

2014. aasta pingerida

2012. aastal kui juunis kirjutamist alustasin, oli aasta lõpuks 1133 vaatamist. 2013. aasta lõpuks aga 1487. Ning sellel aastal üksinda 5552 vaatamist hetkel. Läbi nende aastate kokku on aga tehtud 8171 vaatamist.

Riikide pingerida kokkuvõttes on vaadatavuselt aga järgmine:

Eesti – 7482

USA – 193

Soome – 174

Rootsi – 45

Norra – 44

Läti – 26

Saksamaa – 25

Prantsusmaa – 23

Venemaa – 22

Inglismaa – 13

Austraalia – 12

Taani – 8

Hispaania – 8

Luksemburg – 6

Šveits – 6

Leedu – 6

Austria – 5

Itaalia – 4

Poola – 4

Kreeka – 4

Hong Kong – 4

Holland – 3

Jaapan – 3

Küpros – 3

Belgia – 3

Taiwan – 1

Rumeenia – 1

Tai – 1

Kanada – 1

Albaania – 1

Lõuna-Aafrika – 1

Portugal – 1

Endiselt on blogi 97% kodumaiselt eesti keeles, ainult märksõnad ja võistluste viited ning toodete tutvustused kohati ingliskeelse nupuga.

Seda kes ja kui palju külastab minu blogi järgmise 12 kuu jooksul, saame näha umbes aasta pärast. Seniks aga mõnusat aastavahetust!

Linnadejooks vol.3 sai lõpu

Olin Delfi koosseisus registreeritud oktoobri esimesel laupäeval toimuvale Tartu Linnamaratoni poolmaratoni starti. Paraku seal mitte osalemises jõudsin selgusele alles eelmisel ja üle-eelmisel päeval. Nimelt olin end varem pisut ära külmetanud ning otsustasin, et sel korral jääb se minu jaoks ära, sest pidasin tähtsamaks tervise hoidmist ja kindla peale Linnadejooksu sarja lõpetamist.

Viimane Linnadejooksu sarja etapp toimus kohe päev pärast Tartu Linnamaratoni. Jooksule läksin taas vastu ainult geelidega ehk ilma joogivööta, seda nii nagu olen teinud alates pärast juunikuus toimunud Narva Energiajooksu poolmaratoni, kus distantsi esimestel kilomeetritel kukutasin vöö pealt pudeli korgiga vastu asfalti ja kasutuskõlbmatuks se kork ja pudel muutusid. Tänu sellele oli algus tavapäraselt Paide-Türi trassile kergem ja lihtsam joosta.

Foto: Mallor Malmre/CEP Eesti

Foto: Mallor Malmre/CEP Eesti

Kummaline oli see, et kui terve se teekond ühest linnast teise vaba ainult jooksjatele, siis Paidest väljumise järel jooksid enamus rajal olnutest sõidutee paremas servas. Ka siis olid nad seal, kui teekonna jooksul osutus se jääma väliskurvi ja tegema teekonna pikemaks. Isiklikult läbisin tee siiski vasakus servas ja tegin tänu sellele kõik kurvid sirgeks. Viimasel paaril kilomeetril tõstsin tempo suhteliselt maksimumi lähedaseks ning lõpetasin võistluse seni parima ajaga 1:06:9,7 ümardatult aga 1:06:10.

Selle jooksuga saan nüüd lõplikult joone alla tõmmata kolmandale Eesti Linnadejooksu hooajale.

Linnajooksud:         2012    vs.   2013  vs. 2014:

Tartu 10km:             55:30           54:02              54:30

Rapla 10km:                                                           46:50

Rakvere 21,1km:      2:04:32        1:59:00        1:54:04

Narva 21,1km:         2:02:28        2:06:18         1:46:51

Pärnu 9km:              49:11           46:19               58:07

Tallinn 42,2km:       4:42:19        4:49:46         4:13:26

Paide-Türi 13,6km:  1:13:54       1:10:01          1:06:10

Kokku:                  11:47:54     11:45:26      11:39:58

Osales:                   233 (208)    231 (199)       155 (107)

Kui siin nüüd neid eelmise aasta tulemustega võrrelda, siis aja võitudes on märgata suurt edasiminekut. Siinkohal tuleb veel arvestada teadmisega, et Raplas toimund 10km Selveri jooks oli kavas esmakordselt ja Pärnus jooksin poismeestepeo järel täieliku pohmakaga. Ning ikkagi on lõppaeg parem, kui oli varem.

Seda kui palju erinevates jooksusarjades järgmisel aastal võistlen. Kas nende hulgas võib olla neljandat korda Linnadejooksu sari ja teist korda Järvejooksude sari või mõni muu? Sellest ja teistest plaanidest saab teada juba uutes blogipostitustes.

Tallinna Maraton vol.3

Nädala eest joostud Tough Viking Finland ja Pärnu 2 Silla jooks on küll juba unustatud, kuid jalgades oli veel väsimust siiski tunda. Seda eriti distantsi teises pooles.

Enne esimese ringi lõppu. Foto: Ilmar Saabas/Delfi

Enne esimese ringi lõppu. Foto: Ilmar Saabas/Delfi

Hommik algas ilusti, sõin enne kodunt lahkumist kõhu kaerahelbepudruga täis ning pakkisin võtsin kaasa valmis pandud võistlusriided ja geelid koos vööga. Kuna teeninduspunkte kodusel Tallinna Maratonil on iga kolme kilomeetri tagant, siis otsustasin, et sel korral ma enda vööd joogiga kaasas ei kanna. Selle asemel varusin igaks juhuks mõne geeli teele rohkem kaasa. Üks geel iga 5km tagant sisse ja energiat jagub ilusti lõpuni joosta.

Enne starti oli nii mõnigi tuttav fotograaf maratoni expo ala läheduses pilte tegemas ja suheldud sai ka tuttavate kaasjooksjatega. Stardikoridoris seisin 4:15 grupi tempomeister Renna Järvalti läheduses, kuid enda üllatuseks sattus minu tempo pisut kiirem olema. Esimesed 20-30km jooksin 4 tunni tempos ja siis hakkas hoog järjest rohkem ja rohkem raugema. Umbes 35km juures tuli seljatagant Renna, kes kutsus mind nimeliselt oma punti. Õnneks suutsin selles tempos kuidagi moodi lõpuni end vedada. Jalad olid üsna kanged all, kuid sain hakkama.. Suur kalliga tänasin Rennat pärast lõppu, kes aitas mulle vormistada uue parima maratoniaja senise 4:27:19 asemel tuli nüüd 4:12:53. Tänud ka sulle Tiit, kes sa iga aasta mind raja ääres ergutad oma perega! 🙂

Seega, kui veel möödunud aastal oli Tallinna maratoni aeg mul 4:49:46, siis aastaga on rekordit kahel korral kokku üle poole tunni.. 🙂 Samas tempos aegu parandades, võib loota lähitulevikus ka 3:30 tempo peale mõtlema hakkamist… Elame, näeme…

Esmakordselt sügisjooksu raames oli rajal ka Gerda, kes sel korral läbis koos oma sõbranna Tähtega kepikõnni 10km pikkust rada. Kahjuks meil trehvata ei õnnestunud maratoni alal ja raja lähistel, kuid tubli ponnistus siiski hinnet 6 väärt, 5 palli süsteemis.. 🙂

Elamuste rohke nädalavahetus

Põnev ja pikaks ajaks meelde jääv nädalavahetus algas  hommikuse laevareisiga Soome suunas. Kogu tripi tegi meeldivaks see, et minuga tulid kaasa mu kallis väikevend Siim ja parimad põhikooliaegsed klassivennad. Kõik nad tulid mulle raja äärde kaasa elama ning õhtuks mõtteid koguma. Siin kohal tuleb nüüd meelde tuletada, et tegemist oli KõvaMehe jooksu laadse muda-takistusjooksu Tough Vikingiga. Kus 12km pikkuse tee läbimisel tuli ületada 15 erinevat takistust. Kuna võistlusele õnnestus mul registreeruda ajakirjanikuna, siis 88€ osavõtu tasu maksma ei pidanud. Lisaks sain pääsu VIP alale, kus pakuti ohtralt süüa-juua. Pressikaardi riputasin Laurile kaela,  kes hakkas stardi-finishi paiga vahetus läheduses pilte tegema nii minust, kui teistest rajal olijatest koos erinevate takistustega, mis ette jäid.

Kollane plekk mustal taustal.

Kollane plekk mustal taustal.

Peale võistlusriietuse selga panemist asusin sooja tegema. Kusjuures vahepeal olid Lauri, Mihkel ja Jaak koos Siimuga märganud, et kõik osalejad ümberringi kannavad pikemat riietust erinevalt minu lühikese- varrukalise ja säärise kõrval.

Stardini oli rohkem kui 20 minutit. Otsustasin selle aja sooja teha stardiala läheduses lavast 30-50 meetri kaugusel. Sõjaväelaslikud harjutused erinevat sorti kätekõverduste, kohapeal jooksu imiteerimise ja harkhõpetega välja. Nende kõige trooniks ikka burpeesid ehk eestikeeli kosmonaudid. Üles hüpped koos kätekõverdustega..

Enne stardikoridori minekut kontrollis Siim mu peas oleva GoPro kaamera seadistusi, et need video tegemiseks korras oleks ja siis suht kohe läksin rajale. Esimene takistus Soomest pärit ameerikajalgpalluritega. Õnnestus mul neist nõnda mööda joosta, et komberdasin raja ääres olevate heinapallide otsa.. edasi tuli aga paarisaja meetri pärast juba ehitusjäätmete konteiner täidetud jääveega. Enne seda võtsin muidugi kaamera peast ja ulatasin nädal varem Gerda poolt mulle määratud jääämbri testi edasi anda Valdo Jahilole. Selle vahega, et mina end ämbri täie veega üle ei valanud, vaid jooksin sõna otseses mõttes sellest jääveega täidetud konteinerist läbi. Pidin ka pea vee alla pistma kuna teel oli takistus, mis osutaski pea vette pistma.

Winter is coming.

Winter is coming.

Nõndaks tuli jäävettinuna joosta järgmise takistuseni sadakond meetrit. Ees ootas sedakorda mitmetest kõrvuti seisvatest kõrgete seinadega konteinerit. Nendest tuli korda mööda üles-alla ronida kuniks kõik nad ületatud. Konteinerites sees ja ees maas olid suured liivaga täidetud kotid, et oleks kergem ronida. Kuigi seda just väga kerge märgades riietes teha polnud…

Kolmas takistus läbi ja ligi kilomeeter hiljem oli konteiner täis muda, mis lõhnas kui turvas. Muda laadset ollust oli küll ainult esimene pool konteinerist, teises pooles oli tühjus. Neid kahte pooli eraldas mingi sein koos palgi ja suurema võrguga, et oleks kergem edasi ronida. Otsustasin käigu pealt selle takistuse läbida konteineri vasakust küljest. Kui olin jalad toetanud konteineri servale, siis tõukasin ja hüppasin nii kaugele teise otsa kui ulatusin. Ainult parem suss vajus kergelt muda sisse. Igal juhul läks õnneks ja suuri ajakulutusi ei teinud siin. Kodus hiljem videot ja pilte vaadates, oli nii mõnigi teine osaleja kuni kaelast saati sinna mutta sisse hüpanud.

Olin otsustanud enne võistlust rada läbida võimalikult kiiresti, kui jäängi mõnel takistusel toppama pisut kauemaks, siis tuleb se tagasi teha kõik jooksurajal. Nii ka õnneks läks ja kõigil korral kui joosta sai, möödusin paljudest kes mulle teel ette jäid. Võistlusjuhendis oli kirjas, et kui mõni takistus, mis osutub raskeks ja sooviti vahele jätta kas tervislikel põhjustel (rasedus või südamehaigus) või nõrkusest, siis tuli sooritada 30 järjestikust kättekõverdust. Ja nii igakord, kui miskit osutus vastuvõetamatuks.

Tuli.

Minu teele jäid teiste hulgas veel kaldseinad või siis viltused aiad, millest tuli üle saada. Lisaks veel mägised alad koos treppidega, kus tuli ületada ka autorehvidest koosnevat ala. Põlevatest liipritest sai korduvalt üle hüpatud. Mitmeid kordi sai supeldud vees ja pistetud pea üleni järve vee alla. Roomata sain nii traataia, kui ka maskeerimisvõrgu all, lisaks ka torus, mis oli suunaga järvele.

Ramp. Foto: Lauri Laidna

Ramp.

Ees ootas ka üks kardetud kaarsein ehk ramp. Analoogseid rampe leidub ekstreemsete rula, rulluisu ja trikiratturite parkides. Siin tuli aga sellest kaarseinast üles joosta ja kätega end üles tirida. Esimesel korral se üles saamine kohe hästi ei õnnestunud ja nõnda libisesin alla tagasi. Teisel korral ootasin kuniks seina keskel vabanes köis ning jooksin täiest jõust ja haarasin köiest. Tänu sellele köiele sain ka üles. Lisaks ka sellele, et üleval üks noormees kes ootas oma tiimikaaslasi tõmbas alguses järsult sellest köie teisest otsast ja hiljem siis ka minu käest ning üles ma saingi. Oleks võinud ju ka kedagi ootama sinna jääda, kuid keda. Ühtki tuttavat mul ju rajal rohkem polnud. Läksin seega edasi.

Järgmisena ootas ees ahviredel, millest enamuse suutsin omal jõul läbida. Aga viimasel paaril meetril siiski libisesin alla. Kuna siin ühtki kontrolöri silma ei jäänud, siis võtsin kätte ja jooksin edasi järgmiste takistusteni. Aga se ahviredel näitas ühe nõrga koha minus ette. Kätes on liiga vähe jõudu ja tuleb hakata trenni tegema.

10.000 volti. Foto: Lauri Laidna

10.000 volti.

Viimaseks tuli läbi joosta takistusest nimega 10.000V ehk kümmetuhat volti. Siin oli paarikümne meetri pikkusel alal väga palju rippuvaid elektrivoolu all olevad juhtmeid ning raja ühest otsast kasteti kõiki osalejaid veel veekahuriga märjaks, et surakas oleks paremini tunda. Kuna mul õnnestus särinat tunda kolmel korral, siis julgen öelda, et takistuse nimi tekitab hirmu hullemaks katsumuseks. Tegelikult meenutas se aga lihtsalt ühte suurt elektrikarjuse ala, mille üks surakas tundub kui lihtne väike näpistus.

Selle takistuse lõppedes sain kaela uhke medali ja mõnusate emotsioonidega sõprade näoilmed. Ootasid, et saaksin suuremat särinat või komistaksin elektrikarjuse alas veekahuri otsa. Sellega valmistasin neile pettumuse. Aga nagu aru sain, siis Laurile pakkus se võistlus sedavõrd huvi, et mine tea ehk on lootust näha teda enda kõrval kunagi mõnel sellisel üritusel osalemas. Seda siis kui raatsib pühapäevaste rulluiskude asemel pisut ka jooksutrenni tegema hakata.

Edukalt läbitud.

Edukalt läbitud.

Nõndaks siis ka esimene rahvusvaheline Tough Viking Finland võistlus 12 kilomeetri ja 15 takistusega sooritatud ajaga 1:19:26,1.

Sellise loo kirjutasin Delfi jaoks, mida kaunistavad pildid minu ja Lauri poolt ning video täielikult minu.

Lisaks veel korraldajate poolt mõne tunniga valmis meisterdatud tiiser-video, kus teravam silm näeb ka mind ennast. 🙂

Edasine päev nägi ette seda, et sõitsime laevaga koju tagasi. Sain niisked jooksuriided koju jätta ja kaasa haarata kuivad. Selga tuli panna mul aga Supermehe kostüüm, et ära saata oma poissmehe iga. Pidutsesime Pärnus, kuhu kaasa tuli ka minu teine kallis vend Jaanus. Igaljuhul pidutsesime nõnda, et järgmisel hommikul Pärnu 2 Silla jooksule minnes oli mul süda paha.

Rohkem sellist nalja ei tee.

Rohkem sellist nalja ei tee.

Stardi-finishi paigast ööbisime umbes täpselt kilomeetri kaugusel. Võtsin mõned eurod kaasa, et teel sinna endale süüa osta. Kuidagi sai nõnda tehtud, et sõbrad klapitasid end kõik ühe auto peale ja mul tuli linna minna oma kondimootoriga. Ehk kere kerge sörgiga soojaks. Tee pealt leidsin burksiputka kust süüa ostsin. Aga mitmed liitrid kanget alkoholi mu organismis jätsid siia oma sügava jälje. Ära suutsin ühest burgerist süüa ainult pisut salatit ja pool kotleti. Ülejäänu viskasin minema. Kogusin siis energiat ainult veest ja jooksusõpradega suheldes.

Stardi järel sain ühe oma kõige aeglaseima tempo võetud. Väljas olnud palava kuumuse tõttu valasin igas joogipunktis ühe topsi vett pähe ja teisest sõõmud vett kõrist alla. Ligi kilomeeter enne lõppu nägin reisi seltskonda tee ääres mind ergutamas. Kui nende ees käed üles tõstsin, siis lasi Mihkel suruõhupasunaga vilet otse kõrva ja se ehmatas mitte ainult mind vaid ka teisi läheduses olnuid korraks ära. Kuna rada oli pisut muudetud, ehk kogu Pärnu jõeäärne ala lõplikult asfalteeritud, siis uueks raja pikkuseks oli 9,8km. Ning minu selle teepikkuse uueks rekordiks 58:07. Aga ega pohmakaga just kerge olnud ka.. Lõpuks meenub ka pisut positiivsust, nimelt lisaks raja valmimisele Pärnus – olid korraldajad ka uhke medali meisterdanud. 🙂

Thänx sõbrad, kes te toetasite mind sel nädalavahetusel nii kuis oskasite. Ka sind Mihkel A. tänan, kes sa kaasa ei saanud tulla. 🙂

Eesti esimene kottpimedas ööjooks ning lõpp järveäärsete ringidega..

Peale Saadjärve tuli paari nädalase pausi järel kaua oodatud Rakvere Ööjooks, mida sel korral võis tõesti ööjooksuks pidada. Toimus se nüüd ju augustis, kui ööd on pimedamad.

oodates bussi..

oodates bussi..

Enne võistluse toimumist uurisin veebist rajavalgustuse kohta ja nagu selgus feisbuugis ringi kolades, siis korraldaja otsis inimesi, kes oleksid valmis autotuledega jooksjatele teed näitama. Ühtekokku jäi katmata ligi 1,5km pikkust maad. Seda küll mitmes jupis, kuid ikkagi oli seda päris palju. Selles teadmises võtsin endaga kaasa vilkuva helkur-käepaela ja pealambi. Üks siis seljataga liikuvate sõidukite ja jooksjate jaoks ning teine enda ees oleva tee valgustamiseks. Tuleb tunnistada, et tegin õige otsuse, kui need kaasa võtsin. Oli neis pimedates lõikudes üsna suur seltskond minu ümber. 🙂 Kuulduste järgi oli ka neid jooksjaid kes kehva valgustuse ja nõrkade raja julgestajate abita eksisid teel ja said seetõttu disklahvi. Hea, et kedagi alla ei aetud.

Ainus pilt kus mind sel rajal näha...nõnda pime oli väljas :D

Ainus pilt kus mind sel rajal näha…nõnda pime oli väljas 😀

Päev algas vihmaselt ja seda tuli ka Rakveres, kui hotelli läksime ja seal oldud aja jooksul sain stardimaterjalidel järgi käidud. Üks suur nõmedus ja tüütus on se ühtne punane särk. oK, jah se võib ju teha toredaks selle, et näe olen nagu teised aga kõigile se ei sobi. Nõnda jätsid pooled meie perest selle jooksu tegemata.

ohutus ennekõike

ohutus ennekõike

Olgugi, et tegin oma parima ööjooksu aja 1:54:04, siis poolmaratoni rekordit sel korral teha ei saanud. Tuli ju pidavalt jälgida teel olevaid auke, et mõnes neist jalgu välja ei väänaks.

————–

Täpselt kaks nädalat hiljem oli plaanides käesoleva hooaja viimane ring ümber järve. Täpsemalt ring ümber Ülemiste järve.

Parimaks transpordiks valisin sel korral jalgrataga starti ja koju tagasi pärast jooksu, et mitte jääda otsima seda ja järgmist peatust ühe või teise bussiliini läbimisel. Väikesed venitused tegin endiselt kõigele vaatamata ära ning ajasin tuttavatega juttu enne starti.

Stardiks sain endale üllatavalt eliitgrupi numbri kuna olin kõikidel teistel selle aastastel järvejooksudel osalenud. Selle teadmisega sokutasin end stardirivi ette otsa, seisin vasakus servas, minu ees veel neli jooksjat. Tänu sellele alustasin jooksmist enda jaoks üsna kiirelt. Telefoni GPS andis mõista, et 1km aeg on kuskil 4 minutit. Reeglina olen minut kuni poolteist aeglasem. Võtsin mõneks ajaks pisut tempos maha, kuid aega mööda siiski võtsin omale tavapärase tempo ning paaril viimasel kasvatasin seda veelgi. Lõpp tulemuseks oli aeg 1:12:22.6.

Foto: Mallor Malmre/CEP

Foto: Mallor Malmre/CEP

Järvejooksude kokkuvõttes võib jääda tulemustega igati rahule, rääkimata siis veel maalilistest vaadetest nii Pühajärve, kui Saadjärve ääres. Kui nüüd allolevaid tulemusi kalkuleerida, siis saaks päris korraliku maratoni aja arvestades, et nii mõnigi nendest etappidest üsna mägine. 🙂

Harku järv (6km): 32:39.4

Pühajärv (10,7km): 58:45.5

Saadjärv (17,5km): 1:49:10.1

Ülemiste järv (14km): 1:12:22.6

——————————————

Kokku (48,2km): 4:32:57.4

Avastades kodumaad ehk ring ümber Saadjärve

Oh jeerum, 27. juulil toimunud Saadjärve jooksust on nüüd küll üsna palju aega möödas ja alles nüüd mitu kuud hiljem kirjutan tagant järgi väikese kokkuvõtte selles mida mäletan.

Järvejooksude sarja kuuluvas jooksus tehti esmakordselt 17,5km pikkuse teekonnaga tiir peale Saadjärvele. Stardi ja finishi paik asus Tartu vallas Äksi külas, mõne saja meetri kaugusel Äksi Jääaja Keskusest.

Hommikune Saadjärv

Hommikune Saadjärv

Hommikul kui mitu tundi varem Järvejooksude sarjas osalejatega kohale olime jõudnud, siis sai pisut kohaliku ümbrust uudistatud. Kes käis järves ujumas, kes jalutas niisama ringi. Mina võtsin järve kaldal päikest ja lugesin raamatut. Paljud teised jooksjad kas istusid stardi ala läheduses või käisid ujumas.

Tunnike enne starti olin spordiriided selga pannud ja ka oma numbri kätte saanud. Sealhulgas ka soojendusjooksul käinud. Tegime siis Marika ja Co’ga jooksualguses ühtse pildi ära ning sammusime stardikoridori.

Foto: Riho Lüüs

Foto: Riho Lüüs

Jooks läks üllatavalt hästi, kuid esimesed 4-5km tekkis hirmus põiekas, aga seda va nurgatagust ei õnnestunud leida enne kui 10km vahetus läheduses. Peale seda hakkas ka tempo tasapisi tõusma. 13-14km vahel oli ühe teeääres olnud maja rahvas tulnud välja oma veega ja tegid niiöelda lisa veevõtu punkti. See kulus marjaks ära, oli väljas üle 30C sooja. Järgmises punktis kastis mu pead Viljar Vallimäe isiklikult.. 🙂

Foto: Riho Lüüs

Foto: Riho Lüüs

Kohe järgmises kurvis oli Riho oma kaameraga platsis ning ligi kilomeeter enne lõppu ergutas raja ääres oma kaameraga mind Mallor. Edasine tee oli aga selline väike paarisajameetrine mäkketõus, kus asfalt sulas jalge all.

Foto: Mallor Malmre/CEP

Foto: Mallor Malmre/CEP

Finishisse jõudsin ajaga 1:49:02. Seejärel sain medali kaela ja Mayeri pesugeeli kätte. Hiljem, kui järves ujumas käidud ja riided vahetatud, külastasin esmakordselt ka Jääaja Keskust ennast ning kohtusin kuulsa Manfredi endaga.

Pisut janukustutust koos jooksususside puhastusvahendit..

Pisut janukustutust koos jooksususside puhastusvahendit..

higist nõretav selhvi

higist nõretav selhvi

Mina ja Manfred

Mina ja Manfred