Monthly Archives: august 2012

Mõned villid ja treeningud

Maratoni ja Pärnu 2 silla jooksu eel tegin treeningutes umbes kahe nädala pikkuse pausi. Võtsin töölt nädala vabaks ja sõitsin kalli elukaaslase Gerdaga Soome puhkama. Oldud aja veetsima minu väga kalli emaga, kellega sai ringi seigeldud erinevates linnades ja kauplustes. Samuti vihmastel ilmadel veetsime aega saunas ja sai pisut täiendatud jooksuvarustust. Nimelt leidis Gerda ühest spordipoest sobiliku joogipudelivöö. Kõikidest vöödest teeb varsti pikema ülevaate, mis mul olemas ja miks neid välja vahetan…

Peale Narvas toimunud poolmaratoni oli esimene treening pühapäeval 26. augustil, kui tegin oma talviselt tuttava ringi kodukandi ümber. Suund oli maja eest Tipi suunas, ümber TTÜ metsa, mööda pikka Akadeemia teed seejärel Kadaka tee ja Ehitajate tee kaudu koju tagasi. Kokku tuli 5,7km, pulss püsis enamasti 155 löögi jures minuti kohta. Jooksu esimese paarisaja meetri jooksul tegi kerget valu parema jala hüppeliiges, kuid hiljem se kadus.2 ja 3km vahemikus aga hakkasid jalanõud hõõruma, mille tulemusel tekkisid villid. Nii leidsin ka, et seni mind hästi teeninud 2007 aasta Nike+ Pegasuse jooksusussid tuleb kiiremas korras välja vahetada.

Päev hiljem ehk esmaspäeval 27. augustil osalesin Facebookis Nike Running Estonia lehelt leitud jooksutreeningu kutse, kus kutsuti osalema poolmaratoni pikkusel distantsil koos Kristi Roosimäe ja Peeter Karaskiga. Kohale tuli 18 jooksuhuvilist Tallinna eri paigust, kelle seas oli neid kes lähevad SEB Sügisjooksul 10km, poolmaratoni või tervet maratoni jooksma, kui ka neid kes ei ole veel oma otsust teinud kas üldse minna võistlema. Alguse sai see Tartu maanteel asuvast Scala Fitness spordiklubist, sealt liiguti läbi Kadrioru pargi mööda Pirita teed Viimsis asuva Jussi Õlletoani. Jooksu tempoks oli 7-8 minutit kilomeetri kohta ja pulss püsis enamasti 150-160 kandis ning kõik said omavahel ilusti suheldud. Poolel teel Viimsisse oli taas jalanõudes hõõrumist tunda ja siis tekkis tahtmine treening korraks isegi katkestada aga seltskonnas jooksmine läks nõnda ladusalt, et ei mõelnud pikalt selle peale. Õlletoas pakuti vett, banaani, rosinaid ja hapukurki. Viimane on maratonil eriti vajalik, kuna sisaldab soolasid, mida keha pingutuse ajal koguaeg välja higistab. Ja sellega rõhuti, et peab aegajalt koguaeg jooksuajal sööma, et energiat ja soolasid piisavalt oleks. Ilm oli suurepärane, kui päeval oli väljas olnud kerge vihmasadu koos äikesega, siis nüüd oli ilus soe ilm ja päike säras kõrgel. 🙂

Peale venitusi ja energia kogumist jooksime tuldud teed pidi tagasi. Poolel teel tagasi läks taevas aga pimedaks ja hakkas tasapisi sedasi vihma kallama, et peas olnud nokamüts oli ligunenud ja silme ees olnud prillidest ei olnud kuidagi võimalik enam läbi näha. Nõnda tekkis küsimus, kas on olemas prillidele sarnast kilede süsteemi nagu seda on vormeli piloodi kiivrivisiiridel, et kui nägemine kehv, siis eemaldatakse üks kile kiht.

Tagasi spordiklubisse jõudnuna suunduti otse ühte suuremasse saali, kus tehti suurte rullide abil erinevaid venitusharjutusi säärelihastele. Kokku tuli kilomeetreid kella järgi 19,98 ehk nibin-nabin 20km. Peale venitusi aga sõime torti, käisime pesemas ja läksime laiali. Osa kasutas ka sauna võimalusi ja seda kõike täiesti tasuta. 🙂 Enne kui klubist lahkusin, ütles Kristi, et järgmine esmaspäev uuesti, kuid siis on plaanis piirduda ainult 10km-ga. Õige kah, sest pühapäeval 2. septembril on ees ootamas Pärnus tooimuv Jüri Jaansoni nimeline 2 silla jooks.

Teisipäeva võtsin väikese puhkamise varjus, tegin tööpäeva lõpuni ja külastasin Kristiine keskuses asuvat Sportlandi jooksupoodi, kus sain ostetud tänu kalli ema toetusele omale uued Nike Lunarglide+ 4 jooksusussid, mis mõeldud eriti minu lampjalgsete jalgade jaoks. Ning kuna septembri lõpuni kestab nii Sportlandites, kui ka Nike esinduskauplustes kõikidele jooksuvarustustele -30% sooduskampaania, kui laadida iPhone’i või androidi süsteemiga telefoni Nike+ jooksu app. App’is peab olema ette näidata vähemalt 1km, minul neid tänu selle süsteemi pika ajalisele kasutamisele on neid kilomeetreid kokku üle 390ne… :))

Kolmapäeval 29. augustil osalesin aga taas üle pika aja Stamina korraldatud Eesti Energia tervisejooksul, mis toimus teistkordselt Vabaõhumuuseumi territooriumil. Päev läbi jalas olnud uued Lunarglide+ 4 tossud nägid ka esimese jooksu ära ja peab ütlema, et olen nendega väga rahul, mitte kuskilt ei häiri. Külgedel on piisavalt laiust üle ja õnneks poes valitud 45,5 suurus, jätab ruumi ka sussi ette otsa. Ainsaks häirivaks teguriks jooksul oli juba eelnevate kahe treeninguga saadud villid. Aga need on plaanis kohe kinni katta plaastritega, et ära ravida enne maratoni ja võibolla ka enne Pärnus toimuvat jooksu.

 

Advertisements

Narva poolmaraton…

Nonii minu jaoks on se poolmaraton läbi, kuid jooksuni jõuab pisut hiljem…

Nimelt olin end ja kallist Gerdat ära broneerinud korraldajate tellitud bussi peale edasi tagasi Tallinn-Narva-Tallinn liinile. Buss pidi Estonia eest väljuma 6:30 ja ühe otsa pilet 5 euri. Igaks juhuks sai ka bussireisid.ee lehelt vaadatud teiste liinide hindasid ja ajagraafikuid, nendel oli üks pilet 13 euri per nägu. Eelmiseks õhtuks olime kutsutud minu venna Jaanuse ja tema elukaaslase Resta soolaleiva peole, sinna ostsin endale joogiks ühe mustika hapsi ja tulin ära varakult, 2 tundi peale kohale jõudmist. Linnaliini bussi oleksin pidanud 30 minutit ootama ja nõnda ma siis sörkisin kogu selle 30 minutit 5km distantsi koju, isegi ühtki bussi ei möödunud sel ajal minust… 😀 Jooksu asjad olid õnneks varem kokku pakitud, tuli ainult pesemas ära käia, äratuskella 5 seada ja teki alla.

Kõik need said tehtud. Aga tohutu pettumuse valmistas see, et lolli peaga lülitasin homikul pärast äratuskella kuulmist välja ja magasin rahu meeli edasi. Siis ühel hetkel selgus, et kell on 6:20 ja Mustamäelt kesklinna ei jõua mitte kuidagi nii kiiresti kui vaja oleks. Ostustasime hetkega, et läheme bussijaama kaudu. Vaatasin netist järgi aja, milleks oli 7:15, et selle peale peaks ilusti jõudma kohe kui hambad pestud, juuksed triigitud ja riided selga pandud. Taksojuht oli ka mõistlik ja andis talda vahel Tammsaare pikenduse.. 🙂

Bussijaamas ootas meid aga üllatus, samal ajal väljus teinegi buss Narva suunas ja sealt edasi ka Peterburini välja. Oli see siis Lux Expressi buss ja juhid ei rääkinud sõnagi Eesti keelt. Kallis Gerda aga sai selle rääkimisega ilusti hakkama ja nõndaks saime 2 piletit Tallinnast Narva hinnaga 15 eurot kokku. Edasine lõbu hakkab aga sellest, et meie taga seisnud naine soovis minna maha meist oluliselt varem, Jõhvis. Nõnda arvasid ka bussijuhid Jõhvi jõudes, et meie seal maha läheme ja küsisid, et miks me siis maha ei lähe. Õnneks saime siiski bussi peale jääda ja edasi sõita.

Narva jõudes sain kätte oma stardimaterjalid ja kohe selgus üllatus, eraldi kiipi jalanõudele paigaldama ei pea, sest mingi kiibi laadne elektrooniline vidin oli liimitud stardinumbri tagumise külje peale. Edasi tuli minna riietusruumi, mis siis asus Narva linnuse ees olevas pargis ehk siis kaks telki, üks naistele, teine meestele. Pärast seda valasin kodus valmistatud SIS spordijoogi pudelist ise tehtud jooksuvöö väikestesse pudelitesse ning seljakott sai toimetatud pakihoidu…

Mõni minut venitusi, Gerdale musi ja 21,1 kilomeetrise Narva poolmaratoni start sai alata. Üld aeg läks ikka tööle stardipaugust, kuid käel oleva kella nagu ikka lülitan sisse sel hetkel kui ületan stardi joone. Algus oli väga raske, juba esimestel meetritel kadus mu tehtud vöö pealt üks geel ära. Lisaks esimesed 2,5 km libises vöö lahti ja nõnda otsustasin teha väikese kõnnaku ja vöö korda sättida. Igaks juhuks tõstsin ka olemas olevad geelid pükste taskusse ja magneesiumi üritasin panna mobla kotti. Kuhu se pärast aga kadus sealt, ma kahjuks ei tea, sest u. 9km hakkasid põlved väsima ja oleks seda väga vaja olnud. Minu õnneks oli krampide vastu magneesiumi ka kaasa tehtud joogis. 🙂

Mis puudutab jookidesse, siis rajal oli vee punkte kolmel korral ja üheski ma peatust selle tarbeks ei teinud, vaid jätkasin oma valitud kursil. Kogu jooks oli pingeline. Nii palju kui sai, siis üritasin joosta muru servas. Esimesed 13-14km jooksin täiesti üksi ja tundsin, et valitud taktika sööb mind ära ja soovi teha aega alla 2e tunni või siis teha paremat aega kui Rakveres 2:04.15, ei õnnestu sedasi jätkates. Nõnda haakisin ennast ühe 5 liikmelise seltskonnaga, kes küll mingil hetkel kadusid ikkagi eest ära ja nõnda liikusin järgmise ees oleva tüübi järel. Kuniks 4km enne lõppu, kuskil 17km kandis hakkasin tempot tõstma. Nõnda ka korraks 2km enne lõppu kella vaadates, märkasin, et 10minutit lahutab 2st tunnist – rekord on täitsa püütav. Kahjuks tulid siis veel aga kaks väga rasket tõusu teine teise järel. Viimase puhul aga oli mäe otsas Nõmme Kalju fänn Kaido, kelle lõpu aeg oli 1:33.miskit, kes ergutas jooksma kiiremini. Sellest väikesest laengust oli mõnus edasi minna. Järel oli veel vaid u. 200 meetrit, mille pingutasin nii kuis sain….

Läbi, tõstsin käed üles ja lasin ametvendadel, fotograafidel kaameraid klõbistada ja pilte toota… 😀 See järel tuli kohe kell seisma jätta ja ekraani pealt aega vaadata. Vastu tuli sõnum: “Yay, you are record braker” Longest distants 21,06 ajaga 2:02.00. 🙂 Siis aga tuli ootamatult seisma jääda ja see oli kui joosta kiirendusega vastu seina. Aed oli ees ja lühikeseks jäänud lõpukoridoris jagati spordijooke ja vett. Võtsin vee ja sörkisin kergelt edasi, silmad haarasid eemalt lava lähistelt kalli Gerdakese, keda kohe ka pikalt embasin. Olin teda üllatanud ja liiga vara lõpetanud arvestades asjaolu, et mul paari nädala eest oli pea kuu pikkune sääremarja põletiku ravi just läbi saanud.

Käisin ja võtsin oma paki ära, venitasin end ja läksin tagasi finishi koridori otsa kus Gerda jälgis 7km lõpetamist. Ootasime koos esimest jooksjat, kes läbis selle distantsi mingi 25minutiga… Finishi lõpus nägin kahte tuttavat kaamera meest, üks kohalik Narva-Jõesuust pärit Päevalehe fotograaf Sergei Stepanov ja teine kuulus Kroonika fotograaf Ardo Kaljuvee. Jätsime nad oma tööd tegema ja seadsime sammud Fama nimelise kaubanduskeskuse suunas, kus mind ootas ees MyFitnessi spordiklubis pesemis võimaluste kasutamine. 🙂 Siis sai kõhu täis söödud, natuke poodides kolatud ja peatselt juba broneeritud bussiga koju tagasi sõidetud.

Läbitud ja saavutatud positiivsete emotsioonide juures, olen saanud palju positiivset ja kaasa elavat tagasi sidet ning villidega valutavad pakud endale alla… 😀 Aga endiselt tahan ja ootan juba järgmisi tervisespordi võistlusi… 🙂

Sügisese maratoni eel…

Veel enne kui minu esimene maraton kätte jõuab, siis tegin makse soorituse ligi kuu aega tagasi ära ning lasin end kanda sügisjooksu maratoni jooksjate nimekirja. Kui enne olin 10km jooksu distantsil ja olin stardiprotokollis numbriga 2016, siis nüüd olen 42,192km nimekirjas numbriga 1361. Tuju teeb se heaks, et lõpuks peale minu teavitust muudatus protokollis tehti, kuid samas teeb se ka pisut ärevaks. Ikkagi ju esimene maraton. Kas lõpetan selle, kui lõpetan, siis mis ajaga, kuidas jalad kannatavad, kui palju pean energia geele tee peale kaasa võtma jne…. Õnneks saab osadele küsimustele peatselt ka mõnel Nike Running Clubi jooksu koolitustel vastuse…. 🙂

Treeningud pärast vigastuspausi…

Pea kuu ajase pausi järel on läbi saanud treeningpausi pidamine, mil tegelesin enamasti sääremarja lihaste ravimisega. Ehk siis sõin tablette, määrisin Liotoniga ja tegelesin oma igapäevaste toimingutega. Seal hulgas ostsin omale uue jalgratta, Chopper (mootorratta stiilis) jalgratta ja sõitsin sellega nii vabal ajal, kui ka erinevate töö tegemiste ajal.

Möödunud nädalal alustasin taas vaikselt treenimisega, kolmapäeval osalesin EE tervisejooksul, mis toimus Shnelli pargis ja pühapäeval tegin esimese treeningu jälgides koguaeg pulssi.

Kui kolmapäeval Shnelli parki läksin, siis seal selgus, et jooksma peab 2 ringi ümber tiigi, mille pikkuseks ligi 1,1km. Kuna mina valmistun septembris toimuvaks maratoniks ja juba sel nädalal Narvas toimuvaks poolmaratoniks, siis otsustasin joosta antud distantsi kaks korda. Esimesed kaks kohustusliku ringi jooksin kiiremas tempos ja järgmised kaks juba pisut aeglasemas. Kokku nelja ringi peale tuli aega ligi 23 minutit. Millega võis üldjoontes rahule jääda, sest polnud ju ligi kuuaega jooksmisega ültse tegelenud. Ametlikul lehel on näha, et esimesed kaks ringi jooksin ajaga 10:57.

Eile homikul ehk pühapäeval, 5. augustil käisin tegin esimese pulsitreeningu. Arvestasin, et jooksma peaksin 1,5-2 tundi ja pulss peab püsima vahemikus 130-150 lööki minutis. Valisin distantsiks kodust väljudes Nõmme mägi ja sealt edasi Vääna tänava alguses oleva kergliiklus tee, ehk terviserajad, mis mõned päevad tagasi avati. Ja sealt edasi vastavalt läbitud ajale ja enesetundele, kas pikema või lühema ringiga Ehitajate tee kaudu koju. Sel korral sai valitud Akadeemia tee ja Vilde tee suund kohe, kui olin jõudnud Astangule ning sealt siis edasi koju tagasi. 9km alguses tundsin kuidas vasakul tossu tald hakkas hõõruma jala sisekülge ja paremal jalal hakkasid tekkima villid. Praegugi need villi kohad päris tundlikud. Aga enne kui koju tuppa Londonis toimuvat Olümpiavõistluste naiste maratoni vaatama läksin, tegin maja juures 10-15 minutit venitusharjutusi.

Enne laupäeval toimuvat Narva Energiajooksu poolmaratoni on sel nädalal veel EE tervisejooks Sütiste parkmetsas ja teha tuleb veel mõned väiksemad treeningud, et end vormi viia. Sammuti tuleb kohe käiku võtta kodus apteegikotis olevad villiplaastrid, et sammud kergemad oleksid ja olemasolevad villid suuremaks ei läheks.