Tahan joosta aga ei saa…

Fartleki treening Roman Fosti juhendamisel (kõige ees)

Fartleki treening Roman Fosti juhendamisel (kõige ees)

Adidase kella testimine koos ligi kolme ja pooletunnise treeninguga tekitas pingeid jalgades 13. aprillil, kui jooksin koos Rabajooksuga ühtekokku 30km. Sel vihmasel päeval sain küll talla alla mõne suure verevalumis oleva villi. Ja siis läks paar päeva mööda, kui käisin Roman Fosti juhendatud fartleki treeningut jäädvustamas Marathon100.com portaali loodud projektile “Eesmärgiks SEB Tallinna maraton”. Üllatus ootas mind ees sellega, et pidin 10km pikkuse distantsi kaasa jooksma koos oma fototehnikaga, seljas ja jalas minu igapäevane tööriietus ehk teksad, särk, nahktagi ja vahekihis jaheda ilma tõttu ka pusa. Lampjalgsuse tõttu kannan mugavaid Nike Free susse igapäevaselt ja reeglina ma nendes üle 5km ei jookse. Sel korral tuli teha erand. Kuna mul tuli ka pilti osalejatest teha, siis nii mõnedki pikad kurvid jooksin sirgeks, et osalejaid üksjagu maad eemal oodata. Või mäed, kus Roman ütles, et võtame aeglaselt – läksin mina lennates läbi. Trenn oli täiesti tore ja asjalik ja suutsin kogu maa siiski grupis püsida. Lõpus sain ka nalja tehtud, et mis saaks siis, kui kõik fotograafid hakkaksid sellisel tasemel treenima koos oma tehnikaga. Kui ühel päeval toimub jooksuvõistlus, rajal maailma tipud keda kõik teavad ja jälgivad, raja kõrval aga fotograafid neid püüdmas ja kõige trooniks need fotograafid jooksevad kogu distantsi sportlastega kaasas ja on ka finishis enne oodatud kangelast.

Foto: Jaana Koppel

Edaspidi sellistel koormustel lõpetan treenimise, sest kodus selgu tõsi. Plaasterdatud vill oli purunenud ja järgmisel päeval valutas lisaks veel ka kogu ülejäänud jalalaba. Valu püsis veel ka sellele järgneva päeva ja siis hakkasin uurima – selgus, et jalg suisa paistes… krt. kohe määrisin esimesel võimalusel külmageeliga end sisse ja hoidsin paaril korral päevas külmakotti talla all. Mõne päevase külma raviga sain jala korda, villgi oli kadunud, kuid se uus nahk veel sügeleb.

20140426_125912

Ja siis kui tundsin, et juba võiks taas ilusa ilmaga end jooksma viia, lõi valu talla all taas üles 9km distantsi jooksul nii kuskil 4-5km piires. Enam ei olnud pääsu, koju tagasi tuli ju ka kuidagi jõuda. Asfaltile jõudes võtsin metsateelt lahkudes tempo alla ja murule astudes jälle kiirendasin, et saaks se jooks ometi kord õhtale. Nüüd alustasin ravi kohe peale pesus käimist. Alguses külmageeliga ja seejärel kohe ka külmakotiga järgi. Hommikul netis ringi guugeldades selgus, et minu sümptomitele vastab täielikult haigus või nähtus nimega “kukekannus” ehk plantar fascia. Nüüd hoian ja ravin jalga nii kuis vähegi saab. Koju minnes panen ka kinesioteibi peale vastavalt juhendile, mis selle haigusnähu korral kõige paremini aitab. Loodetavasti on minu esimeseks Viljandi järvejooksuks kõik korras 1. mail. Aga kui ei, siis jätan selle asja katki, et jalg saaks 18. mail toimuvaks Haapsalu maratoniks korda.

Foto: Peeter Langovits/2013

Foto: Peeter Langovits/Postimees

Nii kahju on neid päikselisi päevi raisku lasta. Eks pean minema äkki basseini jooksma, kus koormust tallale ja kandluule praktiliselt pole või tegema trenni chopper-jalgratta seljas.

Advertisements

Posted on aprill 26, 2014, in Tervis, Treening and tagged , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , , . Bookmark the permalink. Lisa kommentaar.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: