Monthly Archives: mai 2014

Jooksmine on nakkushaigus..

.. korra proovid ja enam pidama ei saa, õnneks.. 🙂

Selliste sõnadega vastasin enne Eesti Linnadejooksu sarja kolmanda hooaja avaetapi algust Tartu Spordihoones nähtud Renna Järvetile, kui andis märku, et ma ikka igale poole ronin. Arvestades, et eelmine nädalavahetus oli Haapsalus sarnaselt kuuma ilmaga maraton.

Võib vast julgelt öelda, et tänu sellele sarjale ma üldse maratone jooksengi nüüd. Oli se ju 2012. aasta kevad, kui sari välja kuulutati. Sari koosnes toona kuuest erinevast linnast ja nendes toimuvates jooksuvõistlustest. Kui esimesel aastal kõik kuue võistluse pikka distantsi ära teha, siis sai preemiaks tasuta osalemise 2013. aasta samadel võistlustel ehk tegemist oli Kuldrajaga. Ja sellele lisaks iga aasta on saanud preemiaks ka 100€ väärtuses jooksujalatseid. 2013. aasta lõppedes sai lisaks ka sarja lõpumedali.

Sarjas on Tartu Olümpiajooks, Rakvere Ööjooks, Narva Energiajooks, Pärnu 2 Silla jooks, Tallinna Maraton, Paide-Türi rahvajooks ja tänavu lisandus nimekirja veel Rapla Selverijooks. Lisaks läksid vahetusse Rakvere ja Narva jooksude ajad. Seda õige lihtsal põhjusel, et Ööjooks saaks oma nime vääriliselt toimuda pimedal ajal.

Aga laupäeva algusesse tagasi minnes. Üks kuradi nõme #3 trollijuht hilines peatusesse 5minutit, tänu kellele pidin Vabaduse väljakul maha minnes jala kõndima bussijaama. Olin ilusti enne sõiduplaanidest järgi vaadanud, et kui troll Kristiine ette jõuab, siis 2 minutit hiljem saabub #17 buss. Paraku läks sel korral sedasi, et kui trolliga sinna jõudsin, siis sõitis buss juba peatusest minema. Nüüd kadus poole tunnine varu bussijaamast lahkuva Lux Expressiga Tartusse minnes ära. 20minutit kiiremat kõndi varbavahe plätudega on tk tegemist, kuid heaks lihaste soojenduseks enne põhi distantsi. Vähemalt sai mõnusalt mugavas toolis pisut Bondi SkyFall filmi vaadatud ja und nauditud enne kohale jõudmist.

Lennupäevade õhushow

Lennupäevade õhushow

Kui mõned tunnid hiljem juba üle statdikoridori silla jalutasin, siis kuulsin kuskil kõrgustes lendamas kopterit. Vaatasin üle õla ja nägin korraga nelja erinevat kopterdist, üks nende seas kuulus loomulikult meie piirivalvuritele. Ja natuke enne veel kui Spordihoone ees oleva parkimisplatsile jõudsin, siis tegi peakohal taevas üks lennuk suitsuga südameid. Ning edasi jalutades vestsin veel mõned sõnad Paavo Naela, Maris Lindmäega ja fotograaf Hendrik Osulaga enne kui läksin riideid vahetama.

Pärast riietevahetust vestlesin pisut Renna, Meelis Koskaru, Kalle Pallingu ja Valdo Jahiloga ning seejärel läksin SiS elektrolüütide rohke spordijoogiga soojenduringile. Ring läbi, elektrolüüdid sees, võisin pudeli pagasihoius olevasse kotti ära viia. Edasi jäin ootama starti, ajades juttu veel paari tuttavaga ning liikusin vaikselt stardikoridori kõrval asuvale murule, kus sain päikese eest varju noore kastani juures.

Õige pea oli ka start, kus sai täiesti lennates edasi liigutud mööda vasakut tee serva. Teise kilomeetri alguses jõudsin järgi Viljarile, keda sai teretatud esimest korda sel päeval ja jõudu soovitud. Aga siis liikusin tasapisi edasi. Kolmandast kilomeetrist alates hakkasin tempot langetama, sest väljas oli ju üle 30C sooja ja tuult ei paistnud ka sel võistlusel näha olevat. Teeninduspunktid läbisin rahulikult kõndides, võttes kõigepealt spordijoogi sisse ja see järel veetopsi millega end kasta, sest nimetatud dushikardin, mis pidi võistlejaid jahutama esimeses ja viimases punktis oli rohkem nagu narrimiseks mõeldud. Vesi seal ainult tilkus ja selle kuuma ilmaga võisid osad piisad ka enne kehale langemist juba ära aurustuda. Seega täiesti mõttetu atraktsioon.

Tempograafik

Tempograafik

Umbes poolel teel pidin astuma korraks ka raja kõrvale, sest talla alla oli kinni kiilunud üks suurem kivike, mis täiega häiris jala maha panemist. Vaikselt peale viimast joogipunkti ehk esimese kordust, hakkasin tasapidi taas tempot tõstma. Peamise edu saavutasin sellega, et jooksin kõik kurvid sirgeks mis vähegi andis sirgeks joosta. Ja viimasel poolel kilomeetril lisasin tempot veel pisut juurdegi. Selle maa sees teretasin riigikogu liiget Lauri Luike ja lõin patsu raja ääres seisnud Paavoga. Ning õige pea astusin üle finishijoone tõstes käed üles ja tänasin end lõpule jõudmise eest. Delfi fotograaf Hendrik lisas sellest hetkest ka pildi portaalis ilmunud uudise kõrval olevasse galeriisse.

Finishi joone ületasin ajaga 54:30, mis on 28 sekundit aeglasem, kui eelmisel aastal. Siin kohal tuleb arvestada, et need kaks aastat ei ole võrdsed, sest eelmisel aastal sadas ja oli jahe, sel korral aga oli põrgu kuumus ja teeninduspunktides sai korralikult aega veedetud. Vähemalt õppisin end riietuma, kandsin nüüd mulle ammu ära unustatud varukateta rohelist maika laadset treeningsärki. Nii käis õhk tihemini kehast läbi ja käed said ühtlasemalt päikest.

Viimane selfie enne rajale minekut :)

Viimane selfie enne rajale minekut 🙂

Peale jooksu sai kiirelt käidud pesemas ära, kuivad riided selga ja kohe bussijaama mindud, sest olin tagasi sõidu pileti ostnud kella 2sele bussile, kuhu jõudis ka Viljar peale ja nii sõitsime koos tagasi kodulinna. Istusime siiski eraldi, sest piletid olid kohtadega kindlaks määratud. Igal juhul oli tore teda taas rajal näha.

Loodetavasti tuleb ta ka nädala pärast Rapla Selverijooksule, kus taas on ootamas 10km pikkune distants. Rongipileti üks ots Tallinnast sinna maksab 2,50€ ja samapalju ka pärast tagasi tulles.

Advertisements

Kannatusterada..

Oli laupäeva õhtu kui pakksin kokku kõik vajaliku järgmisel päeval toimuvaks Haapsalu maratoniks.

Akupank koos juhtme ja geelidega

Akupank koos juhtme ja geelidega

Ühe olulise muudatusena tegin seoses telefoniga, mida olin seni kandnud erinevate võistluste ajal käe peal. Nimelt kuna Rooma maratoni ajal jäin ilma pulsikellast, siis nüüd pidin tagama selle, et telefoni aku peab vastu üle 4,5 tunni järjest ühe rakenduse kasutamist ja olema see juures koguaeg andmeside võrgus. Selle jaoks sain paigutatud kaasaskantava välise akupanga vöökotti, kus tavaliselt hoiustan 4 SiS geeli, sel korral mahtus sinna poole vähem. Ja ühest kõrvaklapi jaoks mõeldud august surusin läbi telefoni laadimisjuhtme, vööle lisasin juurde ka telefoni koti, et seda oleks juhtmega mugav laadida samal ajal kui jooksen.

Homikul sõin eelmisel päeval valmistatud hirsipudru koos rabarberi-kisselliga ja segasin valmis juba traditsioonilised SiS joogid.

Sel korral oli rajal kaasas 6x SiS Cola+Cafeiini geeli, 3x SiS Go Energy Sidrun-Laimi geeli ja 1x SiS Go Energy Apelsini geel, lisaks pudelites SiS Energy Sidruni jook ja suurde pudelisse panin enne rajale minekut tarbimiseks SiS Electrolyte Sidrun-Laimi joogi. Kotti mahutasin veel kaks banaani ja ühe müslibatooni, mille kallis kihlatu Gerda päev varem sai Maijooksult kaasa.

Mis puudutab Maijooksu ennast, siis meil läks päris hästi, arvestades et stardigrupp läks rajale 5 minutit hiljem, kui esimesed jooksjad. Seda arvesse võttes tuli aeg kokkuvõttes 1:00:15 ja kui se 5minutit maha võtta, siis on igati hea alla tunni tulemus. Vähe kripeldama jäi se 15 sekundit, kuid vähemalt on mille poole järgmine kord sihtida. Tubli ja püüdlik Gerda käib kepikõndi tegemas ka siis, kui mina kas olen tööl või puhkan kodus jalgu välja. 🙂

Maratoni juurde tagasi. Haapsalusse sain koos Janek Oblikasega (Marathon100.com eestvedajaga), kes tõi mind sealt ka ilusti tagasi. Hommikul sinna sõites oli tee üsna tühi, tekkis tunne nagu oleksime ainsad sinna kanti minejad. Peaaegu ainsad, sest mööda sõitsime ühest aeglasest žigulist ja ühest sääreväristajast. Tagasi teel oli neid sõitjaid kordades rohkem.

Kui ühel hetkel Haapsalu lossi ette jõudsime, siis vaatasime üle veel viimased asjad, mis endaga starti kaasa võtame.. ehk vahetusriided ja söögi-joogi kraam, et enne veel pisut akusid laadida. Osa riideid jätsime kohe autosse, sest hommiku kella 9:00i kohta oli õues ikka meeletult soe. Ja seejärel jäime ootama bussi. Bussi kuhu mahtus kokku 17 jooksjat + juht. Teine sama sugune buss pidi veel olema, sest kõik jooksuhuvilised lihtsalt ei mahtunud transpordivahendisse ära.

stardinumber

Ristile kohale jõudes sai esimese asjana ära käidud registratuuris, kus sain omale nii stardinumbri, kui kiibi, mis tuli vasaku jala külge kinnitada. Lisaks anti väike Panasonicu läbipaistev lukuga kotike, kus sees olid 2x AA patareid karbis ja pakk mängukaarte. Sellele lisaks tuli võtta ka üks kilekott, kuhu markeriga oma stardinumber peale kirjutada. Kilekott oli seega mõeldud pakihoiust oma asjade hõlpsamalt üles leidmiseks. 🙂

5 minutit stardini

5 minutit stardini

Edasi hakkasid pihta aga stardieelsed ettevalmistused. Pikk dress seljast, võistlussokid jalga, number särgile ja kõige lõpuks otsustasin kaasavõetud Paceband ajatabelitest Roomas kasutusel olnud 4:30:00 kasuks. Kotti olin pannud kaasa ka sügisel plaanitava SEB Tallinna Maratoni läbimiseks soetatud 4 tunni käepaela, kuid selle laenasin Paavo Naelale (Narva Energiajooksu korraldaja). Viimaste asjadena jäi veel joogi ja energigeelide vöö peale panna ja telefon sättida jooksu valmis. Enne starti jõudsin veel pildi teha ja seda sõprade-tuttavatega jagada FB vahendusel.

Stardi järel nagu ikka kulub esimesel paarisajal meetril rihma korralikult pingule tõmbamisele, et se kuhugile ära ei vajuks. See ei ole päris sama, kui kohapeal seistes peale panna. Alati jääb kuskilt pingutamata ja parima tulemuse saab just jooksu alguses ära tehtud. Seejärel pudenes vöökotist telefon välja, korraks jäi laadimisjuhtme külge rippuma ja siis päris vastu maad. Aga õnneks jäi terveks ja töötab edasi. Silmnähtavalt ka ühtegi kriimu peale ei tulnud, mida tal enne poleks olnud.. 🙂 Selle kukkumise järel oli muidugi selge, et laadida ma seda jooksu ajal ei saa ja nõnda lükkasin juhtmeotsa jalust ära..ehk püksi… ning telefoni vöökotti tagasi.

Teekond Ristilt Haapsallu

Teekond Ristilt Haapsallu

Selle sahmerdamise järel avastasin, et olen sattunud 4 tunni gruppi, mis on valinud minule vastuvõetamatu tempo. Kilomeetreid läbiti keskmiselt 5:20-5:30ga. Nii püsisin nendega 6km, mille järel võtsin endale rahulikuma tempo. Aega ma nii täpselt määrate ei oska, sest väljas olnud kuumusest läks telefoni GPS lolliks ja näitab, et jooksin 42,2km asemel 77,32km ja Nike+ Fuelbandi kella ma just ka täpselt ei jälginud, millal järgmise 5km läbisin.

Igal juhul tegi selle aasta esimene kuumarekordi päev Läänemaal oma +27,2C kraadiga kõigile rajal olnutele liiga. Janu oli pidevalt meeletu ja kui kaasa võetud SiS spordijooke jõin maratoni esimesel poolel isuga, siis teisel poolel tarbisin järjest rohkem teeninduspunktides pakutavat vett, mida varusin ka enda pudelitesse. Tundus külm vesi kordades kosutavam, kui kuumaks keedetud spordijook. Geelid sõin veel ära iga 5km tähise juures, kuid ka need olid üsna soojaks muutunud. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin teeninduspunktides vett endale pähe valama, valasin ka mütsi täis. Viimase 15km punktis valasin esimest korda mõned topsid ka säärtele ja nii sussidesse välja. Mille peale küsiti, “kas se niiskus jalgu hõõruma ei hakka?” Vastasin, et “enam ei hakka, päike ja kuumus on sellega juba ammu algust teinud”. Vahepeal olid juba katkestamise mõtet pähe tulnud, sest lihtsalt ei saanud enam aru, kui palju maad on tegelikult läbitud. Aga siis kuskilt 23km lõpust ja 24km algusest tuli mulle seljatagant järgi maratoonar Maichel Suur, kes oli teadlik minu tegemistega just tänu sellele blogile siin. Tema arvates võiksin ma maratoni siiski ära lõpetada ja kindlasti mitte katkestada. Kui sedasi edasi jooksen ja kõndimisi sisse teen, siis võin teha veel aja alla 6e tunni. Järgmise km jalutasime rahulikult edasi, kuni joogipunktini, kus akude laadimise järel, läks ta omateed.

Sealt maale edasi asendusid minu jooksud ka mitme kilomeetriste kõndidega, kus leppisin iseendaga kokku, et lõpetan siiski ära, tuleb se aeg mis tuleb. Ja siis hakkas puude vahelt linna märke paistma. Kõige pealt oli Selveri tagumine külg, siis tuli mingi töökoda ja peagi olin ühe kepikõndija järel jõudmas Haapsalu rongijaama, kus väsinud jalgadega tuli veel 3 trepiastet üles astuda. Perroonil oli aga üllatus-üllatus, nimelt kui üks teeninduspunkti liige andis saabuvatest maratoonaritest märku, asus muusikat tegema puhkpilliorkester. Möödusin neist kõndides ja võtsin selleks ajaks peast ka mütsi, et neid vastu tänada. Kell oli sel hetkel täpselt 15:00, kui perroonilt lahkusin suunaga metssa ja nüüd juba kerges sörgis.

Metsas aga tõstsin aeg-ajalt tempot eriti siis, kui nägin et lähenen ühele jooksjale, kes oli minust poolel maal korra mööda läinud ja jõudu soovinud. Järgi jõudsin talle metsa lõpus olnud joogipunktile. Selle vahega, et tema lahkus sealt sel hetkel, kui mina kohale jõudsin. Ees ootas pikk rannariba, möödudes FraMarest kuni pikki promenaadi lossini välja. Kui mets algas 33km-st, siis ees olnud jooksjast möödusin 38-39km juures. See järel soovisin Erkki Kukkele ka ise jõudu, kui temast möödusin. Teadmiseks iseendale, et ära tundsin ta puhtalt selle järgi, et kandis erkkollast särki ja minuga sarnaselt orantše NewBalance 890v4 susse. Enne starti nägin veel kedagi selliste sussidega jooksma tulemas aga seda kes ta on ja millal ta lõpetada võis pole õrna aimugi.

Järgmise paari kilomeetri jooksul lähenesin 15km minust möödunud Janekile, kelle sain kätte korraks juba ka viimases joogipunktis, kus ta pausi pidas. Aga kuna olin eelmises punktis oma veevarusid täitnud, siis jäin edasi jooksma ja Janek selle peale ei andnud alla. Vaid kiirendas ja proovis olla rebasele jäneseks, mis väga hästi ei õnnestunud. Olin juba metsas pea viimased pingutused ära teinud ja nüüd jäi edasi kõnni-sörgi taktika, siis kui jaksan siis sörgin ja kui ei siis kõnnin. Seega peamiselt siiski kõndisin ja Janekit ma rohkem rajal ei näinud. Kohtusin temaga juba maratoniraja viimases punktis ehk lebolas, kus soovijad said lasta end masseerida, süüa sooja suppi ja ajada lihtsalt teineteisega juttu, pärast seda kui olid õnnelikult finishisse jõudnud ja üsna raske medali kätte saanud. Teist nii rasket medalit minu kollektsioonis veel pole mistahes distantsilt.

Mina lossiväravas

Mina lossiväravas

Oma senise elu viienda ja füüsiliselt kõige raskema maratoni läbisin ajaga 5:11:55. Nii kummaline kui se ka pole, siis käesoleva aastaga on tehtud kaks maratoni. Esimene neist rekordilise 4:27:19 ajaga ja teine ülimalt kaua kestva ja aeglaseima tulemusega. Olen õnnelik, et selle maratoni siiski lõpetasin. Nii on mul millest muljetada ja õppida tulevikus. Kõigele lisaks, kuidas ma oleksin pärast maratoni katkestamist isale helistanud ja talle tema 55 sünnipäeval õnne soovides öelnud, et katkestasin. On ta ju aastaid tahtnud, et tegeleksin mingisuguse spordiga aga kunagi ei leidnud ma seda õiget ala enda jaoks.

Tunnike pingete maandamist lihastes

Tunnike pingete maandamist lihastes

Töölt võtsin vabaks kaks järgnevat päeva, kus esimese päeva alguses käisin kalli Gerdaga Eesti Pimemassööride Ühingus, kus kihlatu sai üld- ja mina spordimassaashi. Gerda oli mulle varakult juba aja kinni pannud ja kuna ma varem väga massaashist lugu pole pidanud, siis lasin end korralikult läbi mudida Ališer Hožanijazovil. Kurat, see oli alles elamus. Mul polnud aimugi mõnest pinges olevast piirkonnast oma kehas, need tulid survete all kergesti välja. Kohati tekkinud valu oleks lihtsam olnud välja kannatada, kui mõni pulk hammaste vahel oleks olnud. Aga üldkokkuvõttes läksin sinna ju, et jalgades kaoks igasugune pinge ja selle tunni sees, kus töödeldi ka selga ja käsi, saadi tööga nii hästi hakkama, et jätsin 10% arvele lisa. Vähe sellest leidsin, et olen ka pisut abiks, kui voltisin kokku mulle peale jäetud pleedid. Üks mis kindel, sinna tagasi lähen teinekordki ja seda teenust hakkan kasutama alates poolmaratoni pikkustest distantsidest. Kogu selle massaashi mõtte eest suur-suur aitähh sulle kallis Gerda! Ning veelkord palju-palju õnne kallis issi 55 sünnipäeva puhul! Lõpetasin ju sinu sünnipäeval maratoni, mis sest, et läks selle sooritamisele nõnda palju aega.. 🙂

Kiireim ja aeglaseim medal

Kiireim ja aeglaseim medal

Veel enne viimast lõppu, tuleb siiski mainida, et rajal liikudes nägi nii mõndagi, mida linnas elades igapäev ei kohta. See, et 13km paiku kuulsin kraavis sahistamas oravat, ei lähe arvesse, sest need loomad käivad mul ka kodus 5 korruse akna taga. Pigem nägin raja teises pooles nelja madu, kellest 3 esimest olid väiksed nastikud. Tundsin need ära kollase laigu järgi peas. Ja siis oli üks suurem madu, keda nägin teed ületamas endast nii saja meetri kaugusel. Nägin teda seetõttu, et võttis enda alla ligi poole raja laiusest, mis tähendab, et oli vähemalt meetri pikkune. Millise maoga täpsemalt oli, ei tea, sest võtsin teda nähes tempo maha ja lasin tal rahulikult teeserva kaduda. Vähe sellest, et mina nägin kokku nelja madu, siis kui olin jooksu lõpetanud, kuulsin, et üks maratoni läbinutest oli kohtunud põdraga, kes ei tahtnud teelt väga eest tulla. Ühel hetkel ta oli seda siiski teinud ja läinud tee ääres puukoort närima..

Midagi õppetliku ka. Edaspidi kui on teada, et on oodata analoogselt kuuma maratoni, siis tuleb kaasa võtta päikesekaitsevahend, sest minu keha katmata jäänud osad on veel praegu neli päeva peale maratoni punased ja tundlikud. Lisaks peaks soetama enda jooksu varustuse hulka pikad-valged käised, mis kaitseksid päikese eest, vajadusel ka külma eest. Muidu võib öelda, maratoonaripäevitus = joodikupäevitus, need näevad üks ühele sarnased välja. Ainult, et maratoonar teeb endast kõik, et jõuda varju alla; joodikul aga ei ole oluline, peaasi, et pudel ees oleks…

Nüüd ootan juba järgmist võistlust ehk mõne päeva pärast laupäeval saab kolmas Eesti Linnadejooksu sarja hooaeg. Ja sedakorda üle pika aja taas PAF Tartu Olümpiajooksuga.

Päikest (vahel ka jahutavat vihma) ja peatsete jooksmisteni!

Heiki

Investeering tulevikku tehtud..

Ehk soetasin tallatoed. Eelkõige lasin need Footbalance spetsialistil valmistada minu enda jalgade järgi Järve keskuse Rademaris.

Esimene ettekujutus taldadest

Esimene ettekujutus taldadest

Peamine põhjus oli ikka selles viimasel ajal esile tulnud jalalaba paistetusest ja nähust mis meenutab kukekannust (Plantar fasciitist), kus talla maha pannes käib väga terav valu läbi kanna ja erinevates talla alustes lihastes. Teiseks ka teadmine, et mul on juba pisikesest poisieast peale lampjalgsus ja kõigis kasutuses olevates jooksusussides puudub toestus.

Aga nagu skänneri peal seistes selgus, siis päris täielikku lampjalgsust mul ei esine. Kas selle taga võib olla Nike Free tossude kandmine või mitte, pole tõestatud. Kuna analoogset pilti ei ole lasknud seni varem teha. Aga toestust mu tallad vajavad igal juhul.

Jala talla analüüs

Jala talla analüüsid

Jalatüüp: Ülepronatsioon. Pronatsiooni näol on tegemist jala loomuliku põrutuse leevendamise mehhanismiga: jalalaba ja pahkluu liiguvad põrutuse leevendamiseks kergelt sissepoole ning vähendavad liikumisel tekkivat stressi.

Uuringu ajal liikusid minu pahkluud vajalikust rohkem sissepoole, mis võib mõjutada negatiivselt üldist kehahoiakut, koormates jalgade, põlvede, puusade ja alaselja sidemeid ja kõõluseid. See võib omakorda põhjustada valu või vigastusi.

Ülepronatsioon on levinumaid jala väärasendeid. See võib olla kaasasündinud või põhjustatud vigastutse, liigse liikuvuse või toe puudumise poolt. Erinevad uuringud on näidanud, et kohandatud vormitud sisetallad võivad ülepronatsiooni korral olla suureks abiks. Toestatud sisetallad aitavad pakkuda jalale tuge ja sedasi tagada jala korrektse liikumise. Pidev pikaajaline kandmine võib leevendada väärasendist tingitud valu, vähendada igastuste riski ja tõsta üldist sooritust.

Madal jalavõlv

Madal jalavõlv

Madal jalavõlv, mis võib põhjustada liigset liikuvust, ebastabiilsust või kehva põrutuse leevendamist. Tulemuseks võib olla valu ja suurenendu vigastuste tõenäosus. Toestatud sisetallad võivad olla abiks, toetades kaari, neid samaaegselt dünaamiliselt aktiveerides ja vältides nende edasist allalangemist.

Põikivõlv ehk allavajunud võlv

Põikivõlv ehk allavajunud võlv

Soovitav on põikivõlvi tugi. Võlvi toetamine võib veresoonte ja närvide jaoks vajaliku ruumi suurendamisega pakkuda soovitud kergendust. Selle toe saab sulatada Footbalance sisetaldadesse ning sedasi peatada jalamuhkude, haamervarvaste jms edasiarenemist.

Soovitatavad sisetallad sulatatakse valmis minu korrektselt joondatud jalalabade ja pahkluude alusel. Sellest tulenev tugi aitab hoida optimaalset joondust kogu kõnnitsükli ajal, vähendades ülepronatsiooni. Dünaamiline Footbalance tuum aitab energiat maandada ja üle kanda. Regulaarne kasutamine aitab vähendada vigastuste riski, tõsta jõudlust ning jalgade mugavustunnet.

Screen shot 2014-05-15 at 2.19.44 PM

Jalatsisoovitused: Stabiilsuse / liikuvuse kontroll, kus võidan toetavate jalatsite kasutamisest, mis vähendavad minu pahkluu liigset sissepoole liikumist. Kerge ülepronatsiooni korral pean kandma neutraalset jalatsit koos Footbalance sisetaldadega. Tõsisema ülepronatsiooni korral on tõhusam kanda sisetaldu koos liikumist suunavate või stabiilsust tõstvate jalatsitega. Jalatsite puhul, millel puuduvad stabiilsust tõstvad või liikumist kontrollivad elemendid, tuleb kasutada vajaliku toe saamiseks kindlasti sisetaldu.

Sisetaldade vormimine jalataldade järgi

Sisetaldade vormimine jalataldade järgi

Nüüdseks pea nädal neid sussides kandnuna võin julgelt öelda, et kõige rohkem on neid tunda, siis kui tossud jalga panna või käia rahulikult. Muidu treeninguid tehes ei saa arugi, et miskit oleks teisiti. Seega ülimugavad.

Vana- ja uustald kõrvuti    Vana- ja uustald kõrvuti

 

Mis kõige parem selle asja juures, siis Rademari kliendikaardiga saab sinu enda jalgade järgi tehtud sobivad tallad kätte 45€ euro eest, tegelik hind neil ligi 60€ eurot. Ja lisaks taldadele saab kaasa vinge silikonist Footbalance-i käepaela.

Silikonist Footbalance-i käepael

Silikonist Footbalance-i käepael

Järjekordne tuhat vaatamist…

Vähem kui 2 kuuga üle tuhande vaatamise on viinud numbrid neljandasse tuhandesse.

Järjekordse tuhande tegemised

Alles se oli, kui kirjutasin 3000st korrast. Eks numbrid räägivad ikka enda eest. Ja oma osa on mängus neil kahel kuul ilmunud postitustes, mis keerlesid ühel või teisel moel Rooma maratoni. Kaudselt sellega oli seotud ka postitus Adidase uuest nutikast pulsikellast, mida testisin just see pärast, et eelmine kell jättis oma hinge Rooma. Kõigele lisaks on just see uue kella testimise loo ilmumise päev ja lugu ise rekordeid vaadatavuselt toonud.

Kodumaa ja ülejäänud maailm

Kodumaa ja ülejäänud maailm

Sel 15. aprilli päeval oli blogis ühte kokku 145 vaatamist 70 külastajalt ja ainult nimetatud lugu vaadati 84 korda. Kui eelmise kolme tuhande vaatamise juures mainisin 23 riiki, siis nüüd on neid juba 25. Juurde on tulnud meie lähim lõuna naaber Läti 1 vaatamisega ja Taani 3 vaatamisega.

Nii nagu kasvab trend jooksu huvilistega, kasvab ka huvi lehe külastustes.. :)

Nii nagu kasvab trend jooksu huvilistega, kasvab ka huvi lehe külastustes.. 🙂

Märksõnad ja otsingumootorid koos Facebookiga on neid numbreid ka sel korral kasvatanud. Elame näeme palju neid vaatamisi tekib aasta jooksul või millal tuleb järgmine tuhat täis. Igal juhul on lugejaskond kasvanud ja kasvab numbrites päev päeva järel.

Selle üle on siiras heameel, kui keegi leiab ka minu kirjutatust ka miskit head. 🙂

Esimene suurem võistlus kodumaa pinnal ehk jooksuvõistlus Viljandi järve ümber

Kevadpüha oma 1. maiga algas varakult. Äratus kella 5st hommikul, et jõuda kella 7ks bussijaamast väljuvale transportöörile, läks ligadi-logadi. Et esimese trolli või ka bussi peale jõuda, tuli mul nii mitmedki peatused läbida jala edasi. Ja kui ka pooleseitsmeks olin kesklinna jõudnud, siis järgmine transpordivahend oleks pidanud graafiku järgi saabuma nii 20 minuti pärast. Kindlalt õigeks ajaks bussijaama jõudmise nimel läbisin varahommikul ligi 3km jala kerges sörgis edasi.

Kohale jõudsin ligi 3 tundi enne stardi algust. Selle aja sisustasin rahulikult ära. Ehk võtsin välja oma stardinumbri koos sinna juurde kuulunud infovoldikutega. Uudistasin erinevate välja panekutega raja äärde üles seatud telkides. Ajasin juttu Nike testjalanõusid 35€ eest müünud Alariga ning registreerisin end ära lõpuks ka juba kaua-kaua mõtetes olnud Kõva Mehe Jooksule. Selle jooksu läbimisest olen mõelnud üsna mitmeid aastaid, mida eelmisel aastal ka jäädvustamas käisin ja vähe sellest. Üks sellel jooksul tehtud fotodest trükiti ära ka “Eesti Pressifoto 2014” aastaraamatus.

Nii poolteist tundi enne starti käisin riideid vahetamas ja alustasin esimeste soojendusjooksudega, kus valisin endale peamiselt pehmet murupinnast jalge alla. Ja siis ühel hetkel võtsin viimased lonksud eelmisel õhtul valmis segatud SiS laimi-sidruni maitselist energiajooki ja andsin ära oma pagasi, et minna stardikoridori. Enne seda panin ära ka seisma jäänud Polar RS200 pulsikella, mis mõnel treeningul on paaril korral ka pulsi mulle näidanud, kuid nüüd ta aga vööd ei leidnud ja otsustasin joosta ilma selleta.

Stardipaugu kõlades viibisin koridori ligi 45 sekundit, enne kui lõplikult rajale pääsesin. Ja siis asusin teekonda vallutama, kus enamik distantsist hoidsin tee paremas servas murul joostes. Aga oli see vast üllatuste rada, kui juba teise kilomeetri alguses hargnes rada kaheks. Üks rada läks otse mööda metsa-muru rada pidi edasi vasakule ja teine paremale linna tänavate majade vahele. Valisin pehme raja kasuks vasakul. Aga see ei olnud veel kõik, kui ligi paarsada meetrit hiljem hargnes tee veelgi kaheks. Üks tee läks vasakult mäest alla ja hiljem üles, teine aga püsis paremal väikse ringiga mäe peal. Selgi korral läksin otse vasakule.

Umbes kolmanda kilomeetri lõpus olid kõik laiali hargnenud teed taas koos, et siis pikast ja järsust mäeseljandikust üles esimesse kontrollpunkti minna. Mulle omaselt olen õppinud mäest üles minnes jooksma kiiremini, et hoida distantsi vältel ühtlast tempot ja nõnda on ka lihtsam kaas kannatajatest mööduda.

Esimese joogipunkti järel nii umbes 5km, tuli jooks ilusti kergelt tasasest mäest üles ja siis ootas meid ees juba üks järsk mägi alla, mõned sammud üle väikse kraavi ja sama järsk mäetõus üles. See mägine tee oli sisuliselt põllumaa, kus kõrval ka hobuste koppel, millest andsid märku sõnniku hunnikud igal pool (nii rajal, kui selle kõrval). Võiks öelda kui üks suur miiniväli koos oma mõnusa loodusliku hingega. Ja juba kohe selle järel oli 7km joogipunkt, kus vahetult enne selle algust tarbisin ära oma SiS geeli ja haarasin kätte ühe spordijoogi topsi.

Peale seda joogipunkti hakkasin tasapisi tempot tõstma, kui kogu esimese poole sees oli tempo nii umbes 5:30-5:20 peal, siis viimaseks paariks kilomeetriks tõusis se juba 4:33 peale. Ehk kogu joostus 12km keskmine aeg tuli 5:13/km kohta. Siin juures oleks mul ainult töökorras pulsikell, mis laseks sellist tempot hoida algusest lõpuni, siis suure tõenäosusega saan ka sügiseks seatud maratoni eesmärgi alla 4 tunni viidud.

Kuskil poolel teel oli veel üks teede hargnemine, kuid sel korral oli ka selle kohane viide. Vasakule läheb lühike tee ehk mööda soine ja mudane teekond, paremale läks aga selline kruusa ja mururada edasi. Ainult et see tee mis otse läks, oli 1600 meetrit pikem. Algselt seda viita nähes astusin lühema tee peale, kuid 10 meetri peal pöörasin otsa ringi, sest ei suutnud korraliku jalgealust leida ja nõnda otsustasin pikema teelõigu kasuks.

Viimases joogipunktis, mis ühtlasti oli ka Jooksupartneri joogipunkt,  sain veetopsi koos ergutavate sõnadega Ameerika Kaubanduskoja Eesti president Andrus Alberi käest. Aga see vesi enam nii hästi alla ei läinud, kui paar kilomeetrit varem sisse tarvitatud energiajook ja kaasa võetud SiS geel, millest oli mul märksa rohkem kasu.

Foto: Mallor Malmre/CEP Eesti

Foto: Mallor Malmre/CEP Eesti

Nii umbes pool kilomeetrit hiljem tegi mõned klõpsud CEP Eesti esinduse fotograaf Mallor Malmre mõned kaadrid minust ja umbes paarsada meetrit peale teda ergutas Roman Fosti (võistluse võitja) mind, kui olin teda teretanud. Omateada ma tempot peale seda rohkem ei tõstnud kuna see kasvas mul pisut koguaeg alates 7km joogipunktist. Aga võta näpust, kui olin 1:02:48 (1:01:44 neto) ajaga lõpetanud ja medali kätte saanud, siis Nike+ rakendus telefonis andis teada, et parandasin kahe aasta eest püstitatud kiireima miili (1,6km) aega 6. sekundiga ning sain uueks ajaks 7:16.

Jooksu toetanud Tartu Mill jagas kõikidele lõpetajatele spagette, mis kuluvad täiesti marjaks ära aga enne tuleb muidugi ära tarbida ja Roomast kaasa saadud pakk ja teisedki, mis veel kodus alles.. 🙂 Peale seda, kui olin riided ära vahetanud, käisin järgi oma diplomil, kus oli nii umbes 5 minutiline järjekord. Supi järjekorras seismisest loobusin kuna väljas oli suht jahe ja taevast tuli nagu ikka tüütut paduvihma. Otsustasin selle asemel kiirustada bussijaama ja hea õnne korral sealt midagi põske pista. Läks nii hästi, et sain täpselt enne bussi tulekut kohale ja ühe sooja hotdogi ostetud. Peale mida algas pikk kodutee.

10318571_10152404324225970_1184716074_n

Nüüd kuni 18. mail toimuva Haapsalu maratonini võtan suht rahulikult ja jätkan külmageeli ja jäävannidega parema jalaravi. Nädalavahetusel naasen ka metsarajale kergetele treeningutele, kus piirdun puhtalt ainult pehmel pinnasel jooksmisega.

Aga kõige krooniks tuleb päev varem 17. mail igati kaasa elada ja toetada kallist kihlatut Gerdat, kes osaleb taas ühel ainult naistele mõeldud Maijooksul.