Arhiiv

Kõva Mees 2014

Mitu aastat olen mõelnud, et küll oleks huvitav se katsumus läbi teha. Eelmisel aastal vedasin end raja kõrvale ja tegin nii BNSi, kui ka Postimehe online portaali jaoks pilte sellelt võistluselt. Ja juba siis veendusin, et sel aastal osalen juba kindlasti ka ise. Nii ka juhtus. Juhtus muidugi ka see, et siis kui registreerisin, olin veel uudisteagentuuri BNSi ridadesse kuulunud fotograaf ja sain end nõnda kirja pandud. Võistluspaigast siis kui distants juba läbi oli, oli se üllatuseks mulle.

Selleks võistluseks laenasin pea kuuaega tagasi oma noorimalt vennalt GoPro kaamerat, et se oleks otsaette kinnitatult pilte tegemas. Kahjuks lülitasin vale reshiimi peale ja tegin pilte ainult sellest, kuidas kaamerat sisse lülitan. 😀

Tore pilt, kahjuks jäi se ka viimaseks pildiks...

Tore pilt, kahjuks jäi se ka viimaseks pildiks…

Kuna sattusin osalema võistlusel esmakordselt, siis särginumbri 359 alusel kuulusin teise stardigruppi ehk nende jooksjate hulka, kes läksidn rajale 12:15. Esimese kilomeetri suurimaks takistuseks oli vast väike ja kitsas kraavike enne põllule minekut. Sellele järgnes kohe 5x suured kandilised veetünnid, millest tuli üle ronida ja seejärel ootas ees suur veetakistus, kus osavamad ujusid. Kuna minul se seal väga välja ei tulnud, siis läbisin selle kerges vesises sörgis nii kalda servas kui õnnestus. Se muda-savine põhi oli väga libe ja raske oli end edasi liigutada seal. Ja siis tuli saada neis libedais riietes ka veel mäest üles.

Foto: Mare Mändla

Foto: Mare Mändla

Edasi tuli kogu 10,5km pikkusel distantsil joosta läbi jõe ja üle heinapallide virna, ületada erinevaid veetakistusi, mudas roomata ja torudes sukelduda, joosta tihedas metsatukas, turnida poordel, ronida metsas võrgust üle, joosta autorehvides ning ronida üle fiboplokkide. Takkistusteks olid veel kaablirullid, soine maastik, kus hetkega olid sussid tundmatuseni jalgade otsas oma välimust muutnud. Lisaks tuli ületada kivimüüri nii köie abil, kui ilma selleta, traktori rehvide otsas jooksmine, rongi perrooni all ületada betoonist vundamenti liideseid ja ettevaatlikult ületada varemeid, kus kukkumine oleks võinud lõppeda vägagi valusalt ja jõgede ja kraavide ületamine väikeste laudteede abil. Vahest oli veel midagi, mis kohe meelde ei tule. 🙂

2014 Kõva Mehe Jooksu takistus

2014 Kõva Mehe Jooksu takistus

Kaheks viimaseks takistuseks oli taas kord suur savimuda vesine laguun, millele järgnes 5x veetünne. Ning mõned hetked hiljem sai kaela uhke medali. Seejärel sai veidi hinge tõmmatud ja käidud järel toidul ja ilusal punasel 2014 aasta Kõva Mehe Jooksu särgil. Kuna saunas oli kitsas, siis riiete vahetus ja mudast niretava dressi väänamine tuli sooritada murul.

Väike selvhi..

1,5km aeg ehk hetk enne esimest ujumist 7:10,6 ja aeg kogu distantsi peale 1:10:28,5 ja lõpplik koht 226. 

Kõige lõpuks kui ära vaadatud sai parimate autasustamine ja loosiauhindade välja selgitamine, ootas ees mõnus sörkjooks Pääsküla bussipeatuse suunas. 2,8km teekonda varbavahe plätudes. 🙂

Punane särk koos stardinumbri ja medaliga

Punane särk koos stardinumbri ja medaliga

Stardinumber ja uhke medal.

Stardinumber ja uhke medal.

Kahju, et selliseid sündmuseid Eestis ainult kord aastas. Juba ootan kannatamatult uut seesugust vahvat katsumust.

Alanud on võistluste hooaeg

Esimesed suuremad võistlused selleks aastaks peetud. Kui veebruaris oli neid ainult üks oma Olümpia hotelli 26 korruselise trepijooksuga, kus aega parandasime Gerdaga mõlemad oma eelmise aasta tulemust täpselt 5 sekundiga. Nii olid meie ajad 2:55 minul ja 5:58 Gerdal.

Nordeconi ärimaja

Nordeconi ärimaja

Kuni märtsi kuise trepijooksuni harjutasin ja harjutan ka edaspidi töö juures. Nimelt on meil BNSi toimetus, kus töötan, kaheteistkümne korruselise tornmaja viimasel korrusel. Ning alates veebruari algusest on meil ligipääs trepikojale selle kogu hiilguses. Ühesõnaga käin igal hommikul tööle minnes 12 korrust ehk ligi 221 trepiastet jala. Väikese vahega, kõiki astmeid ma siiski ei talla, vaid astun üle ühe ja treening nõnda paremini oma reiepealseid lihaseid. Pingeid on seni lisanud korra kaheksandal korrusel süttinud röstes, mis pani kogu maja tuletõrje häire tõttu treppe kasutama. Seda nii alla minnes, kui päris paljusid ka üles minnes.

Teine trepijooksu võistlus toimus nädala päevad tagasi Radissonis, kus varasemalt jooksnud me pole ja aega võrrelda ei osanud. Võrdluseks võib siin võtta täpselt sama kõrge Olümpia, kus sammuti 26 korrust. Keerukust lisas siin aga teadmine, et starti tuleb minna teiselt poolt hoonet. Ehk lühikestes riietes joosta pisut ka õues. Külmakartlike inimestena kasutas enamik inimesi dressipluusi ülakeha katmiseks ja jättis selle enne starti maha sellele hiljem järgi tulemist ootama. Nõnda tegin ka mina, kuid kui esimesed 26 korrust läbi jooksin ja pärast liftiga alla sõitsin, siis unustasin aja ära registreerida ja läksin kohe dressikale järgi. Valdo tegi korraks ka nalja, et tulid teist ringi jooksma.. Mille peale haarasin mina härjal sarvist ja võtsin selle ettepaneku vastu, arvestades asja olu, et tühistasin varem joostud aja ning läbisin järjekordselt 26 korrust, kuid nüüd juba aeglasemalt kui enne. Lõpplikult sain Radissoni trepijooksu ajaks 3:33. Gerda sai aga 6:56 ajaga endale lohutuseks ka medali, millele järgi pidin mina minema, sest siis otsustas ta sõbranna Tähte sobival hetkel sooritatud telefoni kõnega uurida tulemusi.

I Virtuaaljooksu number

I Virtuaaljooksu number

Trepijooksude kõrval pakkus tõsist pinget Marathon100.com lehel välja kuulutatud esimene Eesti virtuaaljooksu võistlus, kus peale registreerimist said osalejad enda valitud distantsi läbida soovitud ajahetkel neile sobival rajal. Kui algselt plaanisin joosta laupäeval 10km, siis selle sai sooritatud selle aasta kiireima tulemusega 53:28.

Virtuaalsed 10km

Virtuaalsed 10km

Tükk aega olin ka üld edetabelis esi-viisikus, kus hetkel olen oma vanusegrupi tulemusi arvestades veel poodiumi viimasel ehk kolmandal kohal. 🙂

Nähes, et nii mõnigi jooksuhuviline oli endale ette võtnud rohkem kui ühe distantsi, siis pühapäeval võtsin ka ise ette kindlama distantsi ja panustasin endast maksimumi anda 5km pikkusel rajal.

Virtuaalsed 5km

Virtuaalsed 5km

Rada oli suuresti sama, mis päev varem, kuid selle vahega, et jooksu alustasin 1,5km hiljem ja lõpu sättisin täpselt nõnda, et viimase kilomeetri jookseksin suuresti allamäge. Nõnda sain ajaks 26:42 ja peab tõdema, et nii suurt pingutust kogu raja ulatuses pole ka sellel distantsil tänavu veel sooritanud.

Suur tänu sulle Janek, et sellise virtuaalse jooksuvõistluse ideega lagedale tulid ja põnevust kogu nädalalõpuks kõikidele jooksusõpradele pakkusid! See oli vahva ja pingutuste rohke elamus. 🙂

2013. võistlushooaja kokkuvõte

Aasta 2013 juba kohe lõppemas, kuid postitused veel puuduvad. Peaks selle vea nüüd lõpuks ära parandama. Võib vast öelda, et peale Linnade jooksu sarja viimast etappi eelmisel hooajal, said ka jooksmised selleks aastaks lõpetatud.
Käesoleva aasta esimesed jooksmised sain tehtud veebruaris puhkusereisi ajal Sharm El Sheikis. Kus ülepäeva hommikuti sai 5,6 kuni 7km joostud. Egiptuse jooksurajad.

Egiptus

Aprilli keskel ootas täiesti ei kuskilt leitud tasuta osavõtumaksuga Pääsküla 79. Rabajooks, kus kõik lõpetajad, kes mahuvad teatud osalejate arvu sisse, saavad nimetatud jooksuvõistluse vimpli. Kohale jõudes oli rahvast meeletult palju ja rajale alguses õieti ei mahtunudki jooksma. Seetõttu sai sel jooksul võetud väga kiire tempo rajal, mis enamuses oli jäiselt libe ja lumine. Üsna kiiresti võttis se jooks läbi ja pulsi lõi korralikult lakke. Nõnda sain 5,9km pikkusel distantsil lõpu ajaks 32 minutit ja 33 sekundit, pulss oli 185-190 löögi juures kogu distantsi.

Järgmisena oli mul kavas aga kuue aastase vaheaja järel Kõrvemaa Kevadjooks, kus sai ligi 9minutilise aja paranduse tehtud. Hilisest kevadest tulenevalt oli küll rada pisut muudetud. Rada oli enamasti mudane ja vesine, mõnes kohas leidus ka lund. Ilmast tingituna oli ka raja profiil muudetud ning tuli teha kaks 8km pikkust ringi.

Kui kätte jõudis maikuu, siis peale paari treeningut tuli kuu lõpus esimene Linnadejooksu sarja jooks ehk Tartu Olümpiajooks oma 10km pikkuse distantsiga. Eelmise aasta tulemust suutsin parandada ligi 1,29 minutiga.
Enne seda jooksis minu kallis elukaaslane Gerda aga nädal varem Maijooksul, kus olin otsustanud sel korral temast pilte mitte teha, vaid toetada teda raja ääres ergutades. Ühtlasi olin endaga kaasa võtnud kodus valmistatud SIS spordijoogi, millega jalutasin peale stardipauku mööda finishi koridori vastu ligikaudu 1,5km kaugusele. Lihtsalt varasemast oli meelde jäänud, et 7km pikkusel distantsil on ainult 1 joogipunkt, kuid sellest talle ei piisa. Kui minuni oli jõudnud, siis liikusime kerges sammus kõrvuti lõpu suunas. Ja enne viimaseid kurve liikusin talle lõppu ka kaisutama ning kiitma lõpetatud tulemuse eest. 🙂

See järel ootas mind ja minu kallist Gerdat öine Rakvere koos Ööjooksu võistlusega.
Esmakordselt otsustas ka tema selles võistluses kaasa lüüa, kui eelmine aasta jooksin mina poolmaratoni ja tema jalutas raja keskpunktis (alg ja lõpp punktis), siis avastas selles suures rahva melus, et se pakub talle seda sorti pinget ja tahet ka ise osaleda. Nõnda registreerisime teda 5km pikkuse jooksu starti. Kõige rohkem meeldis siin see, et start 5km rajal oli ainult umbes 10minutit peale esimese stardi andmist. Mis võimaldas tal lõpetada kiireimate poolmaratoni jooksjatega pea sama aegselt või isegi kiiremini. Finishisse jõudis 43minutiga.

Ööjooks

Mina tegin aga rahuliku algusega väga hea poolmaratoni jooksu. Umbes kolmandal km pidin korra väikese peatuse tegema, kuna pulsivöö libises rinnult alla ja pidin seda pingutama. Edasi jooksin kergelt langevas tempos kuni 7km-ni kuniks märkasin ühes kurvis endast möödumas Scala Fitnessi treener Kristit. Võtsin talle järgi, ütlesin “tere” ja jätkasime ligi 5,30minutiga km kohta kuni 18km-ni, mil hakkas minu tempo lõpuks raugema. Kusjuures poolel teel helistati mulle minu ja Gerda majutust pakkuvast Villa Theresast, et kas oleme varsti tulemas. Sain nimetatud kõnele vastatud ainult tänu sellele, et mul oli telefon käe küljes ja bluetooth toega käed-vaba Jabra spordikõrvaklapid. Kõrvaklappidest kuulan erinevate jooksuvõistluste ajal siis muusikat, et juhtida kõrvale raja ääres tulevad liigselt segavad helid. Aga siis viimase km suutsin kuidagi taas edasi pingutada pisut kiiremas tempos ja lõpetasin oma senise kiireima poolmaratoni ajaga 1:58:28. Antud aeg oli küll kella järgi, kuid ametlikus protokollis oli selleks 1:59:00, aga sellegi poolest oli se jooks eelmise aastaga võrreldes ligi 4,5minutit kiirem aeg.

Mõned nädalad peale Rakveret sain Viljariga juulis kokku lepitud, et teeme peale tööd ühise treeningjooksu. Kui õhtul kokku saime, siis peale seda kui olime GPSi signaali kätte saanud, alustasime oma kerges tempos jooksuga. Kerge se jooks ei saanud just olema, sest esmakordselt ei võtnud ma treeningule juua kaasa. Ning tänu väljas olnud ligi 23C soojusele, sain juba teisel kilomeetril tunda rinnus pisteid. Kuid sellele vaatamata jooksime edasi. Pika peale hakkas ühe villi juures vasaku talla all mingi pisike kivike jooksmist segama ning pidin metsas väikse pausi tegema. Paraku osutus se peatuskoht Harku metsas aga nii sääse rikkaks, et minu paljad jalakesed said korralikult söödud ja tänu sellele otsustasin, et me võiksime hakata tagasi kodude suunas liikuma. Treeningu pikkust tuli kokku ei vähem ega rohkem, kui 10km ajaga 1:05:31.

Juuli keskel sain ühe kergema treeningu teha veel ka Soome pinnal, kui käisin emal külas kus metsateel ja maantee ääres sai kogutud väikesed 6,06km-t. Se oli see kord, kui vedasin teist korda aastas puhkusele kaasa võttes oma jooksuvarustuse endaga ühes. Peamiselt võin öelda, et kogu juuli möödus ainult treeningjookse tehes ja võistlus kilomeetreid siit ma endale juurde ei saanud. Kokku tuli juulis 56,31km kogu ajaga 6 tundi ja 23 sekundit.

Augustis ootas mind taas aga poolmaraton ja sedakorda Narva Energiajooksul. Linnas toimuvate tee tööde tõttu oli nii nagu Kõrvemaal ka siin rajal uus profiil ja tuli teha kaks ringi. Kahjuks ei õnnestunud stardi eel GPS signaali kinni püüda ja nii näitas tossudes olen Nike+ kiip finishisse saabudes ainult 19,2km-t, kuigi oleks pidanud olema 21km. Kõige suurem pettumus oli veel ees. Peaaegu 4-5 tunnise unetundide järel ei olnud korras minu seedimine, kui ärkvel püsimiseks üritasin tarbida pisut energiajooki. Paraku oli se üks minu suurimaid vigasid. Nimelt enne starti tuli suurem osa homikusöögist kõik välja ülikiire ainevahetuse abil ning käisin aeg ajalt tualeti järjekorras seismas. Sammuti oli rajal ligi 25C-ne kuumus, mis andis mulle suhteliselt aeglase tempo. Lõppu jõudsin oma kehvima poolmaratoni ajaga ehk teisisõnu kulus selleks mul 2 tundi ja 6 minutit. Päev sellega veel ei piirdunud, tegin tervisele teistkordagi liiga, kui hiljem autosse jõudes tahtsin uuesti energiajooki juua. Seda korda oli se 2,5 tunni jooksul autos kuumaks keenud ja tuli üles juba enne kui jõudsin lonksu lõpuni teha. Positiivse poole pealt üllatas Narva Energiajooksu etapp sellega, et jagas kõikide distantside lõpetajatele esmakordselt medaleid.

FOTO: medalist

Augusti lõpus osalesin enda jaoks esimest korda Järvejooksude sarja kuuluvas jooksus ümber Ülemiste järve. Nagu eelnevatel jooksudel häiris ka siin mind kuum päike, kuid sammuti järve ääres puhunud kõva tuul. Sellele vaatamata suutsin tänu SIS geelidele peale esimest 5km leida korralikult jõudu ja hoida tempot kuni lõpuni. Ja siis kui olin finishi joone ületanud ja kätte saanud medali, tuli üks tüüp mind tänama, et olin oma korraliku tempoga talle jäneseks ees. 😀 Seda komplimenti olen ma päris palju naernud “Rebane jooksis kiire tempoga jänest”.

Kui kätte jõudis september, siis algasid taas Linnadejooksu sarja võistlused. 1. septembril oli Pärnu 2 silla jooks, kus tuli väikseid modifikatsioone raja profiilis ka siin ette tänu ranna või õigemini jõe äärsete teede ehitamisega.
Jooks ise läks tavapäraselt kiires tempos, kuid sel korral oli keskmiseks kiiruseks 5,07 minutit km kohta. Viimasel km nägin, et olen sellise tempo sisse jooksnud, et eelmise aastaga võrreldes tuleb korralik aja parandus ka siis, kui lasen tempo alla. Nõnda ka tuli kogu raja viimane kilomeeter sellise ajaga, mis tavaliselt oli mul keskmiseks kiiruseks kogu võistlus distantsi peale kokku ehk 5,36. Finishis näitas kell tabloo peal mulle aega 46:19.

Mallor Malmre/CEP

Oma osa paremate jooksutulemuste juures on kindlasti andnud juuli lõpus või augusti alguses soetatud CEPi kompressioonisäärised, millede abil on säärtes pingeid vähem ning jõudu pingutamiseks rohkem. Kui alguses olid mul erk-kollased säärised, siis hiljem pidin endale uue paari ostma ning siis sai värviks juba neoonroheline värv valitud. Uued pidin ostma lihtsal põhjusel, kuna minu kallis Gerda võttis ühel heal päeval töölt koju tulles need endale jalga, lihaspingete maandamiseks ja sinna need ka jättis. Teavitas ainult, et pean endale uued muretsema, kuna tema mulle neid enam tagasi ei anna. 🙂

Saabus 8. september ja käes oli minu senise elu teine maraton ehk SEB Tallinna Maraton. Ettevalmistused olid läinud ladusalt ning sai piisavalt välja puhatud enne starti. Kui eelmine aasta võtsin eesmärgiks lõpetada võistlus ja võimalusel teha seda alla 5 tunni, siis täitsin selle ilusti ajaga 4:42:19. Sel aastal olin eesmärgiks seadnud juba eelmise aasta tulemust ületada ja kuna enamus seni kulgenud hooajast oli läinud üles mäge aegu parandades, siis soovisin püüda ka aega 4:30.
Esimese ringi suutsin ilusti tempomeistriga kaasas püsida. Kusjuures 21km läbimise järel lausus kõigile grupis liikujatele, et oleme ajakavast ühe minutiga ees. Kahjuks jätkas ta samasuguse tempoga jooksmist edasi ja nii suutsin veel kannul püsida 24km tähiseni. NIng peale seda hakkas minu jooksukiirus langema. Oma panuse andis teisel ringil kõrgelt kütnud päike, sest nõnda said otsa minu vööl olnud jookide pudelid ja nõnda pidin haarama lisa raja servast, kuid seda kõikidesse punktidesse ei jagunud. Kasuks olid aga sammuti kaasa võetud SIS geelid, mida sai kahel korral ka juurde haaratud Pirita silla pealt. SIS geelipunkti sain aga esimesel ringil jätta oma käsi katnud kindad. Paluti küll, et neile hiljem järgi läheksin, kuid seni ma seda teinud veel ei ole.. Kuumast ilmast jahutust otsisin ka raja ääres seisnud Cold+ menthooli aerosooliga pritsivatelt meedikutelt. Ja oma panuse andsid sel päeval kõik lähedased, sõbrad ja tuttavad kes ergutasid nii mind kui teisi enda lähedasi. Üheks ootamatuks üllatajaks oli nõnda põhikooli aegne klassivend Tiit koos oma perega, kelle õde jooksis samal ajal poolmaratoni. Aitähh sulle Tiit! 🙂 Minu suurim fänn ja kaasa elaja ootas mind aga finishis koos oma kahe õe ja ühe õe tütrega. Aitähh sulle kallis Gerdake, et oled olemas ja toetad mind alati! 🙂
Enne kui tegelikult finishisse jõudmist, olin aru saanud, et oma varasemat aega ma ületada ei jaksa ja võtsin kasutusele uue eesmärgi, milleks oli joosta lõpuni. Kaarli puiesteelt sörkides maratoni raja lõpu koridori viipas raja äärest ka Riigikogu liige Lauri Luik, kes oli oma jooksu juba tükk aega enne mind ära teinud. Raja lõppu jõudsin ajaga 4:49:46, mis õnneks ei ole kõige hullem kaotus eelmise aasta tulemusele. Hiljem lasin endale maratoonaritele mõeldud alas Eesti jalgpallikoondise füsioterapeut Taavi Põdral selga ja jalgu masseerida. Nii enne, kui pärast tema kätetööd kuulasin lõpetanute muljeid rajalt ja tulevastest plaanidest. Ühtlasi oli mõnusaks kogemuseks mõned alkoholivabad õlled sisse kulistada.

Mallor Malmre/CEP

Kuus päeva peale maratoni oli ees ootamas mind mu tööandja uudisteagenturi BNSi suvepäevad. Esmakordselt kolme aasta jooksul ei olnud mul ühtki takistust, mis seisaks ees seal osalemast. Suvepäevad toimusid Lätis Ratnieki nimelises piirkonnas. Alguses olin plaaninud joosta hommikuti, kuid selle plaani lükkasin ümber. Jõudsin ju esimesel õhtul ka mõne õlle sisse võtta ning järgmisel õhtul oli disko ees ootamas, kus jalga sai keerutatud kella 4ni hommikul. Päeva plaan oli iseenesest selge, peale suure rahva kogunemist eri piirkondadest, toimusid erinevad koosolekud ja töötoad ja lõunasöök. Minu töö nagu ikka igapäev oli piltide tegemine. Peale tööperioodi ja enne õhtust diskot oli kõigile mõeldus väikest viisi sportmängud, kus nägin oma BNS Grupi soomlasest ülemust lätlaste ja leedukatega koos korvpalli mängimas. Mina ja välistoimetuse öises vahtkonnas tööd tegev Erik otsustasime jooksma minna. Nõnda ka tegime, panime kaasa võetud jooksu riided selga. Erikul oli selleks seljas täis komplekt pikki dresse, minul seevastu aga lühikesed riided. Väljas oli sel ajal ligikaudu 15C sooja, mis korraks tundus ehmatav mõne jaoks, et kuidas ja miks ma nii õhukeselt liigun. Kuna Erik väga palju joosta ei tahtnud, siis tänu minu Nike+ GPS käekellale andsin teada kui joostud sai meil 2km, mille järel seadis sammud tuldud teed tagasi. Mina aga soovisin edasi liikuda mööda kruusast teed, kuni esimese suurema ristmikuni, kus algas juba asfalt katega sõidutee. Kokku oli sinna meie peatus paigast 3,5km, kuigi liiklusmärk näitas 3km. Tuldud teed jooksin tagasi ja sain ilusad 7km teid joostud selleks aastaks minu jaoks kokku neljandas riigis.

Minu jooksmistega september veel läbi ei saanud, sest 22. septembril oli kolmandat korda kavas Pirita sügisjooks. Hommikune vihmane ilm tegi raja niiskeks ja õhu kergeks. Sama kergelt läksid minu sammud teel, kus üllatus-üllatus 5,7km pikkusel distantsil jooksin keskmiselt 4,47minutiga kilomeetreid. Lõpp tulemusena sain aja 27:35, kui kiireimale jooksjale kaotasin ainult 8 minutiga. Selline teadmine annab lootust, et järgnevatel aastatel olen võimeline seda aega veelgi vähendama ja miks mitte jõudma ka juba esimeste lõpetajate sekka. Ehk tulevad sarnased tulemuste parandamised ka pikematel distantsidel. Ahjaa, igal aastal olen sel Pirita sügisjooksul teinud uue ja parima 5km rekordi, milleks sel korral tuli 24:05, kuigi sel aastal olin eelmise parima aja teinud 21. päeva varem Pärnus, siis oli ajaks 25:05. Ehk 21. päevaga parandasin 5km aega 1 minutiga. 🙂

Järgmisel päeval tuli minu seniselt suurimalt abimehelt väike tagasilöök. Nimelt oli minu jooksukella rihmal kummist detailid täiesti läbi kulunud ja ainsaks lahenduseks leidsin keldrist võtta vasktraati ja elektritöödel kasutatavat isoleerteipi. Nende osavale kasutamisele ja kiirele ajutööle püsib minu kallis Nike+ GPS sportwatch veel elu ja tervise juures. Paar päeva hiljemgi ühel 10,25km pikkusel treeningul näitas, et minus on seda MacGyverliku oskust. Kordades odavam oli seda parandada, kui hakata kohe uut kella 170 euro eest ostma..

DIY kella parandus

Linnadejooksu sarja viimaseks katsumuseks seisis ees 13,5km pikkune Paide-Türi rahvajooks. Startisin suhteliselt kiires tempos, kus kõige aeglasema kilomeetri ahaks oli kõigest 5,26 minutit. Tänu sellele oli ka võhm kiirelt otsa saama aga taaskord leidsin abi SIS energiageelist ligi 5km enne distantsi lõppu, kui sisse lülitasin teise käigu. Ning nõnda enne lõppu tuli parimaks 10km ajaks 51:43. Vähe sellest, parandasin oma eelmise aasta tulemust peaaegu 4 minutiga, kui lõpukell näitas mulle 1:10:01 (1:13:54 aastal 2013).

Mallor Malmre/CEP

Oktoobris sain endale kingitud sünnipäeva puhul üks ilus ja rahulik 14,9km pikkune treeningjooks. Paaril korral treeningu käigus pigistasin endast maksimumi välja ning tegin mõned pikad sprindid. Aga enamasti püsisin keskmises võistlus tempos ajaga 5,46minutit km kohta.

Sünnipäev

Senine aasta viimane jooksuvõistlus leidis aset 2 päeva peale sünnipäeva, 13. oktoobril, kui ette võtsin Viljandi linnajooksu. Samal ajal toimus Tallinnas Pääsküla rabajooks, kuid olin otsustanud Viljandi kasuks kuna distants oli pikem ja preemiaks osavõtu eest sai medali.. Ehk üheks minu suurimaks motivaatoriks võistlustele minemisel on olnud just nimelt medalid… 🙂
Jooksuraja alguses ehmatasid mind Viljandis ära järsult kõrged mäed, mida pidi kord jooksma üles, siis alla ja jälle üles. Mida aeg edasi, seda rohkem suutsin hoida ühtlast tempot. Esmakordselt katsetasin poes allahinnatud SIS õunamaitselist geeli, see osutus nii ebameeldivaks, et tekitas oksereflekse. Sealt peale otsustasin jääda tuttavate tsitruseliste maitsete juurde. 13,5km pikkuse raja läbisin siiski üllatavalt hästi, keskmise km ajaks oli 5,11minutit.

ViljandiSeljas olnud särk koos rinnanumbri ja preemiaks saadud medaliga.

10kmNädalaga suutsin 10km pikkusest distantsist rekordaega kärpida 13 sekundit.

Võistlushooaega kokkuvõttes tuleb väga rahule jääda, sest suuremalt jaolt kõikidel üritustel, kus osalesin, parandasin ka oma aega. Ja nagu näitas Pirita sügisjooks, siis paari aasta pärast olen täiesti võimeline nii mõnelgi distantsil võitlema kõrgemate kohtade pärast.

Tulemused eelmise aastaga võrreldes:

Linnajooksud:         2012    vs.   2013:

Tartu 10km:             55:30           54:02
Rakvere 21,1km:      2:04:32        1:59:00
Narva 21,1km:         2:02:28        2:06:18
Pärnu 9km:              49:11           46:19
Tallinn 42,2km:       4:42:19        4:49:46
Paide-Türi 13,6km:  1:13:54       1:10:01

Kokku:                  11:47:54     11:45:26

Osales:                   233 (208)    231 (199)

Pirita Sügisjooks:    29:20:07     27:34:01

Rekordid

Esialgsete plaanide järgi selleks aastaks mul rohkem võistlusi kavas pole, kuid sellele vaatamata jätkan vähemalt korra nädalas treening kilomeetrite kogumisega. Hetke seisuga olen kahe aastaga kogunud 851km ja loodan veel selle aasta sees ilusa ja ümmarguse 1000km-t ka täis joosta.
Eks paistab kuidas sellega läheb, peaasi, et tervisele liiga ei tee.