Arhiiv

Pool Linnadejooksu sarjast

Eesti Linnadejooksu sari jõudis poolele distantsile oma jooksude arvuga. Tartu, Rapla ja Narva on nüüd tehtud, kuid Pärnu, Tallinn ja Paide-Türi on veel ees ootamas. Narva Energiajooks oma 21,1km pikkuse distantsiga kuulub sarjas kuldraja arvestuse valikusse.

Istesse tõusud

Istesse tõusud

Selleks distantsiks ettevalmistumine on läinud ligadi-logadi üle käbide ja kändude ehk teisisõnu trenni viimastel nädalatel pole teha jõudnud. Ainsateks pingutusteks on jäänud need nädalalõpudel toimuvad võistlused ja ei enamat. Aga kui tegelikult ikka täitsa aus olla, siis jooksmisi jah ei ole teinud, kuid end liigutanud olen küll. Juba 17 päeva olen järjest teinud igapäev 30 kõhulihast. Ja nii on minna veel 13. Ehk teisisõnu osalen Sparta jooksusarja 30ne päeva treeninguprogrammis, kus igal päeval tuleb 30 kõhulihast teha. Ettenähtud kavas tuleb neid teha istuli tõustes, seega inglisekeeli “sit ups”.

Eelmises postituse järel, mille avaldasin ligi 10 tundi enne Narva jooksu starti. Selle järele jäänud aja sees jõudsin poole silmaga ära vaadata Brasiilias toimuva jalgpalli maailmameistrivõistluste kohtumise Inglismaa ja Itaalia vahel ainult esimese poolaja, sest peale seda asusin und nautima mõne tunni jagu. Und nautisin 4-5 tundi, sest äratus oli seatud mul kella 5ks hommikul. Nii jõudsin üles soojendada ahjus eilse pasta, võistlusdress selga tõmmata ja SiS energiajook valmis segada. Söömise ja ettevalmistuse ajal jälgisin teleri vahendusel Elevandiluuranniku 2:1 võidumängu teist poolaega Jaapani üle.

Nii kummaline kui se ka poleks, siis und mul polnud ja seda ei tulnud mul ka siis, kui 7:15 hommikul hakkasin Tallinna bussijaamast LuxExpressiga Narva suunas sõitma. Nõnda vaatasin bussisõidu ajal ekraani pealt filmi “Kääbik” või “Hobbit”, kuidas kellegil parem seda nimetada.

Narva jõudsin täpselt 10:30 ja bussilt astudes suundusin otsejoones stardinumbri järgi. Ma ei tea kuidas või miks, aga arvasin vähemalt viimased kaks nädalat, et stardiaeg on täpselt kell 12:00. Paraku juhtus aga nii, et kui kell oli 10:55, siis kuulsin kõlarite vahendusel, et 5 minuti pärast on poolmaratoonarite teele saatmine. Nõndaks jäi mul igasugune suurem ettevalmistus soojenduse näol tegemata.

Pagasi koos riietega jätsin Jooksupartneri telki, kust endaga teele kaasa haarasin telefonikoti käele kinnitamiseks, juhtmevabad kõrvaklapid, SiS joogipudeli koos valmis segatud energiajoogiga ning vöö selle kandmiseks koos 4x energiageeliga. See peale seadsin sammud sörkides kohe stardikoridori suunas. Enda numbrile vastavat väravat ma otsima ei hakanud, vaid jäin kohe viimase 10-20ne jooksja hulka ja sättisin paika telefonis olevad rakendused Endomondo ja Nike plussi. Mõlemad läksid tööle ligi paarkümmend sekundit enne starti. Seejärel hakkasin pingutama vööle paigaldatud joogipudel hoidjad, mille(de)ga on mul alati probleeme olnud.

Peale stardipauku võtsin alul sisse küll rahuliku tempo, kus tuli jooksmise ajal vööd endiselt kohendada. Aga juba peale 500 meetri läbimist sai sisse võetud juba tempo, millega läbisin eelmised kaks jooksuvõistlust. Vahepeal sibasin mööda SEB Tallinna Maratoni projektis osalevast Triinust, Annikast ja Gerlyst, seda kas ka Jaanast, ei tea. Ei märganud teda päev varem stardiprotokollis ega ka jooksurajal. Finishisse ta siiski jõudis. 🙂

Nii umbes kümme meetrit enne või pärast esimese kilomeetri läbimist kukkus vööst välja SiS joogipudel koos selles olnud joogiga ja nii õnnetult, et täpselt korgi peale. Korgi see osa, kus jooki sisse manustatakse oli pea, et olematu ehk suunaga pudeli sissepoole. Üritasin seda küll kätte saada, kuid tulutult ja nii heitsin selle tee serva, sest juua sellest näis võimatu olevat. Sellist laia korki ju maha keerama ei hakka jooksu ajal.

Arvestasin sellega, et kaasas mul 2x Go energia- ja 2x Go kofeiinigeeli, mida tarbida iga 5km tagant, teadmata kus asuvad teeninduspunktid, et pisutki vedeliku tarbida. Esimene punkt neist osutus nii umbkaudu 6-6,5km peale ja tuleb tunnistada, et õnnestus väga hästi haarata ka teeninduspunktis olnud abilise käte vahelt joogitops kas vee või spordijoogiga haarata. Jõin rahulikult hoides seda tempot, millega jooksin. Teadlikult tempot ei langetanud nii nagu seda juhtus Raplas, vaid lippasin edasi. Nii mõnegi teeninduspunkti järel võis näha, et kõige kaugem joogitops raja servas kuulus mulle. Mitte et ma sellega mingile medalile pretendeeriks aga lihtsalt kuidagi kujunes nii välja, et jõin topsist väikeste sõõmudega ja nii jäi seda jooki tiba kauemaks topsi. Ning soov pooltäis topsi minema visata mul ka ei olnud.

Telefonis töödanud rakendused pidasid vastu pisut alla poole distantsi ehk kümnenda kilomeetrini. GPS signaal lihtsalt kadus ära, seda juhtus ka paaril korral linnas sees esimese ja teise kilomeetri vahel. Senimaani püsisin tempos jooksuga läbides kilomeetreid ajaga 4:58-4:59.

Umbes täpselt kaheksanda ja üheksanda kilomeetri vahel jooksis mulle vastu maratoni projektis osalev Moonika, kellele plaksutasin kiire jooksu eest nii nagu ka projektis teistele osalenutele ja liidritele rajal. Ning sel hetkel kui olin läbinud 11km punkti helistas mulle mu kallis kihlatu, Gerda. Kes uuris kas hakkan juba startima, kuna oli mu käest kuulnud korduvalt, et stardiaeg on kell 12. Oli aga suur üllatus ka talle, kui kuulis, et juba jooksen ja üle poole distantsist läbinud ja ilmselt lõpetan varem, kui olime arvestanud.

Aja kohta edaspidi rajal mul puudus täpsem ülevaade. Nii palju sain teada, et kaasa võetud silikoonist käepaela ajagraafikuga 1:50, olen graafikus ja pisut ka sellest ees. Teisel käel olevalt Nike Fuelbandi pealt sain ainult kellaaega näha ja selle järgi oletada, et finishisse jõudmise aeg oli kuskil ühe tunni ja neljakümnekuue minuti kanti.

Hiljem selgus, et se aeg oli 1:46:51. Seega, kui ennustasin eelmise kahe jooksu pealt, et aeg tuleb 1:30-1:45 kanti, siis läks üsna täpselt. Arvestame seda, et minu arvutus põhines tegelikult ainult 20ne kilomeetri, mitte 21,1-e kilomeetriga.

Vaheajad iga 5km tagant (positsioon):

25:53 (451) 5km

50:01 (444) 10km

1:15:43 (425) 15km

1:41:06 (387) 20km

1:46:51 (404) 21,1km

 

Seda ligi 12 minutilise senise poolmaratoni rekordi aja parandamist kommenteeris kõikse paremini Valdo Jahilo, kelle sõnul võiksin selliste ajaparanduse hüpetega edaspidi olla varsti Rio OMi kandidaat nr 1.

Advertisements

Taas energiast tulvil… :)

Esimesest maratonist möödas juba kaks nädalat ja mõnus jooksu isu tagasi tulnud… 🙂 Mõned päevad peale seda olid jalad ikka korralikult kanged veel, eriti põlvedest, kuid liikuda sai täiesti ilusti ka kiiremaid sprinte sain tehtud trolli peale liikudes.

Stamina jooksule mõned päevad peale maratoni kahjuks ei jõudnud, kuna töö surus oma kohustustega peale ja pidasin seda tähtsamaks. Küll aga sain sellele järgneval nädalal ehk 19. septembril joostud Pirita velodroomi juures olnud EE Tervisejooksu 3,7km pikkusel distantsil ja näidatud imelist liikumist. Väljas oli korralik paduvihm ja palju polnud puudu äikesest. Kogu se metsa alune maastikurada oli märg ja mudane, pori lendas siia-sinna, kohati ka prillide peale. Valgetest sokkidest ja kollastest Nike Free Run+ jalanõudest ei tasu mitte rääkidagi…

Ilmast tingitud ohutusele suutsin kuidagi moodi hoida lennukat tempot ja iga natukese aja tagant mõnest ees pool olevast jooksjast mööduda, jah lõpuks möödus ka üks jooksja minust, kuid lendasin praktiliselt kogu selle raja läbi. Lõpus oleks võinud veel kiirust juurde pigistada, kuid ei soovinud. Aeg oli 19:48… millegagi ja Stamina kodulehel oleva protokolli järgi oli minu positsioon kõikide osalejate hulgas koguni 10ne kiireima aja saavutanud jooksja seas. Seega lendasin võimsalt.

Järgmine jooks oli juba mõned päevad hiljem pühapäeval 23. septembril kui toimus juba teine Pirita Sügisjooks. Kui eelmine aasta jooksin 5,7km ringi metsas päikese paistes ajaga 29:56, siis sel korral oli see samal distantsil 29:20,7. Kuni jooksu lõpuni arvasin, et nüüd tuli küll mitme minuti jagu aja parandust, kuid vist vaatasin kella pisut valesti… Vähemalt siiski poole minutiga aega parandasin… 🙂 ja mis eriti tore, siis iga järgnev kilomeeter oli eelmisest kiirem. Vaatamata sellele, et 5km alguses olin pulssi lakke kruvinud ja hakkasin tempot kukutama, siis tagant tulija kannul edasi liikudes tuli ikkagi päris hea aeg… Raja kokkuvõte selline. Unustasin ka mainida, et nimetatud jooksul tegin ka senise isikliku rekordi nii 1km, kui ka 5km aja purustamisel, need siis vastavalt 1km 4:17 ja 5km 25:40. 🙂

Nüüd on järgi veel ainult 1 Stamina EE jooks ja jääb oodata nädal hiljem toimuvat Linnadejooksu sarja viimast osavõistlust Paide-Türi 13,6km pikkust rahvajooksu, mis toimub nimetatud linnades 7. oktoobril.

Mõned villid ja treeningud

Maratoni ja Pärnu 2 silla jooksu eel tegin treeningutes umbes kahe nädala pikkuse pausi. Võtsin töölt nädala vabaks ja sõitsin kalli elukaaslase Gerdaga Soome puhkama. Oldud aja veetsima minu väga kalli emaga, kellega sai ringi seigeldud erinevates linnades ja kauplustes. Samuti vihmastel ilmadel veetsime aega saunas ja sai pisut täiendatud jooksuvarustust. Nimelt leidis Gerda ühest spordipoest sobiliku joogipudelivöö. Kõikidest vöödest teeb varsti pikema ülevaate, mis mul olemas ja miks neid välja vahetan…

Peale Narvas toimunud poolmaratoni oli esimene treening pühapäeval 26. augustil, kui tegin oma talviselt tuttava ringi kodukandi ümber. Suund oli maja eest Tipi suunas, ümber TTÜ metsa, mööda pikka Akadeemia teed seejärel Kadaka tee ja Ehitajate tee kaudu koju tagasi. Kokku tuli 5,7km, pulss püsis enamasti 155 löögi jures minuti kohta. Jooksu esimese paarisaja meetri jooksul tegi kerget valu parema jala hüppeliiges, kuid hiljem se kadus.2 ja 3km vahemikus aga hakkasid jalanõud hõõruma, mille tulemusel tekkisid villid. Nii leidsin ka, et seni mind hästi teeninud 2007 aasta Nike+ Pegasuse jooksusussid tuleb kiiremas korras välja vahetada.

Päev hiljem ehk esmaspäeval 27. augustil osalesin Facebookis Nike Running Estonia lehelt leitud jooksutreeningu kutse, kus kutsuti osalema poolmaratoni pikkusel distantsil koos Kristi Roosimäe ja Peeter Karaskiga. Kohale tuli 18 jooksuhuvilist Tallinna eri paigust, kelle seas oli neid kes lähevad SEB Sügisjooksul 10km, poolmaratoni või tervet maratoni jooksma, kui ka neid kes ei ole veel oma otsust teinud kas üldse minna võistlema. Alguse sai see Tartu maanteel asuvast Scala Fitness spordiklubist, sealt liiguti läbi Kadrioru pargi mööda Pirita teed Viimsis asuva Jussi Õlletoani. Jooksu tempoks oli 7-8 minutit kilomeetri kohta ja pulss püsis enamasti 150-160 kandis ning kõik said omavahel ilusti suheldud. Poolel teel Viimsisse oli taas jalanõudes hõõrumist tunda ja siis tekkis tahtmine treening korraks isegi katkestada aga seltskonnas jooksmine läks nõnda ladusalt, et ei mõelnud pikalt selle peale. Õlletoas pakuti vett, banaani, rosinaid ja hapukurki. Viimane on maratonil eriti vajalik, kuna sisaldab soolasid, mida keha pingutuse ajal koguaeg välja higistab. Ja sellega rõhuti, et peab aegajalt koguaeg jooksuajal sööma, et energiat ja soolasid piisavalt oleks. Ilm oli suurepärane, kui päeval oli väljas olnud kerge vihmasadu koos äikesega, siis nüüd oli ilus soe ilm ja päike säras kõrgel. 🙂

Peale venitusi ja energia kogumist jooksime tuldud teed pidi tagasi. Poolel teel tagasi läks taevas aga pimedaks ja hakkas tasapisi sedasi vihma kallama, et peas olnud nokamüts oli ligunenud ja silme ees olnud prillidest ei olnud kuidagi võimalik enam läbi näha. Nõnda tekkis küsimus, kas on olemas prillidele sarnast kilede süsteemi nagu seda on vormeli piloodi kiivrivisiiridel, et kui nägemine kehv, siis eemaldatakse üks kile kiht.

Tagasi spordiklubisse jõudnuna suunduti otse ühte suuremasse saali, kus tehti suurte rullide abil erinevaid venitusharjutusi säärelihastele. Kokku tuli kilomeetreid kella järgi 19,98 ehk nibin-nabin 20km. Peale venitusi aga sõime torti, käisime pesemas ja läksime laiali. Osa kasutas ka sauna võimalusi ja seda kõike täiesti tasuta. 🙂 Enne kui klubist lahkusin, ütles Kristi, et järgmine esmaspäev uuesti, kuid siis on plaanis piirduda ainult 10km-ga. Õige kah, sest pühapäeval 2. septembril on ees ootamas Pärnus tooimuv Jüri Jaansoni nimeline 2 silla jooks.

Teisipäeva võtsin väikese puhkamise varjus, tegin tööpäeva lõpuni ja külastasin Kristiine keskuses asuvat Sportlandi jooksupoodi, kus sain ostetud tänu kalli ema toetusele omale uued Nike Lunarglide+ 4 jooksusussid, mis mõeldud eriti minu lampjalgsete jalgade jaoks. Ning kuna septembri lõpuni kestab nii Sportlandites, kui ka Nike esinduskauplustes kõikidele jooksuvarustustele -30% sooduskampaania, kui laadida iPhone’i või androidi süsteemiga telefoni Nike+ jooksu app. App’is peab olema ette näidata vähemalt 1km, minul neid tänu selle süsteemi pika ajalisele kasutamisele on neid kilomeetreid kokku üle 390ne… :))

Kolmapäeval 29. augustil osalesin aga taas üle pika aja Stamina korraldatud Eesti Energia tervisejooksul, mis toimus teistkordselt Vabaõhumuuseumi territooriumil. Päev läbi jalas olnud uued Lunarglide+ 4 tossud nägid ka esimese jooksu ära ja peab ütlema, et olen nendega väga rahul, mitte kuskilt ei häiri. Külgedel on piisavalt laiust üle ja õnneks poes valitud 45,5 suurus, jätab ruumi ka sussi ette otsa. Ainsaks häirivaks teguriks jooksul oli juba eelnevate kahe treeninguga saadud villid. Aga need on plaanis kohe kinni katta plaastritega, et ära ravida enne maratoni ja võibolla ka enne Pärnus toimuvat jooksu.

 

Treeningud pärast vigastuspausi…

Pea kuu ajase pausi järel on läbi saanud treeningpausi pidamine, mil tegelesin enamasti sääremarja lihaste ravimisega. Ehk siis sõin tablette, määrisin Liotoniga ja tegelesin oma igapäevaste toimingutega. Seal hulgas ostsin omale uue jalgratta, Chopper (mootorratta stiilis) jalgratta ja sõitsin sellega nii vabal ajal, kui ka erinevate töö tegemiste ajal.

Möödunud nädalal alustasin taas vaikselt treenimisega, kolmapäeval osalesin EE tervisejooksul, mis toimus Shnelli pargis ja pühapäeval tegin esimese treeningu jälgides koguaeg pulssi.

Kui kolmapäeval Shnelli parki läksin, siis seal selgus, et jooksma peab 2 ringi ümber tiigi, mille pikkuseks ligi 1,1km. Kuna mina valmistun septembris toimuvaks maratoniks ja juba sel nädalal Narvas toimuvaks poolmaratoniks, siis otsustasin joosta antud distantsi kaks korda. Esimesed kaks kohustusliku ringi jooksin kiiremas tempos ja järgmised kaks juba pisut aeglasemas. Kokku nelja ringi peale tuli aega ligi 23 minutit. Millega võis üldjoontes rahule jääda, sest polnud ju ligi kuuaega jooksmisega ültse tegelenud. Ametlikul lehel on näha, et esimesed kaks ringi jooksin ajaga 10:57.

Eile homikul ehk pühapäeval, 5. augustil käisin tegin esimese pulsitreeningu. Arvestasin, et jooksma peaksin 1,5-2 tundi ja pulss peab püsima vahemikus 130-150 lööki minutis. Valisin distantsiks kodust väljudes Nõmme mägi ja sealt edasi Vääna tänava alguses oleva kergliiklus tee, ehk terviserajad, mis mõned päevad tagasi avati. Ja sealt edasi vastavalt läbitud ajale ja enesetundele, kas pikema või lühema ringiga Ehitajate tee kaudu koju. Sel korral sai valitud Akadeemia tee ja Vilde tee suund kohe, kui olin jõudnud Astangule ning sealt siis edasi koju tagasi. 9km alguses tundsin kuidas vasakul tossu tald hakkas hõõruma jala sisekülge ja paremal jalal hakkasid tekkima villid. Praegugi need villi kohad päris tundlikud. Aga enne kui koju tuppa Londonis toimuvat Olümpiavõistluste naiste maratoni vaatama läksin, tegin maja juures 10-15 minutit venitusharjutusi.

Enne laupäeval toimuvat Narva Energiajooksu poolmaratoni on sel nädalal veel EE tervisejooks Sütiste parkmetsas ja teha tuleb veel mõned väiksemad treeningud, et end vormi viia. Sammuti tuleb kohe käiku võtta kodus apteegikotis olevad villiplaastrid, et sammud kergemad oleksid ja olemasolevad villid suuremaks ei läheks.

Taastusravi ja puhkuse jätk

Eilsed plaanid jätkata treeningutega ja EE Tervisejooksu sarjas osalemisega, said täna suure tagasilöögi. Nimelt sain ära käidud Sportmedi kliinikus tuntud spordiarsti Mihkel Mardna juures oma jala murega. Lähemal uurimisel selgus, et sääremarja tagumine siselihas pinges ja sellele tuleb alustada kohest ravi. Ravi lihtne, kestab ainult kaks nädalat. 2x päevas hakkan Liotoniga määrima ja kandma tugipõlvikuid, lisaks 3x päevas hakkan sööma magneesiumi tablette Magne B6 ja hommikuti võtan sisse ühe Hjertemagnyl 150mg tableti.

Sääremarja tagumiste siselihaste raviks

Igal juhul saab järgmised kaks nädalat siis jalga ravitud ja teha ainult venitusharjutusi + treeninguid ülakehale. Ujuda ja rattaga sõita võin, kuid jooksmisest pean kõrvale hoidma. Loodetavasti enne augustikuist Narva poolmaratoni saab taas treenima hakata.

Pikk puhke periood…

Üle nädala olen võtnud väga kergelt, lastes välja puhata sääremarja valudest. Selle murega proovisin ka aega mõne ortopeedi või spordiarsti juurde saada. Lähimat aega spordiarsti juurde pidin ootama pea kaks nädalat. Eks peagi paistab, mis täpsemalt juhtuma hakkab.

Üle igasuguste ootuste, on jala valu läinud rahulikult. Möödunud nädalalgi proovisin juba pisut kergelt joosta. Kergeks seda just väga öelda ei saa, kui vaadata raja iseloomu ja jooksule kujunenud pulssi, mille keskmine jäi 170 bpm kanti. Kogu raja ulatuses võib olla 200 meetrit sai joosta pehmel pinnasel, kõik ülejäänud jäi kõva kattega asfaltile. Kõigele lisaks näitas kraadiklaas päikese varjus kohati ligi 30C kuumust. Pikemat distantsi nendes tingimustes koos Nike Free tossudega oleks juba liiast olnud.

Tasapisi üritan taas hakata vaikselt treenimistega pihta. Homme tuleb ainult külastada Sportmed SA kliinikut ja õhtul osaleda EE Tervisejooksul. Enne kõike seda tegin ümber registreeringu Tallinna Sügisjooksul, kus varasema 10km jooksu asemele tuli 42km ehk minu elu esimene maraton.

Väga piinarikas ja valude käes vaevlev treeningjooks

Järjekordne EE Stamina Tervisejooks möödas, seekord siis etapp nr. 9 toimus Ülemiste metsas 3,9km pikkusel rajal. Homikul suure hurraaga kirjutatud ja heas enesetundes mõeldud pühapäeval toimuvale Kõvamehe jooksule sain nüüd korraliku vee peale tõmmatud. Ja seda kõike tänu nädalavahetusel tehtud 12,25km pikkuse treeninguga. Nimelt ei ole vasaku jala sääremari nendest pingutustest taastunud ja tegi juba esimese 10 meetriga juba valu. Nõnda ma siis liikusin sellises väga aeglases ja lühikeste sammudega sörkides edasi, kui ka proovisin korraks tempot tõsta, siis pidin koheselt ka seisma jääma. See on täielik piin mis rajal minuga toimus. Tegin küll enne jooksma minekut ligi 5 minutit venitusi, kuid näe kasu ei miskit, sai seda ka pärast jooksu tehtud, kuid valud ei lakka vist nii pea…

Suured lootused olid sellel, et lähen siis rattaga rahulikus tempos koju ja lasen jalal täielikult puhata. Aga võta näpust, mingil kuradi puuoksal oli vaja ronida jalgratta keti vahele siis kui sõitu alustasin ja kohe ennast nii sügavale sisse keerata, et tagumine käiguvahetus-süsteem tõmbas täielikult puruks. Enne kui kuhugi poole ratas käe kõrval liikuma sai hakata, tuli mul katkine käiguvahetus süsteem millegagi kinni siduda ratta raami külge, et liikudes kodaraid ka puruks ei teeks. Ainsaks kinnitus vahendiks oli Stamina jooksu sarjas mõeldud kiipide ümber olev gripteibiga pael. Loodetavasti korraldajad ei pahanda, kui edaspidi kasutan selle paela asemel kiipi oma jooksujalanõude paelte küljes nagu seda kõikidel suurtel jooksuvõistlustel tehakse. Jäävad ju need punased tagumised pooled alati alles peale igasuguseid jookse…. Seega kui algselt plaanisin rahulikus tempos rattaga koju sõita, siis nüüd oli tempo veel rahulikum ehk rattaga bussi peale kõndimine ja koju minek….

Nüüd lasen jalal täielikult puhata, ka homsel Jooksupartneri korraldataval Nike Running Clubi koolitusel ma treeningutest füüsiliselt osa ei võta, kui siis ainult kuulan ja vaatan kaamera käes kõike kõrvalt…

Uued plaanid

Tehes käesolevaks nädalaks treeningplaane on mul kindlalt kavas tänane EE Tervisejooksu 9. etapp, mis toimub Ülemiste metsas, kuigi alguspunkt on suht sarnane paari nädala eest toimunud Järve metsa omaga. Ainult ligi 500m vahet neil stardipaikadel…. Eks paistab kuidas läheb, eile Xboxi kinectiga erinevaid mänge mängides oli pühapäevasest pikkast treeningust veel sääremarjades kerge pinge sees…

Lisaks on homme peale tööpäeva teine Jooksupartneri koolitus, kus tuleb ka vähemalt tunnine treening otsa koos erinevate jooksu harjutustega. Eks teen sealtki omad märkmed ja salvestuse diktofoniga kohal räägitavast jutust. Nii parem ülevaade meenutamaks, millest juttu oli..

Teiseks teen väikest viisi eelvaadet ja uuringut pühapäeval toimuva Kõvamehe jooksu asjus. Nimelt ei ole ma veel otsustanud kas lähen ka osalema või ei. Fotosid plaanin kindlasti teha, et saada sealt üks põnev ja värvikas fotogalerii töö jaoks. Erinevaid lehti uurides sattusin aga täieliku üllatuse osaliseks. Nimelt leidus internetis lehekülg Spordiportaal, kus on kirjas kõikide suuremate jooksude tulemused, kus osalenud olen nii sel aastal kui varasematel. Kirjas ei ole seal ainult neid EE Stamina jooksu tulemusi, aga ei ole hullu needki kõik ju Stamina enda lehel.

Lisaks on pühapäeval plaanis teha eraldi väike spordipühapäev Xboxi saatel, kus siis võistlustulle asun mina oma kalli elukaaslase Gerdaga, oma väikse venna Siimu ja tema elukaaslase Kätliniga. Esialgsete plaanide järgi saab kavva võetud Kinecti Spordi mängude esimene plaat. Võibolla tuleb veel miskit sinna juurde.

Jaanid ja trennid

Kuni eilseni tegin trenni ainult kolmapäevastel EE Tervisejooksu sarja etappidel. Kolmapäeval, 20. juunil oli 3,98km pikkune rada Laagri külje all Saunapunktis, kuhu kohale sai mindud jalgrattaga ja kaasa võetud kallis elukaaslane Gerda, kelle rakendasin koheselt jooki transportima.

Raja algus oli puu laastude peal ja seda võrd üllatav, et kui kuskile olin ees kergel sammul liikunud, siis elukaaslane ei jõudnud kõikjale kohe järgi. Ma olin kohe alguse esimestes käänulistest punktidest juba suurele teele tagasi jõudmas enne kui Gerda mulle järgi jõudis tulla. 🙂

Enese jalgade treenimise ja Nike Free jalanõude olemasolu mõttes harjutasin esimesed 1,5km joosta ainult päkkade peal. Oleks ehk jooksnud pikemaltki, kuid tee muutus jalge all killustikuliseks ja hakkas ka jalgadel tunda andma. Nõnda jätkasin tavalises tempos. Üritasin küll rahulikult läbida, kuid kuidagi sai selline 163 löögiga minutis pulss võetud, et lõpu ajaks tuli 21:13,21.

Rada ise koos tehniliste andmetega on peidus selle lingi taga.

Meeldiv üllatus ootas aga juba enne rajale minekut, kui tee ääres oli fotograaf kes siis erandlikult kõik jooksjad üles pildistas. Nõnda leidsin ka mina endast mõni päev pärast jooksu pildikese.

Nädalavahetusel toimus Eestis võidupüha ehk jaanipäev. Selleks mul erilisi plaane ei kujunenud, küll aga käis peast läbi kindel otsustamine, et kuna plaanin sügisel oma esimest maratoni joosta, siis pean korralikult kätte võtma ja hakkama regulaarsemalt trenni tegema. Ühest jooksmisest nädalas jääb selgelt väheks. Laupäeval seda kahjuks teha ei õnnestunud, sest kallas terve päeva vihma kui oavarrest. Nõnda sain pühapäeval, 24. juunil end korralikult homikul välja puhatud, mõned keedetud munad söödud ja õue mindud jooksu riietes.

Seni kuni kell käepeal GPSiga ühendas tegin maja ees pisut pikemaid venitusi. Pöörasin suuremat rõhku just jalalihastele, et need soojad oleksid enne kui jooksma lähen. Aga venitustest millalgi hiljem pisut pikem, ostsin ju selle jaoks konkreetse raamatu, mis ainult venitustest räägibki… 🙂

Jooksma asudes olin algselt paika seadnud mõtte, et jooksen oma vara kevadel ja talvel korduvalt harjutatud 10km pikkuse ringi, mis kulges Ehitajate teelt Haabersti ringile, sealt edasi mööda Paldiski maanteed Hipodroomini ja mööda Mustamäe teed koduni välja. Päris nii aga ei läinud, kui lootsin alguses.

Nimelt Hipodroomi juurde jõudes, leidsin et jooksen ühe kurvi natuke pikemaks ja teen ligi 100m rohkem, siis aga ühel hetkel järsku otsustasin valgusvooris olevaid rohelisi tulesid nähes, et jooksen veel edasi. Ja seadsin sammud juba Endla tänava suunas kuniks vastu tuli Kristiine ristmik ja sinna jõudes pöörasin alles tagasi kodu suunas mööda pikka Sõpruse puiesteed joostes. Sellest tuli kokku täpselt 12,25km koos ajaga 1:20.33.

Rajal olles sai nii kergeid lõbusaid hetki, kui ka negatiivsust kogeda. Positiivsust ja üllatust pakkus see, et kuskil Loomaaia juures jooksis mulle üks lühikestes pükstes, tume rohelise pusaga muusikat kuulav mees, keda märkasin teist korda alles siis kui olin Sõpruse puiesteed mööda tagasi koju jõudmas umbes 1km enne lõppu.

Negatiivsest küljest aga sain teada, et pean kohe varsti uued prillid muretsema. Need olemasolevad on nii palju juba vanad ja ära kantud, et iga sammu tagant need hüppasid nina peal üles-alla ja hõõrusid nina kergelt marraskile. Jube vastik ja valus tunne. Ma ei kujuta ette mis peaks saama siis, kui jooksen samade prillidega ees olevat poolikut ja täispikka maratoni. Raami olen juba suure tõenäosusega välja valinud, vaatasin sellise mis oleks võimalikult sportliku ilmega, et seda hõõrdumist ja põrutamist võimalikult vähe ette tuleks.

Valurikkad 3,7km tegi uue isikliku rekordi… :)

Sõitsin rahulikus tempos kodust Vabaõhumuuseumi juurde, kus toimus juba 7. Stamina korraldatud Eesti Energia tervisejooks sel hooajal. Kohale jõudes avastasin, et veel jõuab end kirja panna ajavõtuga võistlusjooksule, kuhu kokku registreeris end 22 inimest. Panin siis kirja ja jäin starti ootama, mida tuli ligi pooltundi teha.

Enne starti tegin kerged sörgid ja venitasin tükk aega ning tarbisin topsi jagu vett. Stardi järel suutsin üllatavalt olla esimese 10 jooksja sees, pulss oli nii 165-170 löögi kandis. Aga 1km lõpu eel lõi rindu kohutavalt terav valu. Ei saanudki enam aru, kas pistab või on see mingi krambi laadne nähtus. Igal juhul lasin tempo nii alla, et järgmise km läbisin kõndides ja lühikese ajaga möödusid minust kõik võistlusel osalenud jooksjad +  mõni kepikõndija… 😦

Enne kolmanda km algust oli pulss kukkunud 112 löögini ja otsustasin edasi liikuda kerges sörgis. Peale selle lisasin umbes 700m enne lõppu kiirust ja lõpetasin jooksu oma kella järgi ajaga 21:19.41, ametlik aeg aga 21:21.7. Seejärel siirdusin koheselt pakihoius oleva koti juurde, kust sain oma joogipudeli koos ArcticSpordiga ja hakkasin energiat tagasi koguma… Algselt lubatud 4km asemel oli GPSi andmeil sel korral aga 3,7km metsaradu Vabaõhumuuseumi territooriumil.

Hiljem kui olin ka pisut pikemad riided peale tõmmanud ja jalgratta lukust lahti teinud, et ära minna, käisin vaatasin trükitud lõpuprotokolli. Protokollis selgus, et 23 jooksja hulgas tänu viimastele kiiretele spurtidele tõusin jooksjate rivistuses viimaselt kohalt 2 koha võrra kõrgemale… Nii võttes läks hästi, kuid meeste arvestuses jäin absoluutselt viimaseks….

Antud juhul ei ole minu jaoks oluline tabelis olev koht, vaid teadmine, et suutsin lõpuni joosta teadmisega kus soovisin mingil hetkel täiesti katkestada selle jooksu tänu rinnus olevatele valudele…. ja veel magusamaks teeb asjaolu, et selle kiire 1km rekord ajaks tuli 4:17…. 🙂