Arhiiv

Füüsilise vormi kõver algus

Veebruar oma lühikese kuuga on võtnud ära selle lusti treenida end paremaks. Nimelt juba enne kui kuu alata jõudis, tuli väike külmetus kurku, mis põletikuliste mandlitega ei lubanud mistahes alal väga suuri pingutusi ette võtta. Kui korraks läks paremaks ja end taas õue jooksma sättisin, siis järgmisel päeval oli kõri taas valus… Pingutada ja joosta ju võiks, kuid hingamisteede halvatus on jätnud mind rajaäärde..

Valmis startiks..

Startiks valmis..

Hoogsalt lõpuni.

…ja hoogsalt lõpuni.

Aga sellest hoolimata vedasin end pühapäeval, 1. veebruaril Sparta Spordiklubisse, kus toimus Wattbike rattasõidu võistlus ehk Sisetriatloni teine etapp. Nii nagu esimesel etapil sõudmises, oli ka see ala minu jaoks täiesti esmakordne katsumus. Võistluse alguses sain korraks ekraanilt märgata numbreid. 4km distantsi läbisin keskmiselt 49-51km/h, kurat sellist kiirust oma chopperiga sisse saada võib ainult unistada. Ka Nõmme mäest alla üle 36 pole kätte saanud… Lõpetasin oma vanuseklassis selgi korral viimasena, kui ajaks oli 6:13,63.

Sportlikud Rebased. Foto: Heidy

Sportlikud Rebased. Foto: Heidy

Pisut rohkem, kui nädal hiljem oli minu kurgu tervis endiselt samas seisus aga kuna nimi oli võistlusprotokollis kirjas ja raha makstud ning minu armas abikaasa kohe tundis üli suurt puudust, siis seadsime oma sammud Radissoni hotelli suunas. Toimus seal ju selle aasta esimene trepijooksu võistlus. Gerda oli endaga ühes meelitanud võistlema kaks head sõbrannat, ühe kunagise ja teise praeguse töökaasase. Igal juhul ka neile meeldis se nõnda väga, et üks kahest otsustas ka peagi suitsetamisest loobuda ning taas end spordisaali koos Gerdaga vedama hakata. Elame näeme! 🙂 Treppidel oli Gerda endiselt tubli omas tempoklassis ajaga 6:36.

Kohe on lõpp käes. Foto: Gerda

Kohe on lõpp käes. Foto: Gerda

Mina aga läbisin torni koguni kahel korral nagu eelmine aasta. Sel korral juba teadlikult plaanisin kahel korral torn läbida. Esimese korra eel panin kaamera 3-4 korruse vahel oleva aknalaua peale ja teisel korral haarasin selle endaga kaasa, kui kaamerast möödusin. Nii kummaline, kuid suure tõenäosusega oleksid need kaks aega tulnud väga ühte auku joostud, kui kaameraga poleks midagi tegemist teha olnud. Lisaks oli teisel korral soe pusa peal, mis tegi kogu selle distantsi läbimise veelgi raskemaks.

Esimese ringi aeg ja teise ringi aeg. Protokolli said tulemused täpselt järjest ehk jagasin iseendaga 16. ja 17. kohta.

Protokolli said tulemused täpselt järjest ehk jagasin iseendaga 16. ja 17. kohta.

Ägedalt kasvanud kurguvalud on vähendanud minu treeningmahte. Joosta tahaks väga, kuid jaanuaris ülemisi hingamisteid külmetanuna ei ole seda väga teha julenud. Tihtipeale on selline äge tunne kurgus, et nüüd põleb mõni süsi kurgus ning pidevalt on “okas kurgus” tunne, millest mitte kuidagi lahti ei saa. Igapäevaste menüüde hulka kuulub piparmünditee meega. Lisaks saab paaril korral nädalas tehtud kapis ja laual leiduvast värskendavaid smuutisid. Enamasti sisaldavad need ingverit, mett, banaani ja teisi puuvilju koos keefiriga. Kui viimast pole, siis saab se asendatud mõne jogurtilisega. Kurguvalu aitab ehk kirjeldada ka see, et kui oma perearsti juures käisin ja palus suu lahti tegemise järel “AAA” öelda, siis se hästi ei õnnestunud, kuna toppis keelele mingi jäätisepulga laadse pulga, et näha, mis kurgus toimub. Sel hetkel tekkis suhu-kurku selline refleks nagu kutsuks okset esile ja nimetatud pulga asemel on hambaharja tagumine ots.. Peale seda visiiti tarbin spreipudelisse peidetud retseptiravimit, mida kolm korda päevas kurku pihustada.

Igal juhul loodan, et need hädad kaovad varsti ära, kuna kohe-kohe on taas võistlus treppidel. Sedapuhku siis Olümpia hotelli treppidel, mis ühtlasi on ka Sisetriatloni viimaseks võistlusalaks. Kuhu lähen olenemata minu vähesest treeningpraktikast..

Kui tervis lubab, siis varsti jälle jalul.. Foto: Gerda

Kui tervis lubab, siis varsti jälle jalul.. Foto: Gerda

Muusika valik osutus sedapuhku seitsme hooajalise teleseriaali Sons of Anarchy tunnusmuusika “House of the Rising Son” kasuks kuna se on üks väheseid nii pikku seriaale, mida vaadanud olen. Ning suvisel ajal kehastun oma chopperiga natukenegi üheks neist… 🙂

Advertisements

Esimesed treeningud uuel aastal..

Käesolevaks aastaks seatud eesmärk anda endast maksimum ja treenida nii palju kui võimalik, et sügisel võiks jõuda mudase takistusjooksu ehk OCR (Obstacle Course Race) Maailma Meistrivõistlustele.

Eelmisel aastal osalesin Eestis KõvaMehe ja Soomes toimunud ToughVikingi jooksudel, mis näitasid selgelt minu nõrki kohti. Jooksmisega saan ilusti hakkama, kuid suurt ajakaotust tuli neil üritustel peamiselt takistustel kus tuli pisutki ronimisega tegeleda. Ehk üheselt mõistetavalt jääb jõust puudu kogu ülakehas. Oleks käteski natuke rohkem jõudu jaksaksin siis ka ahviredeli lõpuni läbida.

Foto: Gerda

Foto: Gerda

Sellest kõigest tulenevalt aasta esimese kuu olen suuremalt jaolt treeninud kodus nelja seina vahel. Lisaks tuli juurde ka ligikaudu 70km nii jooksmist kui käimist. Ning esimakordselt kogusin mõned kilomeetrid ka sõudeergomeetril.

Alfa Race 2015

Alfa Race 2015

Seda tegin siis Sisetriatloni võistlus sarja esimesel etapil Alfa Race 2015 võistlusel. Oma vanuseklassis sattusin kohe esimese sõiduga finaali, kus 1000 meetrit läbisin 4 minuti ja 6,1 sekundiga. Võitjale kaotasin ligemale 300 meetriga ehk peaaegu 1,5 minutiga. Võistlusele registreerunud 11 osaleja hulgas lõpetasin 10 kohaga, seda sel põhjusel, et üks osaleja ei tulnud starti kohale…

Peamiselt on minu igapäevastesse süvalihaste treeningutesse mahtunud istulitõusud, käärid, kätekõverdused, kükid, lõuatõmbed ja plangud. Lõuatõmmete jaoks erilis vahendeid pole. Kasutan selleks magamistoa otsas asuva kamorka (riiete ja muude tarvilike asjade hoiupaik) uksepiita. Alustan ikka sellest, et haaran korralikult kinni ja siis tõmban end üles. Vahel hoian seal üleval end pea minuti, seejärel lasen end aeglaselt alla ja tõmban üles tagasi. Kõiki harjutusi teen 5-10ste kordustega kümne kaupa, vastavalt sellele palju mul jaksu parajasti on.

Plangulistest harjutustest on aga parimaks koormuse kogujaks kõhu- ja kätelihastele “plangul kõnd”.

Nii seda kui teisi neid harjutusi näed järgnevast klipist, mis võtab kokku suuremalt jaolt kõik minu jaanuari treening viisid. Videos leidvuva muusika kohta saab öelda nõnda, et ametlikus muusikavideos  osalesin suvel ka ise. Minu tunneb ära ta alates 2:42 eekraanile ilmuvate käte järgi. Nimelt oli mul kätes üks suuremat sorti automaat M16.

Minu mängukann

Minu mängukann

20140611_173245(0) 20140611_173254

dJ Smash

dJ Smash

dJ Smash

dJ Smash

PS!

Sisetriatloni sarja kuuluvad:

1. Sõudeergomeetri võistlus 24. jaanuar

2. Wattbike võistlus 1. veebruar

3. Olümpia hotelli trepijooks 2. märts

Tallinna Maraton vol.3

Nädala eest joostud Tough Viking Finland ja Pärnu 2 Silla jooks on küll juba unustatud, kuid jalgades oli veel väsimust siiski tunda. Seda eriti distantsi teises pooles.

Enne esimese ringi lõppu. Foto: Ilmar Saabas/Delfi

Enne esimese ringi lõppu. Foto: Ilmar Saabas/Delfi

Hommik algas ilusti, sõin enne kodunt lahkumist kõhu kaerahelbepudruga täis ning pakkisin võtsin kaasa valmis pandud võistlusriided ja geelid koos vööga. Kuna teeninduspunkte kodusel Tallinna Maratonil on iga kolme kilomeetri tagant, siis otsustasin, et sel korral ma enda vööd joogiga kaasas ei kanna. Selle asemel varusin igaks juhuks mõne geeli teele rohkem kaasa. Üks geel iga 5km tagant sisse ja energiat jagub ilusti lõpuni joosta.

Enne starti oli nii mõnigi tuttav fotograaf maratoni expo ala läheduses pilte tegemas ja suheldud sai ka tuttavate kaasjooksjatega. Stardikoridoris seisin 4:15 grupi tempomeister Renna Järvalti läheduses, kuid enda üllatuseks sattus minu tempo pisut kiirem olema. Esimesed 20-30km jooksin 4 tunni tempos ja siis hakkas hoog järjest rohkem ja rohkem raugema. Umbes 35km juures tuli seljatagant Renna, kes kutsus mind nimeliselt oma punti. Õnneks suutsin selles tempos kuidagi moodi lõpuni end vedada. Jalad olid üsna kanged all, kuid sain hakkama.. Suur kalliga tänasin Rennat pärast lõppu, kes aitas mulle vormistada uue parima maratoniaja senise 4:27:19 asemel tuli nüüd 4:12:53. Tänud ka sulle Tiit, kes sa iga aasta mind raja ääres ergutad oma perega! 🙂

Seega, kui veel möödunud aastal oli Tallinna maratoni aeg mul 4:49:46, siis aastaga on rekordit kahel korral kokku üle poole tunni.. 🙂 Samas tempos aegu parandades, võib loota lähitulevikus ka 3:30 tempo peale mõtlema hakkamist… Elame, näeme…

Esmakordselt sügisjooksu raames oli rajal ka Gerda, kes sel korral läbis koos oma sõbranna Tähtega kepikõnni 10km pikkust rada. Kahjuks meil trehvata ei õnnestunud maratoni alal ja raja lähistel, kuid tubli ponnistus siiski hinnet 6 väärt, 5 palli süsteemis.. 🙂

Elamuste rohke nädalavahetus

Põnev ja pikaks ajaks meelde jääv nädalavahetus algas  hommikuse laevareisiga Soome suunas. Kogu tripi tegi meeldivaks see, et minuga tulid kaasa mu kallis väikevend Siim ja parimad põhikooliaegsed klassivennad. Kõik nad tulid mulle raja äärde kaasa elama ning õhtuks mõtteid koguma. Siin kohal tuleb nüüd meelde tuletada, et tegemist oli KõvaMehe jooksu laadse muda-takistusjooksu Tough Vikingiga. Kus 12km pikkuse tee läbimisel tuli ületada 15 erinevat takistust. Kuna võistlusele õnnestus mul registreeruda ajakirjanikuna, siis 88€ osavõtu tasu maksma ei pidanud. Lisaks sain pääsu VIP alale, kus pakuti ohtralt süüa-juua. Pressikaardi riputasin Laurile kaela,  kes hakkas stardi-finishi paiga vahetus läheduses pilte tegema nii minust, kui teistest rajal olijatest koos erinevate takistustega, mis ette jäid.

Kollane plekk mustal taustal.

Kollane plekk mustal taustal.

Peale võistlusriietuse selga panemist asusin sooja tegema. Kusjuures vahepeal olid Lauri, Mihkel ja Jaak koos Siimuga märganud, et kõik osalejad ümberringi kannavad pikemat riietust erinevalt minu lühikese- varrukalise ja säärise kõrval.

Stardini oli rohkem kui 20 minutit. Otsustasin selle aja sooja teha stardiala läheduses lavast 30-50 meetri kaugusel. Sõjaväelaslikud harjutused erinevat sorti kätekõverduste, kohapeal jooksu imiteerimise ja harkhõpetega välja. Nende kõige trooniks ikka burpeesid ehk eestikeeli kosmonaudid. Üles hüpped koos kätekõverdustega..

Enne stardikoridori minekut kontrollis Siim mu peas oleva GoPro kaamera seadistusi, et need video tegemiseks korras oleks ja siis suht kohe läksin rajale. Esimene takistus Soomest pärit ameerikajalgpalluritega. Õnnestus mul neist nõnda mööda joosta, et komberdasin raja ääres olevate heinapallide otsa.. edasi tuli aga paarisaja meetri pärast juba ehitusjäätmete konteiner täidetud jääveega. Enne seda võtsin muidugi kaamera peast ja ulatasin nädal varem Gerda poolt mulle määratud jääämbri testi edasi anda Valdo Jahilole. Selle vahega, et mina end ämbri täie veega üle ei valanud, vaid jooksin sõna otseses mõttes sellest jääveega täidetud konteinerist läbi. Pidin ka pea vee alla pistma kuna teel oli takistus, mis osutaski pea vette pistma.

Winter is coming.

Winter is coming.

Nõndaks tuli jäävettinuna joosta järgmise takistuseni sadakond meetrit. Ees ootas sedakorda mitmetest kõrvuti seisvatest kõrgete seinadega konteinerit. Nendest tuli korda mööda üles-alla ronida kuniks kõik nad ületatud. Konteinerites sees ja ees maas olid suured liivaga täidetud kotid, et oleks kergem ronida. Kuigi seda just väga kerge märgades riietes teha polnud…

Kolmas takistus läbi ja ligi kilomeeter hiljem oli konteiner täis muda, mis lõhnas kui turvas. Muda laadset ollust oli küll ainult esimene pool konteinerist, teises pooles oli tühjus. Neid kahte pooli eraldas mingi sein koos palgi ja suurema võrguga, et oleks kergem edasi ronida. Otsustasin käigu pealt selle takistuse läbida konteineri vasakust küljest. Kui olin jalad toetanud konteineri servale, siis tõukasin ja hüppasin nii kaugele teise otsa kui ulatusin. Ainult parem suss vajus kergelt muda sisse. Igal juhul läks õnneks ja suuri ajakulutusi ei teinud siin. Kodus hiljem videot ja pilte vaadates, oli nii mõnigi teine osaleja kuni kaelast saati sinna mutta sisse hüpanud.

Olin otsustanud enne võistlust rada läbida võimalikult kiiresti, kui jäängi mõnel takistusel toppama pisut kauemaks, siis tuleb se tagasi teha kõik jooksurajal. Nii ka õnneks läks ja kõigil korral kui joosta sai, möödusin paljudest kes mulle teel ette jäid. Võistlusjuhendis oli kirjas, et kui mõni takistus, mis osutub raskeks ja sooviti vahele jätta kas tervislikel põhjustel (rasedus või südamehaigus) või nõrkusest, siis tuli sooritada 30 järjestikust kättekõverdust. Ja nii igakord, kui miskit osutus vastuvõetamatuks.

Tuli.

Minu teele jäid teiste hulgas veel kaldseinad või siis viltused aiad, millest tuli üle saada. Lisaks veel mägised alad koos treppidega, kus tuli ületada ka autorehvidest koosnevat ala. Põlevatest liipritest sai korduvalt üle hüpatud. Mitmeid kordi sai supeldud vees ja pistetud pea üleni järve vee alla. Roomata sain nii traataia, kui ka maskeerimisvõrgu all, lisaks ka torus, mis oli suunaga järvele.

Ramp. Foto: Lauri Laidna

Ramp.

Ees ootas ka üks kardetud kaarsein ehk ramp. Analoogseid rampe leidub ekstreemsete rula, rulluisu ja trikiratturite parkides. Siin tuli aga sellest kaarseinast üles joosta ja kätega end üles tirida. Esimesel korral se üles saamine kohe hästi ei õnnestunud ja nõnda libisesin alla tagasi. Teisel korral ootasin kuniks seina keskel vabanes köis ning jooksin täiest jõust ja haarasin köiest. Tänu sellele köiele sain ka üles. Lisaks ka sellele, et üleval üks noormees kes ootas oma tiimikaaslasi tõmbas alguses järsult sellest köie teisest otsast ja hiljem siis ka minu käest ning üles ma saingi. Oleks võinud ju ka kedagi ootama sinna jääda, kuid keda. Ühtki tuttavat mul ju rajal rohkem polnud. Läksin seega edasi.

Järgmisena ootas ees ahviredel, millest enamuse suutsin omal jõul läbida. Aga viimasel paaril meetril siiski libisesin alla. Kuna siin ühtki kontrolöri silma ei jäänud, siis võtsin kätte ja jooksin edasi järgmiste takistusteni. Aga se ahviredel näitas ühe nõrga koha minus ette. Kätes on liiga vähe jõudu ja tuleb hakata trenni tegema.

10.000 volti. Foto: Lauri Laidna

10.000 volti.

Viimaseks tuli läbi joosta takistusest nimega 10.000V ehk kümmetuhat volti. Siin oli paarikümne meetri pikkusel alal väga palju rippuvaid elektrivoolu all olevad juhtmeid ning raja ühest otsast kasteti kõiki osalejaid veel veekahuriga märjaks, et surakas oleks paremini tunda. Kuna mul õnnestus särinat tunda kolmel korral, siis julgen öelda, et takistuse nimi tekitab hirmu hullemaks katsumuseks. Tegelikult meenutas se aga lihtsalt ühte suurt elektrikarjuse ala, mille üks surakas tundub kui lihtne väike näpistus.

Selle takistuse lõppedes sain kaela uhke medali ja mõnusate emotsioonidega sõprade näoilmed. Ootasid, et saaksin suuremat särinat või komistaksin elektrikarjuse alas veekahuri otsa. Sellega valmistasin neile pettumuse. Aga nagu aru sain, siis Laurile pakkus se võistlus sedavõrd huvi, et mine tea ehk on lootust näha teda enda kõrval kunagi mõnel sellisel üritusel osalemas. Seda siis kui raatsib pühapäevaste rulluiskude asemel pisut ka jooksutrenni tegema hakata.

Edukalt läbitud.

Edukalt läbitud.

Nõndaks siis ka esimene rahvusvaheline Tough Viking Finland võistlus 12 kilomeetri ja 15 takistusega sooritatud ajaga 1:19:26,1.

Sellise loo kirjutasin Delfi jaoks, mida kaunistavad pildid minu ja Lauri poolt ning video täielikult minu.

Lisaks veel korraldajate poolt mõne tunniga valmis meisterdatud tiiser-video, kus teravam silm näeb ka mind ennast. 🙂

Edasine päev nägi ette seda, et sõitsime laevaga koju tagasi. Sain niisked jooksuriided koju jätta ja kaasa haarata kuivad. Selga tuli panna mul aga Supermehe kostüüm, et ära saata oma poissmehe iga. Pidutsesime Pärnus, kuhu kaasa tuli ka minu teine kallis vend Jaanus. Igaljuhul pidutsesime nõnda, et järgmisel hommikul Pärnu 2 Silla jooksule minnes oli mul süda paha.

Rohkem sellist nalja ei tee.

Rohkem sellist nalja ei tee.

Stardi-finishi paigast ööbisime umbes täpselt kilomeetri kaugusel. Võtsin mõned eurod kaasa, et teel sinna endale süüa osta. Kuidagi sai nõnda tehtud, et sõbrad klapitasid end kõik ühe auto peale ja mul tuli linna minna oma kondimootoriga. Ehk kere kerge sörgiga soojaks. Tee pealt leidsin burksiputka kust süüa ostsin. Aga mitmed liitrid kanget alkoholi mu organismis jätsid siia oma sügava jälje. Ära suutsin ühest burgerist süüa ainult pisut salatit ja pool kotleti. Ülejäänu viskasin minema. Kogusin siis energiat ainult veest ja jooksusõpradega suheldes.

Stardi järel sain ühe oma kõige aeglaseima tempo võetud. Väljas olnud palava kuumuse tõttu valasin igas joogipunktis ühe topsi vett pähe ja teisest sõõmud vett kõrist alla. Ligi kilomeeter enne lõppu nägin reisi seltskonda tee ääres mind ergutamas. Kui nende ees käed üles tõstsin, siis lasi Mihkel suruõhupasunaga vilet otse kõrva ja se ehmatas mitte ainult mind vaid ka teisi läheduses olnuid korraks ära. Kuna rada oli pisut muudetud, ehk kogu Pärnu jõeäärne ala lõplikult asfalteeritud, siis uueks raja pikkuseks oli 9,8km. Ning minu selle teepikkuse uueks rekordiks 58:07. Aga ega pohmakaga just kerge olnud ka.. Lõpuks meenub ka pisut positiivsust, nimelt lisaks raja valmimisele Pärnus – olid korraldajad ka uhke medali meisterdanud. 🙂

Thänx sõbrad, kes te toetasite mind sel nädalavahetusel nii kuis oskasite. Ka sind Mihkel A. tänan, kes sa kaasa ei saanud tulla. 🙂

Takistusjooksud

2014 Kõva Mehe Jooksu takistus

2014 Kõva Mehe Jooksu takistus

Kõik sai alguse sellest, kui panin end kirja Eestis toimuvale takistusjooksuvõistlusele Kõva Mehe Jooks. Ja natuke aega hiljem jagas Marika üht linki Soomes toimuva analoogse võistluse Tough Viking Finland kohta, mis on oma olemuselt kordades raskem. Tough Viking on oma olemuselt võistlussari Põhjamaa riikides, kus etapid toimuvad lisaks Helsinkile ka Göteborgis ja kahel korral Stockholmi eri piirkondades.

Tough Viking

Tough Vikingi võistlus, kus viimasel takistusel tuleb joosta rippuva juhtmete alt ja külje peal kastavad võistlejaid veekahurid. Korraldajad lubavad 10.000 voldilist surakat.

Sellest ajast peale olen lugenud ja vaadanud palju erinevate takistusjooksu võistluste kohta üle maailma. Ja mida rohkem neid asju vaatan, seda rohkem tahan neil ka osaleda. Nõnda olen otsustanud, et järgmine aasta vahetan nii mõnegi võistluse erinevate takistuste ületamise vastu välja. Seda enam, et Kõva Mehe Jooksu läbimine oli selle kõige eelsoojenduseks.

Viking Race

Põhjamaine Norra pakub Oslos Viikingi Laeva Muuseumi lähistel takistusjooksuvõistlust nimega Viking Race. Siin ootab osalisi ees kahel päeval kaks erinevat rada, üks 5 ja teine 10 kilomeetri pikkuse distantsiga. Vaatamist ja läbi elamist nii rajal, kui selle kõrval.

Strong Viking

Omad viikingid on veel Hollandis, kus toimub Strong Vikingi nimeline taksitsusjooksuvõistlus. Üritused leiavad aset Hollandi idaosas, Saksamaa piiri äärses linnas Nijmegen ja pealinnas Amsterdamis. Viikingitele tehakse seal eraldi võistlusi mudastes, mägistel, vesistel, värvilistel radadel. Nendele lisaks ka kohtumised vennaskondade, raudsete viikingite. Neid kõiki läbides võid kuuluda viikingite leegionisse. Kusjuures Raudse Viikingi jooksul tuleb distantsina läbida tervelt maraton ja siis veel selle aja sees 100 erinevat takistust. See tõotab olla vägev ettevõtmine. 🙂

Legion Run

Viikingite kõrval euroopas tegutsevad leegionärid koos Legion Run jooksuga. Leegionäride ridades saab võistelda Küprosel, Bulgaarias, Ungaris, Indias ja kahel korral Kreekas.

Tough Mudder

Üks tuntumaid ja kasvavamaid takistusjooksusarju maailmas Tough Mudder, kus aastaks 2012 toimusid võistlused juba enam kui 20s erinevas riigis. Mudaseid radu vallutatakse nii Texases, Melbournis, Londonis, Montrealis, Tokyos, Dublinis, Hamburgis kui ka paljudes teistes linnades ja riikides. Omapäraste takistuste hulgas on siin piraadi seiklustest tuttav plangul kõnd, kus tuleb vähemalt viiemeetri kõrguselt platvormilt vette või siis mudasesse vette hüpata. Hüpata tuleb ka vees olevatel takistustel. Nii nimetatkse saarelt-saarele hüppamist, ehk väikselt ruutmeetriselt veele asetatud euroalust meenutavale plaadile. Neid plaadikesi või õhkmadratseid on reas mitmeid.

Spartan Race

Oma olemuselt, kuulub üheks keerukamaks, raskemaks ja kõige atraktiivsemaks ja populaarsust koguvamaks võistlussarjaks sparta sõdalastele mõeldud Spartan Race. Siin on võimalik läbida kolme eri kategooriasse kuuluvat rada. Sprint 5km – 15 takistusega, Super 13km- 20 takistusega ja Beast 20km- 25 takistusega. See on võistlussari, kus tuleb lisaks erinevate asjade ületamisel läbida rada liivakotte tassides, palke vedades, gladiaatoritega võideldes ja oda visates vastu märki. Juhul kui mõne takistuse ületamine osutub sulle keerliseks või sa ei soorita seda perfektselt, siis tuleb sooritada kolmkümmend burbeest ehk eestikeeli kosmonauti. Se on püsti seistes üles hüppega kätekõverdus. Ja neid tuleb teha iga takistuse juures, mis teekonnal jääb raskeks. Lisaks neile kolmele võistlusele on veel raskemad võistlused nagu Ultra Beast, kus läbida tuleb poolmaraton, Hurricane Heat, Hurricane Heat 12 tunnis jooks ja Death Race ehk 24 tunni jooks.

Spartan Race sarja üritused toimuvad USAs, Kanadas, Lõuna-Koreas, Austraalias ja Euroopas.

Strong Race

Kõigele eelpool mainitule toiub Baltikumis veel teinegi takistusjooks Strong Race. Sedakorda siis Lätis, Riia vasaku külje all Jürmalast pisut edasi Tukumsi nimelise maakonnas. 8km pikkuse distantsi jooksul tuleb ületada ühtekokku 33 erinevat inimese loodud ja looduses eksisteerivat takistust.

Kõva Mehe Jooksul osalemisel nägin, et mul jääb üldiselt füüsilisest jõust nii mõnegi takistuse ületamisel pisut vajaka. Aga just tänu Spartan Race näoraamatu komuunis jagatavatele treeningprogrammidele olen juba viimased kaks kuud teinud lisaks jooksutreeningutele ka kerelihastele mõeldud harjutusi. Nende hulgas istulitõusud, plangud, kätekõverdused jne. Sammuti näeb toa nurgas seisev hantel järjest vähem tolmu. Ja kes külas on käinud, se teab, et meil on kodus külmkapi küljele magnetiga asetatud mõned kerelihaste harjutamise juhendid.  🙂

Põnevat lugemist leiab veel lisaks Spartan Race lehele ka Obstacle Racing Media, Mud Run Guide ja Mud and Adventure lehtedelt. Ja väärt nõu saab ka Obstacle Dominatori podcastist kuulata. Nimetatud podcasti veavad kaks tuntud takistusjooksjat Ben Greenfield ja Hunter McIntyre.

Nõnda olen ka otsustanud, et suure tõenäosusega jääb Linnadejooksu sarja läbimine sel aastal viimaseks korraks. Rapla Suurjooksu kehv kvaliteet viib selle sarja oma punktiskaalal pisut alla võrreldes eelmise kahe aastaga. Ja lisaks hooaja lõpus, kui kõik etapid läbitud, siis 100€ väärtuses Mizuno jooksujalanõudes valin just takistusjooksudeks sobilikud trailrun mudeli, et oleks edaspidi kergem radu ületada. Vahest oleks paslik hoopis soetada just takistusjooksudest inspireeritud ja selleks mõeldud Reeboki sussid.

Isiklikult kaalun kõiki neid sarju järgnevatel aastatel läbi teha. Millises järjekorras, seda näitab aeg. Igal juhul nii saaks ka kallis kihlatu Gerda rohkem reisida. Esimese võistluse võiks endale plaani võtta juba käesoleval aastal Tough Viking Finland jooksuga 6. septembril, mil ühtki teist spordisündmust minu plaanides pole. Jah järgmisel päeval on küll Linnadejooksu sarja etapp Pärnus, 2 Silla jooksu ja 9 kilomeetriga. Aga kui juba olen selle mõttesse võtnud, siis võiks ju ära ka proovida. Lisaks ära proovida kui viimaseks takistusjooksuks vallalisena ja siis jääks veel üks maraton läbida nädal hiljem, enne kui sõrmuse sõrme saan.. 🙂

Soome sõiduks mul pileteid leidub, kuid nüüd tuleks veel se kirves osavõtu tasu kuskilt leida. Mine tea ehk on väärt sõpru, kes valmis pisutki toetama ja seda poismehe iga natuke seiklusrikkamalt aitab mööda saata. 🙂

Treeningute ja võistluste vaheline motivatsiooniallikas..

Nagu näha viimase kolme võistluse tulemusest, siis olen teinud märgatava arengu kiiruses. Paraku puudub ülevaade selle kohta mida teeb mul süda sel ajal ja ei näe palju võiksin veel pingutada nende edukate tulemuste kasvamise nimel. Sammuti puudub täielik ülevaade treeningu tegemisest ja nende pikkustest. Võistlustel on ette teada kui pikk distants läbida tuleb aga iseseisvalt trenni tehes, se täpselt puudub. Viimasel ajal ikka see pärast, et telefoni GPS signaal katkeb keset sportliku ettevõtmist.

Siin tekkis väike mõte, mõte mida kasutavad paljud inimesed, kui ei suuda mingit eesmärki oma elus täita. Ehk on selle blogi lugejate, sõprade ja teiste tuttavate hulgas neid lahkeid inimesi, kes valmis toetama mind pulsikella ostmisel. Endal on ostmisega kahjuks kitsas käes kuna kuu algul jäin koondamise tõttu ilma oma senisest töökohast uudisteagentuuris BNS. Lisaks on sügisel ees ootamas mind ja mu kallist kihlatu Gerdat pulmad ja üleliigset raha lihtsalt pole selle tarbeks kohe kuskilt võtta.

Polari pulsivöö koos Nike+ GPS Sportwatchi ja Pacebandi ajatabeliga

Polari pulsivöö koos Nike+ GPS Sportwatchi ja Pacebandi ajatabeliga..ehk viimane pilt töökorras kellast

Kell mis mul oli enne, on se sama Nike+ GPS Sportwatch, mida soovin ka esimese valikuna tulevikus kasutada. Valikuid pulsikelladest, millesse on integreeritud GPS on palju ja hinnad on seinast seina. Nike’i kell on neist oma kvaliteedilt koos hinnaga üks odavamaid, mis saadaval. Lisaks on mul juba varasemalt selle kella tarbeks pulsivöö juba ostetud, mida eraldi juurde ostma ei pea. Mõne teise tootja kallima kella kohta seda aga alati kaasas ei ole.

Nike+ Sportwatch GPS ja tema erinevad omadused

Nike+ Sportwatch GPS ja tema erinevad omadused

Avaldan siin oma isikliku pangakonto numbri neile, kes valmis mind abistama natukesegagi. Selgituse lahtrisse kirjutada “Pulsikell”. Kõik, mis üle jääb kellaks vajaminevast summast, läheb pulmadeks. Ja kui summa koos annan sellest ka siin teada.

Nimi: Heiki Rebane

IBAN: EE231010022403311005

Olen avatud ka sponsorlus ettepanekutele ja valmis lisama toetajate lehele ning hiljem vajaduse korral trükkima ka nime või logo oma võistlussärgile. Selle jaoks võib pöörduda minu poole meilitsi: runplus.jooks@gmail.com

Tänud kõikidele abistajatele, kohtumiseni jooksu rajal või selle ääres. Ja ehk saangi samas tempos edasi treenides ja aegu purustades peagi Rio OMi valikus näha. 🙂

Pool Linnadejooksu sarjast

Eesti Linnadejooksu sari jõudis poolele distantsile oma jooksude arvuga. Tartu, Rapla ja Narva on nüüd tehtud, kuid Pärnu, Tallinn ja Paide-Türi on veel ees ootamas. Narva Energiajooks oma 21,1km pikkuse distantsiga kuulub sarjas kuldraja arvestuse valikusse.

Istesse tõusud

Istesse tõusud

Selleks distantsiks ettevalmistumine on läinud ligadi-logadi üle käbide ja kändude ehk teisisõnu trenni viimastel nädalatel pole teha jõudnud. Ainsateks pingutusteks on jäänud need nädalalõpudel toimuvad võistlused ja ei enamat. Aga kui tegelikult ikka täitsa aus olla, siis jooksmisi jah ei ole teinud, kuid end liigutanud olen küll. Juba 17 päeva olen järjest teinud igapäev 30 kõhulihast. Ja nii on minna veel 13. Ehk teisisõnu osalen Sparta jooksusarja 30ne päeva treeninguprogrammis, kus igal päeval tuleb 30 kõhulihast teha. Ettenähtud kavas tuleb neid teha istuli tõustes, seega inglisekeeli “sit ups”.

Eelmises postituse järel, mille avaldasin ligi 10 tundi enne Narva jooksu starti. Selle järele jäänud aja sees jõudsin poole silmaga ära vaadata Brasiilias toimuva jalgpalli maailmameistrivõistluste kohtumise Inglismaa ja Itaalia vahel ainult esimese poolaja, sest peale seda asusin und nautima mõne tunni jagu. Und nautisin 4-5 tundi, sest äratus oli seatud mul kella 5ks hommikul. Nii jõudsin üles soojendada ahjus eilse pasta, võistlusdress selga tõmmata ja SiS energiajook valmis segada. Söömise ja ettevalmistuse ajal jälgisin teleri vahendusel Elevandiluuranniku 2:1 võidumängu teist poolaega Jaapani üle.

Nii kummaline kui se ka poleks, siis und mul polnud ja seda ei tulnud mul ka siis, kui 7:15 hommikul hakkasin Tallinna bussijaamast LuxExpressiga Narva suunas sõitma. Nõnda vaatasin bussisõidu ajal ekraani pealt filmi “Kääbik” või “Hobbit”, kuidas kellegil parem seda nimetada.

Narva jõudsin täpselt 10:30 ja bussilt astudes suundusin otsejoones stardinumbri järgi. Ma ei tea kuidas või miks, aga arvasin vähemalt viimased kaks nädalat, et stardiaeg on täpselt kell 12:00. Paraku juhtus aga nii, et kui kell oli 10:55, siis kuulsin kõlarite vahendusel, et 5 minuti pärast on poolmaratoonarite teele saatmine. Nõndaks jäi mul igasugune suurem ettevalmistus soojenduse näol tegemata.

Pagasi koos riietega jätsin Jooksupartneri telki, kust endaga teele kaasa haarasin telefonikoti käele kinnitamiseks, juhtmevabad kõrvaklapid, SiS joogipudeli koos valmis segatud energiajoogiga ning vöö selle kandmiseks koos 4x energiageeliga. See peale seadsin sammud sörkides kohe stardikoridori suunas. Enda numbrile vastavat väravat ma otsima ei hakanud, vaid jäin kohe viimase 10-20ne jooksja hulka ja sättisin paika telefonis olevad rakendused Endomondo ja Nike plussi. Mõlemad läksid tööle ligi paarkümmend sekundit enne starti. Seejärel hakkasin pingutama vööle paigaldatud joogipudel hoidjad, mille(de)ga on mul alati probleeme olnud.

Peale stardipauku võtsin alul sisse küll rahuliku tempo, kus tuli jooksmise ajal vööd endiselt kohendada. Aga juba peale 500 meetri läbimist sai sisse võetud juba tempo, millega läbisin eelmised kaks jooksuvõistlust. Vahepeal sibasin mööda SEB Tallinna Maratoni projektis osalevast Triinust, Annikast ja Gerlyst, seda kas ka Jaanast, ei tea. Ei märganud teda päev varem stardiprotokollis ega ka jooksurajal. Finishisse ta siiski jõudis. 🙂

Nii umbes kümme meetrit enne või pärast esimese kilomeetri läbimist kukkus vööst välja SiS joogipudel koos selles olnud joogiga ja nii õnnetult, et täpselt korgi peale. Korgi see osa, kus jooki sisse manustatakse oli pea, et olematu ehk suunaga pudeli sissepoole. Üritasin seda küll kätte saada, kuid tulutult ja nii heitsin selle tee serva, sest juua sellest näis võimatu olevat. Sellist laia korki ju maha keerama ei hakka jooksu ajal.

Arvestasin sellega, et kaasas mul 2x Go energia- ja 2x Go kofeiinigeeli, mida tarbida iga 5km tagant, teadmata kus asuvad teeninduspunktid, et pisutki vedeliku tarbida. Esimene punkt neist osutus nii umbkaudu 6-6,5km peale ja tuleb tunnistada, et õnnestus väga hästi haarata ka teeninduspunktis olnud abilise käte vahelt joogitops kas vee või spordijoogiga haarata. Jõin rahulikult hoides seda tempot, millega jooksin. Teadlikult tempot ei langetanud nii nagu seda juhtus Raplas, vaid lippasin edasi. Nii mõnegi teeninduspunkti järel võis näha, et kõige kaugem joogitops raja servas kuulus mulle. Mitte et ma sellega mingile medalile pretendeeriks aga lihtsalt kuidagi kujunes nii välja, et jõin topsist väikeste sõõmudega ja nii jäi seda jooki tiba kauemaks topsi. Ning soov pooltäis topsi minema visata mul ka ei olnud.

Telefonis töödanud rakendused pidasid vastu pisut alla poole distantsi ehk kümnenda kilomeetrini. GPS signaal lihtsalt kadus ära, seda juhtus ka paaril korral linnas sees esimese ja teise kilomeetri vahel. Senimaani püsisin tempos jooksuga läbides kilomeetreid ajaga 4:58-4:59.

Umbes täpselt kaheksanda ja üheksanda kilomeetri vahel jooksis mulle vastu maratoni projektis osalev Moonika, kellele plaksutasin kiire jooksu eest nii nagu ka projektis teistele osalenutele ja liidritele rajal. Ning sel hetkel kui olin läbinud 11km punkti helistas mulle mu kallis kihlatu, Gerda. Kes uuris kas hakkan juba startima, kuna oli mu käest kuulnud korduvalt, et stardiaeg on kell 12. Oli aga suur üllatus ka talle, kui kuulis, et juba jooksen ja üle poole distantsist läbinud ja ilmselt lõpetan varem, kui olime arvestanud.

Aja kohta edaspidi rajal mul puudus täpsem ülevaade. Nii palju sain teada, et kaasa võetud silikoonist käepaela ajagraafikuga 1:50, olen graafikus ja pisut ka sellest ees. Teisel käel olevalt Nike Fuelbandi pealt sain ainult kellaaega näha ja selle järgi oletada, et finishisse jõudmise aeg oli kuskil ühe tunni ja neljakümnekuue minuti kanti.

Hiljem selgus, et se aeg oli 1:46:51. Seega, kui ennustasin eelmise kahe jooksu pealt, et aeg tuleb 1:30-1:45 kanti, siis läks üsna täpselt. Arvestame seda, et minu arvutus põhines tegelikult ainult 20ne kilomeetri, mitte 21,1-e kilomeetriga.

Vaheajad iga 5km tagant (positsioon):

25:53 (451) 5km

50:01 (444) 10km

1:15:43 (425) 15km

1:41:06 (387) 20km

1:46:51 (404) 21,1km

 

Seda ligi 12 minutilise senise poolmaratoni rekordi aja parandamist kommenteeris kõikse paremini Valdo Jahilo, kelle sõnul võiksin selliste ajaparanduse hüpetega edaspidi olla varsti Rio OMi kandidaat nr 1.

Kannatusterada..

Oli laupäeva õhtu kui pakksin kokku kõik vajaliku järgmisel päeval toimuvaks Haapsalu maratoniks.

Akupank koos juhtme ja geelidega

Akupank koos juhtme ja geelidega

Ühe olulise muudatusena tegin seoses telefoniga, mida olin seni kandnud erinevate võistluste ajal käe peal. Nimelt kuna Rooma maratoni ajal jäin ilma pulsikellast, siis nüüd pidin tagama selle, et telefoni aku peab vastu üle 4,5 tunni järjest ühe rakenduse kasutamist ja olema see juures koguaeg andmeside võrgus. Selle jaoks sain paigutatud kaasaskantava välise akupanga vöökotti, kus tavaliselt hoiustan 4 SiS geeli, sel korral mahtus sinna poole vähem. Ja ühest kõrvaklapi jaoks mõeldud august surusin läbi telefoni laadimisjuhtme, vööle lisasin juurde ka telefoni koti, et seda oleks juhtmega mugav laadida samal ajal kui jooksen.

Homikul sõin eelmisel päeval valmistatud hirsipudru koos rabarberi-kisselliga ja segasin valmis juba traditsioonilised SiS joogid.

Sel korral oli rajal kaasas 6x SiS Cola+Cafeiini geeli, 3x SiS Go Energy Sidrun-Laimi geeli ja 1x SiS Go Energy Apelsini geel, lisaks pudelites SiS Energy Sidruni jook ja suurde pudelisse panin enne rajale minekut tarbimiseks SiS Electrolyte Sidrun-Laimi joogi. Kotti mahutasin veel kaks banaani ja ühe müslibatooni, mille kallis kihlatu Gerda päev varem sai Maijooksult kaasa.

Mis puudutab Maijooksu ennast, siis meil läks päris hästi, arvestades et stardigrupp läks rajale 5 minutit hiljem, kui esimesed jooksjad. Seda arvesse võttes tuli aeg kokkuvõttes 1:00:15 ja kui se 5minutit maha võtta, siis on igati hea alla tunni tulemus. Vähe kripeldama jäi se 15 sekundit, kuid vähemalt on mille poole järgmine kord sihtida. Tubli ja püüdlik Gerda käib kepikõndi tegemas ka siis, kui mina kas olen tööl või puhkan kodus jalgu välja. 🙂

Maratoni juurde tagasi. Haapsalusse sain koos Janek Oblikasega (Marathon100.com eestvedajaga), kes tõi mind sealt ka ilusti tagasi. Hommikul sinna sõites oli tee üsna tühi, tekkis tunne nagu oleksime ainsad sinna kanti minejad. Peaaegu ainsad, sest mööda sõitsime ühest aeglasest žigulist ja ühest sääreväristajast. Tagasi teel oli neid sõitjaid kordades rohkem.

Kui ühel hetkel Haapsalu lossi ette jõudsime, siis vaatasime üle veel viimased asjad, mis endaga starti kaasa võtame.. ehk vahetusriided ja söögi-joogi kraam, et enne veel pisut akusid laadida. Osa riideid jätsime kohe autosse, sest hommiku kella 9:00i kohta oli õues ikka meeletult soe. Ja seejärel jäime ootama bussi. Bussi kuhu mahtus kokku 17 jooksjat + juht. Teine sama sugune buss pidi veel olema, sest kõik jooksuhuvilised lihtsalt ei mahtunud transpordivahendisse ära.

stardinumber

Ristile kohale jõudes sai esimese asjana ära käidud registratuuris, kus sain omale nii stardinumbri, kui kiibi, mis tuli vasaku jala külge kinnitada. Lisaks anti väike Panasonicu läbipaistev lukuga kotike, kus sees olid 2x AA patareid karbis ja pakk mängukaarte. Sellele lisaks tuli võtta ka üks kilekott, kuhu markeriga oma stardinumber peale kirjutada. Kilekott oli seega mõeldud pakihoiust oma asjade hõlpsamalt üles leidmiseks. 🙂

5 minutit stardini

5 minutit stardini

Edasi hakkasid pihta aga stardieelsed ettevalmistused. Pikk dress seljast, võistlussokid jalga, number särgile ja kõige lõpuks otsustasin kaasavõetud Paceband ajatabelitest Roomas kasutusel olnud 4:30:00 kasuks. Kotti olin pannud kaasa ka sügisel plaanitava SEB Tallinna Maratoni läbimiseks soetatud 4 tunni käepaela, kuid selle laenasin Paavo Naelale (Narva Energiajooksu korraldaja). Viimaste asjadena jäi veel joogi ja energigeelide vöö peale panna ja telefon sättida jooksu valmis. Enne starti jõudsin veel pildi teha ja seda sõprade-tuttavatega jagada FB vahendusel.

Stardi järel nagu ikka kulub esimesel paarisajal meetril rihma korralikult pingule tõmbamisele, et se kuhugile ära ei vajuks. See ei ole päris sama, kui kohapeal seistes peale panna. Alati jääb kuskilt pingutamata ja parima tulemuse saab just jooksu alguses ära tehtud. Seejärel pudenes vöökotist telefon välja, korraks jäi laadimisjuhtme külge rippuma ja siis päris vastu maad. Aga õnneks jäi terveks ja töötab edasi. Silmnähtavalt ka ühtegi kriimu peale ei tulnud, mida tal enne poleks olnud.. 🙂 Selle kukkumise järel oli muidugi selge, et laadida ma seda jooksu ajal ei saa ja nõnda lükkasin juhtmeotsa jalust ära..ehk püksi… ning telefoni vöökotti tagasi.

Teekond Ristilt Haapsallu

Teekond Ristilt Haapsallu

Selle sahmerdamise järel avastasin, et olen sattunud 4 tunni gruppi, mis on valinud minule vastuvõetamatu tempo. Kilomeetreid läbiti keskmiselt 5:20-5:30ga. Nii püsisin nendega 6km, mille järel võtsin endale rahulikuma tempo. Aega ma nii täpselt määrate ei oska, sest väljas olnud kuumusest läks telefoni GPS lolliks ja näitab, et jooksin 42,2km asemel 77,32km ja Nike+ Fuelbandi kella ma just ka täpselt ei jälginud, millal järgmise 5km läbisin.

Igal juhul tegi selle aasta esimene kuumarekordi päev Läänemaal oma +27,2C kraadiga kõigile rajal olnutele liiga. Janu oli pidevalt meeletu ja kui kaasa võetud SiS spordijooke jõin maratoni esimesel poolel isuga, siis teisel poolel tarbisin järjest rohkem teeninduspunktides pakutavat vett, mida varusin ka enda pudelitesse. Tundus külm vesi kordades kosutavam, kui kuumaks keedetud spordijook. Geelid sõin veel ära iga 5km tähise juures, kuid ka need olid üsna soojaks muutunud. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin teeninduspunktides vett endale pähe valama, valasin ka mütsi täis. Viimase 15km punktis valasin esimest korda mõned topsid ka säärtele ja nii sussidesse välja. Mille peale küsiti, “kas se niiskus jalgu hõõruma ei hakka?” Vastasin, et “enam ei hakka, päike ja kuumus on sellega juba ammu algust teinud”. Vahepeal olid juba katkestamise mõtet pähe tulnud, sest lihtsalt ei saanud enam aru, kui palju maad on tegelikult läbitud. Aga siis kuskilt 23km lõpust ja 24km algusest tuli mulle seljatagant järgi maratoonar Maichel Suur, kes oli teadlik minu tegemistega just tänu sellele blogile siin. Tema arvates võiksin ma maratoni siiski ära lõpetada ja kindlasti mitte katkestada. Kui sedasi edasi jooksen ja kõndimisi sisse teen, siis võin teha veel aja alla 6e tunni. Järgmise km jalutasime rahulikult edasi, kuni joogipunktini, kus akude laadimise järel, läks ta omateed.

Sealt maale edasi asendusid minu jooksud ka mitme kilomeetriste kõndidega, kus leppisin iseendaga kokku, et lõpetan siiski ära, tuleb se aeg mis tuleb. Ja siis hakkas puude vahelt linna märke paistma. Kõige pealt oli Selveri tagumine külg, siis tuli mingi töökoda ja peagi olin ühe kepikõndija järel jõudmas Haapsalu rongijaama, kus väsinud jalgadega tuli veel 3 trepiastet üles astuda. Perroonil oli aga üllatus-üllatus, nimelt kui üks teeninduspunkti liige andis saabuvatest maratoonaritest märku, asus muusikat tegema puhkpilliorkester. Möödusin neist kõndides ja võtsin selleks ajaks peast ka mütsi, et neid vastu tänada. Kell oli sel hetkel täpselt 15:00, kui perroonilt lahkusin suunaga metssa ja nüüd juba kerges sörgis.

Metsas aga tõstsin aeg-ajalt tempot eriti siis, kui nägin et lähenen ühele jooksjale, kes oli minust poolel maal korra mööda läinud ja jõudu soovinud. Järgi jõudsin talle metsa lõpus olnud joogipunktile. Selle vahega, et tema lahkus sealt sel hetkel, kui mina kohale jõudsin. Ees ootas pikk rannariba, möödudes FraMarest kuni pikki promenaadi lossini välja. Kui mets algas 33km-st, siis ees olnud jooksjast möödusin 38-39km juures. See järel soovisin Erkki Kukkele ka ise jõudu, kui temast möödusin. Teadmiseks iseendale, et ära tundsin ta puhtalt selle järgi, et kandis erkkollast särki ja minuga sarnaselt orantše NewBalance 890v4 susse. Enne starti nägin veel kedagi selliste sussidega jooksma tulemas aga seda kes ta on ja millal ta lõpetada võis pole õrna aimugi.

Järgmise paari kilomeetri jooksul lähenesin 15km minust möödunud Janekile, kelle sain kätte korraks juba ka viimases joogipunktis, kus ta pausi pidas. Aga kuna olin eelmises punktis oma veevarusid täitnud, siis jäin edasi jooksma ja Janek selle peale ei andnud alla. Vaid kiirendas ja proovis olla rebasele jäneseks, mis väga hästi ei õnnestunud. Olin juba metsas pea viimased pingutused ära teinud ja nüüd jäi edasi kõnni-sörgi taktika, siis kui jaksan siis sörgin ja kui ei siis kõnnin. Seega peamiselt siiski kõndisin ja Janekit ma rohkem rajal ei näinud. Kohtusin temaga juba maratoniraja viimases punktis ehk lebolas, kus soovijad said lasta end masseerida, süüa sooja suppi ja ajada lihtsalt teineteisega juttu, pärast seda kui olid õnnelikult finishisse jõudnud ja üsna raske medali kätte saanud. Teist nii rasket medalit minu kollektsioonis veel pole mistahes distantsilt.

Mina lossiväravas

Mina lossiväravas

Oma senise elu viienda ja füüsiliselt kõige raskema maratoni läbisin ajaga 5:11:55. Nii kummaline kui se ka pole, siis käesoleva aastaga on tehtud kaks maratoni. Esimene neist rekordilise 4:27:19 ajaga ja teine ülimalt kaua kestva ja aeglaseima tulemusega. Olen õnnelik, et selle maratoni siiski lõpetasin. Nii on mul millest muljetada ja õppida tulevikus. Kõigele lisaks, kuidas ma oleksin pärast maratoni katkestamist isale helistanud ja talle tema 55 sünnipäeval õnne soovides öelnud, et katkestasin. On ta ju aastaid tahtnud, et tegeleksin mingisuguse spordiga aga kunagi ei leidnud ma seda õiget ala enda jaoks.

Tunnike pingete maandamist lihastes

Tunnike pingete maandamist lihastes

Töölt võtsin vabaks kaks järgnevat päeva, kus esimese päeva alguses käisin kalli Gerdaga Eesti Pimemassööride Ühingus, kus kihlatu sai üld- ja mina spordimassaashi. Gerda oli mulle varakult juba aja kinni pannud ja kuna ma varem väga massaashist lugu pole pidanud, siis lasin end korralikult läbi mudida Ališer Hožanijazovil. Kurat, see oli alles elamus. Mul polnud aimugi mõnest pinges olevast piirkonnast oma kehas, need tulid survete all kergesti välja. Kohati tekkinud valu oleks lihtsam olnud välja kannatada, kui mõni pulk hammaste vahel oleks olnud. Aga üldkokkuvõttes läksin sinna ju, et jalgades kaoks igasugune pinge ja selle tunni sees, kus töödeldi ka selga ja käsi, saadi tööga nii hästi hakkama, et jätsin 10% arvele lisa. Vähe sellest leidsin, et olen ka pisut abiks, kui voltisin kokku mulle peale jäetud pleedid. Üks mis kindel, sinna tagasi lähen teinekordki ja seda teenust hakkan kasutama alates poolmaratoni pikkustest distantsidest. Kogu selle massaashi mõtte eest suur-suur aitähh sulle kallis Gerda! Ning veelkord palju-palju õnne kallis issi 55 sünnipäeva puhul! Lõpetasin ju sinu sünnipäeval maratoni, mis sest, et läks selle sooritamisele nõnda palju aega.. 🙂

Kiireim ja aeglaseim medal

Kiireim ja aeglaseim medal

Veel enne viimast lõppu, tuleb siiski mainida, et rajal liikudes nägi nii mõndagi, mida linnas elades igapäev ei kohta. See, et 13km paiku kuulsin kraavis sahistamas oravat, ei lähe arvesse, sest need loomad käivad mul ka kodus 5 korruse akna taga. Pigem nägin raja teises pooles nelja madu, kellest 3 esimest olid väiksed nastikud. Tundsin need ära kollase laigu järgi peas. Ja siis oli üks suurem madu, keda nägin teed ületamas endast nii saja meetri kaugusel. Nägin teda seetõttu, et võttis enda alla ligi poole raja laiusest, mis tähendab, et oli vähemalt meetri pikkune. Millise maoga täpsemalt oli, ei tea, sest võtsin teda nähes tempo maha ja lasin tal rahulikult teeserva kaduda. Vähe sellest, et mina nägin kokku nelja madu, siis kui olin jooksu lõpetanud, kuulsin, et üks maratoni läbinutest oli kohtunud põdraga, kes ei tahtnud teelt väga eest tulla. Ühel hetkel ta oli seda siiski teinud ja läinud tee ääres puukoort närima..

Midagi õppetliku ka. Edaspidi kui on teada, et on oodata analoogselt kuuma maratoni, siis tuleb kaasa võtta päikesekaitsevahend, sest minu keha katmata jäänud osad on veel praegu neli päeva peale maratoni punased ja tundlikud. Lisaks peaks soetama enda jooksu varustuse hulka pikad-valged käised, mis kaitseksid päikese eest, vajadusel ka külma eest. Muidu võib öelda, maratoonaripäevitus = joodikupäevitus, need näevad üks ühele sarnased välja. Ainult, et maratoonar teeb endast kõik, et jõuda varju alla; joodikul aga ei ole oluline, peaasi, et pudel ees oleks…

Nüüd ootan juba järgmist võistlust ehk mõne päeva pärast laupäeval saab kolmas Eesti Linnadejooksu sarja hooaeg. Ja sedakorda üle pika aja taas PAF Tartu Olümpiajooksuga.

Päikest (vahel ka jahutavat vihma) ja peatsete jooksmisteni!

Heiki

Esimene suurem võistlus kodumaa pinnal ehk jooksuvõistlus Viljandi järve ümber

Kevadpüha oma 1. maiga algas varakult. Äratus kella 5st hommikul, et jõuda kella 7ks bussijaamast väljuvale transportöörile, läks ligadi-logadi. Et esimese trolli või ka bussi peale jõuda, tuli mul nii mitmedki peatused läbida jala edasi. Ja kui ka pooleseitsmeks olin kesklinna jõudnud, siis järgmine transpordivahend oleks pidanud graafiku järgi saabuma nii 20 minuti pärast. Kindlalt õigeks ajaks bussijaama jõudmise nimel läbisin varahommikul ligi 3km jala kerges sörgis edasi.

Kohale jõudsin ligi 3 tundi enne stardi algust. Selle aja sisustasin rahulikult ära. Ehk võtsin välja oma stardinumbri koos sinna juurde kuulunud infovoldikutega. Uudistasin erinevate välja panekutega raja äärde üles seatud telkides. Ajasin juttu Nike testjalanõusid 35€ eest müünud Alariga ning registreerisin end ära lõpuks ka juba kaua-kaua mõtetes olnud Kõva Mehe Jooksule. Selle jooksu läbimisest olen mõelnud üsna mitmeid aastaid, mida eelmisel aastal ka jäädvustamas käisin ja vähe sellest. Üks sellel jooksul tehtud fotodest trükiti ära ka “Eesti Pressifoto 2014” aastaraamatus.

Nii poolteist tundi enne starti käisin riideid vahetamas ja alustasin esimeste soojendusjooksudega, kus valisin endale peamiselt pehmet murupinnast jalge alla. Ja siis ühel hetkel võtsin viimased lonksud eelmisel õhtul valmis segatud SiS laimi-sidruni maitselist energiajooki ja andsin ära oma pagasi, et minna stardikoridori. Enne seda panin ära ka seisma jäänud Polar RS200 pulsikella, mis mõnel treeningul on paaril korral ka pulsi mulle näidanud, kuid nüüd ta aga vööd ei leidnud ja otsustasin joosta ilma selleta.

Stardipaugu kõlades viibisin koridori ligi 45 sekundit, enne kui lõplikult rajale pääsesin. Ja siis asusin teekonda vallutama, kus enamik distantsist hoidsin tee paremas servas murul joostes. Aga oli see vast üllatuste rada, kui juba teise kilomeetri alguses hargnes rada kaheks. Üks rada läks otse mööda metsa-muru rada pidi edasi vasakule ja teine paremale linna tänavate majade vahele. Valisin pehme raja kasuks vasakul. Aga see ei olnud veel kõik, kui ligi paarsada meetrit hiljem hargnes tee veelgi kaheks. Üks tee läks vasakult mäest alla ja hiljem üles, teine aga püsis paremal väikse ringiga mäe peal. Selgi korral läksin otse vasakule.

Umbes kolmanda kilomeetri lõpus olid kõik laiali hargnenud teed taas koos, et siis pikast ja järsust mäeseljandikust üles esimesse kontrollpunkti minna. Mulle omaselt olen õppinud mäest üles minnes jooksma kiiremini, et hoida distantsi vältel ühtlast tempot ja nõnda on ka lihtsam kaas kannatajatest mööduda.

Esimese joogipunkti järel nii umbes 5km, tuli jooks ilusti kergelt tasasest mäest üles ja siis ootas meid ees juba üks järsk mägi alla, mõned sammud üle väikse kraavi ja sama järsk mäetõus üles. See mägine tee oli sisuliselt põllumaa, kus kõrval ka hobuste koppel, millest andsid märku sõnniku hunnikud igal pool (nii rajal, kui selle kõrval). Võiks öelda kui üks suur miiniväli koos oma mõnusa loodusliku hingega. Ja juba kohe selle järel oli 7km joogipunkt, kus vahetult enne selle algust tarbisin ära oma SiS geeli ja haarasin kätte ühe spordijoogi topsi.

Peale seda joogipunkti hakkasin tasapisi tempot tõstma, kui kogu esimese poole sees oli tempo nii umbes 5:30-5:20 peal, siis viimaseks paariks kilomeetriks tõusis se juba 4:33 peale. Ehk kogu joostus 12km keskmine aeg tuli 5:13/km kohta. Siin juures oleks mul ainult töökorras pulsikell, mis laseks sellist tempot hoida algusest lõpuni, siis suure tõenäosusega saan ka sügiseks seatud maratoni eesmärgi alla 4 tunni viidud.

Kuskil poolel teel oli veel üks teede hargnemine, kuid sel korral oli ka selle kohane viide. Vasakule läheb lühike tee ehk mööda soine ja mudane teekond, paremale läks aga selline kruusa ja mururada edasi. Ainult et see tee mis otse läks, oli 1600 meetrit pikem. Algselt seda viita nähes astusin lühema tee peale, kuid 10 meetri peal pöörasin otsa ringi, sest ei suutnud korraliku jalgealust leida ja nõnda otsustasin pikema teelõigu kasuks.

Viimases joogipunktis, mis ühtlasti oli ka Jooksupartneri joogipunkt,  sain veetopsi koos ergutavate sõnadega Ameerika Kaubanduskoja Eesti president Andrus Alberi käest. Aga see vesi enam nii hästi alla ei läinud, kui paar kilomeetrit varem sisse tarvitatud energiajook ja kaasa võetud SiS geel, millest oli mul märksa rohkem kasu.

Foto: Mallor Malmre/CEP Eesti

Foto: Mallor Malmre/CEP Eesti

Nii umbes pool kilomeetrit hiljem tegi mõned klõpsud CEP Eesti esinduse fotograaf Mallor Malmre mõned kaadrid minust ja umbes paarsada meetrit peale teda ergutas Roman Fosti (võistluse võitja) mind, kui olin teda teretanud. Omateada ma tempot peale seda rohkem ei tõstnud kuna see kasvas mul pisut koguaeg alates 7km joogipunktist. Aga võta näpust, kui olin 1:02:48 (1:01:44 neto) ajaga lõpetanud ja medali kätte saanud, siis Nike+ rakendus telefonis andis teada, et parandasin kahe aasta eest püstitatud kiireima miili (1,6km) aega 6. sekundiga ning sain uueks ajaks 7:16.

Jooksu toetanud Tartu Mill jagas kõikidele lõpetajatele spagette, mis kuluvad täiesti marjaks ära aga enne tuleb muidugi ära tarbida ja Roomast kaasa saadud pakk ja teisedki, mis veel kodus alles.. 🙂 Peale seda, kui olin riided ära vahetanud, käisin järgi oma diplomil, kus oli nii umbes 5 minutiline järjekord. Supi järjekorras seismisest loobusin kuna väljas oli suht jahe ja taevast tuli nagu ikka tüütut paduvihma. Otsustasin selle asemel kiirustada bussijaama ja hea õnne korral sealt midagi põske pista. Läks nii hästi, et sain täpselt enne bussi tulekut kohale ja ühe sooja hotdogi ostetud. Peale mida algas pikk kodutee.

10318571_10152404324225970_1184716074_n

Nüüd kuni 18. mail toimuva Haapsalu maratonini võtan suht rahulikult ja jätkan külmageeli ja jäävannidega parema jalaravi. Nädalavahetusel naasen ka metsarajale kergetele treeningutele, kus piirdun puhtalt ainult pehmel pinnasel jooksmisega.

Aga kõige krooniks tuleb päev varem 17. mail igati kaasa elada ja toetada kallist kihlatut Gerdat, kes osaleb taas ühel ainult naistele mõeldud Maijooksul.