Arhiiv

Jooksuring ümber Pühajärve

Pühajärve jooksuring

Pühajärve jooksuring

Üks igati hästi organiseeritud jooks, kuhu kuulus soovijatele transport Hansabussiga Tallinnast jooksule ja pärast tagasi. Oma ettevalmistusest ja taastumiskavadest rääkis maratoonar Sergei Tšerepannikov, kes tegi Pühajärvele kõige kiirema ringi peale.

Pühajärve start

Pühajärve start, kus oma aeg läks telefoni ja GPSi leidmise peale, mis kippus ära katkema.

Jooks ise oli huvitav ja üsnagi mägine. Tavapärasest jooksutempost ei tulnud midagi välja, kus väljas olnud kuum ilm ja vähene õhk viisid tempo alla. Esimesed 300 meetrit oli probleeme GPSi ja Nike+ rakenduse tööle saamisega, lisaks siis veel telefoni käele kinnitamine korralikult. Edasi läks teekond üsna mägiseks, esimene kilomeeter oli juba 153 meetrit tõusu. Järgmises kilomeetri punktis olid tee ääres erinevad sportlased ratastel, üks tuntuim nende seas oli olümpiavõitja, riigikogu liige Erki Nool. Ligi paarsada meetrit eemal tegi Mare juba teeservas pilte.

Foto: Mare Mändla

Foto: Mare Mändla

Endale omaselt võtsin mäkke jookse kiiresti tihedate sammudega ja nagu Tšerepannikov õppetas, siis mäest alla joostes ei tohi tempot langetada ehk pidurdada hoogu maha. Sel hetkel saab süda puhkust ja pingutus pole nii suur. Suureks kasvab se siis, kui võtame tempo maha ja hakkame hoogu pidurdama. Igal juhul nõnda ka tegin. Aga edasi laugel teel oli mu tempo siiski aeglane ja nõnda nägin endast palju möödujaid.

Tõusud ja langused

Tõusud ja langused

Üks raskemaid tõuse oli pisut enne seitsmendat kilomeetrit, kus eelnevalt oli olnud mäest alla jooksmist ja sellele järgnes 168 meetrit tõusu. Seda tõusuga hetke oli ligi 800-900 meetrit ühte kokku, mis võis tunduda kui terve igavik. Kuskil lõpu poole tuli ette ka rinnus pistmist, mille vastu Tšerepannikov soovitas enne starti sisse võtta kaks Nospad, seda siis kui tead, et sul võib neid raskusi rajal tulla. Olen järgmisel jooksul targem ja arvestan selle teadmisega. Sellega seoses, rajale ma endaga juua kaasa ei võtnud. Tarbisin kuuma ilma tõttu vedeliku enne starti ja endaga kaasa võtsin rajale ühe energiageeli.

Vahetult enne tippu jõudmist oli raja servas mind ergutamas Jooksupartneri treener Margus Pirksaar, kes tundis mu hoolimata trennis käimata ära. 🙂

Kilomeetrit omas elemendis

Kilomeetrit omas elemendis

Keskmiseks tempoks kujunes 5:37, kõige aeglasem oli just se sama 6-7 km vaheline mäkketõus, kus ajaks kujunesid vastavalt 5:53 ja 6:09.

Lõpuprotokolli läks aeg 58:45,5 kuid puhas netoaeg oli 58:23,6.

Endiselt jalgadel..

Endiselt jalgadel.. Foto: Mare Mändla

Järgmine võistlus on taas Järvejooksude sarjas, kui tiir tehakse peale Saadjärvele (17,5km) ja ole sa tänatud Urmo Raiend, et organiseerid meile taas transpordi ja pakud üht igati head Eesti jooksusarja, kus osalenud. 🙂

Foto: Mare Mändla

Foto: Mare Mändla

Advertisements

Treeningute ja võistluste vaheline motivatsiooniallikas..

Nagu näha viimase kolme võistluse tulemusest, siis olen teinud märgatava arengu kiiruses. Paraku puudub ülevaade selle kohta mida teeb mul süda sel ajal ja ei näe palju võiksin veel pingutada nende edukate tulemuste kasvamise nimel. Sammuti puudub täielik ülevaade treeningu tegemisest ja nende pikkustest. Võistlustel on ette teada kui pikk distants läbida tuleb aga iseseisvalt trenni tehes, se täpselt puudub. Viimasel ajal ikka see pärast, et telefoni GPS signaal katkeb keset sportliku ettevõtmist.

Siin tekkis väike mõte, mõte mida kasutavad paljud inimesed, kui ei suuda mingit eesmärki oma elus täita. Ehk on selle blogi lugejate, sõprade ja teiste tuttavate hulgas neid lahkeid inimesi, kes valmis toetama mind pulsikella ostmisel. Endal on ostmisega kahjuks kitsas käes kuna kuu algul jäin koondamise tõttu ilma oma senisest töökohast uudisteagentuuris BNS. Lisaks on sügisel ees ootamas mind ja mu kallist kihlatu Gerdat pulmad ja üleliigset raha lihtsalt pole selle tarbeks kohe kuskilt võtta.

Polari pulsivöö koos Nike+ GPS Sportwatchi ja Pacebandi ajatabeliga

Polari pulsivöö koos Nike+ GPS Sportwatchi ja Pacebandi ajatabeliga..ehk viimane pilt töökorras kellast

Kell mis mul oli enne, on se sama Nike+ GPS Sportwatch, mida soovin ka esimese valikuna tulevikus kasutada. Valikuid pulsikelladest, millesse on integreeritud GPS on palju ja hinnad on seinast seina. Nike’i kell on neist oma kvaliteedilt koos hinnaga üks odavamaid, mis saadaval. Lisaks on mul juba varasemalt selle kella tarbeks pulsivöö juba ostetud, mida eraldi juurde ostma ei pea. Mõne teise tootja kallima kella kohta seda aga alati kaasas ei ole.

Nike+ Sportwatch GPS ja tema erinevad omadused

Nike+ Sportwatch GPS ja tema erinevad omadused

Avaldan siin oma isikliku pangakonto numbri neile, kes valmis mind abistama natukesegagi. Selgituse lahtrisse kirjutada “Pulsikell”. Kõik, mis üle jääb kellaks vajaminevast summast, läheb pulmadeks. Ja kui summa koos annan sellest ka siin teada.

Nimi: Heiki Rebane

IBAN: EE231010022403311005

Olen avatud ka sponsorlus ettepanekutele ja valmis lisama toetajate lehele ning hiljem vajaduse korral trükkima ka nime või logo oma võistlussärgile. Selle jaoks võib pöörduda minu poole meilitsi: runplus.jooks@gmail.com

Tänud kõikidele abistajatele, kohtumiseni jooksu rajal või selle ääres. Ja ehk saangi samas tempos edasi treenides ja aegu purustades peagi Rio OMi valikus näha. 🙂

Pool Linnadejooksu sarjast

Eesti Linnadejooksu sari jõudis poolele distantsile oma jooksude arvuga. Tartu, Rapla ja Narva on nüüd tehtud, kuid Pärnu, Tallinn ja Paide-Türi on veel ees ootamas. Narva Energiajooks oma 21,1km pikkuse distantsiga kuulub sarjas kuldraja arvestuse valikusse.

Istesse tõusud

Istesse tõusud

Selleks distantsiks ettevalmistumine on läinud ligadi-logadi üle käbide ja kändude ehk teisisõnu trenni viimastel nädalatel pole teha jõudnud. Ainsateks pingutusteks on jäänud need nädalalõpudel toimuvad võistlused ja ei enamat. Aga kui tegelikult ikka täitsa aus olla, siis jooksmisi jah ei ole teinud, kuid end liigutanud olen küll. Juba 17 päeva olen järjest teinud igapäev 30 kõhulihast. Ja nii on minna veel 13. Ehk teisisõnu osalen Sparta jooksusarja 30ne päeva treeninguprogrammis, kus igal päeval tuleb 30 kõhulihast teha. Ettenähtud kavas tuleb neid teha istuli tõustes, seega inglisekeeli “sit ups”.

Eelmises postituse järel, mille avaldasin ligi 10 tundi enne Narva jooksu starti. Selle järele jäänud aja sees jõudsin poole silmaga ära vaadata Brasiilias toimuva jalgpalli maailmameistrivõistluste kohtumise Inglismaa ja Itaalia vahel ainult esimese poolaja, sest peale seda asusin und nautima mõne tunni jagu. Und nautisin 4-5 tundi, sest äratus oli seatud mul kella 5ks hommikul. Nii jõudsin üles soojendada ahjus eilse pasta, võistlusdress selga tõmmata ja SiS energiajook valmis segada. Söömise ja ettevalmistuse ajal jälgisin teleri vahendusel Elevandiluuranniku 2:1 võidumängu teist poolaega Jaapani üle.

Nii kummaline kui se ka poleks, siis und mul polnud ja seda ei tulnud mul ka siis, kui 7:15 hommikul hakkasin Tallinna bussijaamast LuxExpressiga Narva suunas sõitma. Nõnda vaatasin bussisõidu ajal ekraani pealt filmi “Kääbik” või “Hobbit”, kuidas kellegil parem seda nimetada.

Narva jõudsin täpselt 10:30 ja bussilt astudes suundusin otsejoones stardinumbri järgi. Ma ei tea kuidas või miks, aga arvasin vähemalt viimased kaks nädalat, et stardiaeg on täpselt kell 12:00. Paraku juhtus aga nii, et kui kell oli 10:55, siis kuulsin kõlarite vahendusel, et 5 minuti pärast on poolmaratoonarite teele saatmine. Nõndaks jäi mul igasugune suurem ettevalmistus soojenduse näol tegemata.

Pagasi koos riietega jätsin Jooksupartneri telki, kust endaga teele kaasa haarasin telefonikoti käele kinnitamiseks, juhtmevabad kõrvaklapid, SiS joogipudeli koos valmis segatud energiajoogiga ning vöö selle kandmiseks koos 4x energiageeliga. See peale seadsin sammud sörkides kohe stardikoridori suunas. Enda numbrile vastavat väravat ma otsima ei hakanud, vaid jäin kohe viimase 10-20ne jooksja hulka ja sättisin paika telefonis olevad rakendused Endomondo ja Nike plussi. Mõlemad läksid tööle ligi paarkümmend sekundit enne starti. Seejärel hakkasin pingutama vööle paigaldatud joogipudel hoidjad, mille(de)ga on mul alati probleeme olnud.

Peale stardipauku võtsin alul sisse küll rahuliku tempo, kus tuli jooksmise ajal vööd endiselt kohendada. Aga juba peale 500 meetri läbimist sai sisse võetud juba tempo, millega läbisin eelmised kaks jooksuvõistlust. Vahepeal sibasin mööda SEB Tallinna Maratoni projektis osalevast Triinust, Annikast ja Gerlyst, seda kas ka Jaanast, ei tea. Ei märganud teda päev varem stardiprotokollis ega ka jooksurajal. Finishisse ta siiski jõudis. 🙂

Nii umbes kümme meetrit enne või pärast esimese kilomeetri läbimist kukkus vööst välja SiS joogipudel koos selles olnud joogiga ja nii õnnetult, et täpselt korgi peale. Korgi see osa, kus jooki sisse manustatakse oli pea, et olematu ehk suunaga pudeli sissepoole. Üritasin seda küll kätte saada, kuid tulutult ja nii heitsin selle tee serva, sest juua sellest näis võimatu olevat. Sellist laia korki ju maha keerama ei hakka jooksu ajal.

Arvestasin sellega, et kaasas mul 2x Go energia- ja 2x Go kofeiinigeeli, mida tarbida iga 5km tagant, teadmata kus asuvad teeninduspunktid, et pisutki vedeliku tarbida. Esimene punkt neist osutus nii umbkaudu 6-6,5km peale ja tuleb tunnistada, et õnnestus väga hästi haarata ka teeninduspunktis olnud abilise käte vahelt joogitops kas vee või spordijoogiga haarata. Jõin rahulikult hoides seda tempot, millega jooksin. Teadlikult tempot ei langetanud nii nagu seda juhtus Raplas, vaid lippasin edasi. Nii mõnegi teeninduspunkti järel võis näha, et kõige kaugem joogitops raja servas kuulus mulle. Mitte et ma sellega mingile medalile pretendeeriks aga lihtsalt kuidagi kujunes nii välja, et jõin topsist väikeste sõõmudega ja nii jäi seda jooki tiba kauemaks topsi. Ning soov pooltäis topsi minema visata mul ka ei olnud.

Telefonis töödanud rakendused pidasid vastu pisut alla poole distantsi ehk kümnenda kilomeetrini. GPS signaal lihtsalt kadus ära, seda juhtus ka paaril korral linnas sees esimese ja teise kilomeetri vahel. Senimaani püsisin tempos jooksuga läbides kilomeetreid ajaga 4:58-4:59.

Umbes täpselt kaheksanda ja üheksanda kilomeetri vahel jooksis mulle vastu maratoni projektis osalev Moonika, kellele plaksutasin kiire jooksu eest nii nagu ka projektis teistele osalenutele ja liidritele rajal. Ning sel hetkel kui olin läbinud 11km punkti helistas mulle mu kallis kihlatu, Gerda. Kes uuris kas hakkan juba startima, kuna oli mu käest kuulnud korduvalt, et stardiaeg on kell 12. Oli aga suur üllatus ka talle, kui kuulis, et juba jooksen ja üle poole distantsist läbinud ja ilmselt lõpetan varem, kui olime arvestanud.

Aja kohta edaspidi rajal mul puudus täpsem ülevaade. Nii palju sain teada, et kaasa võetud silikoonist käepaela ajagraafikuga 1:50, olen graafikus ja pisut ka sellest ees. Teisel käel olevalt Nike Fuelbandi pealt sain ainult kellaaega näha ja selle järgi oletada, et finishisse jõudmise aeg oli kuskil ühe tunni ja neljakümnekuue minuti kanti.

Hiljem selgus, et se aeg oli 1:46:51. Seega, kui ennustasin eelmise kahe jooksu pealt, et aeg tuleb 1:30-1:45 kanti, siis läks üsna täpselt. Arvestame seda, et minu arvutus põhines tegelikult ainult 20ne kilomeetri, mitte 21,1-e kilomeetriga.

Vaheajad iga 5km tagant (positsioon):

25:53 (451) 5km

50:01 (444) 10km

1:15:43 (425) 15km

1:41:06 (387) 20km

1:46:51 (404) 21,1km

 

Seda ligi 12 minutilise senise poolmaratoni rekordi aja parandamist kommenteeris kõikse paremini Valdo Jahilo, kelle sõnul võiksin selliste ajaparanduse hüpetega edaspidi olla varsti Rio OMi kandidaat nr 1.

Kannatusterada..

Oli laupäeva õhtu kui pakksin kokku kõik vajaliku järgmisel päeval toimuvaks Haapsalu maratoniks.

Akupank koos juhtme ja geelidega

Akupank koos juhtme ja geelidega

Ühe olulise muudatusena tegin seoses telefoniga, mida olin seni kandnud erinevate võistluste ajal käe peal. Nimelt kuna Rooma maratoni ajal jäin ilma pulsikellast, siis nüüd pidin tagama selle, et telefoni aku peab vastu üle 4,5 tunni järjest ühe rakenduse kasutamist ja olema see juures koguaeg andmeside võrgus. Selle jaoks sain paigutatud kaasaskantava välise akupanga vöökotti, kus tavaliselt hoiustan 4 SiS geeli, sel korral mahtus sinna poole vähem. Ja ühest kõrvaklapi jaoks mõeldud august surusin läbi telefoni laadimisjuhtme, vööle lisasin juurde ka telefoni koti, et seda oleks juhtmega mugav laadida samal ajal kui jooksen.

Homikul sõin eelmisel päeval valmistatud hirsipudru koos rabarberi-kisselliga ja segasin valmis juba traditsioonilised SiS joogid.

Sel korral oli rajal kaasas 6x SiS Cola+Cafeiini geeli, 3x SiS Go Energy Sidrun-Laimi geeli ja 1x SiS Go Energy Apelsini geel, lisaks pudelites SiS Energy Sidruni jook ja suurde pudelisse panin enne rajale minekut tarbimiseks SiS Electrolyte Sidrun-Laimi joogi. Kotti mahutasin veel kaks banaani ja ühe müslibatooni, mille kallis kihlatu Gerda päev varem sai Maijooksult kaasa.

Mis puudutab Maijooksu ennast, siis meil läks päris hästi, arvestades et stardigrupp läks rajale 5 minutit hiljem, kui esimesed jooksjad. Seda arvesse võttes tuli aeg kokkuvõttes 1:00:15 ja kui se 5minutit maha võtta, siis on igati hea alla tunni tulemus. Vähe kripeldama jäi se 15 sekundit, kuid vähemalt on mille poole järgmine kord sihtida. Tubli ja püüdlik Gerda käib kepikõndi tegemas ka siis, kui mina kas olen tööl või puhkan kodus jalgu välja. 🙂

Maratoni juurde tagasi. Haapsalusse sain koos Janek Oblikasega (Marathon100.com eestvedajaga), kes tõi mind sealt ka ilusti tagasi. Hommikul sinna sõites oli tee üsna tühi, tekkis tunne nagu oleksime ainsad sinna kanti minejad. Peaaegu ainsad, sest mööda sõitsime ühest aeglasest žigulist ja ühest sääreväristajast. Tagasi teel oli neid sõitjaid kordades rohkem.

Kui ühel hetkel Haapsalu lossi ette jõudsime, siis vaatasime üle veel viimased asjad, mis endaga starti kaasa võtame.. ehk vahetusriided ja söögi-joogi kraam, et enne veel pisut akusid laadida. Osa riideid jätsime kohe autosse, sest hommiku kella 9:00i kohta oli õues ikka meeletult soe. Ja seejärel jäime ootama bussi. Bussi kuhu mahtus kokku 17 jooksjat + juht. Teine sama sugune buss pidi veel olema, sest kõik jooksuhuvilised lihtsalt ei mahtunud transpordivahendisse ära.

stardinumber

Ristile kohale jõudes sai esimese asjana ära käidud registratuuris, kus sain omale nii stardinumbri, kui kiibi, mis tuli vasaku jala külge kinnitada. Lisaks anti väike Panasonicu läbipaistev lukuga kotike, kus sees olid 2x AA patareid karbis ja pakk mängukaarte. Sellele lisaks tuli võtta ka üks kilekott, kuhu markeriga oma stardinumber peale kirjutada. Kilekott oli seega mõeldud pakihoiust oma asjade hõlpsamalt üles leidmiseks. 🙂

5 minutit stardini

5 minutit stardini

Edasi hakkasid pihta aga stardieelsed ettevalmistused. Pikk dress seljast, võistlussokid jalga, number särgile ja kõige lõpuks otsustasin kaasavõetud Paceband ajatabelitest Roomas kasutusel olnud 4:30:00 kasuks. Kotti olin pannud kaasa ka sügisel plaanitava SEB Tallinna Maratoni läbimiseks soetatud 4 tunni käepaela, kuid selle laenasin Paavo Naelale (Narva Energiajooksu korraldaja). Viimaste asjadena jäi veel joogi ja energigeelide vöö peale panna ja telefon sättida jooksu valmis. Enne starti jõudsin veel pildi teha ja seda sõprade-tuttavatega jagada FB vahendusel.

Stardi järel nagu ikka kulub esimesel paarisajal meetril rihma korralikult pingule tõmbamisele, et se kuhugile ära ei vajuks. See ei ole päris sama, kui kohapeal seistes peale panna. Alati jääb kuskilt pingutamata ja parima tulemuse saab just jooksu alguses ära tehtud. Seejärel pudenes vöökotist telefon välja, korraks jäi laadimisjuhtme külge rippuma ja siis päris vastu maad. Aga õnneks jäi terveks ja töötab edasi. Silmnähtavalt ka ühtegi kriimu peale ei tulnud, mida tal enne poleks olnud.. 🙂 Selle kukkumise järel oli muidugi selge, et laadida ma seda jooksu ajal ei saa ja nõnda lükkasin juhtmeotsa jalust ära..ehk püksi… ning telefoni vöökotti tagasi.

Teekond Ristilt Haapsallu

Teekond Ristilt Haapsallu

Selle sahmerdamise järel avastasin, et olen sattunud 4 tunni gruppi, mis on valinud minule vastuvõetamatu tempo. Kilomeetreid läbiti keskmiselt 5:20-5:30ga. Nii püsisin nendega 6km, mille järel võtsin endale rahulikuma tempo. Aega ma nii täpselt määrate ei oska, sest väljas olnud kuumusest läks telefoni GPS lolliks ja näitab, et jooksin 42,2km asemel 77,32km ja Nike+ Fuelbandi kella ma just ka täpselt ei jälginud, millal järgmise 5km läbisin.

Igal juhul tegi selle aasta esimene kuumarekordi päev Läänemaal oma +27,2C kraadiga kõigile rajal olnutele liiga. Janu oli pidevalt meeletu ja kui kaasa võetud SiS spordijooke jõin maratoni esimesel poolel isuga, siis teisel poolel tarbisin järjest rohkem teeninduspunktides pakutavat vett, mida varusin ka enda pudelitesse. Tundus külm vesi kordades kosutavam, kui kuumaks keedetud spordijook. Geelid sõin veel ära iga 5km tähise juures, kuid ka need olid üsna soojaks muutunud. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin teeninduspunktides vett endale pähe valama, valasin ka mütsi täis. Viimase 15km punktis valasin esimest korda mõned topsid ka säärtele ja nii sussidesse välja. Mille peale küsiti, “kas se niiskus jalgu hõõruma ei hakka?” Vastasin, et “enam ei hakka, päike ja kuumus on sellega juba ammu algust teinud”. Vahepeal olid juba katkestamise mõtet pähe tulnud, sest lihtsalt ei saanud enam aru, kui palju maad on tegelikult läbitud. Aga siis kuskilt 23km lõpust ja 24km algusest tuli mulle seljatagant järgi maratoonar Maichel Suur, kes oli teadlik minu tegemistega just tänu sellele blogile siin. Tema arvates võiksin ma maratoni siiski ära lõpetada ja kindlasti mitte katkestada. Kui sedasi edasi jooksen ja kõndimisi sisse teen, siis võin teha veel aja alla 6e tunni. Järgmise km jalutasime rahulikult edasi, kuni joogipunktini, kus akude laadimise järel, läks ta omateed.

Sealt maale edasi asendusid minu jooksud ka mitme kilomeetriste kõndidega, kus leppisin iseendaga kokku, et lõpetan siiski ära, tuleb se aeg mis tuleb. Ja siis hakkas puude vahelt linna märke paistma. Kõige pealt oli Selveri tagumine külg, siis tuli mingi töökoda ja peagi olin ühe kepikõndija järel jõudmas Haapsalu rongijaama, kus väsinud jalgadega tuli veel 3 trepiastet üles astuda. Perroonil oli aga üllatus-üllatus, nimelt kui üks teeninduspunkti liige andis saabuvatest maratoonaritest märku, asus muusikat tegema puhkpilliorkester. Möödusin neist kõndides ja võtsin selleks ajaks peast ka mütsi, et neid vastu tänada. Kell oli sel hetkel täpselt 15:00, kui perroonilt lahkusin suunaga metssa ja nüüd juba kerges sörgis.

Metsas aga tõstsin aeg-ajalt tempot eriti siis, kui nägin et lähenen ühele jooksjale, kes oli minust poolel maal korra mööda läinud ja jõudu soovinud. Järgi jõudsin talle metsa lõpus olnud joogipunktile. Selle vahega, et tema lahkus sealt sel hetkel, kui mina kohale jõudsin. Ees ootas pikk rannariba, möödudes FraMarest kuni pikki promenaadi lossini välja. Kui mets algas 33km-st, siis ees olnud jooksjast möödusin 38-39km juures. See järel soovisin Erkki Kukkele ka ise jõudu, kui temast möödusin. Teadmiseks iseendale, et ära tundsin ta puhtalt selle järgi, et kandis erkkollast särki ja minuga sarnaselt orantše NewBalance 890v4 susse. Enne starti nägin veel kedagi selliste sussidega jooksma tulemas aga seda kes ta on ja millal ta lõpetada võis pole õrna aimugi.

Järgmise paari kilomeetri jooksul lähenesin 15km minust möödunud Janekile, kelle sain kätte korraks juba ka viimases joogipunktis, kus ta pausi pidas. Aga kuna olin eelmises punktis oma veevarusid täitnud, siis jäin edasi jooksma ja Janek selle peale ei andnud alla. Vaid kiirendas ja proovis olla rebasele jäneseks, mis väga hästi ei õnnestunud. Olin juba metsas pea viimased pingutused ära teinud ja nüüd jäi edasi kõnni-sörgi taktika, siis kui jaksan siis sörgin ja kui ei siis kõnnin. Seega peamiselt siiski kõndisin ja Janekit ma rohkem rajal ei näinud. Kohtusin temaga juba maratoniraja viimases punktis ehk lebolas, kus soovijad said lasta end masseerida, süüa sooja suppi ja ajada lihtsalt teineteisega juttu, pärast seda kui olid õnnelikult finishisse jõudnud ja üsna raske medali kätte saanud. Teist nii rasket medalit minu kollektsioonis veel pole mistahes distantsilt.

Mina lossiväravas

Mina lossiväravas

Oma senise elu viienda ja füüsiliselt kõige raskema maratoni läbisin ajaga 5:11:55. Nii kummaline kui se ka pole, siis käesoleva aastaga on tehtud kaks maratoni. Esimene neist rekordilise 4:27:19 ajaga ja teine ülimalt kaua kestva ja aeglaseima tulemusega. Olen õnnelik, et selle maratoni siiski lõpetasin. Nii on mul millest muljetada ja õppida tulevikus. Kõigele lisaks, kuidas ma oleksin pärast maratoni katkestamist isale helistanud ja talle tema 55 sünnipäeval õnne soovides öelnud, et katkestasin. On ta ju aastaid tahtnud, et tegeleksin mingisuguse spordiga aga kunagi ei leidnud ma seda õiget ala enda jaoks.

Tunnike pingete maandamist lihastes

Tunnike pingete maandamist lihastes

Töölt võtsin vabaks kaks järgnevat päeva, kus esimese päeva alguses käisin kalli Gerdaga Eesti Pimemassööride Ühingus, kus kihlatu sai üld- ja mina spordimassaashi. Gerda oli mulle varakult juba aja kinni pannud ja kuna ma varem väga massaashist lugu pole pidanud, siis lasin end korralikult läbi mudida Ališer Hožanijazovil. Kurat, see oli alles elamus. Mul polnud aimugi mõnest pinges olevast piirkonnast oma kehas, need tulid survete all kergesti välja. Kohati tekkinud valu oleks lihtsam olnud välja kannatada, kui mõni pulk hammaste vahel oleks olnud. Aga üldkokkuvõttes läksin sinna ju, et jalgades kaoks igasugune pinge ja selle tunni sees, kus töödeldi ka selga ja käsi, saadi tööga nii hästi hakkama, et jätsin 10% arvele lisa. Vähe sellest leidsin, et olen ka pisut abiks, kui voltisin kokku mulle peale jäetud pleedid. Üks mis kindel, sinna tagasi lähen teinekordki ja seda teenust hakkan kasutama alates poolmaratoni pikkustest distantsidest. Kogu selle massaashi mõtte eest suur-suur aitähh sulle kallis Gerda! Ning veelkord palju-palju õnne kallis issi 55 sünnipäeva puhul! Lõpetasin ju sinu sünnipäeval maratoni, mis sest, et läks selle sooritamisele nõnda palju aega.. 🙂

Kiireim ja aeglaseim medal

Kiireim ja aeglaseim medal

Veel enne viimast lõppu, tuleb siiski mainida, et rajal liikudes nägi nii mõndagi, mida linnas elades igapäev ei kohta. See, et 13km paiku kuulsin kraavis sahistamas oravat, ei lähe arvesse, sest need loomad käivad mul ka kodus 5 korruse akna taga. Pigem nägin raja teises pooles nelja madu, kellest 3 esimest olid väiksed nastikud. Tundsin need ära kollase laigu järgi peas. Ja siis oli üks suurem madu, keda nägin teed ületamas endast nii saja meetri kaugusel. Nägin teda seetõttu, et võttis enda alla ligi poole raja laiusest, mis tähendab, et oli vähemalt meetri pikkune. Millise maoga täpsemalt oli, ei tea, sest võtsin teda nähes tempo maha ja lasin tal rahulikult teeserva kaduda. Vähe sellest, et mina nägin kokku nelja madu, siis kui olin jooksu lõpetanud, kuulsin, et üks maratoni läbinutest oli kohtunud põdraga, kes ei tahtnud teelt väga eest tulla. Ühel hetkel ta oli seda siiski teinud ja läinud tee ääres puukoort närima..

Midagi õppetliku ka. Edaspidi kui on teada, et on oodata analoogselt kuuma maratoni, siis tuleb kaasa võtta päikesekaitsevahend, sest minu keha katmata jäänud osad on veel praegu neli päeva peale maratoni punased ja tundlikud. Lisaks peaks soetama enda jooksu varustuse hulka pikad-valged käised, mis kaitseksid päikese eest, vajadusel ka külma eest. Muidu võib öelda, maratoonaripäevitus = joodikupäevitus, need näevad üks ühele sarnased välja. Ainult, et maratoonar teeb endast kõik, et jõuda varju alla; joodikul aga ei ole oluline, peaasi, et pudel ees oleks…

Nüüd ootan juba järgmist võistlust ehk mõne päeva pärast laupäeval saab kolmas Eesti Linnadejooksu sarja hooaeg. Ja sedakorda üle pika aja taas PAF Tartu Olümpiajooksuga.

Päikest (vahel ka jahutavat vihma) ja peatsete jooksmisteni!

Heiki

Kurva lõpuga pulsikellale asendust otsides

Rooma maraton on ammu edukalt läbi, kuid selle kohast postitust minu poolt pole siia endiselt veel laekunud. Ei juhtu seda ka nüüd, vaid ootan kuniks ajakiri poeletile jõuab, et siis kirja panna see, mis jäi artiklist välja.

Pühapäevaselt märgtreening koos väikese kevadekuulutajaga :)

Pühapäevane märgtreening koos väikese kevadekuulutajaga 🙂

Üks mis ajakirjast ilmselt välja jääb on lugu mind hästi teeninud Nike+ GPS SportWatch pulsikellast. Nimelt ligi kuu enne Rooma reisi käis kell rihma pideva kulumise tõttu vahetuses. Tänaseks on teada, et se vahetus ei toimund kõige valutumalt. Nimelt, kui seni oli kell veekindel ja kannatas ujumist kuni 50m sügaval, siis nüüd andis oma hinge maratonirajal vihmale. Selle tõestuseks olid niiskuse ja udu jäljed klaasi all, peale jooksu. Nii palju oli kellast siiski kasu, et enamus teekonnast pidas ilusti vastu ja hoidis mind rekordi graafikus. Nii umbes 30km juures sain kella vaadates aru, et mul ligi veerandtunnine aja varu. Paraku juhtus aga nii, et distantsi viimases tunnelis 2,5km enne lõppu viskas kell pildi taskusse. Peale seda võtsin sammud edasi pisut kergemalt et pulsiga ka üle ei pingutaks. Nõnda langes tempo märgatavalt. Lõpp hea – kõik hea, nähes finishis kellal tiksumas aega 4 tundi ja 27 minutit, olin õnnelik saavutatu üle. Soov oli joosta maraton alla 4 tunni ja 30 minuti, mis sai ilusti täidetud. Lõpuprotokolli läks aeg 4:27:19 ehk täpselt veerand-tundi. Selles hädas pöördusin Adidase esinduse ja iSport kaupluse ühe juhi ehk klassivenna Indreku poole sooviga Adidase poolt hiljaaegu välja tulnud jooksukella SmartRun proovida. Kell ise tuleb müügile alles maikuus ja hinnaks sellel ligi 400€ eurot. Lisaks minu nädalasele testimisele, testivad ja kasutavad seda hetkel ka meie esimaratoonarid Roman Fosti (pildil) ja kolmikõed Luiged.

Roman Fosti Selver Linnajooksude pressikonverentsil

Roman Fosti Selver Linnajooksude pressikonverentsil

Adidas SmartRun Roman Fosti käel

Adidas SmartRun Roman Fosti käel

Kella tutvustus oli paljulubav: pulsimõõtmine otse randmelt ehk ära on kaotatud rindkere ümber käiv rihm; puutetundlik ekraan; üks nupp, millega saab lihtsalt ja kerge vaevaga kella sisse või välja lülitada, sammuti ka ringiaegu; netis saab koostada ja valida omale sobiv treeningplaan, mille saab kella laadida ja seejärel häälkäsklusi kuuldes järgida juhiseid; sisse on ehitatud 3GB vabamälu muusika jaoks; siise on ehitatud modem wifi võrgu kasutamiseks, et alla laadida treeningplaanid ja tulemused pärast nende sooritust üles laadida; sammuti on sisse ehitatud Bluetooth tugi, et kuulata treeningu ajal muusikat või treeningu juhiseid; mööda ei pääse ka GPS toest, mis mõõdab nii distantsi pikkust, kilomeetrite aegu ja ka samme. Küsisin igaks juhuks kellaga koos ka jalanõu külge kinnitatavat kiipi, nagu Nike+ toodete puhul tuleb kaasa ja saab jalanõu talla sisse asetada, et samme ja läbitavat distantsi täpsemalt jälgida. Paraku se eksemplar, mille sain oli mõeldud iPhone’ga ühendamiseks ja kellaga seda siduda ei õnnestu. Kella jaoks sobiv mudel peab olema Bluetooth toega.

SmartRun ja mycell komplektid

SmartRun ja mycell komplektid

Enda kätte sain täiesti uue mudeli, akugi oli kellal veel tühi. Karbist leidsin lühikese USB minijuhtme, mis sobib ideaalselt ka minu Android toega Samsungi S3 telefoni ja sinihamba toel töötava Jabra Sport kõrvaklappidega. Sammuti oli kaasas ka adapter, mille ühendatakse USB juhtme abil kella külge. Arvutiga ühendades laadis kellaaku umbes kahe tunniga täis, sama ühenduse kaudu sai ka mp3 failid ära laetud. Karbist jätsin välja võtmata kasutusjuhendid, sest need olin juba varasemalt oma arvutisse internetist soetanud.

Mini USB ja laadimisadapter

Mini USB ja laadimisadapter

Ühesõnaga enne kui kella kasutama hakata, tuleks Adidase micoach lehel end kasutajaks registreerida ja seejärel kella tööle pannes tuleb sisestada sama kasutajanimi ja parool. Seejärel saab hakata valima omale sobivat treeningplaani vastavalt oma eesmärkidele. Siin meeldis mulle see, et kui valisin omale ka ÜKE kava, siis kõiki harjutusi näidati mulle kella ekraanilt. Ära oli toodud ka korduste arv.

ÜKE ehk üld kehaline ettevalmistus

ÜKE ehk üld kehaline ettevalmistus

Maratoni jaoks valisin omale programmi lähtudes eelseisvat kalendrit, kus järgmine võistlus on mu kalli isa sünnipäeval ehk 18. mail. Ära määrasin ka päevad, mil võiksin treeningutega tegeleda ja seejärel programm ise määras, et pikemad otsad peaksid jääma pühapäevastele päevadele, kuna maraton ka siis toimub. Kuna nädala esimestel päevadel tegelesin rohkem kõndimise ja vabatreeningu jooksmistega, kus puudus juhendamine, siis piirdusin peamiselt ainult pulsi jälgimisega. Oli ju teisipäeval Jooksupartneriga üks ÜKE treening Nõmme metsas ja nõnda sai kellaga pikad treeningud just nädalalõpus tehtud. Need treeningud olid peamiselt üles ehitatud puhtalt pulsi jälgimisele. Laupäeval tuli kokku joosta 45minutit ja pühapäeval 3 tundi ja 20 minutit, milles mõlema jooksu esimesed 10 ja viimased 10 minutit tuli joosta sinises pulsitsoonis ehk 130-140 lööki minutis, ülejäänud teekond oli ette nähtud aga 141-160 lööki minutis. Kõrvaklappidest ütles üks naishääl kas tuleb tempot tõsta või seda langetada, sammuti ütles ta iga läbitud kilomeetri tagant, mis on hetke tempo, palju aega on kulunud, põletatud kaloreid ja mis on keskmine pulss hetkel. Kellal on ka märkimisväärne kogus negatiivseid omadusi, mis panevad tõsiselt mõtlema mida ja kui palju selle kellaga kasutada. Neist esimene annab tunda kohe, kui kell randmele panna. Nimelt on kella rihm kummist ja hästi sooniv. Kella aga õrnemalt randmele panna ei saa, sest muidu ei mõõda ta pulssi.

Roheline valgus annab märku pulsianduri töötamisest.

Roheline valgus annab märku pulsianduri töötamisest.

Teisena tuleb kella kasutada parema käe peal, seda siis, kui seod kella sinihamba toel töötava kõrvaklappidega, et treeningu ajal kuulata kas muusikat või juhiseid. Võibolla mõne teise kõrvaklapiga, kus juhtmevabadus ei ole sisse ehitatud parema kõrva jaoks, töötab paremini se ühendus. Aga nõnda ka paremal käel kella kandmine on väga harjumatu ja lisaks se kuulde ühendus pole ka kõige parem. Katkendlikud pausid tulevad ka siin sisse. Üheks suurimaks miinuseks on aga pikkade treeningute tegemine, eriti kui seda tahta teha juhendamistega koos. Nimelt ei pea kella aku päris nelja tundi vastu, ka siis, kui oled selle öösel täis laadinud. Jõudsin kodunt 5km joosta muusikat kuulates, kui nägin ekraanilt et akut alla poole järgi. Sedasi oli selge, et 3 tundi ja 20 minutit se kell vastu ei pea. Lülitasin kõrvaklapid välja ja jätkasin jooksmist. Nüüd sain siis igast pulsi liigsest tõusust või langusest teada vibreerides. Kusjuures selleks hetkeks, kui olin jooksnud juba 3 tundi, siis ütles kell, et akut on järgi pisut alla 15%, et oleks aeg jooksmine katki jätta. Punnisin vastu ja tegin lõpuni. Aga koju jõudes tuli kell ka kohe laadima panna. Sellega sai minu jaoks selgeks, et mina kes ma ei jookse maratoni alla 3e tunni ja tahan teha seda muusikat kuulates, pean leidma endale mõne teise tootja, kus aku peab rohkem vastu ka siis kui piirduda ainult pulsi ja GPS signaali jälgimisega. Siin kohal on hea võrdlus, senine Nike+ kell, millel puudus muusika näit, pidas maratoni päeval 5 tundi ilusti vastu ja jäi akut ülegi. Mis sest, et ajaliselt pikim jooks on olnud 4 tundi ja 49 minutit. Seda aega aga uus Adidas välja ei anna, kui kõiki tema võimalusi korraga kasutada. Vähe sellest Adidase SmartRun ei ole ka veekindel, seda just sel samal põhjusel, et pulsi mõõdetakse sensorite abil otse randmelt. Temaga võib pesta nõusid ja käia kiirelt dushi all, kuid reaalselt ujumas temaga käia ei või. Või siis võib aga seda omal vastutusel ja kaotades ära igasuguse garantii. Lõpetuseks julgen kella soovitada neile, kes ei tegele pikamaajooksuga, kus treeningud venivad mitme tunni pikkuseks. Alles spordiga alustajatele on se aga parim seade, mis hetkel olen näinud. Saad ju otse ekraanilt jälgida, millist harjutust parajasti tegema pead ja kui ühe korraga aru ei saanud, võid videojuhisel lasta end korrata just nii mitu korda, kui vajalikuks pead. Lisaks veel motiveerivad sõnumid treeningute keskel ja siis veel teadmised, kas tõsta või langetada tempot, seda vastavalt sinu pulssi jälgides.

Pilt nagu lubab joosta mõlemaga, kuid reaalselt töötas neist ainult üks.

Pilt nagu lubab joosta mõlemaga, kuid reaalselt töötas neist ainult üks.

Kell on hetkeks võtnud arvuti abil korraks pildi ette ja kasutada sai teda puhtalt kui stopperit. GPS signaali ja pulssi ekraanile ta ei kuvanud. Mina jään aga ootama veel pisut, sest kuuldused räägivad, et Nike peaks oma uue plus toega GPS kella tooma välja selle aasta esimese poole sees ja seda poolt pole enam palju järgi. Eks siis selgub, kas võtta uus kell või tellida juba olnud mudel uues kuues.

Nike+ toodete hingeelu omast kogemusest

Nike+ tehnoloogia nägi ilmavalgust esmakordselt 2006. aasta suvel, kui spordirõivatööstuse hiid Nike alustas koostööd IT gigandi Apple-iga.

Nike+Apple

Nike+Apple

Kohe tuli välja ka uus muusikamängija nimega iPod Nano, mis ühendati kohe samal ajal välja tulnud Nike+ kiibi ja anduriga. Kiip tuleb panna vasaku jalanõu talla alla selleks eraldi tehtud avause sisse. Eraldi oli neile kohe võimalik ka käele paigutatavat taskut osta. Kõik need sobisid kui valatult kokku. Kuigi tuleb tunnistada, et hiljem müüki lastud taskud nägid välja paremad, sest neil oli ekraanile mõeldud ava juba läbinähtav.

Nike+iPod Nano ja tasku

Lisaks iPod Nanole on se süsteem sisse ehitatud ka iPhone telefonidele aga seda alates 3GS mudelist ja samamoodi iPod Touch süsteemis alates teise generatsiooni mudelitest. Esimesel seda kahjuks veel ei olnud, kahjuks seetõttu, et ostsin endale mõni aeg hiljem (2007-2008) esimese Touchi mudeli, millel ka praegu veel originaal ekraanikaitse kile peal… Juhul kui kellegil peaks huvi olema, siis nimetautud käele kinnituv tasku on mul endiselt veel olemas ja võimalusel endale saada sümboolse tasu eest.

iPhone telefonidele lisaks on nüüdseks tarkvara tehtud ka Androidi süsteemis töötavatele telefonidele, kuid väikeste kärbetega. Nimelt, kui võrdlen Apple iPad2-te ja Samsung Galaxy S3-e, siis silma jääb treeningkava loomise võimalus. Ametlikul internetilehel sellest juttu pole ja nii jääbki se iseseisvalt avastamise võimaluseks.

Järgmisena tuli juba lihtsam seade neile, kes harjunud erinevate käe peal kantavate pulsikelladega. Esimeseks tuli küll ilma pulsi mõõtmise võimaluseta väike randmele kinnituv käekell. Nägi se välja kui randmel oleva rihma küljes paiknev USB otsaga mälupulk, koos digitaalse ekraaniga. Oma ühe nupuga nägid ekraanil kõike mida vaja. Selle kella suurimaks miinuseks oli/on see, et kuna ta käis rihma sisse suht lihtsalt väikese klõpsuga, siis nõnda lihtsalt tuli ka sealt ära. Enda kella kaotasin ühel külaskäigul Tallinna Loomaaias kuidagi ära. Kahjuks pole sealsed töötajad seda sealt seni veel üles leidnud. 😦

Nike+ Sportbandi tühikarp ja sensor

Nike+ Sportbandi tühikarp ja sensor

Karbist kadunud Nike+Sportband

Ja siis tuli suur koostöö GPS seadmeid tootva firma TomTomiga. See on seni parim Nike+ toode, mida olen omanud. Jooksmise ajal saab korraga näha ekraanilt kahte näitu, mida siis vajalikuks keegi peab. Alumisel ekraanil on minul reeglina pulsinäit ja ülemisel siis käib läbi nii kellaaeg, kiirus, kui ka teepikkus. Seda kõike saab ka ise üles-alla nuppudega ka vaadata, kuid lihtsam on varem arvutiga ühendades lasta tal seda mingi ajatagant vahetama. Lisaks saab enne treeningu alustamist määrata ära kas tahad joosta lihtsalt nii nagu iga teine päev või siis sammuti varem ära määratud kava järgi intervall treeningkava. Kus siis väikese signaaliga annab sulle teada, kas pead kõndima või jooksma. Ja sedagi saad määrata, kas ajaliselt või distantsiliselt. Tagatipuks, kui oled treeningu lõpetanud ja arvutiga ühendanud, siis peale andmete ära laadimist näed internetist täpselt seda teekonda, mille sa just läbisid koos kõikide teiste näitudega sel teekonnal. Üks lahe võimalus on veel, nimelt kui sa pole nädala jagu jooksmas käinud, siis kella ekraanile tuleb ka vastav meeldetuletus, et nüüd on õige aeg taas tegelema hakata.

Nike+ SportWatch GPS ja sensor

Nike+ SportWatch GPS ja sensor

Selle kella suurimaks probleemiks on aga juba ka varem mainitud kehva vastupidavusega rihm, mis kipub lagunema. Olen seda kellarihma juba üks jagu traadi ja elektriku teibiga lappinud, kuid ikka tuleb mõni uus koht mõne aja pärast, mis annab märku, et ta ei pea enam vastu. Nõnda toimetasin Soomest ostetud kella Eesti Nike-i kontoris Alari Lelle kätte, kes lubas mind kuidagi aidata. Eks paistab kuidas läheb. On mul ju seda Roomas õigepea vaja. Kohe ei kujuta ette, kuidas lähen maratoni jooksma ilma et näeksin kella pealt oma pulssi. Nõnda teen oma hetke treeninguid telefoniga, mis ei näita pulssi, kuna vöö on mõeldud just töötama kellaga. Aga sellest saan tagasisidet kõrvaklappidest kõige läbitu kohta iga kilomeetri tagant. Tahaks väga loota, et saan oma kella tagasi terve rihmaga. Vastasel korral olen sunnitud uue ostma, kuigi seda eelseisvate pulmade ootuses saab se olema liiga suur väljaminek. Jõudu sulle Alari selle kellaga toimetamisel, loodetavasti saab kõik ilusti korda!

Lisaks neile seadmetele on veel üks ümber randme käiv mõõduriist Nike+ süsteemis tehtud ja see kannab nime FuelBand. FuelBand mõõdab siis päeva jooksul tehtavaid liikumisi ja arvutab selle ümber eraldi põletatud kütuseks..

Nike+ FuelBand

Nike+ FuelBand

Väga keeruline on seda lahti seletada. Ja siis sellele lisaks teeb Nike+ koostööd ka Xboxi Kinectiga aga sellest olen juba juttu teinud siin.

Lisaks koos nende toodetega tuli välja ka täiesti uus ja ennenägematu sisuga internetilehekülg nimega nikeplus.com. Tänaseks päevaks on seda lehte aastate jooksul võibolla ainult 2-3 korda muudetud. Aga ei ole midagi hullu, kõik on endiselt tore ja lihtsasti kasutatav. Võistluste loomise funktsioon on küll suurest osast ära kaotatud, kuid seda asendab nüüd reaalajas sõprade ja enda seisuga võrreldav ala, kus siis näeb ära iga kuu, kes hetkel tabelit juhib. Väikese ülevaatena saab näha ka, kui palju keegi nädala jooksul jooksis. Seda kõike vastavalt soovile, kas kilomeetrites või jooksude arvus. Erinevate saavutuste eest jagatakse ka väikeseid, kuid värvikirevaid embleeme tehtu tänuks.

Läbi aastate on tehtud huvitava sisuga reklaame erinevatele Nike+ toodetele, mille lingid asetan siia nende ilmumise järjekorras, nii kuis mäletan.

Nike+, Jooks kuule ja tagasiMotivatsioon, iPodi kasutusPangarööv, Mees vs. Naine, Lihstsalt algus, Mis on Nike+, Mis on Nike+ 2, Sportband, Sportband 2, SportWatch, SportWatch 2, SportWatch 3, Võistlused, Treener, Eesmärgid, Nikeplus.com.

PS!
Tänu minu suurele austusele ja fänlusele Nike+ süsteemi ja toodete vastu sai ka se blogi oma nime Run+ (runplus). 🙂

Aastalõpu maraton

Üle-eilne maraton on selleks korraks läbi, kuid pisut veel jalgades tunda. Kõige rohkem annab sellest märku verevalumi taoline suur ja punakas vesivill suure varba küljel. Aga küll selle ka pika peale korda saab.

Jooksu juurde tagasi tulles, siis üle-eile tuli teha viis ringi, mille igaühe pikkus oli 8,4km ja nõnda se 42,195km tuligi. Aga minul õnnestus kuidagi kõik kurvid sirgeks joosta ning vaadates käekella GPSi andmeid, siis jooksin ligi pool kilomeetrit vähem ehk 41,7km…

Kuna oma võistlushooaja pidasin juba ligi 2 kuud tagasi lõppenuks, siis võtsin endale eesmärgiks lihtsalt raja läbi jooksmise, ei mingit aja peale jooksmist. Ainult rada läbi ja medal riiulisse. Seda ütlesin ka Viljarile pea nädal enne võistluse toimumist.

Jooksu alustades võtsin täiesti rahulikult ja liikusin ajaga 5,30-5,50 kilomeetri kohta, pulss oli aga üllatavalt kõrge, koguni 170 löögi juures keskmiselt. Mida aeg edasi seda aeglasemalt ka jooksin.

Ringide ajad kujunesid välja järgmiselt:

1. 48:11

2. 49:58

3. 59:39

4. 1:10:25

5. 58:41

Mis andis lõpp tulemuseks 4:46:52.

Kindlasti oleks jooks olnud parema tulemusega, kuid siin peab arvestama ainult ühe suure ja olulise asjaga. Nimelt teavitas korraldaja paar päeva varem, et joogipunktides pakutakse sooja juua ja kuna tegemist talvise aastaajaga, mis sest, et temperatuur õues plus poolel, siis mina oma vööpudelitega mitmeks tunniks sooja ei hoia sees. Nõnda olin otsustanud, et võtan endaga kaasa rajale ainult geelid. Joogipunktid rajal olid iga 4km tagant. Neis pakuti sooja- teed, vett ja spordijooki ning paaril viimasel ringil ka coca-colat, finishi-stardi vahelises joogipunktis ka lisaks söögi poolist, kus leidus rosinaid, soola, hapukurki, leiba ja banaani.

Kuna esimese ringi esimeses joogipunktis oli suur seltskond minu ees ja kõiki joogitopse täita ei jõutud, siis esimese joogi sain alles enne uuele ringile minekut. Kuid enne seda sõin ära ühe kuuest kaasa võetut energiageelist. Kolmandal ringil avastasin, et olen ühe geeli kuhugi jooksurajale ära kaotanud ja hakkasin tegema söögipunktis pikemaid pause, sellest ka märgatav ajakadu. Neljanda ringi keskel enne viimasele ringile minekut võtsin sisse viimase alles jäänud geeli ja tegin endiselt pika toidupausi lõpus, kuid sel korral panin taskusse söömise ajal ka mõned leivaviilud, et neid rajal enne joogipunkti sisse võtta.

Tänu sellele teadmisele, et olin ühe geeli kuhugile ära kaotanud ja teisel ringil talla alla tekkinud valutavate villide tõttu, tekkis nii mitmelgi korral mõte katkestada se võistlus ja jätta kõik poolikuks. Kui aga neljanda ringi lõpus ja enne viienda algust nägin, et olen alles jooksnud natuke alla 4 tunni – tuli meelde, see et isiklik rekord on veel täitsa püütavas kauguses ja energia tuleb tagasi kehasse (seda siis peale geeli söömist). Arvestasin ka teadmisega, et olin juu enesele lubanud, et mis tahes ajaga jooksen lõpuni ja toon medali koju. Neljandal ringil ma võisin pisut kõndida, kuid viiendal üritasin võiduka lõpuni. Vähemalt olen kindel, et mis tahes tingimustes võtan tulevikus igale maratonile oma joogi kindlalt rajale kaasa.

Positiivselt elasid mulle kõik veel kaasa, kes raja servas vastu jalutasid. Ka üks auto, kes parajasti oli Vabaõhumuuseumi territooriumilt lahkumas, tagurdas selleks, et saaksin ilusti mööda teed joosta. Tänasin teda vastu püstise pöidlaga ning jätkasin viimase 300 meetri jooksmist. Ja siis veel lõpu eel elasid kaasa nii ürituse korraldaja, kui paljud teised ning oma sõna ütles kaasa ka ürituse kommentaator.

Õnneks ei jäänud ma päris viimaseks, rajale tulnud 146 jooksja seas jäin küll 120’ks, kuid katkestajaid oli ühtekokku 15, kellest esimest nägin lõpetamas juba teise ringi lõpus.

Selle maratoniga võin joone lõplikult alla tõmmata oma käesoleva aasta võistlustele. Selle aasta saak jääb 10ne medali ja ühe vimpli juurde. Lisaks oli eilne DNB Vana-Aasta maraton läbi aegade kolmas maraton, kuid ajaliselt teise parima tulemusega, mis annab kokku selle aasta parima tulemuse. 🙂 Millal uuesti tossud jalga tõmban, ei oska öelda, kuid uuel aastal on esimeseks suuremaks võistluseks taas maraton ja seda puhku siis ees ootava Roomaga 23. märtsil koos New Balance’iga.

dnbjooks_01 dnbjooks_02

Fotod: Riho Lüüs

PS! Selline väike särginumber tuli sellest, et käisin varakult infopunktis stardimaterjali järel.

2013. võistlushooaja kokkuvõte

Aasta 2013 juba kohe lõppemas, kuid postitused veel puuduvad. Peaks selle vea nüüd lõpuks ära parandama. Võib vast öelda, et peale Linnade jooksu sarja viimast etappi eelmisel hooajal, said ka jooksmised selleks aastaks lõpetatud.
Käesoleva aasta esimesed jooksmised sain tehtud veebruaris puhkusereisi ajal Sharm El Sheikis. Kus ülepäeva hommikuti sai 5,6 kuni 7km joostud. Egiptuse jooksurajad.

Egiptus

Aprilli keskel ootas täiesti ei kuskilt leitud tasuta osavõtumaksuga Pääsküla 79. Rabajooks, kus kõik lõpetajad, kes mahuvad teatud osalejate arvu sisse, saavad nimetatud jooksuvõistluse vimpli. Kohale jõudes oli rahvast meeletult palju ja rajale alguses õieti ei mahtunudki jooksma. Seetõttu sai sel jooksul võetud väga kiire tempo rajal, mis enamuses oli jäiselt libe ja lumine. Üsna kiiresti võttis se jooks läbi ja pulsi lõi korralikult lakke. Nõnda sain 5,9km pikkusel distantsil lõpu ajaks 32 minutit ja 33 sekundit, pulss oli 185-190 löögi juures kogu distantsi.

Järgmisena oli mul kavas aga kuue aastase vaheaja järel Kõrvemaa Kevadjooks, kus sai ligi 9minutilise aja paranduse tehtud. Hilisest kevadest tulenevalt oli küll rada pisut muudetud. Rada oli enamasti mudane ja vesine, mõnes kohas leidus ka lund. Ilmast tingituna oli ka raja profiil muudetud ning tuli teha kaks 8km pikkust ringi.

Kui kätte jõudis maikuu, siis peale paari treeningut tuli kuu lõpus esimene Linnadejooksu sarja jooks ehk Tartu Olümpiajooks oma 10km pikkuse distantsiga. Eelmise aasta tulemust suutsin parandada ligi 1,29 minutiga.
Enne seda jooksis minu kallis elukaaslane Gerda aga nädal varem Maijooksul, kus olin otsustanud sel korral temast pilte mitte teha, vaid toetada teda raja ääres ergutades. Ühtlasi olin endaga kaasa võtnud kodus valmistatud SIS spordijoogi, millega jalutasin peale stardipauku mööda finishi koridori vastu ligikaudu 1,5km kaugusele. Lihtsalt varasemast oli meelde jäänud, et 7km pikkusel distantsil on ainult 1 joogipunkt, kuid sellest talle ei piisa. Kui minuni oli jõudnud, siis liikusime kerges sammus kõrvuti lõpu suunas. Ja enne viimaseid kurve liikusin talle lõppu ka kaisutama ning kiitma lõpetatud tulemuse eest. 🙂

See järel ootas mind ja minu kallist Gerdat öine Rakvere koos Ööjooksu võistlusega.
Esmakordselt otsustas ka tema selles võistluses kaasa lüüa, kui eelmine aasta jooksin mina poolmaratoni ja tema jalutas raja keskpunktis (alg ja lõpp punktis), siis avastas selles suures rahva melus, et se pakub talle seda sorti pinget ja tahet ka ise osaleda. Nõnda registreerisime teda 5km pikkuse jooksu starti. Kõige rohkem meeldis siin see, et start 5km rajal oli ainult umbes 10minutit peale esimese stardi andmist. Mis võimaldas tal lõpetada kiireimate poolmaratoni jooksjatega pea sama aegselt või isegi kiiremini. Finishisse jõudis 43minutiga.

Ööjooks

Mina tegin aga rahuliku algusega väga hea poolmaratoni jooksu. Umbes kolmandal km pidin korra väikese peatuse tegema, kuna pulsivöö libises rinnult alla ja pidin seda pingutama. Edasi jooksin kergelt langevas tempos kuni 7km-ni kuniks märkasin ühes kurvis endast möödumas Scala Fitnessi treener Kristit. Võtsin talle järgi, ütlesin “tere” ja jätkasime ligi 5,30minutiga km kohta kuni 18km-ni, mil hakkas minu tempo lõpuks raugema. Kusjuures poolel teel helistati mulle minu ja Gerda majutust pakkuvast Villa Theresast, et kas oleme varsti tulemas. Sain nimetatud kõnele vastatud ainult tänu sellele, et mul oli telefon käe küljes ja bluetooth toega käed-vaba Jabra spordikõrvaklapid. Kõrvaklappidest kuulan erinevate jooksuvõistluste ajal siis muusikat, et juhtida kõrvale raja ääres tulevad liigselt segavad helid. Aga siis viimase km suutsin kuidagi taas edasi pingutada pisut kiiremas tempos ja lõpetasin oma senise kiireima poolmaratoni ajaga 1:58:28. Antud aeg oli küll kella järgi, kuid ametlikus protokollis oli selleks 1:59:00, aga sellegi poolest oli se jooks eelmise aastaga võrreldes ligi 4,5minutit kiirem aeg.

Mõned nädalad peale Rakveret sain Viljariga juulis kokku lepitud, et teeme peale tööd ühise treeningjooksu. Kui õhtul kokku saime, siis peale seda kui olime GPSi signaali kätte saanud, alustasime oma kerges tempos jooksuga. Kerge se jooks ei saanud just olema, sest esmakordselt ei võtnud ma treeningule juua kaasa. Ning tänu väljas olnud ligi 23C soojusele, sain juba teisel kilomeetril tunda rinnus pisteid. Kuid sellele vaatamata jooksime edasi. Pika peale hakkas ühe villi juures vasaku talla all mingi pisike kivike jooksmist segama ning pidin metsas väikse pausi tegema. Paraku osutus se peatuskoht Harku metsas aga nii sääse rikkaks, et minu paljad jalakesed said korralikult söödud ja tänu sellele otsustasin, et me võiksime hakata tagasi kodude suunas liikuma. Treeningu pikkust tuli kokku ei vähem ega rohkem, kui 10km ajaga 1:05:31.

Juuli keskel sain ühe kergema treeningu teha veel ka Soome pinnal, kui käisin emal külas kus metsateel ja maantee ääres sai kogutud väikesed 6,06km-t. Se oli see kord, kui vedasin teist korda aastas puhkusele kaasa võttes oma jooksuvarustuse endaga ühes. Peamiselt võin öelda, et kogu juuli möödus ainult treeningjookse tehes ja võistlus kilomeetreid siit ma endale juurde ei saanud. Kokku tuli juulis 56,31km kogu ajaga 6 tundi ja 23 sekundit.

Augustis ootas mind taas aga poolmaraton ja sedakorda Narva Energiajooksul. Linnas toimuvate tee tööde tõttu oli nii nagu Kõrvemaal ka siin rajal uus profiil ja tuli teha kaks ringi. Kahjuks ei õnnestunud stardi eel GPS signaali kinni püüda ja nii näitas tossudes olen Nike+ kiip finishisse saabudes ainult 19,2km-t, kuigi oleks pidanud olema 21km. Kõige suurem pettumus oli veel ees. Peaaegu 4-5 tunnise unetundide järel ei olnud korras minu seedimine, kui ärkvel püsimiseks üritasin tarbida pisut energiajooki. Paraku oli se üks minu suurimaid vigasid. Nimelt enne starti tuli suurem osa homikusöögist kõik välja ülikiire ainevahetuse abil ning käisin aeg ajalt tualeti järjekorras seismas. Sammuti oli rajal ligi 25C-ne kuumus, mis andis mulle suhteliselt aeglase tempo. Lõppu jõudsin oma kehvima poolmaratoni ajaga ehk teisisõnu kulus selleks mul 2 tundi ja 6 minutit. Päev sellega veel ei piirdunud, tegin tervisele teistkordagi liiga, kui hiljem autosse jõudes tahtsin uuesti energiajooki juua. Seda korda oli se 2,5 tunni jooksul autos kuumaks keenud ja tuli üles juba enne kui jõudsin lonksu lõpuni teha. Positiivse poole pealt üllatas Narva Energiajooksu etapp sellega, et jagas kõikide distantside lõpetajatele esmakordselt medaleid.

FOTO: medalist

Augusti lõpus osalesin enda jaoks esimest korda Järvejooksude sarja kuuluvas jooksus ümber Ülemiste järve. Nagu eelnevatel jooksudel häiris ka siin mind kuum päike, kuid sammuti järve ääres puhunud kõva tuul. Sellele vaatamata suutsin tänu SIS geelidele peale esimest 5km leida korralikult jõudu ja hoida tempot kuni lõpuni. Ja siis kui olin finishi joone ületanud ja kätte saanud medali, tuli üks tüüp mind tänama, et olin oma korraliku tempoga talle jäneseks ees. 😀 Seda komplimenti olen ma päris palju naernud “Rebane jooksis kiire tempoga jänest”.

Kui kätte jõudis september, siis algasid taas Linnadejooksu sarja võistlused. 1. septembril oli Pärnu 2 silla jooks, kus tuli väikseid modifikatsioone raja profiilis ka siin ette tänu ranna või õigemini jõe äärsete teede ehitamisega.
Jooks ise läks tavapäraselt kiires tempos, kuid sel korral oli keskmiseks kiiruseks 5,07 minutit km kohta. Viimasel km nägin, et olen sellise tempo sisse jooksnud, et eelmise aastaga võrreldes tuleb korralik aja parandus ka siis, kui lasen tempo alla. Nõnda ka tuli kogu raja viimane kilomeeter sellise ajaga, mis tavaliselt oli mul keskmiseks kiiruseks kogu võistlus distantsi peale kokku ehk 5,36. Finishis näitas kell tabloo peal mulle aega 46:19.

Mallor Malmre/CEP

Oma osa paremate jooksutulemuste juures on kindlasti andnud juuli lõpus või augusti alguses soetatud CEPi kompressioonisäärised, millede abil on säärtes pingeid vähem ning jõudu pingutamiseks rohkem. Kui alguses olid mul erk-kollased säärised, siis hiljem pidin endale uue paari ostma ning siis sai värviks juba neoonroheline värv valitud. Uued pidin ostma lihtsal põhjusel, kuna minu kallis Gerda võttis ühel heal päeval töölt koju tulles need endale jalga, lihaspingete maandamiseks ja sinna need ka jättis. Teavitas ainult, et pean endale uued muretsema, kuna tema mulle neid enam tagasi ei anna. 🙂

Saabus 8. september ja käes oli minu senise elu teine maraton ehk SEB Tallinna Maraton. Ettevalmistused olid läinud ladusalt ning sai piisavalt välja puhatud enne starti. Kui eelmine aasta võtsin eesmärgiks lõpetada võistlus ja võimalusel teha seda alla 5 tunni, siis täitsin selle ilusti ajaga 4:42:19. Sel aastal olin eesmärgiks seadnud juba eelmise aasta tulemust ületada ja kuna enamus seni kulgenud hooajast oli läinud üles mäge aegu parandades, siis soovisin püüda ka aega 4:30.
Esimese ringi suutsin ilusti tempomeistriga kaasas püsida. Kusjuures 21km läbimise järel lausus kõigile grupis liikujatele, et oleme ajakavast ühe minutiga ees. Kahjuks jätkas ta samasuguse tempoga jooksmist edasi ja nii suutsin veel kannul püsida 24km tähiseni. NIng peale seda hakkas minu jooksukiirus langema. Oma panuse andis teisel ringil kõrgelt kütnud päike, sest nõnda said otsa minu vööl olnud jookide pudelid ja nõnda pidin haarama lisa raja servast, kuid seda kõikidesse punktidesse ei jagunud. Kasuks olid aga sammuti kaasa võetud SIS geelid, mida sai kahel korral ka juurde haaratud Pirita silla pealt. SIS geelipunkti sain aga esimesel ringil jätta oma käsi katnud kindad. Paluti küll, et neile hiljem järgi läheksin, kuid seni ma seda teinud veel ei ole.. Kuumast ilmast jahutust otsisin ka raja ääres seisnud Cold+ menthooli aerosooliga pritsivatelt meedikutelt. Ja oma panuse andsid sel päeval kõik lähedased, sõbrad ja tuttavad kes ergutasid nii mind kui teisi enda lähedasi. Üheks ootamatuks üllatajaks oli nõnda põhikooli aegne klassivend Tiit koos oma perega, kelle õde jooksis samal ajal poolmaratoni. Aitähh sulle Tiit! 🙂 Minu suurim fänn ja kaasa elaja ootas mind aga finishis koos oma kahe õe ja ühe õe tütrega. Aitähh sulle kallis Gerdake, et oled olemas ja toetad mind alati! 🙂
Enne kui tegelikult finishisse jõudmist, olin aru saanud, et oma varasemat aega ma ületada ei jaksa ja võtsin kasutusele uue eesmärgi, milleks oli joosta lõpuni. Kaarli puiesteelt sörkides maratoni raja lõpu koridori viipas raja äärest ka Riigikogu liige Lauri Luik, kes oli oma jooksu juba tükk aega enne mind ära teinud. Raja lõppu jõudsin ajaga 4:49:46, mis õnneks ei ole kõige hullem kaotus eelmise aasta tulemusele. Hiljem lasin endale maratoonaritele mõeldud alas Eesti jalgpallikoondise füsioterapeut Taavi Põdral selga ja jalgu masseerida. Nii enne, kui pärast tema kätetööd kuulasin lõpetanute muljeid rajalt ja tulevastest plaanidest. Ühtlasi oli mõnusaks kogemuseks mõned alkoholivabad õlled sisse kulistada.

Mallor Malmre/CEP

Kuus päeva peale maratoni oli ees ootamas mind mu tööandja uudisteagenturi BNSi suvepäevad. Esmakordselt kolme aasta jooksul ei olnud mul ühtki takistust, mis seisaks ees seal osalemast. Suvepäevad toimusid Lätis Ratnieki nimelises piirkonnas. Alguses olin plaaninud joosta hommikuti, kuid selle plaani lükkasin ümber. Jõudsin ju esimesel õhtul ka mõne õlle sisse võtta ning järgmisel õhtul oli disko ees ootamas, kus jalga sai keerutatud kella 4ni hommikul. Päeva plaan oli iseenesest selge, peale suure rahva kogunemist eri piirkondadest, toimusid erinevad koosolekud ja töötoad ja lõunasöök. Minu töö nagu ikka igapäev oli piltide tegemine. Peale tööperioodi ja enne õhtust diskot oli kõigile mõeldus väikest viisi sportmängud, kus nägin oma BNS Grupi soomlasest ülemust lätlaste ja leedukatega koos korvpalli mängimas. Mina ja välistoimetuse öises vahtkonnas tööd tegev Erik otsustasime jooksma minna. Nõnda ka tegime, panime kaasa võetud jooksu riided selga. Erikul oli selleks seljas täis komplekt pikki dresse, minul seevastu aga lühikesed riided. Väljas oli sel ajal ligikaudu 15C sooja, mis korraks tundus ehmatav mõne jaoks, et kuidas ja miks ma nii õhukeselt liigun. Kuna Erik väga palju joosta ei tahtnud, siis tänu minu Nike+ GPS käekellale andsin teada kui joostud sai meil 2km, mille järel seadis sammud tuldud teed tagasi. Mina aga soovisin edasi liikuda mööda kruusast teed, kuni esimese suurema ristmikuni, kus algas juba asfalt katega sõidutee. Kokku oli sinna meie peatus paigast 3,5km, kuigi liiklusmärk näitas 3km. Tuldud teed jooksin tagasi ja sain ilusad 7km teid joostud selleks aastaks minu jaoks kokku neljandas riigis.

Minu jooksmistega september veel läbi ei saanud, sest 22. septembril oli kolmandat korda kavas Pirita sügisjooks. Hommikune vihmane ilm tegi raja niiskeks ja õhu kergeks. Sama kergelt läksid minu sammud teel, kus üllatus-üllatus 5,7km pikkusel distantsil jooksin keskmiselt 4,47minutiga kilomeetreid. Lõpp tulemusena sain aja 27:35, kui kiireimale jooksjale kaotasin ainult 8 minutiga. Selline teadmine annab lootust, et järgnevatel aastatel olen võimeline seda aega veelgi vähendama ja miks mitte jõudma ka juba esimeste lõpetajate sekka. Ehk tulevad sarnased tulemuste parandamised ka pikematel distantsidel. Ahjaa, igal aastal olen sel Pirita sügisjooksul teinud uue ja parima 5km rekordi, milleks sel korral tuli 24:05, kuigi sel aastal olin eelmise parima aja teinud 21. päeva varem Pärnus, siis oli ajaks 25:05. Ehk 21. päevaga parandasin 5km aega 1 minutiga. 🙂

Järgmisel päeval tuli minu seniselt suurimalt abimehelt väike tagasilöök. Nimelt oli minu jooksukella rihmal kummist detailid täiesti läbi kulunud ja ainsaks lahenduseks leidsin keldrist võtta vasktraati ja elektritöödel kasutatavat isoleerteipi. Nende osavale kasutamisele ja kiirele ajutööle püsib minu kallis Nike+ GPS sportwatch veel elu ja tervise juures. Paar päeva hiljemgi ühel 10,25km pikkusel treeningul näitas, et minus on seda MacGyverliku oskust. Kordades odavam oli seda parandada, kui hakata kohe uut kella 170 euro eest ostma..

DIY kella parandus

Linnadejooksu sarja viimaseks katsumuseks seisis ees 13,5km pikkune Paide-Türi rahvajooks. Startisin suhteliselt kiires tempos, kus kõige aeglasema kilomeetri ahaks oli kõigest 5,26 minutit. Tänu sellele oli ka võhm kiirelt otsa saama aga taaskord leidsin abi SIS energiageelist ligi 5km enne distantsi lõppu, kui sisse lülitasin teise käigu. Ning nõnda enne lõppu tuli parimaks 10km ajaks 51:43. Vähe sellest, parandasin oma eelmise aasta tulemust peaaegu 4 minutiga, kui lõpukell näitas mulle 1:10:01 (1:13:54 aastal 2013).

Mallor Malmre/CEP

Oktoobris sain endale kingitud sünnipäeva puhul üks ilus ja rahulik 14,9km pikkune treeningjooks. Paaril korral treeningu käigus pigistasin endast maksimumi välja ning tegin mõned pikad sprindid. Aga enamasti püsisin keskmises võistlus tempos ajaga 5,46minutit km kohta.

Sünnipäev

Senine aasta viimane jooksuvõistlus leidis aset 2 päeva peale sünnipäeva, 13. oktoobril, kui ette võtsin Viljandi linnajooksu. Samal ajal toimus Tallinnas Pääsküla rabajooks, kuid olin otsustanud Viljandi kasuks kuna distants oli pikem ja preemiaks osavõtu eest sai medali.. Ehk üheks minu suurimaks motivaatoriks võistlustele minemisel on olnud just nimelt medalid… 🙂
Jooksuraja alguses ehmatasid mind Viljandis ära järsult kõrged mäed, mida pidi kord jooksma üles, siis alla ja jälle üles. Mida aeg edasi, seda rohkem suutsin hoida ühtlast tempot. Esmakordselt katsetasin poes allahinnatud SIS õunamaitselist geeli, see osutus nii ebameeldivaks, et tekitas oksereflekse. Sealt peale otsustasin jääda tuttavate tsitruseliste maitsete juurde. 13,5km pikkuse raja läbisin siiski üllatavalt hästi, keskmise km ajaks oli 5,11minutit.

ViljandiSeljas olnud särk koos rinnanumbri ja preemiaks saadud medaliga.

10kmNädalaga suutsin 10km pikkusest distantsist rekordaega kärpida 13 sekundit.

Võistlushooaega kokkuvõttes tuleb väga rahule jääda, sest suuremalt jaolt kõikidel üritustel, kus osalesin, parandasin ka oma aega. Ja nagu näitas Pirita sügisjooks, siis paari aasta pärast olen täiesti võimeline nii mõnelgi distantsil võitlema kõrgemate kohtade pärast.

Tulemused eelmise aastaga võrreldes:

Linnajooksud:         2012    vs.   2013:

Tartu 10km:             55:30           54:02
Rakvere 21,1km:      2:04:32        1:59:00
Narva 21,1km:         2:02:28        2:06:18
Pärnu 9km:              49:11           46:19
Tallinn 42,2km:       4:42:19        4:49:46
Paide-Türi 13,6km:  1:13:54       1:10:01

Kokku:                  11:47:54     11:45:26

Osales:                   233 (208)    231 (199)

Pirita Sügisjooks:    29:20:07     27:34:01

Rekordid

Esialgsete plaanide järgi selleks aastaks mul rohkem võistlusi kavas pole, kuid sellele vaatamata jätkan vähemalt korra nädalas treening kilomeetrite kogumisega. Hetke seisuga olen kahe aastaga kogunud 851km ja loodan veel selle aasta sees ilusa ja ümmarguse 1000km-t ka täis joosta.
Eks paistab kuidas sellega läheb, peaasi, et tervisele liiga ei tee.