Arhiiv

Kangete- meeste ja naiste võidujooks

Kodunt 10km rattasõitu Laagri küljeall asuvasse Saunapunkti andis märku reiepealsetes, et esmaspäevane Võidupühamaraton on selgelt veel jalgades ning möödunud aastast 1:10:28,5 ajast paremat pole kindlasti oodata. Kuna nädala eest sain pärast doonorvere andmist kingituseks mee ja päev hiljem sellele järgnenud külmetuse üles korjatud, siis võistluspaigas ligi tunnike enne starti sõin kahe suu poolega just seda sama mett. Nii HoneyPower esindajad, kui hea sõber Valdo Jahilo vaatasid, et ammutan energiat naturaalsel moel. Rada oli sama põnev, kui eelmine aasta ning ka kriimustusedki ei jäänud sel aastal tulemata. Ehk kui eelmine aasta kündsin vasakus jalas oleva CEP säärise katki tunnelis roomamise tagajärel, siis nüüd tuli juba 2 takistust hiljem alla vanduda kivimüürile, kus siis esimese katse järel alla sadasin, et mõlemat kätt kriimustasin. Lollipeaga pärast mudaravilas käiku pühkisin kaamerat mudase käega, arvates, et se must ja vajab puhastamist… aga läks pisut mööda… Kõikidest neist 40+ takistusest saab aga juba parema ülevaate siit videost. Pisut pikk on, kuid 4x lühem, kui Delfi otseülekande kraam.. 😀 Igaks juhuks mainin ära ka, et se jooksmine on enamjaolt 4x kiirendusega, kuniks siis miskit põnevat rajal.

Mõned kaadrid, mis Delfist leidsin kronoloogilises järjestuses. Fotod: Ilmar Saabas:

Väike suplus

Enne seda heinakuhja olin selja taga olevast Urmasest (paremal) jupp maad taga..

Enne seda heinakuhja olin selja taga olevast Urmasest (paremal) jupp maad taga..

Ka finišhijoone ületamise järel olin kaugel temast maas 😀

Hetked peale mudaravilat ehk torust välja...

Hetked peale mudaravilat ehk torust välja…

... ja edasi

… ja edasi

Uhke medali omanik

Uhke medali omanik

Kui nädala alguses toimunud Võidupüha maratonil unustasin nohu kõrval oleva köha 42,2 km jooksul köhida, siis täna seda ei juhtunud ning se isegi suurenes mõneks ajaks pärast raja lõpetamist. Õnneks külmetus siiski tõsisemaks ei läinud ja juba peagi loodan saada selle kõigega ühele poole. Enne tuleb muidugi uus mesi soetada, sest ju stardi eel sai purk tühjaks söödud. Lisaks kõigele Facebookis oleva Eestimaa Liikumise kampaania raames võidetud Nike isetormavad, milleks osutusid Nike Zoom Wildehorse 2 sussid – osutusid sel korral rajal parimaks valikuks. Juba nende muster ja nagad talla all hoidsid mind kindlalt mudastel-  ja märgadel radadel kindlalt teel.

Rada oma vingerdustega

Rada oma vingerdustega.. Kliki kaardile ja näed rada täpsemalt!

Hetked pärast kivimüüri ja enne suurt rehvikuhja. Foto: Janek Oblikas

Hetked pärast kivimüüri ja enne suurt rehvikuhja. Foto: Janek Oblikas

Lõpplik aeg pärast finišhijoone ületamist oli 1:14:46,6 ning 287 koht 585 osaleja seas. PS! Loodetavasti tuleb peagi ka postitusi teistest jooksudest, mis vahepeal tehtud ja siin kajastamata.

Advertisements

Füüsilise vormi kõver algus

Veebruar oma lühikese kuuga on võtnud ära selle lusti treenida end paremaks. Nimelt juba enne kui kuu alata jõudis, tuli väike külmetus kurku, mis põletikuliste mandlitega ei lubanud mistahes alal väga suuri pingutusi ette võtta. Kui korraks läks paremaks ja end taas õue jooksma sättisin, siis järgmisel päeval oli kõri taas valus… Pingutada ja joosta ju võiks, kuid hingamisteede halvatus on jätnud mind rajaäärde..

Valmis startiks..

Startiks valmis..

Hoogsalt lõpuni.

…ja hoogsalt lõpuni.

Aga sellest hoolimata vedasin end pühapäeval, 1. veebruaril Sparta Spordiklubisse, kus toimus Wattbike rattasõidu võistlus ehk Sisetriatloni teine etapp. Nii nagu esimesel etapil sõudmises, oli ka see ala minu jaoks täiesti esmakordne katsumus. Võistluse alguses sain korraks ekraanilt märgata numbreid. 4km distantsi läbisin keskmiselt 49-51km/h, kurat sellist kiirust oma chopperiga sisse saada võib ainult unistada. Ka Nõmme mäest alla üle 36 pole kätte saanud… Lõpetasin oma vanuseklassis selgi korral viimasena, kui ajaks oli 6:13,63.

Sportlikud Rebased. Foto: Heidy

Sportlikud Rebased. Foto: Heidy

Pisut rohkem, kui nädal hiljem oli minu kurgu tervis endiselt samas seisus aga kuna nimi oli võistlusprotokollis kirjas ja raha makstud ning minu armas abikaasa kohe tundis üli suurt puudust, siis seadsime oma sammud Radissoni hotelli suunas. Toimus seal ju selle aasta esimene trepijooksu võistlus. Gerda oli endaga ühes meelitanud võistlema kaks head sõbrannat, ühe kunagise ja teise praeguse töökaasase. Igal juhul ka neile meeldis se nõnda väga, et üks kahest otsustas ka peagi suitsetamisest loobuda ning taas end spordisaali koos Gerdaga vedama hakata. Elame näeme! 🙂 Treppidel oli Gerda endiselt tubli omas tempoklassis ajaga 6:36.

Kohe on lõpp käes. Foto: Gerda

Kohe on lõpp käes. Foto: Gerda

Mina aga läbisin torni koguni kahel korral nagu eelmine aasta. Sel korral juba teadlikult plaanisin kahel korral torn läbida. Esimese korra eel panin kaamera 3-4 korruse vahel oleva aknalaua peale ja teisel korral haarasin selle endaga kaasa, kui kaamerast möödusin. Nii kummaline, kuid suure tõenäosusega oleksid need kaks aega tulnud väga ühte auku joostud, kui kaameraga poleks midagi tegemist teha olnud. Lisaks oli teisel korral soe pusa peal, mis tegi kogu selle distantsi läbimise veelgi raskemaks.

Esimese ringi aeg ja teise ringi aeg. Protokolli said tulemused täpselt järjest ehk jagasin iseendaga 16. ja 17. kohta.

Protokolli said tulemused täpselt järjest ehk jagasin iseendaga 16. ja 17. kohta.

Ägedalt kasvanud kurguvalud on vähendanud minu treeningmahte. Joosta tahaks väga, kuid jaanuaris ülemisi hingamisteid külmetanuna ei ole seda väga teha julenud. Tihtipeale on selline äge tunne kurgus, et nüüd põleb mõni süsi kurgus ning pidevalt on “okas kurgus” tunne, millest mitte kuidagi lahti ei saa. Igapäevaste menüüde hulka kuulub piparmünditee meega. Lisaks saab paaril korral nädalas tehtud kapis ja laual leiduvast värskendavaid smuutisid. Enamasti sisaldavad need ingverit, mett, banaani ja teisi puuvilju koos keefiriga. Kui viimast pole, siis saab se asendatud mõne jogurtilisega. Kurguvalu aitab ehk kirjeldada ka see, et kui oma perearsti juures käisin ja palus suu lahti tegemise järel “AAA” öelda, siis se hästi ei õnnestunud, kuna toppis keelele mingi jäätisepulga laadse pulga, et näha, mis kurgus toimub. Sel hetkel tekkis suhu-kurku selline refleks nagu kutsuks okset esile ja nimetatud pulga asemel on hambaharja tagumine ots.. Peale seda visiiti tarbin spreipudelisse peidetud retseptiravimit, mida kolm korda päevas kurku pihustada.

Igal juhul loodan, et need hädad kaovad varsti ära, kuna kohe-kohe on taas võistlus treppidel. Sedapuhku siis Olümpia hotelli treppidel, mis ühtlasi on ka Sisetriatloni viimaseks võistlusalaks. Kuhu lähen olenemata minu vähesest treeningpraktikast..

Kui tervis lubab, siis varsti jälle jalul.. Foto: Gerda

Kui tervis lubab, siis varsti jälle jalul.. Foto: Gerda

Muusika valik osutus sedapuhku seitsme hooajalise teleseriaali Sons of Anarchy tunnusmuusika “House of the Rising Son” kasuks kuna se on üks väheseid nii pikku seriaale, mida vaadanud olen. Ning suvisel ajal kehastun oma chopperiga natukenegi üheks neist… 🙂