Arhiiv

Tahan joosta aga ei saa…

Fartleki treening Roman Fosti juhendamisel (kõige ees)

Fartleki treening Roman Fosti juhendamisel (kõige ees)

Adidase kella testimine koos ligi kolme ja pooletunnise treeninguga tekitas pingeid jalgades 13. aprillil, kui jooksin koos Rabajooksuga ühtekokku 30km. Sel vihmasel päeval sain küll talla alla mõne suure verevalumis oleva villi. Ja siis läks paar päeva mööda, kui käisin Roman Fosti juhendatud fartleki treeningut jäädvustamas Marathon100.com portaali loodud projektile “Eesmärgiks SEB Tallinna maraton”. Üllatus ootas mind ees sellega, et pidin 10km pikkuse distantsi kaasa jooksma koos oma fototehnikaga, seljas ja jalas minu igapäevane tööriietus ehk teksad, särk, nahktagi ja vahekihis jaheda ilma tõttu ka pusa. Lampjalgsuse tõttu kannan mugavaid Nike Free susse igapäevaselt ja reeglina ma nendes üle 5km ei jookse. Sel korral tuli teha erand. Kuna mul tuli ka pilti osalejatest teha, siis nii mõnedki pikad kurvid jooksin sirgeks, et osalejaid üksjagu maad eemal oodata. Või mäed, kus Roman ütles, et võtame aeglaselt – läksin mina lennates läbi. Trenn oli täiesti tore ja asjalik ja suutsin kogu maa siiski grupis püsida. Lõpus sain ka nalja tehtud, et mis saaks siis, kui kõik fotograafid hakkaksid sellisel tasemel treenima koos oma tehnikaga. Kui ühel päeval toimub jooksuvõistlus, rajal maailma tipud keda kõik teavad ja jälgivad, raja kõrval aga fotograafid neid püüdmas ja kõige trooniks need fotograafid jooksevad kogu distantsi sportlastega kaasas ja on ka finishis enne oodatud kangelast.

Foto: Jaana Koppel

Edaspidi sellistel koormustel lõpetan treenimise, sest kodus selgu tõsi. Plaasterdatud vill oli purunenud ja järgmisel päeval valutas lisaks veel ka kogu ülejäänud jalalaba. Valu püsis veel ka sellele järgneva päeva ja siis hakkasin uurima – selgus, et jalg suisa paistes… krt. kohe määrisin esimesel võimalusel külmageeliga end sisse ja hoidsin paaril korral päevas külmakotti talla all. Mõne päevase külma raviga sain jala korda, villgi oli kadunud, kuid se uus nahk veel sügeleb.

20140426_125912

Ja siis kui tundsin, et juba võiks taas ilusa ilmaga end jooksma viia, lõi valu talla all taas üles 9km distantsi jooksul nii kuskil 4-5km piires. Enam ei olnud pääsu, koju tagasi tuli ju ka kuidagi jõuda. Asfaltile jõudes võtsin metsateelt lahkudes tempo alla ja murule astudes jälle kiirendasin, et saaks se jooks ometi kord õhtale. Nüüd alustasin ravi kohe peale pesus käimist. Alguses külmageeliga ja seejärel kohe ka külmakotiga järgi. Hommikul netis ringi guugeldades selgus, et minu sümptomitele vastab täielikult haigus või nähtus nimega “kukekannus” ehk plantar fascia. Nüüd hoian ja ravin jalga nii kuis vähegi saab. Koju minnes panen ka kinesioteibi peale vastavalt juhendile, mis selle haigusnähu korral kõige paremini aitab. Loodetavasti on minu esimeseks Viljandi järvejooksuks kõik korras 1. mail. Aga kui ei, siis jätan selle asja katki, et jalg saaks 18. mail toimuvaks Haapsalu maratoniks korda.

Foto: Peeter Langovits/2013

Foto: Peeter Langovits/Postimees

Nii kahju on neid päikselisi päevi raisku lasta. Eks pean minema äkki basseini jooksma, kus koormust tallale ja kandluule praktiliselt pole või tegema trenni chopper-jalgratta seljas.

Advertisements

Vastutuule rekordid…

Laiseldes jooksuvõistluste hooaja lõpuni. Peaaegu nii see oligi, sest viimasest jooksmisest enne Paide ja Türi rahvajooksu möödus 1,5 nädalat. Isegi ühtki trenni ei teinud, kohe nõnda laisk olin. Selleks viimaseks jooksuks jäi EE Stamina tervisejooksu sarja viimane etapp Nõmme Spordikeskuses. Kummaline nagu se ka pole, osalt mängis ilm selles suurt rolli, teisalt tuli tööd teha, kuid kõige tähtsamaks pidasin aega veeta ka kalli elukaaslase seltsis. Vahest viimaseks jõupingutuseks jäi reedel, 5. oktoobril toimunud Tour d’ÖÖ lõpuüritusel, kus siis käisime jalgratastega öösel Tallinna linnapeal sõitmas. Laupäeval tegin aga viimased ettevalmistused ja puhkasin, pakkisin asjad valmis ning käisin Smartposti automaadis Ameerikast tellitud telefonikotil järgi, et saaksin mugavalt muusikat jooksu ajal kuulata. Enne maratoni olin selle jaoks ka poest sobivad juhtmevabad kõrvaklapid ostnud. Nende kahe koostööna möödus jooksmine mõnusas tempos.

Paidesse jõudes sain esimese asjana registratuurist numbri kätte, hiljem võtsin ka suure kilekotti, kuhu siis asjad ära pakkisin. Kott nõnda suur, et võtsin selle koju prügikotiks kaasa… 😀

Vahetasin riided ära ja tegelesin enamasti vähemalt tund aega kohalikus Paide kultuurimajas aja surnuks löömisega, ehk siis venitasin enne jooksu ja mängisin telefoniga… Vahepeal sai teretatud ka riigikogu liige Kalle Pallingut. Umbes pool tundi enne jooksu algust otsustasin viia üleriided koos kotiga bussi peale ja läksin ligi veerand tunniks soojendusjooksule. Stardi koridoris ootasin kuniks käekell GPSiga ühendust saab ja jäin viimast minutit kuulama. Oleks ma seda varem teadnud, siis oleksin oma kella stardipaugust tööle lülitanud. Aga nagu harjunud olen, siis lükkasin selle sisse, kui ületasin stardijoone.

Esimesed kilomeetrid sai läbitud üllatavalt kiire tempoga, pulss tõusis kohe lakke 180 löögini minutis. Kuna aga kogu jooks oli vastutuules, siis pika peale hakkas ka väsimus sisse tekkima. Umbes poolel distantsil tundsin vasaku jala tallas ka suuri valusid, mis oli tingitud sinna tekkinud villidest. Aga pingutasin edasi ja üritasin võimalikult palju astuda kanna peale. Raskust lisas ka jooksu teises pooles olnud mägi, mis õnneks polnud just kõige suurem sel hooajal, kuid vastutuul sundis ka siin tempot langetama. Kui enamus jooksjad minu ümber jooksid teine-teise järel, siis mina lõikasin kõik teele jäänud kurvid sirgeks. Oli märgata, et sain nii mõnelegi kiiremale jooksjale järgi ja ka mööda. Vähemalt see taktika õigustas ennast. Üllatav oli ka see, et kui rajal oli mul raske joosta, siis pulss oli samal ajal 165 löögi kandis. Selliseid numbreid nähes tõstsin viimasel paaril kilomeetril tempot, ainult päris viimastel meetritel ei tõstnud seda sprindini välja, vaid lasin ees olnutel oma rõõmu nautida. Hetked hiljem panin kinni aja oma kellal, jalutasin edasi ning võtsin vastu medali ja muu nänni. Seejärel suundusin bussi juurde, mille pealt sain kätte oma riietekoti.

Heitsin lõpuks pilgu ka kellale, kus tuli teade, et olin oma rekordite rohkeima jooksu teinud. Huvitav, kogu jooks oli vastutuult ja ometi pigistasin kuidagi selle Paide-Türi jooksuraja pealt mingid rekordid välja. 🙂

Nõndaks otsustasin seda teadet ka lähedastega jagada ja asusin telefoniga endast pilti tegema. Saatsin pildi Instagrammiga facebooki ja hakkasin riideid vahetama, peale mida käisin veel suppi söömas ja liikusin tagasi bussi juurde ja jäin ootama tagasi sõitu Paidesse.

Täna homikul tööl olles, kui erinevaid pilte interneti sügavusest uudistasin, siis leidus Järva Teataja fotogaleriis ka kaader, kuidas ma seda pilti endast teen…

Tagasi tulemuste juurde. Distants oli 13,5km pikk, Nike+ SportWatch GPS kella järgi tuli ajaks 1:13.29. Selle aja jooksul parandasin järgmisi aegasid, millest andis ka Nike+ interneti lehekülg kinnitavalt teada koos lõbusate lausetega.

Kiireim miil ajaga 7:22.

Kiireim 5 km ajaga 25:09.

Kiireim 10 km ajaga 53:13.

Uskumatu, et sellised ajad tulid siis, kui jooks oli kogu oma pikkuses vastu puhuvas tuules.

Nõnda sai ka kevadel alanud Linnadejooksu sari läbi. Läbisin Kuldraja distantse ja kõigi 225 lõpetanu sees jäin väga napilt 200 kiireima jooksja hulgast välja. Ehk esimesel aastal jäin lõppkokkuvõttes 207’le kohale. Nüüd on teada, kus ja kui palju järgmine aasta pingutama pean, et olla parem.

Sellesse Kuldraja sarja kuulusid järgmised jooksud:

Tartu Olümpiajooks – 10km ajaga 55:30

Rakvere Ööjooks – 21,2km ajaga 2:04:32

Narva Energiajooks – 21,2km ajaga 2:02:28

Pärnu 2 Silla Jooks – 9km ajaga 49:11

Tallinna Maraton – 42,195km ajaga 4:42:19

Paide-Türi rahvajooks – 13,5m ajaga 1:13:54

Aeg kokku liidetult: 11:47:54

Mõnd aega tahaks nüüd jooksust puhata ja siis üritada paar korda nädalas väikeste trennide jätkamist, vähemalt seni kuni väljas ilm lubab. Hea on teada, et järgmiseks aastaks neile jooksudele enam osavõtu maksu tasuma ei pea, piisab vaid kohale minna. 🙂