Arhiiv

Vastutuule rekordid…

Laiseldes jooksuvõistluste hooaja lõpuni. Peaaegu nii see oligi, sest viimasest jooksmisest enne Paide ja Türi rahvajooksu möödus 1,5 nädalat. Isegi ühtki trenni ei teinud, kohe nõnda laisk olin. Selleks viimaseks jooksuks jäi EE Stamina tervisejooksu sarja viimane etapp Nõmme Spordikeskuses. Kummaline nagu se ka pole, osalt mängis ilm selles suurt rolli, teisalt tuli tööd teha, kuid kõige tähtsamaks pidasin aega veeta ka kalli elukaaslase seltsis. Vahest viimaseks jõupingutuseks jäi reedel, 5. oktoobril toimunud Tour d’ÖÖ lõpuüritusel, kus siis käisime jalgratastega öösel Tallinna linnapeal sõitmas. Laupäeval tegin aga viimased ettevalmistused ja puhkasin, pakkisin asjad valmis ning käisin Smartposti automaadis Ameerikast tellitud telefonikotil järgi, et saaksin mugavalt muusikat jooksu ajal kuulata. Enne maratoni olin selle jaoks ka poest sobivad juhtmevabad kõrvaklapid ostnud. Nende kahe koostööna möödus jooksmine mõnusas tempos.

Paidesse jõudes sain esimese asjana registratuurist numbri kätte, hiljem võtsin ka suure kilekotti, kuhu siis asjad ära pakkisin. Kott nõnda suur, et võtsin selle koju prügikotiks kaasa… 😀

Vahetasin riided ära ja tegelesin enamasti vähemalt tund aega kohalikus Paide kultuurimajas aja surnuks löömisega, ehk siis venitasin enne jooksu ja mängisin telefoniga… Vahepeal sai teretatud ka riigikogu liige Kalle Pallingut. Umbes pool tundi enne jooksu algust otsustasin viia üleriided koos kotiga bussi peale ja läksin ligi veerand tunniks soojendusjooksule. Stardi koridoris ootasin kuniks käekell GPSiga ühendust saab ja jäin viimast minutit kuulama. Oleks ma seda varem teadnud, siis oleksin oma kella stardipaugust tööle lülitanud. Aga nagu harjunud olen, siis lükkasin selle sisse, kui ületasin stardijoone.

Esimesed kilomeetrid sai läbitud üllatavalt kiire tempoga, pulss tõusis kohe lakke 180 löögini minutis. Kuna aga kogu jooks oli vastutuules, siis pika peale hakkas ka väsimus sisse tekkima. Umbes poolel distantsil tundsin vasaku jala tallas ka suuri valusid, mis oli tingitud sinna tekkinud villidest. Aga pingutasin edasi ja üritasin võimalikult palju astuda kanna peale. Raskust lisas ka jooksu teises pooles olnud mägi, mis õnneks polnud just kõige suurem sel hooajal, kuid vastutuul sundis ka siin tempot langetama. Kui enamus jooksjad minu ümber jooksid teine-teise järel, siis mina lõikasin kõik teele jäänud kurvid sirgeks. Oli märgata, et sain nii mõnelegi kiiremale jooksjale järgi ja ka mööda. Vähemalt see taktika õigustas ennast. Üllatav oli ka see, et kui rajal oli mul raske joosta, siis pulss oli samal ajal 165 löögi kandis. Selliseid numbreid nähes tõstsin viimasel paaril kilomeetril tempot, ainult päris viimastel meetritel ei tõstnud seda sprindini välja, vaid lasin ees olnutel oma rõõmu nautida. Hetked hiljem panin kinni aja oma kellal, jalutasin edasi ning võtsin vastu medali ja muu nänni. Seejärel suundusin bussi juurde, mille pealt sain kätte oma riietekoti.

Heitsin lõpuks pilgu ka kellale, kus tuli teade, et olin oma rekordite rohkeima jooksu teinud. Huvitav, kogu jooks oli vastutuult ja ometi pigistasin kuidagi selle Paide-Türi jooksuraja pealt mingid rekordid välja. 🙂

Nõndaks otsustasin seda teadet ka lähedastega jagada ja asusin telefoniga endast pilti tegema. Saatsin pildi Instagrammiga facebooki ja hakkasin riideid vahetama, peale mida käisin veel suppi söömas ja liikusin tagasi bussi juurde ja jäin ootama tagasi sõitu Paidesse.

Täna homikul tööl olles, kui erinevaid pilte interneti sügavusest uudistasin, siis leidus Järva Teataja fotogaleriis ka kaader, kuidas ma seda pilti endast teen…

Tagasi tulemuste juurde. Distants oli 13,5km pikk, Nike+ SportWatch GPS kella järgi tuli ajaks 1:13.29. Selle aja jooksul parandasin järgmisi aegasid, millest andis ka Nike+ interneti lehekülg kinnitavalt teada koos lõbusate lausetega.

Kiireim miil ajaga 7:22.

Kiireim 5 km ajaga 25:09.

Kiireim 10 km ajaga 53:13.

Uskumatu, et sellised ajad tulid siis, kui jooks oli kogu oma pikkuses vastu puhuvas tuules.

Nõnda sai ka kevadel alanud Linnadejooksu sari läbi. Läbisin Kuldraja distantse ja kõigi 225 lõpetanu sees jäin väga napilt 200 kiireima jooksja hulgast välja. Ehk esimesel aastal jäin lõppkokkuvõttes 207’le kohale. Nüüd on teada, kus ja kui palju järgmine aasta pingutama pean, et olla parem.

Sellesse Kuldraja sarja kuulusid järgmised jooksud:

Tartu Olümpiajooks – 10km ajaga 55:30

Rakvere Ööjooks – 21,2km ajaga 2:04:32

Narva Energiajooks – 21,2km ajaga 2:02:28

Pärnu 2 Silla Jooks – 9km ajaga 49:11

Tallinna Maraton – 42,195km ajaga 4:42:19

Paide-Türi rahvajooks – 13,5m ajaga 1:13:54

Aeg kokku liidetult: 11:47:54

Mõnd aega tahaks nüüd jooksust puhata ja siis üritada paar korda nädalas väikeste trennide jätkamist, vähemalt seni kuni väljas ilm lubab. Hea on teada, et järgmiseks aastaks neile jooksudele enam osavõtu maksu tasuma ei pea, piisab vaid kohale minna. 🙂

Esimene maraton.. :)

Elu esimeseks maratoniks valmistumine on läinud üle kivide ja kändude. Aja nappuse tõttu jäi viimaseks treeninguks nädal varem toimunud 2 silla jooks. Ainus mida teha kuidagi veel jõudsin, oli Xboxi kineckti peal mängida treening simulaatorit Your Shape: Fitness Evolved 2012. Valisin mängud, mis on suunatud jalgadele, varieerudes ka käte kasutust ja ikka korralikult võttis läbi + paari saja kalori põletamist….

Kogu nädala üritasin nii palju kui võimalik süüa ainult pastatoitusid kanalihaga. Sellele lisas veel juurde asjaolu, et nädala alguses oli üks töö ots, kus käisin Talleggi tapamajas pilte tegemas ja sealt ära tulles sain suure koti täie erinevaid kanaliha tooteid kaasa. 🙂

Nädala keskel sai ostetud veel lisaks ka mahlapress koju, et tähistada kolme aaste möödumist esimesest kirjavahetusest kalli musu Gerdaga. Tähtpäev oli meil küll maratoni päeval, kuid isu ja mõte tekkis varem mahla tegemisele ja nõnda üllatasin pisut ette ära… 🙂 Kui varem linnas käies jõime väga palju Boost mahla jooke, siis nüüd sama raha eest ostame kotiga koju puuvilju ja teeme joogi kodus ise valmis ja jääb ülegi… 🙂 Igati tervislik toitumine enne maratoni oli garanteeritud..

Maratonile ostsin kaasa mõned SIS geelid, ja Hawaist sain ka energia geeli sisaldavad kummikommid, kus kogu kommi koostis on üks paras energiapomm… ning meisterdasin valmis ka SIS energiajoogi endale rajale kaasa. Vööl sai ära täidetud kõik neli pudelit, lisaks tegin ühe joogi veel varuks pooleliitrisesse pudelisse, et oleks pärast finišheerimist kotist kohe võtta.

Kaasa pakkisin endale lisaks homikul selga pandud võistlusriietusele, leikoplaastrirulli, millega katsin kinni oma rinnanibud, vaseliinipurgi, et vähendada kaenla all sooladest tekkivaid hõõrdumisi. Need kõik mõjusid ideaalselt, nii nagu varem olin teada saanud ja sellest ka oma eelmisesse postitusse sisestasin.

Õhtul kui asjad olid kõik kokku pakitud, sai peale pesus käiku voodisse ronitud kella 10ne paiku õhtul ja tuli ootama jääda homikul kella kuueks seatud äratuskella. Õnneks möödus kogu öö rahulikult ja uni oli magus, ilma vahepealsete ärkamisteta.

Sellise suhtumise ja unega teadsin, et kui uni on hea ja üles ei ärka, küll siis järelikult olen ka ilma pingteta täiesti valmis jooksma maratoni ja selle lõpetama. 🙂

Peale kella kuuest äratust tegin omale kaks kihilist võileiba paprikavorsti, juustu, lehtsalati ja hapuurgiga, kõrvale jõin tassi 3in1 stong Nescafe kohvi. Peale seda ajasin Gerda ka üles, et saaks mulle mõne aja pärast järgi tulla ning seadsin oma sammud trolli peale.

Kohale jõudes, enne riietusruumi minekut tühjendasin põie ära ja see järel asusin juba paika sättima teatud asju. Rinnanibud said kinni plaasterdatud, kaenla alused ja reie siseküljed said ära vasellinistatud. Kuidagi imelik ja uudne kogemus oli pista sõrmed vaseliinipurki… 😀 peale seda sättisin paika stardinumbri, milleks oli 1361, paigaldasin veel pulssivöö, tõmbasin selga dressipluusi ja mütsi pähe. Taskusse jätsin paki kuivatatud mustikatega.

Kohe kui olin riietumisega valmis, ka joogivöö paigas, viisin üleliigsed asjad ära pagasihoidu. Kokkulepitult lubas dressipluusi Gerda endale stardieel kotti võtta. See järel tegin mõned sajad meetrid kere soojaks jooksmist ja venitamisi Kaarli puiesteel.

Mõnd aega hiljem jalutasin aga peaväljakule, erinevatest telkidest mööda. Ja siis kohtasin Viljarit, kes oli teel riietuma, et siis tulla tagasi stardikoridori. Soovisime teineteisele veel kerget jalga ja läksime oma suunas.

Mina jalutasin Gerdale vastu, kes siis enne stardikoridori sisenemist minust ka pildi tegi, et saaksin kõikide tuttavatega seda facebookis jagada. 🙂

Peale stardipaugu kõlamist, jooksin mõned kümned meetrid lootes, et tuleb stardijoon, kus saab aja käima panna, kuid siis taipasin, et seda pole ja panin aja varem tööle.

Mõned meetrid pärast maratoni starti.

Esimesed kilomeetrid möödusid vaikselt sujuvas tempos. Lähendes esimesele joogipunktile, võtsin lonksu vöö pealt ja jooksin rahulikult edasi, kohe hakkas silma ka Artjom F., kellega olin eelmise kahe jooksuga sõbraks saanud. Leidsime, et peame kuhugi seltskonda sulanduma, et merelt tuleva tuule eest peituda. Õnneks ei võtnud me sellist tempot nagu Pärnus 2 silla jooksul.

Liikusime ühise rakendina vähemalt 6 km koos, peale mida läks Artjom siiski oma teed. Samal ajal püüdsin kuidagi imekombel ees olnud Viljari kinni ja jätkasin temaga oma teed. Vahetult enne 10km tagasi pööret Viimsis, nägin Artjomi ja siis paistis tema selja taga tempomeister ajaga 4:15. Selle nägemine ehmatas mind pisut, kas tõesti jooksen nii kiires tempos, ei taha hästi uskuda. Igal juhul jätkasin teekonda, vahepealsetes joogipunktides haarasin kaasa tüki banaani ja valasin vööl olevat vedelikku peale. 10’da km kandis tahtsin geeli süüa, kuid siis pudenesid need korraga taskust välja, 2 neist suutsime Viljariga päästa, kuid üks jäi juba pisut kaugemale maha. Enne järgmist joogipunkti läks Viljar metsa alla end kergendama ja rohkem ma teda enam ei näinud.

Linna tagasi jõudes möödusin ühest vaesest mehest, kes oli maratonile tulles pannud selga omale Estonia teatri kostüümilaenutusest võetud piraadi-kapteni kostüüm. Tegemist oli raadio-teletähe Madis Millingu venna Tõnis Millinguga. Hiljem lõpuprotokolli uurides selgus, et tegi oma ühe ringi ära ja katkestas seejärel.

Teisele ringile minnes oli Draamateatri kõrvale ergutama tulnud Gerda koos ühe oma parima sõbranna Kerliga. Igal juhul oli tore neid näha.. 🙂 Postimaja juures nägin Viljarit, kes hoidis ühes käes oma särginumbrit ja teises telefoni, kuna rääkis kellegagi samal ajal. Viipasime veel teineteisele ja jooksin edasi. Hiljem ütles, et hiljaaegu opereeritud jalg andis nii hirmsalt valu, et ei saanud enam kuidagi edasi joosta ja pidi katkestama. 😦

Edasi jooksin ligi 4km üksinda, vahelduva eduga olin kellegi tuules. Kõik ees olnud kurvid võtsin sirgeks, et maa lühem oleks. Esimesel ringil seda päris hästi teha ei õnnestunud, sest mingi noor tüüp ujus külje alla ja tahtis minuga ühes tempos liikuda. Igal juhul pidin temast lahti saama, võtsin korraks tempo välja, läksin teise külje peale ja tõstsin tempot. Selline oli ootamatu käik tema jaoks.

Uuel ringil Piritale liikudes püüdis mind kinni endise poliitiku tempomeister Meelis Atonen oma gruppiga. Nende ajaks oli teha jooks alla 4:30. Jooksin nendega koos vähemalt 6 km, kuid Viimsist tagasi tulles läksid nad siiski oma teed edasi.

Peaaegu kogu teise ringi tegid mulle tallad valu, seda valu teadsin karta, se tuli hõõrdumisest ja villide tekkest ja nõnda selgus ka pärast jooksu.

Vahepeal jõudsin oma jooksuga Shnelli tiigi äärde, kus tervitasin raja servas olnud Kanal2 reporteri kaamerameest nagu oleks iga teine tööpäev, mil märkame ja tervitame ja jooksin edasi.

Meritoni hotelli juures hakkasin tempot tõstma, sealt vist oli ka ligi 500 meetrit lõpuni. Kummaliselt kerge oli üles mäkke joosta ja samal ajal tempot tõsta. Stardi koridoris rippus kell ajaga 4:42… ja tiksus sekundeid edasi, enne veel kui ületasin lõpu mati, andis päevajuht Riho Järveläinen teada ka kõigile kohal olijatele, et olen maratoni lõpetamas…

Lõpuks sain kätte medali, lülitasin välja oma kella, pandi selga mingi valge kile ja jalutasin kuidagi moodi vee ja snickersi järele. Läksin venitasin end üks jagu, vahetasin riided, käisin söömas ja lasin massaashi teha jalgadele.

Kahjuks olin aga Gerda täiesti ära unustanud, eriti tähtsal päeval ja pärast kui koju jõudsin, pesemas ära olin käinud, siis tõin poest lilled ja jäätist.

Täna on põlved pisut valusad, kuid Arthrostop on taastanud liigeste valu ja suudan kuidagi juba kõndida ning villid on kõik ära plaasterdatud Compeed plaastritega.

Igal juhul tänan kõiki, kes raja ääres ergutasid, head teed soovisid ja meeles pidasid, suurimad tänud aga Gerdale, kelleta päris kõike üksi ära ei tee! :M

Ahjaa, minu esimese maratoni ajaks tuli 4 tundi 42 minutit ja 19 sekundit, kas pole mitte tore. Soov oli lõpetada ja võimalusel alla 5 tunni teha… 🙂

Hea on teada, et olen ära jooksnud terve Maratoni… 🙂

Narva poolmaraton…

Nonii minu jaoks on se poolmaraton läbi, kuid jooksuni jõuab pisut hiljem…

Nimelt olin end ja kallist Gerdat ära broneerinud korraldajate tellitud bussi peale edasi tagasi Tallinn-Narva-Tallinn liinile. Buss pidi Estonia eest väljuma 6:30 ja ühe otsa pilet 5 euri. Igaks juhuks sai ka bussireisid.ee lehelt vaadatud teiste liinide hindasid ja ajagraafikuid, nendel oli üks pilet 13 euri per nägu. Eelmiseks õhtuks olime kutsutud minu venna Jaanuse ja tema elukaaslase Resta soolaleiva peole, sinna ostsin endale joogiks ühe mustika hapsi ja tulin ära varakult, 2 tundi peale kohale jõudmist. Linnaliini bussi oleksin pidanud 30 minutit ootama ja nõnda ma siis sörkisin kogu selle 30 minutit 5km distantsi koju, isegi ühtki bussi ei möödunud sel ajal minust… 😀 Jooksu asjad olid õnneks varem kokku pakitud, tuli ainult pesemas ära käia, äratuskella 5 seada ja teki alla.

Kõik need said tehtud. Aga tohutu pettumuse valmistas see, et lolli peaga lülitasin homikul pärast äratuskella kuulmist välja ja magasin rahu meeli edasi. Siis ühel hetkel selgus, et kell on 6:20 ja Mustamäelt kesklinna ei jõua mitte kuidagi nii kiiresti kui vaja oleks. Ostustasime hetkega, et läheme bussijaama kaudu. Vaatasin netist järgi aja, milleks oli 7:15, et selle peale peaks ilusti jõudma kohe kui hambad pestud, juuksed triigitud ja riided selga pandud. Taksojuht oli ka mõistlik ja andis talda vahel Tammsaare pikenduse.. 🙂

Bussijaamas ootas meid aga üllatus, samal ajal väljus teinegi buss Narva suunas ja sealt edasi ka Peterburini välja. Oli see siis Lux Expressi buss ja juhid ei rääkinud sõnagi Eesti keelt. Kallis Gerda aga sai selle rääkimisega ilusti hakkama ja nõndaks saime 2 piletit Tallinnast Narva hinnaga 15 eurot kokku. Edasine lõbu hakkab aga sellest, et meie taga seisnud naine soovis minna maha meist oluliselt varem, Jõhvis. Nõnda arvasid ka bussijuhid Jõhvi jõudes, et meie seal maha läheme ja küsisid, et miks me siis maha ei lähe. Õnneks saime siiski bussi peale jääda ja edasi sõita.

Narva jõudes sain kätte oma stardimaterjalid ja kohe selgus üllatus, eraldi kiipi jalanõudele paigaldama ei pea, sest mingi kiibi laadne elektrooniline vidin oli liimitud stardinumbri tagumise külje peale. Edasi tuli minna riietusruumi, mis siis asus Narva linnuse ees olevas pargis ehk siis kaks telki, üks naistele, teine meestele. Pärast seda valasin kodus valmistatud SIS spordijoogi pudelist ise tehtud jooksuvöö väikestesse pudelitesse ning seljakott sai toimetatud pakihoidu…

Mõni minut venitusi, Gerdale musi ja 21,1 kilomeetrise Narva poolmaratoni start sai alata. Üld aeg läks ikka tööle stardipaugust, kuid käel oleva kella nagu ikka lülitan sisse sel hetkel kui ületan stardi joone. Algus oli väga raske, juba esimestel meetritel kadus mu tehtud vöö pealt üks geel ära. Lisaks esimesed 2,5 km libises vöö lahti ja nõnda otsustasin teha väikese kõnnaku ja vöö korda sättida. Igaks juhuks tõstsin ka olemas olevad geelid pükste taskusse ja magneesiumi üritasin panna mobla kotti. Kuhu se pärast aga kadus sealt, ma kahjuks ei tea, sest u. 9km hakkasid põlved väsima ja oleks seda väga vaja olnud. Minu õnneks oli krampide vastu magneesiumi ka kaasa tehtud joogis. 🙂

Mis puudutab jookidesse, siis rajal oli vee punkte kolmel korral ja üheski ma peatust selle tarbeks ei teinud, vaid jätkasin oma valitud kursil. Kogu jooks oli pingeline. Nii palju kui sai, siis üritasin joosta muru servas. Esimesed 13-14km jooksin täiesti üksi ja tundsin, et valitud taktika sööb mind ära ja soovi teha aega alla 2e tunni või siis teha paremat aega kui Rakveres 2:04.15, ei õnnestu sedasi jätkates. Nõnda haakisin ennast ühe 5 liikmelise seltskonnaga, kes küll mingil hetkel kadusid ikkagi eest ära ja nõnda liikusin järgmise ees oleva tüübi järel. Kuniks 4km enne lõppu, kuskil 17km kandis hakkasin tempot tõstma. Nõnda ka korraks 2km enne lõppu kella vaadates, märkasin, et 10minutit lahutab 2st tunnist – rekord on täitsa püütav. Kahjuks tulid siis veel aga kaks väga rasket tõusu teine teise järel. Viimase puhul aga oli mäe otsas Nõmme Kalju fänn Kaido, kelle lõpu aeg oli 1:33.miskit, kes ergutas jooksma kiiremini. Sellest väikesest laengust oli mõnus edasi minna. Järel oli veel vaid u. 200 meetrit, mille pingutasin nii kuis sain….

Läbi, tõstsin käed üles ja lasin ametvendadel, fotograafidel kaameraid klõbistada ja pilte toota… 😀 See järel tuli kohe kell seisma jätta ja ekraani pealt aega vaadata. Vastu tuli sõnum: “Yay, you are record braker” Longest distants 21,06 ajaga 2:02.00. 🙂 Siis aga tuli ootamatult seisma jääda ja see oli kui joosta kiirendusega vastu seina. Aed oli ees ja lühikeseks jäänud lõpukoridoris jagati spordijooke ja vett. Võtsin vee ja sörkisin kergelt edasi, silmad haarasid eemalt lava lähistelt kalli Gerdakese, keda kohe ka pikalt embasin. Olin teda üllatanud ja liiga vara lõpetanud arvestades asjaolu, et mul paari nädala eest oli pea kuu pikkune sääremarja põletiku ravi just läbi saanud.

Käisin ja võtsin oma paki ära, venitasin end ja läksin tagasi finishi koridori otsa kus Gerda jälgis 7km lõpetamist. Ootasime koos esimest jooksjat, kes läbis selle distantsi mingi 25minutiga… Finishi lõpus nägin kahte tuttavat kaamera meest, üks kohalik Narva-Jõesuust pärit Päevalehe fotograaf Sergei Stepanov ja teine kuulus Kroonika fotograaf Ardo Kaljuvee. Jätsime nad oma tööd tegema ja seadsime sammud Fama nimelise kaubanduskeskuse suunas, kus mind ootas ees MyFitnessi spordiklubis pesemis võimaluste kasutamine. 🙂 Siis sai kõhu täis söödud, natuke poodides kolatud ja peatselt juba broneeritud bussiga koju tagasi sõidetud.

Läbitud ja saavutatud positiivsete emotsioonide juures, olen saanud palju positiivset ja kaasa elavat tagasi sidet ning villidega valutavad pakud endale alla… 😀 Aga endiselt tahan ja ootan juba järgmisi tervisespordi võistlusi… 🙂

Sügisese maratoni eel…

Veel enne kui minu esimene maraton kätte jõuab, siis tegin makse soorituse ligi kuu aega tagasi ära ning lasin end kanda sügisjooksu maratoni jooksjate nimekirja. Kui enne olin 10km jooksu distantsil ja olin stardiprotokollis numbriga 2016, siis nüüd olen 42,192km nimekirjas numbriga 1361. Tuju teeb se heaks, et lõpuks peale minu teavitust muudatus protokollis tehti, kuid samas teeb se ka pisut ärevaks. Ikkagi ju esimene maraton. Kas lõpetan selle, kui lõpetan, siis mis ajaga, kuidas jalad kannatavad, kui palju pean energia geele tee peale kaasa võtma jne…. Õnneks saab osadele küsimustele peatselt ka mõnel Nike Running Clubi jooksu koolitustel vastuse…. 🙂

Pikk puhke periood…

Üle nädala olen võtnud väga kergelt, lastes välja puhata sääremarja valudest. Selle murega proovisin ka aega mõne ortopeedi või spordiarsti juurde saada. Lähimat aega spordiarsti juurde pidin ootama pea kaks nädalat. Eks peagi paistab, mis täpsemalt juhtuma hakkab.

Üle igasuguste ootuste, on jala valu läinud rahulikult. Möödunud nädalalgi proovisin juba pisut kergelt joosta. Kergeks seda just väga öelda ei saa, kui vaadata raja iseloomu ja jooksule kujunenud pulssi, mille keskmine jäi 170 bpm kanti. Kogu raja ulatuses võib olla 200 meetrit sai joosta pehmel pinnasel, kõik ülejäänud jäi kõva kattega asfaltile. Kõigele lisaks näitas kraadiklaas päikese varjus kohati ligi 30C kuumust. Pikemat distantsi nendes tingimustes koos Nike Free tossudega oleks juba liiast olnud.

Tasapisi üritan taas hakata vaikselt treenimistega pihta. Homme tuleb ainult külastada Sportmed SA kliinikut ja õhtul osaleda EE Tervisejooksul. Enne kõike seda tegin ümber registreeringu Tallinna Sügisjooksul, kus varasema 10km jooksu asemele tuli 42km ehk minu elu esimene maraton.