Arhiiv

Jooksuring ümber Pühajärve

Pühajärve jooksuring

Pühajärve jooksuring

Üks igati hästi organiseeritud jooks, kuhu kuulus soovijatele transport Hansabussiga Tallinnast jooksule ja pärast tagasi. Oma ettevalmistusest ja taastumiskavadest rääkis maratoonar Sergei Tšerepannikov, kes tegi Pühajärvele kõige kiirema ringi peale.

Pühajärve start

Pühajärve start, kus oma aeg läks telefoni ja GPSi leidmise peale, mis kippus ära katkema.

Jooks ise oli huvitav ja üsnagi mägine. Tavapärasest jooksutempost ei tulnud midagi välja, kus väljas olnud kuum ilm ja vähene õhk viisid tempo alla. Esimesed 300 meetrit oli probleeme GPSi ja Nike+ rakenduse tööle saamisega, lisaks siis veel telefoni käele kinnitamine korralikult. Edasi läks teekond üsna mägiseks, esimene kilomeeter oli juba 153 meetrit tõusu. Järgmises kilomeetri punktis olid tee ääres erinevad sportlased ratastel, üks tuntuim nende seas oli olümpiavõitja, riigikogu liige Erki Nool. Ligi paarsada meetrit eemal tegi Mare juba teeservas pilte.

Foto: Mare Mändla

Foto: Mare Mändla

Endale omaselt võtsin mäkke jookse kiiresti tihedate sammudega ja nagu Tšerepannikov õppetas, siis mäest alla joostes ei tohi tempot langetada ehk pidurdada hoogu maha. Sel hetkel saab süda puhkust ja pingutus pole nii suur. Suureks kasvab se siis, kui võtame tempo maha ja hakkame hoogu pidurdama. Igal juhul nõnda ka tegin. Aga edasi laugel teel oli mu tempo siiski aeglane ja nõnda nägin endast palju möödujaid.

Tõusud ja langused

Tõusud ja langused

Üks raskemaid tõuse oli pisut enne seitsmendat kilomeetrit, kus eelnevalt oli olnud mäest alla jooksmist ja sellele järgnes 168 meetrit tõusu. Seda tõusuga hetke oli ligi 800-900 meetrit ühte kokku, mis võis tunduda kui terve igavik. Kuskil lõpu poole tuli ette ka rinnus pistmist, mille vastu Tšerepannikov soovitas enne starti sisse võtta kaks Nospad, seda siis kui tead, et sul võib neid raskusi rajal tulla. Olen järgmisel jooksul targem ja arvestan selle teadmisega. Sellega seoses, rajale ma endaga juua kaasa ei võtnud. Tarbisin kuuma ilma tõttu vedeliku enne starti ja endaga kaasa võtsin rajale ühe energiageeli.

Vahetult enne tippu jõudmist oli raja servas mind ergutamas Jooksupartneri treener Margus Pirksaar, kes tundis mu hoolimata trennis käimata ära. 🙂

Kilomeetrit omas elemendis

Kilomeetrit omas elemendis

Keskmiseks tempoks kujunes 5:37, kõige aeglasem oli just se sama 6-7 km vaheline mäkketõus, kus ajaks kujunesid vastavalt 5:53 ja 6:09.

Lõpuprotokolli läks aeg 58:45,5 kuid puhas netoaeg oli 58:23,6.

Endiselt jalgadel..

Endiselt jalgadel.. Foto: Mare Mändla

Järgmine võistlus on taas Järvejooksude sarjas, kui tiir tehakse peale Saadjärvele (17,5km) ja ole sa tänatud Urmo Raiend, et organiseerid meile taas transpordi ja pakud üht igati head Eesti jooksusarja, kus osalenud. 🙂

Foto: Mare Mändla

Foto: Mare Mändla

Advertisements

Pool Linnadejooksu sarjast

Eesti Linnadejooksu sari jõudis poolele distantsile oma jooksude arvuga. Tartu, Rapla ja Narva on nüüd tehtud, kuid Pärnu, Tallinn ja Paide-Türi on veel ees ootamas. Narva Energiajooks oma 21,1km pikkuse distantsiga kuulub sarjas kuldraja arvestuse valikusse.

Istesse tõusud

Istesse tõusud

Selleks distantsiks ettevalmistumine on läinud ligadi-logadi üle käbide ja kändude ehk teisisõnu trenni viimastel nädalatel pole teha jõudnud. Ainsateks pingutusteks on jäänud need nädalalõpudel toimuvad võistlused ja ei enamat. Aga kui tegelikult ikka täitsa aus olla, siis jooksmisi jah ei ole teinud, kuid end liigutanud olen küll. Juba 17 päeva olen järjest teinud igapäev 30 kõhulihast. Ja nii on minna veel 13. Ehk teisisõnu osalen Sparta jooksusarja 30ne päeva treeninguprogrammis, kus igal päeval tuleb 30 kõhulihast teha. Ettenähtud kavas tuleb neid teha istuli tõustes, seega inglisekeeli “sit ups”.

Eelmises postituse järel, mille avaldasin ligi 10 tundi enne Narva jooksu starti. Selle järele jäänud aja sees jõudsin poole silmaga ära vaadata Brasiilias toimuva jalgpalli maailmameistrivõistluste kohtumise Inglismaa ja Itaalia vahel ainult esimese poolaja, sest peale seda asusin und nautima mõne tunni jagu. Und nautisin 4-5 tundi, sest äratus oli seatud mul kella 5ks hommikul. Nii jõudsin üles soojendada ahjus eilse pasta, võistlusdress selga tõmmata ja SiS energiajook valmis segada. Söömise ja ettevalmistuse ajal jälgisin teleri vahendusel Elevandiluuranniku 2:1 võidumängu teist poolaega Jaapani üle.

Nii kummaline kui se ka poleks, siis und mul polnud ja seda ei tulnud mul ka siis, kui 7:15 hommikul hakkasin Tallinna bussijaamast LuxExpressiga Narva suunas sõitma. Nõnda vaatasin bussisõidu ajal ekraani pealt filmi “Kääbik” või “Hobbit”, kuidas kellegil parem seda nimetada.

Narva jõudsin täpselt 10:30 ja bussilt astudes suundusin otsejoones stardinumbri järgi. Ma ei tea kuidas või miks, aga arvasin vähemalt viimased kaks nädalat, et stardiaeg on täpselt kell 12:00. Paraku juhtus aga nii, et kui kell oli 10:55, siis kuulsin kõlarite vahendusel, et 5 minuti pärast on poolmaratoonarite teele saatmine. Nõndaks jäi mul igasugune suurem ettevalmistus soojenduse näol tegemata.

Pagasi koos riietega jätsin Jooksupartneri telki, kust endaga teele kaasa haarasin telefonikoti käele kinnitamiseks, juhtmevabad kõrvaklapid, SiS joogipudeli koos valmis segatud energiajoogiga ning vöö selle kandmiseks koos 4x energiageeliga. See peale seadsin sammud sörkides kohe stardikoridori suunas. Enda numbrile vastavat väravat ma otsima ei hakanud, vaid jäin kohe viimase 10-20ne jooksja hulka ja sättisin paika telefonis olevad rakendused Endomondo ja Nike plussi. Mõlemad läksid tööle ligi paarkümmend sekundit enne starti. Seejärel hakkasin pingutama vööle paigaldatud joogipudel hoidjad, mille(de)ga on mul alati probleeme olnud.

Peale stardipauku võtsin alul sisse küll rahuliku tempo, kus tuli jooksmise ajal vööd endiselt kohendada. Aga juba peale 500 meetri läbimist sai sisse võetud juba tempo, millega läbisin eelmised kaks jooksuvõistlust. Vahepeal sibasin mööda SEB Tallinna Maratoni projektis osalevast Triinust, Annikast ja Gerlyst, seda kas ka Jaanast, ei tea. Ei märganud teda päev varem stardiprotokollis ega ka jooksurajal. Finishisse ta siiski jõudis. 🙂

Nii umbes kümme meetrit enne või pärast esimese kilomeetri läbimist kukkus vööst välja SiS joogipudel koos selles olnud joogiga ja nii õnnetult, et täpselt korgi peale. Korgi see osa, kus jooki sisse manustatakse oli pea, et olematu ehk suunaga pudeli sissepoole. Üritasin seda küll kätte saada, kuid tulutult ja nii heitsin selle tee serva, sest juua sellest näis võimatu olevat. Sellist laia korki ju maha keerama ei hakka jooksu ajal.

Arvestasin sellega, et kaasas mul 2x Go energia- ja 2x Go kofeiinigeeli, mida tarbida iga 5km tagant, teadmata kus asuvad teeninduspunktid, et pisutki vedeliku tarbida. Esimene punkt neist osutus nii umbkaudu 6-6,5km peale ja tuleb tunnistada, et õnnestus väga hästi haarata ka teeninduspunktis olnud abilise käte vahelt joogitops kas vee või spordijoogiga haarata. Jõin rahulikult hoides seda tempot, millega jooksin. Teadlikult tempot ei langetanud nii nagu seda juhtus Raplas, vaid lippasin edasi. Nii mõnegi teeninduspunkti järel võis näha, et kõige kaugem joogitops raja servas kuulus mulle. Mitte et ma sellega mingile medalile pretendeeriks aga lihtsalt kuidagi kujunes nii välja, et jõin topsist väikeste sõõmudega ja nii jäi seda jooki tiba kauemaks topsi. Ning soov pooltäis topsi minema visata mul ka ei olnud.

Telefonis töödanud rakendused pidasid vastu pisut alla poole distantsi ehk kümnenda kilomeetrini. GPS signaal lihtsalt kadus ära, seda juhtus ka paaril korral linnas sees esimese ja teise kilomeetri vahel. Senimaani püsisin tempos jooksuga läbides kilomeetreid ajaga 4:58-4:59.

Umbes täpselt kaheksanda ja üheksanda kilomeetri vahel jooksis mulle vastu maratoni projektis osalev Moonika, kellele plaksutasin kiire jooksu eest nii nagu ka projektis teistele osalenutele ja liidritele rajal. Ning sel hetkel kui olin läbinud 11km punkti helistas mulle mu kallis kihlatu, Gerda. Kes uuris kas hakkan juba startima, kuna oli mu käest kuulnud korduvalt, et stardiaeg on kell 12. Oli aga suur üllatus ka talle, kui kuulis, et juba jooksen ja üle poole distantsist läbinud ja ilmselt lõpetan varem, kui olime arvestanud.

Aja kohta edaspidi rajal mul puudus täpsem ülevaade. Nii palju sain teada, et kaasa võetud silikoonist käepaela ajagraafikuga 1:50, olen graafikus ja pisut ka sellest ees. Teisel käel olevalt Nike Fuelbandi pealt sain ainult kellaaega näha ja selle järgi oletada, et finishisse jõudmise aeg oli kuskil ühe tunni ja neljakümnekuue minuti kanti.

Hiljem selgus, et se aeg oli 1:46:51. Seega, kui ennustasin eelmise kahe jooksu pealt, et aeg tuleb 1:30-1:45 kanti, siis läks üsna täpselt. Arvestame seda, et minu arvutus põhines tegelikult ainult 20ne kilomeetri, mitte 21,1-e kilomeetriga.

Vaheajad iga 5km tagant (positsioon):

25:53 (451) 5km

50:01 (444) 10km

1:15:43 (425) 15km

1:41:06 (387) 20km

1:46:51 (404) 21,1km

 

Seda ligi 12 minutilise senise poolmaratoni rekordi aja parandamist kommenteeris kõikse paremini Valdo Jahilo, kelle sõnul võiksin selliste ajaparanduse hüpetega edaspidi olla varsti Rio OMi kandidaat nr 1.

Kurva lõpuga pulsikellale asendust otsides

Rooma maraton on ammu edukalt läbi, kuid selle kohast postitust minu poolt pole siia endiselt veel laekunud. Ei juhtu seda ka nüüd, vaid ootan kuniks ajakiri poeletile jõuab, et siis kirja panna see, mis jäi artiklist välja.

Pühapäevaselt märgtreening koos väikese kevadekuulutajaga :)

Pühapäevane märgtreening koos väikese kevadekuulutajaga 🙂

Üks mis ajakirjast ilmselt välja jääb on lugu mind hästi teeninud Nike+ GPS SportWatch pulsikellast. Nimelt ligi kuu enne Rooma reisi käis kell rihma pideva kulumise tõttu vahetuses. Tänaseks on teada, et se vahetus ei toimund kõige valutumalt. Nimelt, kui seni oli kell veekindel ja kannatas ujumist kuni 50m sügaval, siis nüüd andis oma hinge maratonirajal vihmale. Selle tõestuseks olid niiskuse ja udu jäljed klaasi all, peale jooksu. Nii palju oli kellast siiski kasu, et enamus teekonnast pidas ilusti vastu ja hoidis mind rekordi graafikus. Nii umbes 30km juures sain kella vaadates aru, et mul ligi veerandtunnine aja varu. Paraku juhtus aga nii, et distantsi viimases tunnelis 2,5km enne lõppu viskas kell pildi taskusse. Peale seda võtsin sammud edasi pisut kergemalt et pulsiga ka üle ei pingutaks. Nõnda langes tempo märgatavalt. Lõpp hea – kõik hea, nähes finishis kellal tiksumas aega 4 tundi ja 27 minutit, olin õnnelik saavutatu üle. Soov oli joosta maraton alla 4 tunni ja 30 minuti, mis sai ilusti täidetud. Lõpuprotokolli läks aeg 4:27:19 ehk täpselt veerand-tundi. Selles hädas pöördusin Adidase esinduse ja iSport kaupluse ühe juhi ehk klassivenna Indreku poole sooviga Adidase poolt hiljaaegu välja tulnud jooksukella SmartRun proovida. Kell ise tuleb müügile alles maikuus ja hinnaks sellel ligi 400€ eurot. Lisaks minu nädalasele testimisele, testivad ja kasutavad seda hetkel ka meie esimaratoonarid Roman Fosti (pildil) ja kolmikõed Luiged.

Roman Fosti Selver Linnajooksude pressikonverentsil

Roman Fosti Selver Linnajooksude pressikonverentsil

Adidas SmartRun Roman Fosti käel

Adidas SmartRun Roman Fosti käel

Kella tutvustus oli paljulubav: pulsimõõtmine otse randmelt ehk ära on kaotatud rindkere ümber käiv rihm; puutetundlik ekraan; üks nupp, millega saab lihtsalt ja kerge vaevaga kella sisse või välja lülitada, sammuti ka ringiaegu; netis saab koostada ja valida omale sobiv treeningplaan, mille saab kella laadida ja seejärel häälkäsklusi kuuldes järgida juhiseid; sisse on ehitatud 3GB vabamälu muusika jaoks; siise on ehitatud modem wifi võrgu kasutamiseks, et alla laadida treeningplaanid ja tulemused pärast nende sooritust üles laadida; sammuti on sisse ehitatud Bluetooth tugi, et kuulata treeningu ajal muusikat või treeningu juhiseid; mööda ei pääse ka GPS toest, mis mõõdab nii distantsi pikkust, kilomeetrite aegu ja ka samme. Küsisin igaks juhuks kellaga koos ka jalanõu külge kinnitatavat kiipi, nagu Nike+ toodete puhul tuleb kaasa ja saab jalanõu talla sisse asetada, et samme ja läbitavat distantsi täpsemalt jälgida. Paraku se eksemplar, mille sain oli mõeldud iPhone’ga ühendamiseks ja kellaga seda siduda ei õnnestu. Kella jaoks sobiv mudel peab olema Bluetooth toega.

SmartRun ja mycell komplektid

SmartRun ja mycell komplektid

Enda kätte sain täiesti uue mudeli, akugi oli kellal veel tühi. Karbist leidsin lühikese USB minijuhtme, mis sobib ideaalselt ka minu Android toega Samsungi S3 telefoni ja sinihamba toel töötava Jabra Sport kõrvaklappidega. Sammuti oli kaasas ka adapter, mille ühendatakse USB juhtme abil kella külge. Arvutiga ühendades laadis kellaaku umbes kahe tunniga täis, sama ühenduse kaudu sai ka mp3 failid ära laetud. Karbist jätsin välja võtmata kasutusjuhendid, sest need olin juba varasemalt oma arvutisse internetist soetanud.

Mini USB ja laadimisadapter

Mini USB ja laadimisadapter

Ühesõnaga enne kui kella kasutama hakata, tuleks Adidase micoach lehel end kasutajaks registreerida ja seejärel kella tööle pannes tuleb sisestada sama kasutajanimi ja parool. Seejärel saab hakata valima omale sobivat treeningplaani vastavalt oma eesmärkidele. Siin meeldis mulle see, et kui valisin omale ka ÜKE kava, siis kõiki harjutusi näidati mulle kella ekraanilt. Ära oli toodud ka korduste arv.

ÜKE ehk üld kehaline ettevalmistus

ÜKE ehk üld kehaline ettevalmistus

Maratoni jaoks valisin omale programmi lähtudes eelseisvat kalendrit, kus järgmine võistlus on mu kalli isa sünnipäeval ehk 18. mail. Ära määrasin ka päevad, mil võiksin treeningutega tegeleda ja seejärel programm ise määras, et pikemad otsad peaksid jääma pühapäevastele päevadele, kuna maraton ka siis toimub. Kuna nädala esimestel päevadel tegelesin rohkem kõndimise ja vabatreeningu jooksmistega, kus puudus juhendamine, siis piirdusin peamiselt ainult pulsi jälgimisega. Oli ju teisipäeval Jooksupartneriga üks ÜKE treening Nõmme metsas ja nõnda sai kellaga pikad treeningud just nädalalõpus tehtud. Need treeningud olid peamiselt üles ehitatud puhtalt pulsi jälgimisele. Laupäeval tuli kokku joosta 45minutit ja pühapäeval 3 tundi ja 20 minutit, milles mõlema jooksu esimesed 10 ja viimased 10 minutit tuli joosta sinises pulsitsoonis ehk 130-140 lööki minutis, ülejäänud teekond oli ette nähtud aga 141-160 lööki minutis. Kõrvaklappidest ütles üks naishääl kas tuleb tempot tõsta või seda langetada, sammuti ütles ta iga läbitud kilomeetri tagant, mis on hetke tempo, palju aega on kulunud, põletatud kaloreid ja mis on keskmine pulss hetkel. Kellal on ka märkimisväärne kogus negatiivseid omadusi, mis panevad tõsiselt mõtlema mida ja kui palju selle kellaga kasutada. Neist esimene annab tunda kohe, kui kell randmele panna. Nimelt on kella rihm kummist ja hästi sooniv. Kella aga õrnemalt randmele panna ei saa, sest muidu ei mõõda ta pulssi.

Roheline valgus annab märku pulsianduri töötamisest.

Roheline valgus annab märku pulsianduri töötamisest.

Teisena tuleb kella kasutada parema käe peal, seda siis, kui seod kella sinihamba toel töötava kõrvaklappidega, et treeningu ajal kuulata kas muusikat või juhiseid. Võibolla mõne teise kõrvaklapiga, kus juhtmevabadus ei ole sisse ehitatud parema kõrva jaoks, töötab paremini se ühendus. Aga nõnda ka paremal käel kella kandmine on väga harjumatu ja lisaks se kuulde ühendus pole ka kõige parem. Katkendlikud pausid tulevad ka siin sisse. Üheks suurimaks miinuseks on aga pikkade treeningute tegemine, eriti kui seda tahta teha juhendamistega koos. Nimelt ei pea kella aku päris nelja tundi vastu, ka siis, kui oled selle öösel täis laadinud. Jõudsin kodunt 5km joosta muusikat kuulates, kui nägin ekraanilt et akut alla poole järgi. Sedasi oli selge, et 3 tundi ja 20 minutit se kell vastu ei pea. Lülitasin kõrvaklapid välja ja jätkasin jooksmist. Nüüd sain siis igast pulsi liigsest tõusust või langusest teada vibreerides. Kusjuures selleks hetkeks, kui olin jooksnud juba 3 tundi, siis ütles kell, et akut on järgi pisut alla 15%, et oleks aeg jooksmine katki jätta. Punnisin vastu ja tegin lõpuni. Aga koju jõudes tuli kell ka kohe laadima panna. Sellega sai minu jaoks selgeks, et mina kes ma ei jookse maratoni alla 3e tunni ja tahan teha seda muusikat kuulates, pean leidma endale mõne teise tootja, kus aku peab rohkem vastu ka siis kui piirduda ainult pulsi ja GPS signaali jälgimisega. Siin kohal on hea võrdlus, senine Nike+ kell, millel puudus muusika näit, pidas maratoni päeval 5 tundi ilusti vastu ja jäi akut ülegi. Mis sest, et ajaliselt pikim jooks on olnud 4 tundi ja 49 minutit. Seda aega aga uus Adidas välja ei anna, kui kõiki tema võimalusi korraga kasutada. Vähe sellest Adidase SmartRun ei ole ka veekindel, seda just sel samal põhjusel, et pulsi mõõdetakse sensorite abil otse randmelt. Temaga võib pesta nõusid ja käia kiirelt dushi all, kuid reaalselt ujumas temaga käia ei või. Või siis võib aga seda omal vastutusel ja kaotades ära igasuguse garantii. Lõpetuseks julgen kella soovitada neile, kes ei tegele pikamaajooksuga, kus treeningud venivad mitme tunni pikkuseks. Alles spordiga alustajatele on se aga parim seade, mis hetkel olen näinud. Saad ju otse ekraanilt jälgida, millist harjutust parajasti tegema pead ja kui ühe korraga aru ei saanud, võid videojuhisel lasta end korrata just nii mitu korda, kui vajalikuks pead. Lisaks veel motiveerivad sõnumid treeningute keskel ja siis veel teadmised, kas tõsta või langetada tempot, seda vastavalt sinu pulssi jälgides.

Pilt nagu lubab joosta mõlemaga, kuid reaalselt töötas neist ainult üks.

Pilt nagu lubab joosta mõlemaga, kuid reaalselt töötas neist ainult üks.

Kell on hetkeks võtnud arvuti abil korraks pildi ette ja kasutada sai teda puhtalt kui stopperit. GPS signaali ja pulssi ekraanile ta ei kuvanud. Mina jään aga ootama veel pisut, sest kuuldused räägivad, et Nike peaks oma uue plus toega GPS kella tooma välja selle aasta esimese poole sees ja seda poolt pole enam palju järgi. Eks siis selgub, kas võtta uus kell või tellida juba olnud mudel uues kuues.

Esimene maraton.. :)

Elu esimeseks maratoniks valmistumine on läinud üle kivide ja kändude. Aja nappuse tõttu jäi viimaseks treeninguks nädal varem toimunud 2 silla jooks. Ainus mida teha kuidagi veel jõudsin, oli Xboxi kineckti peal mängida treening simulaatorit Your Shape: Fitness Evolved 2012. Valisin mängud, mis on suunatud jalgadele, varieerudes ka käte kasutust ja ikka korralikult võttis läbi + paari saja kalori põletamist….

Kogu nädala üritasin nii palju kui võimalik süüa ainult pastatoitusid kanalihaga. Sellele lisas veel juurde asjaolu, et nädala alguses oli üks töö ots, kus käisin Talleggi tapamajas pilte tegemas ja sealt ära tulles sain suure koti täie erinevaid kanaliha tooteid kaasa. 🙂

Nädala keskel sai ostetud veel lisaks ka mahlapress koju, et tähistada kolme aaste möödumist esimesest kirjavahetusest kalli musu Gerdaga. Tähtpäev oli meil küll maratoni päeval, kuid isu ja mõte tekkis varem mahla tegemisele ja nõnda üllatasin pisut ette ära… 🙂 Kui varem linnas käies jõime väga palju Boost mahla jooke, siis nüüd sama raha eest ostame kotiga koju puuvilju ja teeme joogi kodus ise valmis ja jääb ülegi… 🙂 Igati tervislik toitumine enne maratoni oli garanteeritud..

Maratonile ostsin kaasa mõned SIS geelid, ja Hawaist sain ka energia geeli sisaldavad kummikommid, kus kogu kommi koostis on üks paras energiapomm… ning meisterdasin valmis ka SIS energiajoogi endale rajale kaasa. Vööl sai ära täidetud kõik neli pudelit, lisaks tegin ühe joogi veel varuks pooleliitrisesse pudelisse, et oleks pärast finišheerimist kotist kohe võtta.

Kaasa pakkisin endale lisaks homikul selga pandud võistlusriietusele, leikoplaastrirulli, millega katsin kinni oma rinnanibud, vaseliinipurgi, et vähendada kaenla all sooladest tekkivaid hõõrdumisi. Need kõik mõjusid ideaalselt, nii nagu varem olin teada saanud ja sellest ka oma eelmisesse postitusse sisestasin.

Õhtul kui asjad olid kõik kokku pakitud, sai peale pesus käiku voodisse ronitud kella 10ne paiku õhtul ja tuli ootama jääda homikul kella kuueks seatud äratuskella. Õnneks möödus kogu öö rahulikult ja uni oli magus, ilma vahepealsete ärkamisteta.

Sellise suhtumise ja unega teadsin, et kui uni on hea ja üles ei ärka, küll siis järelikult olen ka ilma pingteta täiesti valmis jooksma maratoni ja selle lõpetama. 🙂

Peale kella kuuest äratust tegin omale kaks kihilist võileiba paprikavorsti, juustu, lehtsalati ja hapuurgiga, kõrvale jõin tassi 3in1 stong Nescafe kohvi. Peale seda ajasin Gerda ka üles, et saaks mulle mõne aja pärast järgi tulla ning seadsin oma sammud trolli peale.

Kohale jõudes, enne riietusruumi minekut tühjendasin põie ära ja see järel asusin juba paika sättima teatud asju. Rinnanibud said kinni plaasterdatud, kaenla alused ja reie siseküljed said ära vasellinistatud. Kuidagi imelik ja uudne kogemus oli pista sõrmed vaseliinipurki… 😀 peale seda sättisin paika stardinumbri, milleks oli 1361, paigaldasin veel pulssivöö, tõmbasin selga dressipluusi ja mütsi pähe. Taskusse jätsin paki kuivatatud mustikatega.

Kohe kui olin riietumisega valmis, ka joogivöö paigas, viisin üleliigsed asjad ära pagasihoidu. Kokkulepitult lubas dressipluusi Gerda endale stardieel kotti võtta. See järel tegin mõned sajad meetrid kere soojaks jooksmist ja venitamisi Kaarli puiesteel.

Mõnd aega hiljem jalutasin aga peaväljakule, erinevatest telkidest mööda. Ja siis kohtasin Viljarit, kes oli teel riietuma, et siis tulla tagasi stardikoridori. Soovisime teineteisele veel kerget jalga ja läksime oma suunas.

Mina jalutasin Gerdale vastu, kes siis enne stardikoridori sisenemist minust ka pildi tegi, et saaksin kõikide tuttavatega seda facebookis jagada. 🙂

Peale stardipaugu kõlamist, jooksin mõned kümned meetrid lootes, et tuleb stardijoon, kus saab aja käima panna, kuid siis taipasin, et seda pole ja panin aja varem tööle.

Mõned meetrid pärast maratoni starti.

Esimesed kilomeetrid möödusid vaikselt sujuvas tempos. Lähendes esimesele joogipunktile, võtsin lonksu vöö pealt ja jooksin rahulikult edasi, kohe hakkas silma ka Artjom F., kellega olin eelmise kahe jooksuga sõbraks saanud. Leidsime, et peame kuhugi seltskonda sulanduma, et merelt tuleva tuule eest peituda. Õnneks ei võtnud me sellist tempot nagu Pärnus 2 silla jooksul.

Liikusime ühise rakendina vähemalt 6 km koos, peale mida läks Artjom siiski oma teed. Samal ajal püüdsin kuidagi imekombel ees olnud Viljari kinni ja jätkasin temaga oma teed. Vahetult enne 10km tagasi pööret Viimsis, nägin Artjomi ja siis paistis tema selja taga tempomeister ajaga 4:15. Selle nägemine ehmatas mind pisut, kas tõesti jooksen nii kiires tempos, ei taha hästi uskuda. Igal juhul jätkasin teekonda, vahepealsetes joogipunktides haarasin kaasa tüki banaani ja valasin vööl olevat vedelikku peale. 10’da km kandis tahtsin geeli süüa, kuid siis pudenesid need korraga taskust välja, 2 neist suutsime Viljariga päästa, kuid üks jäi juba pisut kaugemale maha. Enne järgmist joogipunkti läks Viljar metsa alla end kergendama ja rohkem ma teda enam ei näinud.

Linna tagasi jõudes möödusin ühest vaesest mehest, kes oli maratonile tulles pannud selga omale Estonia teatri kostüümilaenutusest võetud piraadi-kapteni kostüüm. Tegemist oli raadio-teletähe Madis Millingu venna Tõnis Millinguga. Hiljem lõpuprotokolli uurides selgus, et tegi oma ühe ringi ära ja katkestas seejärel.

Teisele ringile minnes oli Draamateatri kõrvale ergutama tulnud Gerda koos ühe oma parima sõbranna Kerliga. Igal juhul oli tore neid näha.. 🙂 Postimaja juures nägin Viljarit, kes hoidis ühes käes oma särginumbrit ja teises telefoni, kuna rääkis kellegagi samal ajal. Viipasime veel teineteisele ja jooksin edasi. Hiljem ütles, et hiljaaegu opereeritud jalg andis nii hirmsalt valu, et ei saanud enam kuidagi edasi joosta ja pidi katkestama. 😦

Edasi jooksin ligi 4km üksinda, vahelduva eduga olin kellegi tuules. Kõik ees olnud kurvid võtsin sirgeks, et maa lühem oleks. Esimesel ringil seda päris hästi teha ei õnnestunud, sest mingi noor tüüp ujus külje alla ja tahtis minuga ühes tempos liikuda. Igal juhul pidin temast lahti saama, võtsin korraks tempo välja, läksin teise külje peale ja tõstsin tempot. Selline oli ootamatu käik tema jaoks.

Uuel ringil Piritale liikudes püüdis mind kinni endise poliitiku tempomeister Meelis Atonen oma gruppiga. Nende ajaks oli teha jooks alla 4:30. Jooksin nendega koos vähemalt 6 km, kuid Viimsist tagasi tulles läksid nad siiski oma teed edasi.

Peaaegu kogu teise ringi tegid mulle tallad valu, seda valu teadsin karta, se tuli hõõrdumisest ja villide tekkest ja nõnda selgus ka pärast jooksu.

Vahepeal jõudsin oma jooksuga Shnelli tiigi äärde, kus tervitasin raja servas olnud Kanal2 reporteri kaamerameest nagu oleks iga teine tööpäev, mil märkame ja tervitame ja jooksin edasi.

Meritoni hotelli juures hakkasin tempot tõstma, sealt vist oli ka ligi 500 meetrit lõpuni. Kummaliselt kerge oli üles mäkke joosta ja samal ajal tempot tõsta. Stardi koridoris rippus kell ajaga 4:42… ja tiksus sekundeid edasi, enne veel kui ületasin lõpu mati, andis päevajuht Riho Järveläinen teada ka kõigile kohal olijatele, et olen maratoni lõpetamas…

Lõpuks sain kätte medali, lülitasin välja oma kella, pandi selga mingi valge kile ja jalutasin kuidagi moodi vee ja snickersi järele. Läksin venitasin end üks jagu, vahetasin riided, käisin söömas ja lasin massaashi teha jalgadele.

Kahjuks olin aga Gerda täiesti ära unustanud, eriti tähtsal päeval ja pärast kui koju jõudsin, pesemas ära olin käinud, siis tõin poest lilled ja jäätist.

Täna on põlved pisut valusad, kuid Arthrostop on taastanud liigeste valu ja suudan kuidagi juba kõndida ning villid on kõik ära plaasterdatud Compeed plaastritega.

Igal juhul tänan kõiki, kes raja ääres ergutasid, head teed soovisid ja meeles pidasid, suurimad tänud aga Gerdale, kelleta päris kõike üksi ära ei tee! :M

Ahjaa, minu esimese maratoni ajaks tuli 4 tundi 42 minutit ja 19 sekundit, kas pole mitte tore. Soov oli lõpetada ja võimalusel alla 5 tunni teha… 🙂

Hea on teada, et olen ära jooksnud terve Maratoni… 🙂

Maratoniks vajalik varustus…

Maratoniks valmistusin all oleva kirjutise põhjal. Selle koostasid Nike Running Clubi jooksutreeningute korraldajad Margus Pirksaar ja Einar Kaigas, kelle maratoniks valmistumise trennis olen paaril korral kevade poole käinud. Loodetavasti nad ei pahanda, kui selle jooksupartner.ee lehelt siia kopeerin.

—-

Et maratoni jooksmine sujuks, oleks hea kui kõik asjad ka eelnevalt sujuksid sh maratoni hommikul. On oluline, et kodu uksest välja minnes ei kummitaks mõte „kas kõik asjad said ikka kaasa“. Seepärast pane asjad valmis juba eelneval õhtul! Aga millised asjad on vajalikud?

Kõigepealt võistlusvarustus:
– Jooksusussid. Need on kõige tähtsamad asjad. Oluline on see, et Sa ei läheks rajale uute sussidega! Hea oleks, kui Sa oma viimase pikema trenni ja lisaks ka oma viimased tempotrennid nendega tegid.
– Sokid. Need on sama tähtsad kui jooksusussid. Rajale ei minda uute sokidega, vaid juba trennis ära proovitud sokkidega. Soovitame isegi kasutada sokki, mida Sa oma viimases trennis enne maratoni kasutasid (ilma pesemata).
– Võistlusriietus. Jällegi oluline, et oled sellega eelnevalt jooksnud (isegi võistelnud).
– Tehniline varustus. Leikoplaaster – kasutatakse rinnanibude kinni katmiseks, sest märg särk või topp võib rinnanibud ära hõõruda. Vaseliin – kaenlaalused ja reie siseküljed kergelt sisse määrida, sest sinna kogunevad higistatavad soolad ning hõõrudes võivad nad pärast lõpetamist päris hellad olla. Kaasas võiks olla igaksjuhuks ka varu haaknõelad ning pehmendusega plaastrid. Paha ei tee, kui olete varunud kaasa ka endale pudeli vett – selle võite kaasa haarata ka stardikoridori, juhuks kui soov suud loputada või kerget janu tunnet kustutada. Et rajal ühtlast tempot hoida, olgu kell käe peal 🙂 .
– Lisavarustusena võiksid valmis panna enda jaoks prillid, nokamütsi. Siin on küsimus, kuidas keegi millist asja on harjunud kasutama. Päikeselise ilmaga soovitame kasutada valget nokamütsi. Sama kehtib käsivarre soojendajate kohta.

Võistluspäeva hommikune riietus ei pea kindlasti olema väga paks – vali riitus vastavalt temperatuurile. Riietus nii nagu Sa oled harjunud soojendust tegema. Küll on vaja tähelepanu pöörata maratoni järgsele kaasa võetavale riietusele. Peale finisheerimist on oluline just võimalikult kiirelt selga saada kuiv ja sooja hoidev riietus! Esmatähtis on kuiv särk! Riietus peale finisheerimist võiks olla paksemat sorti, sest rajal ära antud energia tõttu võib finisheerides hakata päris jahe ning siis on hea kotist võtta paksemat sorti fliis ja kilekas. Sama kehtib ka alakeha osas. Dressipüks on mugavaim viis peale maratoni riietumiseks, kuid see võiks olla natuke paksem. Samuti võiks kaasas olla kuivad sokid ja kuivatamiseks väike käterätik. Samuti võta kaasa natuke paksem müts, sest energeetiliselt on pea väga oluline koht energia hoidmiseks, säästmiseks ja nii on väiksem võimalus haigestumiseks.
Juttu kokkuvõtteks tekkis järgmine list:
– võistlussussid
– võistlussokid
– võistlusriietus + vajadusel käsivarre soojendajad
– võistlusmüts
– kell
– prillid
– kindad
– vaseliin
– plaastrid
– varu haaknõelad numbri kinnitamiseks
– võistuseelne jook (vesi)
– soojendusdress (läheb võistluspäeva hommikul selga)
– võistlusjärgne kuiv särk (soovitatavalt pika varukaga soojem särk)
– võistlusjärgne soe dress + fliis (võiks olla eraldi kotis kaasas lisaks soojendusdressile)
– paksem müts + kindad
– vahetussokid
– võistlusjärgne jook
– käterätik

Sinuga jooksurajal!
Jooksupartneri meeskond