Arhiiv

Linnadejooks vol.3 sai lõpu

Olin Delfi koosseisus registreeritud oktoobri esimesel laupäeval toimuvale Tartu Linnamaratoni poolmaratoni starti. Paraku seal mitte osalemises jõudsin selgusele alles eelmisel ja üle-eelmisel päeval. Nimelt olin end varem pisut ära külmetanud ning otsustasin, et sel korral jääb se minu jaoks ära, sest pidasin tähtsamaks tervise hoidmist ja kindla peale Linnadejooksu sarja lõpetamist.

Viimane Linnadejooksu sarja etapp toimus kohe päev pärast Tartu Linnamaratoni. Jooksule läksin taas vastu ainult geelidega ehk ilma joogivööta, seda nii nagu olen teinud alates pärast juunikuus toimunud Narva Energiajooksu poolmaratoni, kus distantsi esimestel kilomeetritel kukutasin vöö pealt pudeli korgiga vastu asfalti ja kasutuskõlbmatuks se kork ja pudel muutusid. Tänu sellele oli algus tavapäraselt Paide-Türi trassile kergem ja lihtsam joosta.

Foto: Mallor Malmre/CEP Eesti

Foto: Mallor Malmre/CEP Eesti

Kummaline oli see, et kui terve se teekond ühest linnast teise vaba ainult jooksjatele, siis Paidest väljumise järel jooksid enamus rajal olnutest sõidutee paremas servas. Ka siis olid nad seal, kui teekonna jooksul osutus se jääma väliskurvi ja tegema teekonna pikemaks. Isiklikult läbisin tee siiski vasakus servas ja tegin tänu sellele kõik kurvid sirgeks. Viimasel paaril kilomeetril tõstsin tempo suhteliselt maksimumi lähedaseks ning lõpetasin võistluse seni parima ajaga 1:06:9,7 ümardatult aga 1:06:10.

Selle jooksuga saan nüüd lõplikult joone alla tõmmata kolmandale Eesti Linnadejooksu hooajale.

Linnajooksud:         2012    vs.   2013  vs. 2014:

Tartu 10km:             55:30           54:02              54:30

Rapla 10km:                                                           46:50

Rakvere 21,1km:      2:04:32        1:59:00        1:54:04

Narva 21,1km:         2:02:28        2:06:18         1:46:51

Pärnu 9km:              49:11           46:19               58:07

Tallinn 42,2km:       4:42:19        4:49:46         4:13:26

Paide-Türi 13,6km:  1:13:54       1:10:01          1:06:10

Kokku:                  11:47:54     11:45:26      11:39:58

Osales:                   233 (208)    231 (199)       155 (107)

Kui siin nüüd neid eelmise aasta tulemustega võrrelda, siis aja võitudes on märgata suurt edasiminekut. Siinkohal tuleb veel arvestada teadmisega, et Raplas toimund 10km Selveri jooks oli kavas esmakordselt ja Pärnus jooksin poismeestepeo järel täieliku pohmakaga. Ning ikkagi on lõppaeg parem, kui oli varem.

Seda kui palju erinevates jooksusarjades järgmisel aastal võistlen. Kas nende hulgas võib olla neljandat korda Linnadejooksu sari ja teist korda Järvejooksude sari või mõni muu? Sellest ja teistest plaanidest saab teada juba uutes blogipostitustes.

Eesti esimene kottpimedas ööjooks ning lõpp järveäärsete ringidega..

Peale Saadjärve tuli paari nädalase pausi järel kaua oodatud Rakvere Ööjooks, mida sel korral võis tõesti ööjooksuks pidada. Toimus se nüüd ju augustis, kui ööd on pimedamad.

oodates bussi..

oodates bussi..

Enne võistluse toimumist uurisin veebist rajavalgustuse kohta ja nagu selgus feisbuugis ringi kolades, siis korraldaja otsis inimesi, kes oleksid valmis autotuledega jooksjatele teed näitama. Ühtekokku jäi katmata ligi 1,5km pikkust maad. Seda küll mitmes jupis, kuid ikkagi oli seda päris palju. Selles teadmises võtsin endaga kaasa vilkuva helkur-käepaela ja pealambi. Üks siis seljataga liikuvate sõidukite ja jooksjate jaoks ning teine enda ees oleva tee valgustamiseks. Tuleb tunnistada, et tegin õige otsuse, kui need kaasa võtsin. Oli neis pimedates lõikudes üsna suur seltskond minu ümber. 🙂 Kuulduste järgi oli ka neid jooksjaid kes kehva valgustuse ja nõrkade raja julgestajate abita eksisid teel ja said seetõttu disklahvi. Hea, et kedagi alla ei aetud.

Ainus pilt kus mind sel rajal näha...nõnda pime oli väljas :D

Ainus pilt kus mind sel rajal näha…nõnda pime oli väljas 😀

Päev algas vihmaselt ja seda tuli ka Rakveres, kui hotelli läksime ja seal oldud aja jooksul sain stardimaterjalidel järgi käidud. Üks suur nõmedus ja tüütus on se ühtne punane särk. oK, jah se võib ju teha toredaks selle, et näe olen nagu teised aga kõigile se ei sobi. Nõnda jätsid pooled meie perest selle jooksu tegemata.

ohutus ennekõike

ohutus ennekõike

Olgugi, et tegin oma parima ööjooksu aja 1:54:04, siis poolmaratoni rekordit sel korral teha ei saanud. Tuli ju pidavalt jälgida teel olevaid auke, et mõnes neist jalgu välja ei väänaks.

————–

Täpselt kaks nädalat hiljem oli plaanides käesoleva hooaja viimane ring ümber järve. Täpsemalt ring ümber Ülemiste järve.

Parimaks transpordiks valisin sel korral jalgrataga starti ja koju tagasi pärast jooksu, et mitte jääda otsima seda ja järgmist peatust ühe või teise bussiliini läbimisel. Väikesed venitused tegin endiselt kõigele vaatamata ära ning ajasin tuttavatega juttu enne starti.

Stardiks sain endale üllatavalt eliitgrupi numbri kuna olin kõikidel teistel selle aastastel järvejooksudel osalenud. Selle teadmisega sokutasin end stardirivi ette otsa, seisin vasakus servas, minu ees veel neli jooksjat. Tänu sellele alustasin jooksmist enda jaoks üsna kiirelt. Telefoni GPS andis mõista, et 1km aeg on kuskil 4 minutit. Reeglina olen minut kuni poolteist aeglasem. Võtsin mõneks ajaks pisut tempos maha, kuid aega mööda siiski võtsin omale tavapärase tempo ning paaril viimasel kasvatasin seda veelgi. Lõpp tulemuseks oli aeg 1:12:22.6.

Foto: Mallor Malmre/CEP

Foto: Mallor Malmre/CEP

Järvejooksude kokkuvõttes võib jääda tulemustega igati rahule, rääkimata siis veel maalilistest vaadetest nii Pühajärve, kui Saadjärve ääres. Kui nüüd allolevaid tulemusi kalkuleerida, siis saaks päris korraliku maratoni aja arvestades, et nii mõnigi nendest etappidest üsna mägine. 🙂

Harku järv (6km): 32:39.4

Pühajärv (10,7km): 58:45.5

Saadjärv (17,5km): 1:49:10.1

Ülemiste järv (14km): 1:12:22.6

——————————————

Kokku (48,2km): 4:32:57.4

Takistusjooksud

2014 Kõva Mehe Jooksu takistus

2014 Kõva Mehe Jooksu takistus

Kõik sai alguse sellest, kui panin end kirja Eestis toimuvale takistusjooksuvõistlusele Kõva Mehe Jooks. Ja natuke aega hiljem jagas Marika üht linki Soomes toimuva analoogse võistluse Tough Viking Finland kohta, mis on oma olemuselt kordades raskem. Tough Viking on oma olemuselt võistlussari Põhjamaa riikides, kus etapid toimuvad lisaks Helsinkile ka Göteborgis ja kahel korral Stockholmi eri piirkondades.

Tough Viking

Tough Vikingi võistlus, kus viimasel takistusel tuleb joosta rippuva juhtmete alt ja külje peal kastavad võistlejaid veekahurid. Korraldajad lubavad 10.000 voldilist surakat.

Sellest ajast peale olen lugenud ja vaadanud palju erinevate takistusjooksu võistluste kohta üle maailma. Ja mida rohkem neid asju vaatan, seda rohkem tahan neil ka osaleda. Nõnda olen otsustanud, et järgmine aasta vahetan nii mõnegi võistluse erinevate takistuste ületamise vastu välja. Seda enam, et Kõva Mehe Jooksu läbimine oli selle kõige eelsoojenduseks.

Viking Race

Põhjamaine Norra pakub Oslos Viikingi Laeva Muuseumi lähistel takistusjooksuvõistlust nimega Viking Race. Siin ootab osalisi ees kahel päeval kaks erinevat rada, üks 5 ja teine 10 kilomeetri pikkuse distantsiga. Vaatamist ja läbi elamist nii rajal, kui selle kõrval.

Strong Viking

Omad viikingid on veel Hollandis, kus toimub Strong Vikingi nimeline taksitsusjooksuvõistlus. Üritused leiavad aset Hollandi idaosas, Saksamaa piiri äärses linnas Nijmegen ja pealinnas Amsterdamis. Viikingitele tehakse seal eraldi võistlusi mudastes, mägistel, vesistel, värvilistel radadel. Nendele lisaks ka kohtumised vennaskondade, raudsete viikingite. Neid kõiki läbides võid kuuluda viikingite leegionisse. Kusjuures Raudse Viikingi jooksul tuleb distantsina läbida tervelt maraton ja siis veel selle aja sees 100 erinevat takistust. See tõotab olla vägev ettevõtmine. 🙂

Legion Run

Viikingite kõrval euroopas tegutsevad leegionärid koos Legion Run jooksuga. Leegionäride ridades saab võistelda Küprosel, Bulgaarias, Ungaris, Indias ja kahel korral Kreekas.

Tough Mudder

Üks tuntumaid ja kasvavamaid takistusjooksusarju maailmas Tough Mudder, kus aastaks 2012 toimusid võistlused juba enam kui 20s erinevas riigis. Mudaseid radu vallutatakse nii Texases, Melbournis, Londonis, Montrealis, Tokyos, Dublinis, Hamburgis kui ka paljudes teistes linnades ja riikides. Omapäraste takistuste hulgas on siin piraadi seiklustest tuttav plangul kõnd, kus tuleb vähemalt viiemeetri kõrguselt platvormilt vette või siis mudasesse vette hüpata. Hüpata tuleb ka vees olevatel takistustel. Nii nimetatkse saarelt-saarele hüppamist, ehk väikselt ruutmeetriselt veele asetatud euroalust meenutavale plaadile. Neid plaadikesi või õhkmadratseid on reas mitmeid.

Spartan Race

Oma olemuselt, kuulub üheks keerukamaks, raskemaks ja kõige atraktiivsemaks ja populaarsust koguvamaks võistlussarjaks sparta sõdalastele mõeldud Spartan Race. Siin on võimalik läbida kolme eri kategooriasse kuuluvat rada. Sprint 5km – 15 takistusega, Super 13km- 20 takistusega ja Beast 20km- 25 takistusega. See on võistlussari, kus tuleb lisaks erinevate asjade ületamisel läbida rada liivakotte tassides, palke vedades, gladiaatoritega võideldes ja oda visates vastu märki. Juhul kui mõne takistuse ületamine osutub sulle keerliseks või sa ei soorita seda perfektselt, siis tuleb sooritada kolmkümmend burbeest ehk eestikeeli kosmonauti. Se on püsti seistes üles hüppega kätekõverdus. Ja neid tuleb teha iga takistuse juures, mis teekonnal jääb raskeks. Lisaks neile kolmele võistlusele on veel raskemad võistlused nagu Ultra Beast, kus läbida tuleb poolmaraton, Hurricane Heat, Hurricane Heat 12 tunnis jooks ja Death Race ehk 24 tunni jooks.

Spartan Race sarja üritused toimuvad USAs, Kanadas, Lõuna-Koreas, Austraalias ja Euroopas.

Strong Race

Kõigele eelpool mainitule toiub Baltikumis veel teinegi takistusjooks Strong Race. Sedakorda siis Lätis, Riia vasaku külje all Jürmalast pisut edasi Tukumsi nimelise maakonnas. 8km pikkuse distantsi jooksul tuleb ületada ühtekokku 33 erinevat inimese loodud ja looduses eksisteerivat takistust.

Kõva Mehe Jooksul osalemisel nägin, et mul jääb üldiselt füüsilisest jõust nii mõnegi takistuse ületamisel pisut vajaka. Aga just tänu Spartan Race näoraamatu komuunis jagatavatele treeningprogrammidele olen juba viimased kaks kuud teinud lisaks jooksutreeningutele ka kerelihastele mõeldud harjutusi. Nende hulgas istulitõusud, plangud, kätekõverdused jne. Sammuti näeb toa nurgas seisev hantel järjest vähem tolmu. Ja kes külas on käinud, se teab, et meil on kodus külmkapi küljele magnetiga asetatud mõned kerelihaste harjutamise juhendid.  🙂

Põnevat lugemist leiab veel lisaks Spartan Race lehele ka Obstacle Racing Media, Mud Run Guide ja Mud and Adventure lehtedelt. Ja väärt nõu saab ka Obstacle Dominatori podcastist kuulata. Nimetatud podcasti veavad kaks tuntud takistusjooksjat Ben Greenfield ja Hunter McIntyre.

Nõnda olen ka otsustanud, et suure tõenäosusega jääb Linnadejooksu sarja läbimine sel aastal viimaseks korraks. Rapla Suurjooksu kehv kvaliteet viib selle sarja oma punktiskaalal pisut alla võrreldes eelmise kahe aastaga. Ja lisaks hooaja lõpus, kui kõik etapid läbitud, siis 100€ väärtuses Mizuno jooksujalanõudes valin just takistusjooksudeks sobilikud trailrun mudeli, et oleks edaspidi kergem radu ületada. Vahest oleks paslik hoopis soetada just takistusjooksudest inspireeritud ja selleks mõeldud Reeboki sussid.

Isiklikult kaalun kõiki neid sarju järgnevatel aastatel läbi teha. Millises järjekorras, seda näitab aeg. Igal juhul nii saaks ka kallis kihlatu Gerda rohkem reisida. Esimese võistluse võiks endale plaani võtta juba käesoleval aastal Tough Viking Finland jooksuga 6. septembril, mil ühtki teist spordisündmust minu plaanides pole. Jah järgmisel päeval on küll Linnadejooksu sarja etapp Pärnus, 2 Silla jooksu ja 9 kilomeetriga. Aga kui juba olen selle mõttesse võtnud, siis võiks ju ära ka proovida. Lisaks ära proovida kui viimaseks takistusjooksuks vallalisena ja siis jääks veel üks maraton läbida nädal hiljem, enne kui sõrmuse sõrme saan.. 🙂

Soome sõiduks mul pileteid leidub, kuid nüüd tuleks veel se kirves osavõtu tasu kuskilt leida. Mine tea ehk on väärt sõpru, kes valmis pisutki toetama ja seda poismehe iga natuke seiklusrikkamalt aitab mööda saata. 🙂

Pool Linnadejooksu sarjast

Eesti Linnadejooksu sari jõudis poolele distantsile oma jooksude arvuga. Tartu, Rapla ja Narva on nüüd tehtud, kuid Pärnu, Tallinn ja Paide-Türi on veel ees ootamas. Narva Energiajooks oma 21,1km pikkuse distantsiga kuulub sarjas kuldraja arvestuse valikusse.

Istesse tõusud

Istesse tõusud

Selleks distantsiks ettevalmistumine on läinud ligadi-logadi üle käbide ja kändude ehk teisisõnu trenni viimastel nädalatel pole teha jõudnud. Ainsateks pingutusteks on jäänud need nädalalõpudel toimuvad võistlused ja ei enamat. Aga kui tegelikult ikka täitsa aus olla, siis jooksmisi jah ei ole teinud, kuid end liigutanud olen küll. Juba 17 päeva olen järjest teinud igapäev 30 kõhulihast. Ja nii on minna veel 13. Ehk teisisõnu osalen Sparta jooksusarja 30ne päeva treeninguprogrammis, kus igal päeval tuleb 30 kõhulihast teha. Ettenähtud kavas tuleb neid teha istuli tõustes, seega inglisekeeli “sit ups”.

Eelmises postituse järel, mille avaldasin ligi 10 tundi enne Narva jooksu starti. Selle järele jäänud aja sees jõudsin poole silmaga ära vaadata Brasiilias toimuva jalgpalli maailmameistrivõistluste kohtumise Inglismaa ja Itaalia vahel ainult esimese poolaja, sest peale seda asusin und nautima mõne tunni jagu. Und nautisin 4-5 tundi, sest äratus oli seatud mul kella 5ks hommikul. Nii jõudsin üles soojendada ahjus eilse pasta, võistlusdress selga tõmmata ja SiS energiajook valmis segada. Söömise ja ettevalmistuse ajal jälgisin teleri vahendusel Elevandiluuranniku 2:1 võidumängu teist poolaega Jaapani üle.

Nii kummaline kui se ka poleks, siis und mul polnud ja seda ei tulnud mul ka siis, kui 7:15 hommikul hakkasin Tallinna bussijaamast LuxExpressiga Narva suunas sõitma. Nõnda vaatasin bussisõidu ajal ekraani pealt filmi “Kääbik” või “Hobbit”, kuidas kellegil parem seda nimetada.

Narva jõudsin täpselt 10:30 ja bussilt astudes suundusin otsejoones stardinumbri järgi. Ma ei tea kuidas või miks, aga arvasin vähemalt viimased kaks nädalat, et stardiaeg on täpselt kell 12:00. Paraku juhtus aga nii, et kui kell oli 10:55, siis kuulsin kõlarite vahendusel, et 5 minuti pärast on poolmaratoonarite teele saatmine. Nõndaks jäi mul igasugune suurem ettevalmistus soojenduse näol tegemata.

Pagasi koos riietega jätsin Jooksupartneri telki, kust endaga teele kaasa haarasin telefonikoti käele kinnitamiseks, juhtmevabad kõrvaklapid, SiS joogipudeli koos valmis segatud energiajoogiga ning vöö selle kandmiseks koos 4x energiageeliga. See peale seadsin sammud sörkides kohe stardikoridori suunas. Enda numbrile vastavat väravat ma otsima ei hakanud, vaid jäin kohe viimase 10-20ne jooksja hulka ja sättisin paika telefonis olevad rakendused Endomondo ja Nike plussi. Mõlemad läksid tööle ligi paarkümmend sekundit enne starti. Seejärel hakkasin pingutama vööle paigaldatud joogipudel hoidjad, mille(de)ga on mul alati probleeme olnud.

Peale stardipauku võtsin alul sisse küll rahuliku tempo, kus tuli jooksmise ajal vööd endiselt kohendada. Aga juba peale 500 meetri läbimist sai sisse võetud juba tempo, millega läbisin eelmised kaks jooksuvõistlust. Vahepeal sibasin mööda SEB Tallinna Maratoni projektis osalevast Triinust, Annikast ja Gerlyst, seda kas ka Jaanast, ei tea. Ei märganud teda päev varem stardiprotokollis ega ka jooksurajal. Finishisse ta siiski jõudis. 🙂

Nii umbes kümme meetrit enne või pärast esimese kilomeetri läbimist kukkus vööst välja SiS joogipudel koos selles olnud joogiga ja nii õnnetult, et täpselt korgi peale. Korgi see osa, kus jooki sisse manustatakse oli pea, et olematu ehk suunaga pudeli sissepoole. Üritasin seda küll kätte saada, kuid tulutult ja nii heitsin selle tee serva, sest juua sellest näis võimatu olevat. Sellist laia korki ju maha keerama ei hakka jooksu ajal.

Arvestasin sellega, et kaasas mul 2x Go energia- ja 2x Go kofeiinigeeli, mida tarbida iga 5km tagant, teadmata kus asuvad teeninduspunktid, et pisutki vedeliku tarbida. Esimene punkt neist osutus nii umbkaudu 6-6,5km peale ja tuleb tunnistada, et õnnestus väga hästi haarata ka teeninduspunktis olnud abilise käte vahelt joogitops kas vee või spordijoogiga haarata. Jõin rahulikult hoides seda tempot, millega jooksin. Teadlikult tempot ei langetanud nii nagu seda juhtus Raplas, vaid lippasin edasi. Nii mõnegi teeninduspunkti järel võis näha, et kõige kaugem joogitops raja servas kuulus mulle. Mitte et ma sellega mingile medalile pretendeeriks aga lihtsalt kuidagi kujunes nii välja, et jõin topsist väikeste sõõmudega ja nii jäi seda jooki tiba kauemaks topsi. Ning soov pooltäis topsi minema visata mul ka ei olnud.

Telefonis töödanud rakendused pidasid vastu pisut alla poole distantsi ehk kümnenda kilomeetrini. GPS signaal lihtsalt kadus ära, seda juhtus ka paaril korral linnas sees esimese ja teise kilomeetri vahel. Senimaani püsisin tempos jooksuga läbides kilomeetreid ajaga 4:58-4:59.

Umbes täpselt kaheksanda ja üheksanda kilomeetri vahel jooksis mulle vastu maratoni projektis osalev Moonika, kellele plaksutasin kiire jooksu eest nii nagu ka projektis teistele osalenutele ja liidritele rajal. Ning sel hetkel kui olin läbinud 11km punkti helistas mulle mu kallis kihlatu, Gerda. Kes uuris kas hakkan juba startima, kuna oli mu käest kuulnud korduvalt, et stardiaeg on kell 12. Oli aga suur üllatus ka talle, kui kuulis, et juba jooksen ja üle poole distantsist läbinud ja ilmselt lõpetan varem, kui olime arvestanud.

Aja kohta edaspidi rajal mul puudus täpsem ülevaade. Nii palju sain teada, et kaasa võetud silikoonist käepaela ajagraafikuga 1:50, olen graafikus ja pisut ka sellest ees. Teisel käel olevalt Nike Fuelbandi pealt sain ainult kellaaega näha ja selle järgi oletada, et finishisse jõudmise aeg oli kuskil ühe tunni ja neljakümnekuue minuti kanti.

Hiljem selgus, et se aeg oli 1:46:51. Seega, kui ennustasin eelmise kahe jooksu pealt, et aeg tuleb 1:30-1:45 kanti, siis läks üsna täpselt. Arvestame seda, et minu arvutus põhines tegelikult ainult 20ne kilomeetri, mitte 21,1-e kilomeetriga.

Vaheajad iga 5km tagant (positsioon):

25:53 (451) 5km

50:01 (444) 10km

1:15:43 (425) 15km

1:41:06 (387) 20km

1:46:51 (404) 21,1km

 

Seda ligi 12 minutilise senise poolmaratoni rekordi aja parandamist kommenteeris kõikse paremini Valdo Jahilo, kelle sõnul võiksin selliste ajaparanduse hüpetega edaspidi olla varsti Rio OMi kandidaat nr 1.

Kiire edasiminek

Linnadejooksu teine etapp Rapla Suurjooksul suutsin esmakordselt panna end maksimumi lähedaselt pingutama. Se oli juba teine kord sel aastal, kui jätsin joomise ainult teeninduspunktides pakutava peale.

Tervitused Triinule! :)

Tervitused SEB Tallinna Maratoni projekti Triinule! 🙂

Aga peab tõdema, siis Rapla joogipunktides pakutud spordijook või vesi, mida iganes seal pakuti, ei kõlvanud mitte kuhugile. Sel joogil oli vastik järelmaitse, nagu oleks kellegi hästi lahjendatud veri olnud. Oleks ma teadnud, et sellist kräppp pakutakse, võtnuks kaasa mõne SiS geeligi. Õnneks sain enne jooksu ja pärast seda tarbitud homikul kaasa tehtud energiajooki, mis algselt oli mõeldud rajale, kuid jätsin siiski kaasa võtmata.

Kus on minu jook?

Kus on minu jook?

Esimeses teeninduspunktis jäi suurelt silma ka peata olek. Sarnaselt Haapsalu maratoni esimesele teeninduspunktile, ei suudetud rajal olijatele piisava kiirusega jooke ette valada. Nägin kuidas eelviimase topsi laualt haaras Viljar, kes oli startinud minust oluliselt varem, kuid kilomeeter kilomeetri järel olin talle järgi jõudnud. Ootasin üksjagu aega teeninduspunkti laua ääres kuniks keegi mind teenindaks. Laua ääres oli kolm neidu, kellest kaks tegelesid valamisega ja üks topside lauale asetamisega. Kui aga ühel valajatest topsid otsa sai, siis küsis suures saginas endamisi “mida ma tegema pean” ja hakkas laua alt lisa topse otsima. Mina selle peale haarasin esimese tühja topsi laualt ja jäin selle täis valamist ootama. Umbkaudu ühe minuti lasin kindlasti selle punkti peale raisku.

Kohe jõuan järgi...

Kohe jõuan järgi…

... tervitused hea sõber, Viljar! :)

… tervitused hea sõber, Viljar! 🙂

Edasi liikusin samas tempos kuniks jõudsin Viljarile järgi, soovisime teineteisele jõudu ja liikusin edasi. Se tempo oli üllatavalt hea. Nii kilomeeter hiljem lähenesin jõudsalt ka Marikale, kes uuris mu käest, kas kihutan. Vastasin eitavalt ja lippasin ka temast kergel sammul mööda. Järgmises teeninduspunktis oli juba olukord parem. Jooke oli nii laual, kui ka teenindaja käes laua kõrval. Haarasin omale siiski laualt. Aga nagu eelmine kord, siis ei maitsenud ka sel korral ja sülitasin selle sama kiirelt välja kui sisse võtsin.

Pool teest läbitud, teine sama palju veel.

Pool teest läbitud, teine sama palju veel.

Hull jooksja, Marika.. :)

Hull jooksja, Marika.. 🙂

Finishis tervitas ja õnnitles mind eduka lõpetamise pisut varem lõpetanud Meelis. Pool minutit hiljem saabus Marika, kes arvatavasti oli teinud oma isikliku rekordi. Seega olin seda teinud ka mina. Lõppkokkuvõttes tuli mul uueks 10km pikkuse distantsi ajaks 46:49,6.

Viljar, mina ja Meelis..

Viljar, mina ja Meelis..

Pildid rajalt pärinevad väikese venna käest laenatud GoPro kaamerast, mida testisin enne Kõva Mehe Jooksu. Aitähh Siim! 🙂

Rapla järel tegin esimese stardi ka Eesti Jävejooksude sarja ava etapil jooksuga ümber Harku Järve. Kuna distants oli 6,6km, siis oli ette teada, et teeninduspunkte rajal ei ole. Ja nii nagu Raplas, siis ei võtnud ka siin rajale jooki kaasa, ka geele mitte, vaid tarbisin neid enne starti.

Ka tempo olin valinud sarnaselt kiire nagu nädal varem ehk üsna kiire. Aga esimene takistus oli juba saja meetri peal, kus väikese kraavi ületamiseks tekkis üsna suur tropp. Õnneks sealt läbi saamise järel oli edasine juba üsna kerge. Eriti veel siis, kui suure tee äärest kõrvalisele alale jõudsime enne 1km punkti.

Kõigepealt möödusin Lauri Luigest, seejärel oli järg käes Valdol, kes jooksis kohe Marika järel. Soovisin mõlemile jõudu ja vastasin taas Marikale, et ma ei kihuta, vaid võtan tempot rahulikult. Mida tegelikult päris kindlasti öelda ei oska. Pulsikella mul ju pole aga pistmiseni rinnus ka siiski päris lasknud pole. Tempo puhtalt enesetunde pealt. Ülevaade valitud tempost mul puudus, kuna enne esimese kilomeetri läbimist kadus väljas olnud hallide pilvede tõttu telefonil GPS signaal. Finishisse jõudsin ajaga 32:39,4.

500 meetrit enne lõppu ja ikka värske nägu peas.. :)

500 meetrit enne lõppu ja ikka värske nägu peas.. 🙂

Lõpuprotokolli vaadates selgus, et vahepeal oli Valdo minust mööda jooksnud, millal ta seda tegi – jäi mulle arusaamatuks. Ehk oli se, siis kui finishi eel liivasel ranna lõigul pisut tempos järgi andsin, ei tea. Ehk pole se ka enam nii oluline.

Mis aga kõige tähtsam, siis õige mitme tunni pärast ootab mind ees Linnajooksude sarja kolmas etapp ehk Narva Energiajooks koos oma poolmaratoniga. Kaasa võtan käepaela ajaga 1tund50minutit aga arvestades viimase kahe jooksu minekut, siis julgen ennustada, et se võib tulla ka pisut kiirem nii 1:30-1:45 kanti. Senine rekord ju >>> näe 1:58:43. Elame ja näeme kuidas tegelikult läheb. Aga suured tervitused Haapsallu, kuhu liikuma hakkan kohe, kui jooks tehtud! 🙂

Jooksmine on nakkushaigus..

.. korra proovid ja enam pidama ei saa, õnneks.. 🙂

Selliste sõnadega vastasin enne Eesti Linnadejooksu sarja kolmanda hooaja avaetapi algust Tartu Spordihoones nähtud Renna Järvetile, kui andis märku, et ma ikka igale poole ronin. Arvestades, et eelmine nädalavahetus oli Haapsalus sarnaselt kuuma ilmaga maraton.

Võib vast julgelt öelda, et tänu sellele sarjale ma üldse maratone jooksengi nüüd. Oli se ju 2012. aasta kevad, kui sari välja kuulutati. Sari koosnes toona kuuest erinevast linnast ja nendes toimuvates jooksuvõistlustest. Kui esimesel aastal kõik kuue võistluse pikka distantsi ära teha, siis sai preemiaks tasuta osalemise 2013. aasta samadel võistlustel ehk tegemist oli Kuldrajaga. Ja sellele lisaks iga aasta on saanud preemiaks ka 100€ väärtuses jooksujalatseid. 2013. aasta lõppedes sai lisaks ka sarja lõpumedali.

Sarjas on Tartu Olümpiajooks, Rakvere Ööjooks, Narva Energiajooks, Pärnu 2 Silla jooks, Tallinna Maraton, Paide-Türi rahvajooks ja tänavu lisandus nimekirja veel Rapla Selverijooks. Lisaks läksid vahetusse Rakvere ja Narva jooksude ajad. Seda õige lihtsal põhjusel, et Ööjooks saaks oma nime vääriliselt toimuda pimedal ajal.

Aga laupäeva algusesse tagasi minnes. Üks kuradi nõme #3 trollijuht hilines peatusesse 5minutit, tänu kellele pidin Vabaduse väljakul maha minnes jala kõndima bussijaama. Olin ilusti enne sõiduplaanidest järgi vaadanud, et kui troll Kristiine ette jõuab, siis 2 minutit hiljem saabub #17 buss. Paraku läks sel korral sedasi, et kui trolliga sinna jõudsin, siis sõitis buss juba peatusest minema. Nüüd kadus poole tunnine varu bussijaamast lahkuva Lux Expressiga Tartusse minnes ära. 20minutit kiiremat kõndi varbavahe plätudega on tk tegemist, kuid heaks lihaste soojenduseks enne põhi distantsi. Vähemalt sai mõnusalt mugavas toolis pisut Bondi SkyFall filmi vaadatud ja und nauditud enne kohale jõudmist.

Lennupäevade õhushow

Lennupäevade õhushow

Kui mõned tunnid hiljem juba üle statdikoridori silla jalutasin, siis kuulsin kuskil kõrgustes lendamas kopterit. Vaatasin üle õla ja nägin korraga nelja erinevat kopterdist, üks nende seas kuulus loomulikult meie piirivalvuritele. Ja natuke enne veel kui Spordihoone ees oleva parkimisplatsile jõudsin, siis tegi peakohal taevas üks lennuk suitsuga südameid. Ning edasi jalutades vestsin veel mõned sõnad Paavo Naela, Maris Lindmäega ja fotograaf Hendrik Osulaga enne kui läksin riideid vahetama.

Pärast riietevahetust vestlesin pisut Renna, Meelis Koskaru, Kalle Pallingu ja Valdo Jahiloga ning seejärel läksin SiS elektrolüütide rohke spordijoogiga soojenduringile. Ring läbi, elektrolüüdid sees, võisin pudeli pagasihoius olevasse kotti ära viia. Edasi jäin ootama starti, ajades juttu veel paari tuttavaga ning liikusin vaikselt stardikoridori kõrval asuvale murule, kus sain päikese eest varju noore kastani juures.

Õige pea oli ka start, kus sai täiesti lennates edasi liigutud mööda vasakut tee serva. Teise kilomeetri alguses jõudsin järgi Viljarile, keda sai teretatud esimest korda sel päeval ja jõudu soovitud. Aga siis liikusin tasapisi edasi. Kolmandast kilomeetrist alates hakkasin tempot langetama, sest väljas oli ju üle 30C sooja ja tuult ei paistnud ka sel võistlusel näha olevat. Teeninduspunktid läbisin rahulikult kõndides, võttes kõigepealt spordijoogi sisse ja see järel veetopsi millega end kasta, sest nimetatud dushikardin, mis pidi võistlejaid jahutama esimeses ja viimases punktis oli rohkem nagu narrimiseks mõeldud. Vesi seal ainult tilkus ja selle kuuma ilmaga võisid osad piisad ka enne kehale langemist juba ära aurustuda. Seega täiesti mõttetu atraktsioon.

Tempograafik

Tempograafik

Umbes poolel teel pidin astuma korraks ka raja kõrvale, sest talla alla oli kinni kiilunud üks suurem kivike, mis täiega häiris jala maha panemist. Vaikselt peale viimast joogipunkti ehk esimese kordust, hakkasin tasapidi taas tempot tõstma. Peamise edu saavutasin sellega, et jooksin kõik kurvid sirgeks mis vähegi andis sirgeks joosta. Ja viimasel poolel kilomeetril lisasin tempot veel pisut juurdegi. Selle maa sees teretasin riigikogu liiget Lauri Luike ja lõin patsu raja ääres seisnud Paavoga. Ning õige pea astusin üle finishijoone tõstes käed üles ja tänasin end lõpule jõudmise eest. Delfi fotograaf Hendrik lisas sellest hetkest ka pildi portaalis ilmunud uudise kõrval olevasse galeriisse.

Finishi joone ületasin ajaga 54:30, mis on 28 sekundit aeglasem, kui eelmisel aastal. Siin kohal tuleb arvestada, et need kaks aastat ei ole võrdsed, sest eelmisel aastal sadas ja oli jahe, sel korral aga oli põrgu kuumus ja teeninduspunktides sai korralikult aega veedetud. Vähemalt õppisin end riietuma, kandsin nüüd mulle ammu ära unustatud varukateta rohelist maika laadset treeningsärki. Nii käis õhk tihemini kehast läbi ja käed said ühtlasemalt päikest.

Viimane selfie enne rajale minekut :)

Viimane selfie enne rajale minekut 🙂

Peale jooksu sai kiirelt käidud pesemas ära, kuivad riided selga ja kohe bussijaama mindud, sest olin tagasi sõidu pileti ostnud kella 2sele bussile, kuhu jõudis ka Viljar peale ja nii sõitsime koos tagasi kodulinna. Istusime siiski eraldi, sest piletid olid kohtadega kindlaks määratud. Igal juhul oli tore teda taas rajal näha.

Loodetavasti tuleb ta ka nädala pärast Rapla Selverijooksule, kus taas on ootamas 10km pikkune distants. Rongipileti üks ots Tallinnast sinna maksab 2,50€ ja samapalju ka pärast tagasi tulles.

Kannatusterada..

Oli laupäeva õhtu kui pakksin kokku kõik vajaliku järgmisel päeval toimuvaks Haapsalu maratoniks.

Akupank koos juhtme ja geelidega

Akupank koos juhtme ja geelidega

Ühe olulise muudatusena tegin seoses telefoniga, mida olin seni kandnud erinevate võistluste ajal käe peal. Nimelt kuna Rooma maratoni ajal jäin ilma pulsikellast, siis nüüd pidin tagama selle, et telefoni aku peab vastu üle 4,5 tunni järjest ühe rakenduse kasutamist ja olema see juures koguaeg andmeside võrgus. Selle jaoks sain paigutatud kaasaskantava välise akupanga vöökotti, kus tavaliselt hoiustan 4 SiS geeli, sel korral mahtus sinna poole vähem. Ja ühest kõrvaklapi jaoks mõeldud august surusin läbi telefoni laadimisjuhtme, vööle lisasin juurde ka telefoni koti, et seda oleks juhtmega mugav laadida samal ajal kui jooksen.

Homikul sõin eelmisel päeval valmistatud hirsipudru koos rabarberi-kisselliga ja segasin valmis juba traditsioonilised SiS joogid.

Sel korral oli rajal kaasas 6x SiS Cola+Cafeiini geeli, 3x SiS Go Energy Sidrun-Laimi geeli ja 1x SiS Go Energy Apelsini geel, lisaks pudelites SiS Energy Sidruni jook ja suurde pudelisse panin enne rajale minekut tarbimiseks SiS Electrolyte Sidrun-Laimi joogi. Kotti mahutasin veel kaks banaani ja ühe müslibatooni, mille kallis kihlatu Gerda päev varem sai Maijooksult kaasa.

Mis puudutab Maijooksu ennast, siis meil läks päris hästi, arvestades et stardigrupp läks rajale 5 minutit hiljem, kui esimesed jooksjad. Seda arvesse võttes tuli aeg kokkuvõttes 1:00:15 ja kui se 5minutit maha võtta, siis on igati hea alla tunni tulemus. Vähe kripeldama jäi se 15 sekundit, kuid vähemalt on mille poole järgmine kord sihtida. Tubli ja püüdlik Gerda käib kepikõndi tegemas ka siis, kui mina kas olen tööl või puhkan kodus jalgu välja. 🙂

Maratoni juurde tagasi. Haapsalusse sain koos Janek Oblikasega (Marathon100.com eestvedajaga), kes tõi mind sealt ka ilusti tagasi. Hommikul sinna sõites oli tee üsna tühi, tekkis tunne nagu oleksime ainsad sinna kanti minejad. Peaaegu ainsad, sest mööda sõitsime ühest aeglasest žigulist ja ühest sääreväristajast. Tagasi teel oli neid sõitjaid kordades rohkem.

Kui ühel hetkel Haapsalu lossi ette jõudsime, siis vaatasime üle veel viimased asjad, mis endaga starti kaasa võtame.. ehk vahetusriided ja söögi-joogi kraam, et enne veel pisut akusid laadida. Osa riideid jätsime kohe autosse, sest hommiku kella 9:00i kohta oli õues ikka meeletult soe. Ja seejärel jäime ootama bussi. Bussi kuhu mahtus kokku 17 jooksjat + juht. Teine sama sugune buss pidi veel olema, sest kõik jooksuhuvilised lihtsalt ei mahtunud transpordivahendisse ära.

stardinumber

Ristile kohale jõudes sai esimese asjana ära käidud registratuuris, kus sain omale nii stardinumbri, kui kiibi, mis tuli vasaku jala külge kinnitada. Lisaks anti väike Panasonicu läbipaistev lukuga kotike, kus sees olid 2x AA patareid karbis ja pakk mängukaarte. Sellele lisaks tuli võtta ka üks kilekott, kuhu markeriga oma stardinumber peale kirjutada. Kilekott oli seega mõeldud pakihoiust oma asjade hõlpsamalt üles leidmiseks. 🙂

5 minutit stardini

5 minutit stardini

Edasi hakkasid pihta aga stardieelsed ettevalmistused. Pikk dress seljast, võistlussokid jalga, number särgile ja kõige lõpuks otsustasin kaasavõetud Paceband ajatabelitest Roomas kasutusel olnud 4:30:00 kasuks. Kotti olin pannud kaasa ka sügisel plaanitava SEB Tallinna Maratoni läbimiseks soetatud 4 tunni käepaela, kuid selle laenasin Paavo Naelale (Narva Energiajooksu korraldaja). Viimaste asjadena jäi veel joogi ja energigeelide vöö peale panna ja telefon sättida jooksu valmis. Enne starti jõudsin veel pildi teha ja seda sõprade-tuttavatega jagada FB vahendusel.

Stardi järel nagu ikka kulub esimesel paarisajal meetril rihma korralikult pingule tõmbamisele, et se kuhugile ära ei vajuks. See ei ole päris sama, kui kohapeal seistes peale panna. Alati jääb kuskilt pingutamata ja parima tulemuse saab just jooksu alguses ära tehtud. Seejärel pudenes vöökotist telefon välja, korraks jäi laadimisjuhtme külge rippuma ja siis päris vastu maad. Aga õnneks jäi terveks ja töötab edasi. Silmnähtavalt ka ühtegi kriimu peale ei tulnud, mida tal enne poleks olnud.. 🙂 Selle kukkumise järel oli muidugi selge, et laadida ma seda jooksu ajal ei saa ja nõnda lükkasin juhtmeotsa jalust ära..ehk püksi… ning telefoni vöökotti tagasi.

Teekond Ristilt Haapsallu

Teekond Ristilt Haapsallu

Selle sahmerdamise järel avastasin, et olen sattunud 4 tunni gruppi, mis on valinud minule vastuvõetamatu tempo. Kilomeetreid läbiti keskmiselt 5:20-5:30ga. Nii püsisin nendega 6km, mille järel võtsin endale rahulikuma tempo. Aega ma nii täpselt määrate ei oska, sest väljas olnud kuumusest läks telefoni GPS lolliks ja näitab, et jooksin 42,2km asemel 77,32km ja Nike+ Fuelbandi kella ma just ka täpselt ei jälginud, millal järgmise 5km läbisin.

Igal juhul tegi selle aasta esimene kuumarekordi päev Läänemaal oma +27,2C kraadiga kõigile rajal olnutele liiga. Janu oli pidevalt meeletu ja kui kaasa võetud SiS spordijooke jõin maratoni esimesel poolel isuga, siis teisel poolel tarbisin järjest rohkem teeninduspunktides pakutavat vett, mida varusin ka enda pudelitesse. Tundus külm vesi kordades kosutavam, kui kuumaks keedetud spordijook. Geelid sõin veel ära iga 5km tähise juures, kuid ka need olid üsna soojaks muutunud. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin teeninduspunktides vett endale pähe valama, valasin ka mütsi täis. Viimase 15km punktis valasin esimest korda mõned topsid ka säärtele ja nii sussidesse välja. Mille peale küsiti, “kas se niiskus jalgu hõõruma ei hakka?” Vastasin, et “enam ei hakka, päike ja kuumus on sellega juba ammu algust teinud”. Vahepeal olid juba katkestamise mõtet pähe tulnud, sest lihtsalt ei saanud enam aru, kui palju maad on tegelikult läbitud. Aga siis kuskilt 23km lõpust ja 24km algusest tuli mulle seljatagant järgi maratoonar Maichel Suur, kes oli teadlik minu tegemistega just tänu sellele blogile siin. Tema arvates võiksin ma maratoni siiski ära lõpetada ja kindlasti mitte katkestada. Kui sedasi edasi jooksen ja kõndimisi sisse teen, siis võin teha veel aja alla 6e tunni. Järgmise km jalutasime rahulikult edasi, kuni joogipunktini, kus akude laadimise järel, läks ta omateed.

Sealt maale edasi asendusid minu jooksud ka mitme kilomeetriste kõndidega, kus leppisin iseendaga kokku, et lõpetan siiski ära, tuleb se aeg mis tuleb. Ja siis hakkas puude vahelt linna märke paistma. Kõige pealt oli Selveri tagumine külg, siis tuli mingi töökoda ja peagi olin ühe kepikõndija järel jõudmas Haapsalu rongijaama, kus väsinud jalgadega tuli veel 3 trepiastet üles astuda. Perroonil oli aga üllatus-üllatus, nimelt kui üks teeninduspunkti liige andis saabuvatest maratoonaritest märku, asus muusikat tegema puhkpilliorkester. Möödusin neist kõndides ja võtsin selleks ajaks peast ka mütsi, et neid vastu tänada. Kell oli sel hetkel täpselt 15:00, kui perroonilt lahkusin suunaga metssa ja nüüd juba kerges sörgis.

Metsas aga tõstsin aeg-ajalt tempot eriti siis, kui nägin et lähenen ühele jooksjale, kes oli minust poolel maal korra mööda läinud ja jõudu soovinud. Järgi jõudsin talle metsa lõpus olnud joogipunktile. Selle vahega, et tema lahkus sealt sel hetkel, kui mina kohale jõudsin. Ees ootas pikk rannariba, möödudes FraMarest kuni pikki promenaadi lossini välja. Kui mets algas 33km-st, siis ees olnud jooksjast möödusin 38-39km juures. See järel soovisin Erkki Kukkele ka ise jõudu, kui temast möödusin. Teadmiseks iseendale, et ära tundsin ta puhtalt selle järgi, et kandis erkkollast särki ja minuga sarnaselt orantše NewBalance 890v4 susse. Enne starti nägin veel kedagi selliste sussidega jooksma tulemas aga seda kes ta on ja millal ta lõpetada võis pole õrna aimugi.

Järgmise paari kilomeetri jooksul lähenesin 15km minust möödunud Janekile, kelle sain kätte korraks juba ka viimases joogipunktis, kus ta pausi pidas. Aga kuna olin eelmises punktis oma veevarusid täitnud, siis jäin edasi jooksma ja Janek selle peale ei andnud alla. Vaid kiirendas ja proovis olla rebasele jäneseks, mis väga hästi ei õnnestunud. Olin juba metsas pea viimased pingutused ära teinud ja nüüd jäi edasi kõnni-sörgi taktika, siis kui jaksan siis sörgin ja kui ei siis kõnnin. Seega peamiselt siiski kõndisin ja Janekit ma rohkem rajal ei näinud. Kohtusin temaga juba maratoniraja viimases punktis ehk lebolas, kus soovijad said lasta end masseerida, süüa sooja suppi ja ajada lihtsalt teineteisega juttu, pärast seda kui olid õnnelikult finishisse jõudnud ja üsna raske medali kätte saanud. Teist nii rasket medalit minu kollektsioonis veel pole mistahes distantsilt.

Mina lossiväravas

Mina lossiväravas

Oma senise elu viienda ja füüsiliselt kõige raskema maratoni läbisin ajaga 5:11:55. Nii kummaline kui se ka pole, siis käesoleva aastaga on tehtud kaks maratoni. Esimene neist rekordilise 4:27:19 ajaga ja teine ülimalt kaua kestva ja aeglaseima tulemusega. Olen õnnelik, et selle maratoni siiski lõpetasin. Nii on mul millest muljetada ja õppida tulevikus. Kõigele lisaks, kuidas ma oleksin pärast maratoni katkestamist isale helistanud ja talle tema 55 sünnipäeval õnne soovides öelnud, et katkestasin. On ta ju aastaid tahtnud, et tegeleksin mingisuguse spordiga aga kunagi ei leidnud ma seda õiget ala enda jaoks.

Tunnike pingete maandamist lihastes

Tunnike pingete maandamist lihastes

Töölt võtsin vabaks kaks järgnevat päeva, kus esimese päeva alguses käisin kalli Gerdaga Eesti Pimemassööride Ühingus, kus kihlatu sai üld- ja mina spordimassaashi. Gerda oli mulle varakult juba aja kinni pannud ja kuna ma varem väga massaashist lugu pole pidanud, siis lasin end korralikult läbi mudida Ališer Hožanijazovil. Kurat, see oli alles elamus. Mul polnud aimugi mõnest pinges olevast piirkonnast oma kehas, need tulid survete all kergesti välja. Kohati tekkinud valu oleks lihtsam olnud välja kannatada, kui mõni pulk hammaste vahel oleks olnud. Aga üldkokkuvõttes läksin sinna ju, et jalgades kaoks igasugune pinge ja selle tunni sees, kus töödeldi ka selga ja käsi, saadi tööga nii hästi hakkama, et jätsin 10% arvele lisa. Vähe sellest leidsin, et olen ka pisut abiks, kui voltisin kokku mulle peale jäetud pleedid. Üks mis kindel, sinna tagasi lähen teinekordki ja seda teenust hakkan kasutama alates poolmaratoni pikkustest distantsidest. Kogu selle massaashi mõtte eest suur-suur aitähh sulle kallis Gerda! Ning veelkord palju-palju õnne kallis issi 55 sünnipäeva puhul! Lõpetasin ju sinu sünnipäeval maratoni, mis sest, et läks selle sooritamisele nõnda palju aega.. 🙂

Kiireim ja aeglaseim medal

Kiireim ja aeglaseim medal

Veel enne viimast lõppu, tuleb siiski mainida, et rajal liikudes nägi nii mõndagi, mida linnas elades igapäev ei kohta. See, et 13km paiku kuulsin kraavis sahistamas oravat, ei lähe arvesse, sest need loomad käivad mul ka kodus 5 korruse akna taga. Pigem nägin raja teises pooles nelja madu, kellest 3 esimest olid väiksed nastikud. Tundsin need ära kollase laigu järgi peas. Ja siis oli üks suurem madu, keda nägin teed ületamas endast nii saja meetri kaugusel. Nägin teda seetõttu, et võttis enda alla ligi poole raja laiusest, mis tähendab, et oli vähemalt meetri pikkune. Millise maoga täpsemalt oli, ei tea, sest võtsin teda nähes tempo maha ja lasin tal rahulikult teeserva kaduda. Vähe sellest, et mina nägin kokku nelja madu, siis kui olin jooksu lõpetanud, kuulsin, et üks maratoni läbinutest oli kohtunud põdraga, kes ei tahtnud teelt väga eest tulla. Ühel hetkel ta oli seda siiski teinud ja läinud tee ääres puukoort närima..

Midagi õppetliku ka. Edaspidi kui on teada, et on oodata analoogselt kuuma maratoni, siis tuleb kaasa võtta päikesekaitsevahend, sest minu keha katmata jäänud osad on veel praegu neli päeva peale maratoni punased ja tundlikud. Lisaks peaks soetama enda jooksu varustuse hulka pikad-valged käised, mis kaitseksid päikese eest, vajadusel ka külma eest. Muidu võib öelda, maratoonaripäevitus = joodikupäevitus, need näevad üks ühele sarnased välja. Ainult, et maratoonar teeb endast kõik, et jõuda varju alla; joodikul aga ei ole oluline, peaasi, et pudel ees oleks…

Nüüd ootan juba järgmist võistlust ehk mõne päeva pärast laupäeval saab kolmas Eesti Linnadejooksu sarja hooaeg. Ja sedakorda üle pika aja taas PAF Tartu Olümpiajooksuga.

Päikest (vahel ka jahutavat vihma) ja peatsete jooksmisteni!

Heiki

Kurva lõpuga pulsikellale asendust otsides

Rooma maraton on ammu edukalt läbi, kuid selle kohast postitust minu poolt pole siia endiselt veel laekunud. Ei juhtu seda ka nüüd, vaid ootan kuniks ajakiri poeletile jõuab, et siis kirja panna see, mis jäi artiklist välja.

Pühapäevaselt märgtreening koos väikese kevadekuulutajaga :)

Pühapäevane märgtreening koos väikese kevadekuulutajaga 🙂

Üks mis ajakirjast ilmselt välja jääb on lugu mind hästi teeninud Nike+ GPS SportWatch pulsikellast. Nimelt ligi kuu enne Rooma reisi käis kell rihma pideva kulumise tõttu vahetuses. Tänaseks on teada, et se vahetus ei toimund kõige valutumalt. Nimelt, kui seni oli kell veekindel ja kannatas ujumist kuni 50m sügaval, siis nüüd andis oma hinge maratonirajal vihmale. Selle tõestuseks olid niiskuse ja udu jäljed klaasi all, peale jooksu. Nii palju oli kellast siiski kasu, et enamus teekonnast pidas ilusti vastu ja hoidis mind rekordi graafikus. Nii umbes 30km juures sain kella vaadates aru, et mul ligi veerandtunnine aja varu. Paraku juhtus aga nii, et distantsi viimases tunnelis 2,5km enne lõppu viskas kell pildi taskusse. Peale seda võtsin sammud edasi pisut kergemalt et pulsiga ka üle ei pingutaks. Nõnda langes tempo märgatavalt. Lõpp hea – kõik hea, nähes finishis kellal tiksumas aega 4 tundi ja 27 minutit, olin õnnelik saavutatu üle. Soov oli joosta maraton alla 4 tunni ja 30 minuti, mis sai ilusti täidetud. Lõpuprotokolli läks aeg 4:27:19 ehk täpselt veerand-tundi. Selles hädas pöördusin Adidase esinduse ja iSport kaupluse ühe juhi ehk klassivenna Indreku poole sooviga Adidase poolt hiljaaegu välja tulnud jooksukella SmartRun proovida. Kell ise tuleb müügile alles maikuus ja hinnaks sellel ligi 400€ eurot. Lisaks minu nädalasele testimisele, testivad ja kasutavad seda hetkel ka meie esimaratoonarid Roman Fosti (pildil) ja kolmikõed Luiged.

Roman Fosti Selver Linnajooksude pressikonverentsil

Roman Fosti Selver Linnajooksude pressikonverentsil

Adidas SmartRun Roman Fosti käel

Adidas SmartRun Roman Fosti käel

Kella tutvustus oli paljulubav: pulsimõõtmine otse randmelt ehk ära on kaotatud rindkere ümber käiv rihm; puutetundlik ekraan; üks nupp, millega saab lihtsalt ja kerge vaevaga kella sisse või välja lülitada, sammuti ka ringiaegu; netis saab koostada ja valida omale sobiv treeningplaan, mille saab kella laadida ja seejärel häälkäsklusi kuuldes järgida juhiseid; sisse on ehitatud 3GB vabamälu muusika jaoks; siise on ehitatud modem wifi võrgu kasutamiseks, et alla laadida treeningplaanid ja tulemused pärast nende sooritust üles laadida; sammuti on sisse ehitatud Bluetooth tugi, et kuulata treeningu ajal muusikat või treeningu juhiseid; mööda ei pääse ka GPS toest, mis mõõdab nii distantsi pikkust, kilomeetrite aegu ja ka samme. Küsisin igaks juhuks kellaga koos ka jalanõu külge kinnitatavat kiipi, nagu Nike+ toodete puhul tuleb kaasa ja saab jalanõu talla sisse asetada, et samme ja läbitavat distantsi täpsemalt jälgida. Paraku se eksemplar, mille sain oli mõeldud iPhone’ga ühendamiseks ja kellaga seda siduda ei õnnestu. Kella jaoks sobiv mudel peab olema Bluetooth toega.

SmartRun ja mycell komplektid

SmartRun ja mycell komplektid

Enda kätte sain täiesti uue mudeli, akugi oli kellal veel tühi. Karbist leidsin lühikese USB minijuhtme, mis sobib ideaalselt ka minu Android toega Samsungi S3 telefoni ja sinihamba toel töötava Jabra Sport kõrvaklappidega. Sammuti oli kaasas ka adapter, mille ühendatakse USB juhtme abil kella külge. Arvutiga ühendades laadis kellaaku umbes kahe tunniga täis, sama ühenduse kaudu sai ka mp3 failid ära laetud. Karbist jätsin välja võtmata kasutusjuhendid, sest need olin juba varasemalt oma arvutisse internetist soetanud.

Mini USB ja laadimisadapter

Mini USB ja laadimisadapter

Ühesõnaga enne kui kella kasutama hakata, tuleks Adidase micoach lehel end kasutajaks registreerida ja seejärel kella tööle pannes tuleb sisestada sama kasutajanimi ja parool. Seejärel saab hakata valima omale sobivat treeningplaani vastavalt oma eesmärkidele. Siin meeldis mulle see, et kui valisin omale ka ÜKE kava, siis kõiki harjutusi näidati mulle kella ekraanilt. Ära oli toodud ka korduste arv.

ÜKE ehk üld kehaline ettevalmistus

ÜKE ehk üld kehaline ettevalmistus

Maratoni jaoks valisin omale programmi lähtudes eelseisvat kalendrit, kus järgmine võistlus on mu kalli isa sünnipäeval ehk 18. mail. Ära määrasin ka päevad, mil võiksin treeningutega tegeleda ja seejärel programm ise määras, et pikemad otsad peaksid jääma pühapäevastele päevadele, kuna maraton ka siis toimub. Kuna nädala esimestel päevadel tegelesin rohkem kõndimise ja vabatreeningu jooksmistega, kus puudus juhendamine, siis piirdusin peamiselt ainult pulsi jälgimisega. Oli ju teisipäeval Jooksupartneriga üks ÜKE treening Nõmme metsas ja nõnda sai kellaga pikad treeningud just nädalalõpus tehtud. Need treeningud olid peamiselt üles ehitatud puhtalt pulsi jälgimisele. Laupäeval tuli kokku joosta 45minutit ja pühapäeval 3 tundi ja 20 minutit, milles mõlema jooksu esimesed 10 ja viimased 10 minutit tuli joosta sinises pulsitsoonis ehk 130-140 lööki minutis, ülejäänud teekond oli ette nähtud aga 141-160 lööki minutis. Kõrvaklappidest ütles üks naishääl kas tuleb tempot tõsta või seda langetada, sammuti ütles ta iga läbitud kilomeetri tagant, mis on hetke tempo, palju aega on kulunud, põletatud kaloreid ja mis on keskmine pulss hetkel. Kellal on ka märkimisväärne kogus negatiivseid omadusi, mis panevad tõsiselt mõtlema mida ja kui palju selle kellaga kasutada. Neist esimene annab tunda kohe, kui kell randmele panna. Nimelt on kella rihm kummist ja hästi sooniv. Kella aga õrnemalt randmele panna ei saa, sest muidu ei mõõda ta pulssi.

Roheline valgus annab märku pulsianduri töötamisest.

Roheline valgus annab märku pulsianduri töötamisest.

Teisena tuleb kella kasutada parema käe peal, seda siis, kui seod kella sinihamba toel töötava kõrvaklappidega, et treeningu ajal kuulata kas muusikat või juhiseid. Võibolla mõne teise kõrvaklapiga, kus juhtmevabadus ei ole sisse ehitatud parema kõrva jaoks, töötab paremini se ühendus. Aga nõnda ka paremal käel kella kandmine on väga harjumatu ja lisaks se kuulde ühendus pole ka kõige parem. Katkendlikud pausid tulevad ka siin sisse. Üheks suurimaks miinuseks on aga pikkade treeningute tegemine, eriti kui seda tahta teha juhendamistega koos. Nimelt ei pea kella aku päris nelja tundi vastu, ka siis, kui oled selle öösel täis laadinud. Jõudsin kodunt 5km joosta muusikat kuulates, kui nägin ekraanilt et akut alla poole järgi. Sedasi oli selge, et 3 tundi ja 20 minutit se kell vastu ei pea. Lülitasin kõrvaklapid välja ja jätkasin jooksmist. Nüüd sain siis igast pulsi liigsest tõusust või langusest teada vibreerides. Kusjuures selleks hetkeks, kui olin jooksnud juba 3 tundi, siis ütles kell, et akut on järgi pisut alla 15%, et oleks aeg jooksmine katki jätta. Punnisin vastu ja tegin lõpuni. Aga koju jõudes tuli kell ka kohe laadima panna. Sellega sai minu jaoks selgeks, et mina kes ma ei jookse maratoni alla 3e tunni ja tahan teha seda muusikat kuulates, pean leidma endale mõne teise tootja, kus aku peab rohkem vastu ka siis kui piirduda ainult pulsi ja GPS signaali jälgimisega. Siin kohal on hea võrdlus, senine Nike+ kell, millel puudus muusika näit, pidas maratoni päeval 5 tundi ilusti vastu ja jäi akut ülegi. Mis sest, et ajaliselt pikim jooks on olnud 4 tundi ja 49 minutit. Seda aega aga uus Adidas välja ei anna, kui kõiki tema võimalusi korraga kasutada. Vähe sellest Adidase SmartRun ei ole ka veekindel, seda just sel samal põhjusel, et pulsi mõõdetakse sensorite abil otse randmelt. Temaga võib pesta nõusid ja käia kiirelt dushi all, kuid reaalselt ujumas temaga käia ei või. Või siis võib aga seda omal vastutusel ja kaotades ära igasuguse garantii. Lõpetuseks julgen kella soovitada neile, kes ei tegele pikamaajooksuga, kus treeningud venivad mitme tunni pikkuseks. Alles spordiga alustajatele on se aga parim seade, mis hetkel olen näinud. Saad ju otse ekraanilt jälgida, millist harjutust parajasti tegema pead ja kui ühe korraga aru ei saanud, võid videojuhisel lasta end korrata just nii mitu korda, kui vajalikuks pead. Lisaks veel motiveerivad sõnumid treeningute keskel ja siis veel teadmised, kas tõsta või langetada tempot, seda vastavalt sinu pulssi jälgides.

Pilt nagu lubab joosta mõlemaga, kuid reaalselt töötas neist ainult üks.

Pilt nagu lubab joosta mõlemaga, kuid reaalselt töötas neist ainult üks.

Kell on hetkeks võtnud arvuti abil korraks pildi ette ja kasutada sai teda puhtalt kui stopperit. GPS signaali ja pulssi ekraanile ta ei kuvanud. Mina jään aga ootama veel pisut, sest kuuldused räägivad, et Nike peaks oma uue plus toega GPS kella tooma välja selle aasta esimese poole sees ja seda poolt pole enam palju järgi. Eks siis selgub, kas võtta uus kell või tellida juba olnud mudel uues kuues.

Väike elumuutus ja uue aasta plaanid

Suvel tegime kallikese Gerdaga plaanid, et sügisel võiksime külastada Peterburi viisavabalt väikse merekruiisiga. Erinevate jooksuvõistluste toimumis aja tõttu sai valitud reisiks 8.-10. oktoober, ehk 9. oktoober oli see päev, mil olime reaalselt turistid ida-naabrite juures. See 9. oktoobri kuupäev märgib aga meie ajaloos erilist tähelepanu. Nimelt täpselt neli aastat tagasi, aastal 2009, oli se päev, mil me esmakordselt kohtusime näost näkku. Selleks tähtpäevaks olin plaaninud ühte ilusat ja meelde jäävat kinki meile kahele.

Detailidesse laskumata nägi Peterburis ringi jalutades kogu idee peaaegu välja nagu filmis. Kui olime leidnud ühe suure ja ägeda purskkaevu Neeva jõe kaldal asuva Ermitaaži läheduses, tegime seal mõned pildid. Ning ühel hetkel laskusin põlvili, võtsin taskust sõrmuse ja sain omale “Jah” vastuse. Lõpp kokkuvõttes võib öelda, et 4. aastat peale esmakohtumist, samal päeval oleme nüüd kihlatud.

Kihlus

Nüüd on aga ajad muutunud eriti töiseks, kus igapäev tuleb panna paika plaanid järgmisel aastal toimuvateks sündmusteks. Soov on ju pulmi pidama asuda. Et sobiv kuupäev leida, olen teinud väikese eeltööna järgmise aasta jooksukalendri enda jaoks kõikidest mind huvitavatest võistlustest, kus tahaksin osaleda. Enamuses olen saanud korraldajatelt ka tagasi sidet, kuid mõnel juhul veel siiski mitte. Aga päeva sai selle järgi paika pandud. Pulma eelarvet kokku lüües saab võibolla suure obaduse see, et peab hakkama tõsiselt kaaluma, kus ma siis ikkagi kaasa löön järgmisel aastal. Raha kulub kõigele üle mitme tuhande euro ja lisaks veel see, et nüüd käin ka autokoolis mõnd aega. Kas piirdun ainult trenni tegemisega või osalen ka kuskil ei tea. Igal juhul pean hakkama otsima endale sponsoreid, kes toetaksid minu jooksmist ja võimalusel ka pulmi.

Igaljuhul minu senine kalender näeb järgmisel aastal välja selline…

JOOKSUVÕISTLUSED 2014: 

MÄRTS

Rooma Maraton: Pühapäev, 23. märts (5/42km)

APRILL

Tartu Parkmetsa jooks: Laupäev, 12. aprill (7km) *Tj

Haapsalu maanteejooks: Pühapäev, 13. aprill (10km)

Pärnu Luitejooks: Pühapäev, 20. aprill (8,3km) *2s

81. Rabajooks: Pühapäev, 20. aprill (6km)

Kõrvemaa Kevadjooks: Pühapäev, 27. aprill (16km)

MAI

Viljandi järvejooks: Neljapäev, 1. mai (12km)  

Helsingi Linnajooks: Laupäev, 10. mai (21km)

Tartu jooksumaraton: Pühapäev 11. mai (10/23km)

Maijooks: Laupäev, 17. mai (7km) *N 

Riia maraton: Pühapäev, 18. mai (42km)

Tartu Olümpiajooks: Laupäev, 24. mai (10km) *Lj 

JUUNI 

Rapla Selveri jooks: Laupäev, 1. juuni (10km) *Lj 

Harku järv jooks: Laupäev, 7. juuni (6km) *Jj

Narva Energiajooks: Laupäev, 14. juuni (7/21km) *Lj

Kõva Mehe Jooks: Laupäev, 28. juuni (10km)

JUULI

Pühajärv jooks: Laupäev, 5. juuli (10,7km) *Jj

Hämeenlinna Linnamaraton: Laupäev, 19. juuli (10/21/42km)

AUGUST

Haapsalu Valge Daami jooks: Pühapäev, 10. august (4,8/9,6km)

Rakvere Ööjooks: Laupäev, 16. august (5/10/21km) *Lj

Tartu Suvejooks: Kolmapäev, 20. august (10km) *Tj

Ülemiste järve jooks: Laupäev, 30. august (14km) *Jj

SEPTEMBER

Pärnu 2 sillajooks: Pühapäev, 7. september (9km) *Lj / *2s

Tallinna maraton: Pühapäev, 14. september (10/21/42km) *Lj 

Pulmad: Reede, 19. september ♥♡♥

Pirita Sügisjooks: Pühapäev, 21. september (5,7km)

OKTOOBER

Tartu Linnamaraton: Laupäev, 4. oktoober (10/21/42km)

Paide-Türi jooks: Pühapäev, 5. oktoober (13,5km) *Lj

82. Rabajooks: Pühapäev, 12. oktoober (6km)

Viljandi Linnajooks: Pühapäev, 12. oktoober (13,5km)

Saaremaa 3 päeva jooks: R-P, 17-19. oktoober (10+16,195+16/3,2/8,2km)  

Pärnu 2 staadioni jooks: Pühapäev, 26. oktoober (7,6km) *2s

NOVEMBER

New York maraton: Pühapäev, 2. november (42km)

Tartu Novembrijooks: Laupäev, 22. november (5km) *Tj

DETSEMBER

Vana-Aasta jooks: Laupäev, 20. detsember (8,4/42km)

 ———————————————————————————————-

? Kuupäev kinnitamata      *Lj Linnadejooksu sari

*N Naiste jooks                *Tj Tartu jooksusari

*Jj Järvejooksude sari       *2s Pärnu 2 silla klubi sari

Sellised on ka mõned märkssõnad, lisaks siis roheliseks märgitud jooksud on need, kuhu kindla peale end registreerida kavatsen. Ülejäänud vastavalt võimalustele ning korraldajate kuupäeva kinnitamise järel ja nagu roosa värv seletab, siis nendel jooksudel osaleb minu kallis Gerda ning sinisega märgitud NewYork ootab alguses loosiõnne tulemust. Nimelt plaanime pidada oma mesinädalad seal ja jooksust osalemine oleks väikese boonusena mulle. 🙂