Arhiiv

Maratoniks vajalik varustus…

Maratoniks valmistusin all oleva kirjutise põhjal. Selle koostasid Nike Running Clubi jooksutreeningute korraldajad Margus Pirksaar ja Einar Kaigas, kelle maratoniks valmistumise trennis olen paaril korral kevade poole käinud. Loodetavasti nad ei pahanda, kui selle jooksupartner.ee lehelt siia kopeerin.

—-

Et maratoni jooksmine sujuks, oleks hea kui kõik asjad ka eelnevalt sujuksid sh maratoni hommikul. On oluline, et kodu uksest välja minnes ei kummitaks mõte „kas kõik asjad said ikka kaasa“. Seepärast pane asjad valmis juba eelneval õhtul! Aga millised asjad on vajalikud?

Kõigepealt võistlusvarustus:
– Jooksusussid. Need on kõige tähtsamad asjad. Oluline on see, et Sa ei läheks rajale uute sussidega! Hea oleks, kui Sa oma viimase pikema trenni ja lisaks ka oma viimased tempotrennid nendega tegid.
– Sokid. Need on sama tähtsad kui jooksusussid. Rajale ei minda uute sokidega, vaid juba trennis ära proovitud sokkidega. Soovitame isegi kasutada sokki, mida Sa oma viimases trennis enne maratoni kasutasid (ilma pesemata).
– Võistlusriietus. Jällegi oluline, et oled sellega eelnevalt jooksnud (isegi võistelnud).
– Tehniline varustus. Leikoplaaster – kasutatakse rinnanibude kinni katmiseks, sest märg särk või topp võib rinnanibud ära hõõruda. Vaseliin – kaenlaalused ja reie siseküljed kergelt sisse määrida, sest sinna kogunevad higistatavad soolad ning hõõrudes võivad nad pärast lõpetamist päris hellad olla. Kaasas võiks olla igaksjuhuks ka varu haaknõelad ning pehmendusega plaastrid. Paha ei tee, kui olete varunud kaasa ka endale pudeli vett – selle võite kaasa haarata ka stardikoridori, juhuks kui soov suud loputada või kerget janu tunnet kustutada. Et rajal ühtlast tempot hoida, olgu kell käe peal 🙂 .
– Lisavarustusena võiksid valmis panna enda jaoks prillid, nokamütsi. Siin on küsimus, kuidas keegi millist asja on harjunud kasutama. Päikeselise ilmaga soovitame kasutada valget nokamütsi. Sama kehtib käsivarre soojendajate kohta.

Võistluspäeva hommikune riietus ei pea kindlasti olema väga paks – vali riitus vastavalt temperatuurile. Riietus nii nagu Sa oled harjunud soojendust tegema. Küll on vaja tähelepanu pöörata maratoni järgsele kaasa võetavale riietusele. Peale finisheerimist on oluline just võimalikult kiirelt selga saada kuiv ja sooja hoidev riietus! Esmatähtis on kuiv särk! Riietus peale finisheerimist võiks olla paksemat sorti, sest rajal ära antud energia tõttu võib finisheerides hakata päris jahe ning siis on hea kotist võtta paksemat sorti fliis ja kilekas. Sama kehtib ka alakeha osas. Dressipüks on mugavaim viis peale maratoni riietumiseks, kuid see võiks olla natuke paksem. Samuti võiks kaasas olla kuivad sokid ja kuivatamiseks väike käterätik. Samuti võta kaasa natuke paksem müts, sest energeetiliselt on pea väga oluline koht energia hoidmiseks, säästmiseks ja nii on väiksem võimalus haigestumiseks.
Juttu kokkuvõtteks tekkis järgmine list:
– võistlussussid
– võistlussokid
– võistlusriietus + vajadusel käsivarre soojendajad
– võistlusmüts
– kell
– prillid
– kindad
– vaseliin
– plaastrid
– varu haaknõelad numbri kinnitamiseks
– võistuseelne jook (vesi)
– soojendusdress (läheb võistluspäeva hommikul selga)
– võistlusjärgne kuiv särk (soovitatavalt pika varukaga soojem särk)
– võistlusjärgne soe dress + fliis (võiks olla eraldi kotis kaasas lisaks soojendusdressile)
– paksem müts + kindad
– vahetussokid
– võistlusjärgne jook
– käterätik

Sinuga jooksurajal!
Jooksupartneri meeskond

Advertisements

Maratoni eelne viimane pingutus ehk 2 silda..

Nädal enne SEB Tallinna Maratoni võistlust sain osaletud Pärnus toimund Jüri Jaansoni nimelisel Kahe silla jooksul. Ilm oli hommikul kodust lahkudes väga vihmane ja nõnda sai ka pisut pikemad riided kaasa võetud. Õnneks läks küll poolel teel Tallinnast Pärnusse sõites ilm ilusaks ja nõnda püsis se terve päeva.

Kohale jõudes tegin pilti sellest, kuidas stardipakku installeeriti. (lisan selle siia millalgi hiljem) Seejärel jalutasin peaväljakule ja võtsin välja oma stardimaterjalid, sõin poest ostetud banaane, kinnitasin stardinumbri särgile ja läksin peagi riideid vahetama.

Ligi 30 minutit enne starti, käisin tegemas sooja ehk jooksin umbes kilomeetri ja tegelesin tükk aega venitamisega. Mõne aja pärast toimus stardipauk ja kõik hakkasid vaikselt ettepoole liikuma. Esimene kilomeeter läks kuidagi moodi, alguses oli väga palju trügimist, kes jäi tropiks ette, kes lükkas kätega eemale, astus kanna peale. Järgmise kilomeetri eel sain koputuse õlale, se oli nädala alguses Scala Fitnessis tuttavaks saanud Artjom F, kes nagu ka mina osaleb Linnadejooksu kuldsarjas. Võtsin talle siis sappa ja jooksin temaga koos ette poole. Kui aga ühel hetkel märkasin kella pealt pulssi vaadata, siis ehmatasin ära. Tempo oli saanud nii kõva, et pulss oli pisut üle 200. Sedasi suutsin veel võibolla pool kilomeetrit minna ja natuke enne teisele sillale jõudmist lükkasin käigu välja ja hakkasin oluliselt aeglasemalt edasi liikuma.

Silla alguses märkasin ka sillal olevat Artjomi, viipasime teineteisele kätega ja jätkasime jooksmist edasi. Meie vahe oli selleks hetkeks 100-200 meetri kandis.

Tempo jäi mul küll järjest aeglasemaks, kuid ainus, mida mul teha ei õnnestunud – oli pulssi tagasi alla toomine. See küll vähenes, kuid mitte oluliselt. Võistluse lõpuks sain selle kuidagi vast 190 löögini minutis, kuid mitte rohkem. Kogu aeg oli selline tunna, et jooksen selg ees, sest minust möödujaid oli palju.

Viimased 500 meetrit lükkasin käigu tagasi sisse ja hakkasin kiiremini jooksma. Pulsile ei pööranud enam tähelepanu, vaid üritasin veel võimalikult paljudest ees olijatest mööduda. Aeg tuli tubli 48:41.59 8,69 kilomeetri kohta.

See jooks jäi ka nädala jooksul viimaseks enne ees seisvat maratoni.

Jalanõudest nõnda palju, et uued Lunarglide+4 Nike sussid on ülimalt mugavad, kuid villid siiski tekkisid mõnele varbale. Kuid oluliselt vähematesse kohtadesse kui varem.

Mõned villid ja treeningud

Maratoni ja Pärnu 2 silla jooksu eel tegin treeningutes umbes kahe nädala pikkuse pausi. Võtsin töölt nädala vabaks ja sõitsin kalli elukaaslase Gerdaga Soome puhkama. Oldud aja veetsima minu väga kalli emaga, kellega sai ringi seigeldud erinevates linnades ja kauplustes. Samuti vihmastel ilmadel veetsime aega saunas ja sai pisut täiendatud jooksuvarustust. Nimelt leidis Gerda ühest spordipoest sobiliku joogipudelivöö. Kõikidest vöödest teeb varsti pikema ülevaate, mis mul olemas ja miks neid välja vahetan…

Peale Narvas toimunud poolmaratoni oli esimene treening pühapäeval 26. augustil, kui tegin oma talviselt tuttava ringi kodukandi ümber. Suund oli maja eest Tipi suunas, ümber TTÜ metsa, mööda pikka Akadeemia teed seejärel Kadaka tee ja Ehitajate tee kaudu koju tagasi. Kokku tuli 5,7km, pulss püsis enamasti 155 löögi jures minuti kohta. Jooksu esimese paarisaja meetri jooksul tegi kerget valu parema jala hüppeliiges, kuid hiljem se kadus.2 ja 3km vahemikus aga hakkasid jalanõud hõõruma, mille tulemusel tekkisid villid. Nii leidsin ka, et seni mind hästi teeninud 2007 aasta Nike+ Pegasuse jooksusussid tuleb kiiremas korras välja vahetada.

Päev hiljem ehk esmaspäeval 27. augustil osalesin Facebookis Nike Running Estonia lehelt leitud jooksutreeningu kutse, kus kutsuti osalema poolmaratoni pikkusel distantsil koos Kristi Roosimäe ja Peeter Karaskiga. Kohale tuli 18 jooksuhuvilist Tallinna eri paigust, kelle seas oli neid kes lähevad SEB Sügisjooksul 10km, poolmaratoni või tervet maratoni jooksma, kui ka neid kes ei ole veel oma otsust teinud kas üldse minna võistlema. Alguse sai see Tartu maanteel asuvast Scala Fitness spordiklubist, sealt liiguti läbi Kadrioru pargi mööda Pirita teed Viimsis asuva Jussi Õlletoani. Jooksu tempoks oli 7-8 minutit kilomeetri kohta ja pulss püsis enamasti 150-160 kandis ning kõik said omavahel ilusti suheldud. Poolel teel Viimsisse oli taas jalanõudes hõõrumist tunda ja siis tekkis tahtmine treening korraks isegi katkestada aga seltskonnas jooksmine läks nõnda ladusalt, et ei mõelnud pikalt selle peale. Õlletoas pakuti vett, banaani, rosinaid ja hapukurki. Viimane on maratonil eriti vajalik, kuna sisaldab soolasid, mida keha pingutuse ajal koguaeg välja higistab. Ja sellega rõhuti, et peab aegajalt koguaeg jooksuajal sööma, et energiat ja soolasid piisavalt oleks. Ilm oli suurepärane, kui päeval oli väljas olnud kerge vihmasadu koos äikesega, siis nüüd oli ilus soe ilm ja päike säras kõrgel. 🙂

Peale venitusi ja energia kogumist jooksime tuldud teed pidi tagasi. Poolel teel tagasi läks taevas aga pimedaks ja hakkas tasapisi sedasi vihma kallama, et peas olnud nokamüts oli ligunenud ja silme ees olnud prillidest ei olnud kuidagi võimalik enam läbi näha. Nõnda tekkis küsimus, kas on olemas prillidele sarnast kilede süsteemi nagu seda on vormeli piloodi kiivrivisiiridel, et kui nägemine kehv, siis eemaldatakse üks kile kiht.

Tagasi spordiklubisse jõudnuna suunduti otse ühte suuremasse saali, kus tehti suurte rullide abil erinevaid venitusharjutusi säärelihastele. Kokku tuli kilomeetreid kella järgi 19,98 ehk nibin-nabin 20km. Peale venitusi aga sõime torti, käisime pesemas ja läksime laiali. Osa kasutas ka sauna võimalusi ja seda kõike täiesti tasuta. 🙂 Enne kui klubist lahkusin, ütles Kristi, et järgmine esmaspäev uuesti, kuid siis on plaanis piirduda ainult 10km-ga. Õige kah, sest pühapäeval 2. septembril on ees ootamas Pärnus tooimuv Jüri Jaansoni nimeline 2 silla jooks.

Teisipäeva võtsin väikese puhkamise varjus, tegin tööpäeva lõpuni ja külastasin Kristiine keskuses asuvat Sportlandi jooksupoodi, kus sain ostetud tänu kalli ema toetusele omale uued Nike Lunarglide+ 4 jooksusussid, mis mõeldud eriti minu lampjalgsete jalgade jaoks. Ning kuna septembri lõpuni kestab nii Sportlandites, kui ka Nike esinduskauplustes kõikidele jooksuvarustustele -30% sooduskampaania, kui laadida iPhone’i või androidi süsteemiga telefoni Nike+ jooksu app. App’is peab olema ette näidata vähemalt 1km, minul neid tänu selle süsteemi pika ajalisele kasutamisele on neid kilomeetreid kokku üle 390ne… :))

Kolmapäeval 29. augustil osalesin aga taas üle pika aja Stamina korraldatud Eesti Energia tervisejooksul, mis toimus teistkordselt Vabaõhumuuseumi territooriumil. Päev läbi jalas olnud uued Lunarglide+ 4 tossud nägid ka esimese jooksu ära ja peab ütlema, et olen nendega väga rahul, mitte kuskilt ei häiri. Külgedel on piisavalt laiust üle ja õnneks poes valitud 45,5 suurus, jätab ruumi ka sussi ette otsa. Ainsaks häirivaks teguriks jooksul oli juba eelnevate kahe treeninguga saadud villid. Aga need on plaanis kohe kinni katta plaastritega, et ära ravida enne maratoni ja võibolla ka enne Pärnus toimuvat jooksu.

 

Narva poolmaraton…

Nonii minu jaoks on se poolmaraton läbi, kuid jooksuni jõuab pisut hiljem…

Nimelt olin end ja kallist Gerdat ära broneerinud korraldajate tellitud bussi peale edasi tagasi Tallinn-Narva-Tallinn liinile. Buss pidi Estonia eest väljuma 6:30 ja ühe otsa pilet 5 euri. Igaks juhuks sai ka bussireisid.ee lehelt vaadatud teiste liinide hindasid ja ajagraafikuid, nendel oli üks pilet 13 euri per nägu. Eelmiseks õhtuks olime kutsutud minu venna Jaanuse ja tema elukaaslase Resta soolaleiva peole, sinna ostsin endale joogiks ühe mustika hapsi ja tulin ära varakult, 2 tundi peale kohale jõudmist. Linnaliini bussi oleksin pidanud 30 minutit ootama ja nõnda ma siis sörkisin kogu selle 30 minutit 5km distantsi koju, isegi ühtki bussi ei möödunud sel ajal minust… 😀 Jooksu asjad olid õnneks varem kokku pakitud, tuli ainult pesemas ära käia, äratuskella 5 seada ja teki alla.

Kõik need said tehtud. Aga tohutu pettumuse valmistas see, et lolli peaga lülitasin homikul pärast äratuskella kuulmist välja ja magasin rahu meeli edasi. Siis ühel hetkel selgus, et kell on 6:20 ja Mustamäelt kesklinna ei jõua mitte kuidagi nii kiiresti kui vaja oleks. Ostustasime hetkega, et läheme bussijaama kaudu. Vaatasin netist järgi aja, milleks oli 7:15, et selle peale peaks ilusti jõudma kohe kui hambad pestud, juuksed triigitud ja riided selga pandud. Taksojuht oli ka mõistlik ja andis talda vahel Tammsaare pikenduse.. 🙂

Bussijaamas ootas meid aga üllatus, samal ajal väljus teinegi buss Narva suunas ja sealt edasi ka Peterburini välja. Oli see siis Lux Expressi buss ja juhid ei rääkinud sõnagi Eesti keelt. Kallis Gerda aga sai selle rääkimisega ilusti hakkama ja nõndaks saime 2 piletit Tallinnast Narva hinnaga 15 eurot kokku. Edasine lõbu hakkab aga sellest, et meie taga seisnud naine soovis minna maha meist oluliselt varem, Jõhvis. Nõnda arvasid ka bussijuhid Jõhvi jõudes, et meie seal maha läheme ja küsisid, et miks me siis maha ei lähe. Õnneks saime siiski bussi peale jääda ja edasi sõita.

Narva jõudes sain kätte oma stardimaterjalid ja kohe selgus üllatus, eraldi kiipi jalanõudele paigaldama ei pea, sest mingi kiibi laadne elektrooniline vidin oli liimitud stardinumbri tagumise külje peale. Edasi tuli minna riietusruumi, mis siis asus Narva linnuse ees olevas pargis ehk siis kaks telki, üks naistele, teine meestele. Pärast seda valasin kodus valmistatud SIS spordijoogi pudelist ise tehtud jooksuvöö väikestesse pudelitesse ning seljakott sai toimetatud pakihoidu…

Mõni minut venitusi, Gerdale musi ja 21,1 kilomeetrise Narva poolmaratoni start sai alata. Üld aeg läks ikka tööle stardipaugust, kuid käel oleva kella nagu ikka lülitan sisse sel hetkel kui ületan stardi joone. Algus oli väga raske, juba esimestel meetritel kadus mu tehtud vöö pealt üks geel ära. Lisaks esimesed 2,5 km libises vöö lahti ja nõnda otsustasin teha väikese kõnnaku ja vöö korda sättida. Igaks juhuks tõstsin ka olemas olevad geelid pükste taskusse ja magneesiumi üritasin panna mobla kotti. Kuhu se pärast aga kadus sealt, ma kahjuks ei tea, sest u. 9km hakkasid põlved väsima ja oleks seda väga vaja olnud. Minu õnneks oli krampide vastu magneesiumi ka kaasa tehtud joogis. 🙂

Mis puudutab jookidesse, siis rajal oli vee punkte kolmel korral ja üheski ma peatust selle tarbeks ei teinud, vaid jätkasin oma valitud kursil. Kogu jooks oli pingeline. Nii palju kui sai, siis üritasin joosta muru servas. Esimesed 13-14km jooksin täiesti üksi ja tundsin, et valitud taktika sööb mind ära ja soovi teha aega alla 2e tunni või siis teha paremat aega kui Rakveres 2:04.15, ei õnnestu sedasi jätkates. Nõnda haakisin ennast ühe 5 liikmelise seltskonnaga, kes küll mingil hetkel kadusid ikkagi eest ära ja nõnda liikusin järgmise ees oleva tüübi järel. Kuniks 4km enne lõppu, kuskil 17km kandis hakkasin tempot tõstma. Nõnda ka korraks 2km enne lõppu kella vaadates, märkasin, et 10minutit lahutab 2st tunnist – rekord on täitsa püütav. Kahjuks tulid siis veel aga kaks väga rasket tõusu teine teise järel. Viimase puhul aga oli mäe otsas Nõmme Kalju fänn Kaido, kelle lõpu aeg oli 1:33.miskit, kes ergutas jooksma kiiremini. Sellest väikesest laengust oli mõnus edasi minna. Järel oli veel vaid u. 200 meetrit, mille pingutasin nii kuis sain….

Läbi, tõstsin käed üles ja lasin ametvendadel, fotograafidel kaameraid klõbistada ja pilte toota… 😀 See järel tuli kohe kell seisma jätta ja ekraani pealt aega vaadata. Vastu tuli sõnum: “Yay, you are record braker” Longest distants 21,06 ajaga 2:02.00. 🙂 Siis aga tuli ootamatult seisma jääda ja see oli kui joosta kiirendusega vastu seina. Aed oli ees ja lühikeseks jäänud lõpukoridoris jagati spordijooke ja vett. Võtsin vee ja sörkisin kergelt edasi, silmad haarasid eemalt lava lähistelt kalli Gerdakese, keda kohe ka pikalt embasin. Olin teda üllatanud ja liiga vara lõpetanud arvestades asjaolu, et mul paari nädala eest oli pea kuu pikkune sääremarja põletiku ravi just läbi saanud.

Käisin ja võtsin oma paki ära, venitasin end ja läksin tagasi finishi koridori otsa kus Gerda jälgis 7km lõpetamist. Ootasime koos esimest jooksjat, kes läbis selle distantsi mingi 25minutiga… Finishi lõpus nägin kahte tuttavat kaamera meest, üks kohalik Narva-Jõesuust pärit Päevalehe fotograaf Sergei Stepanov ja teine kuulus Kroonika fotograaf Ardo Kaljuvee. Jätsime nad oma tööd tegema ja seadsime sammud Fama nimelise kaubanduskeskuse suunas, kus mind ootas ees MyFitnessi spordiklubis pesemis võimaluste kasutamine. 🙂 Siis sai kõhu täis söödud, natuke poodides kolatud ja peatselt juba broneeritud bussiga koju tagasi sõidetud.

Läbitud ja saavutatud positiivsete emotsioonide juures, olen saanud palju positiivset ja kaasa elavat tagasi sidet ning villidega valutavad pakud endale alla… 😀 Aga endiselt tahan ja ootan juba järgmisi tervisespordi võistlusi… 🙂

Sügisese maratoni eel…

Veel enne kui minu esimene maraton kätte jõuab, siis tegin makse soorituse ligi kuu aega tagasi ära ning lasin end kanda sügisjooksu maratoni jooksjate nimekirja. Kui enne olin 10km jooksu distantsil ja olin stardiprotokollis numbriga 2016, siis nüüd olen 42,192km nimekirjas numbriga 1361. Tuju teeb se heaks, et lõpuks peale minu teavitust muudatus protokollis tehti, kuid samas teeb se ka pisut ärevaks. Ikkagi ju esimene maraton. Kas lõpetan selle, kui lõpetan, siis mis ajaga, kuidas jalad kannatavad, kui palju pean energia geele tee peale kaasa võtma jne…. Õnneks saab osadele küsimustele peatselt ka mõnel Nike Running Clubi jooksu koolitustel vastuse…. 🙂