Arhiiv

Füüsilise vormi kõver algus

Veebruar oma lühikese kuuga on võtnud ära selle lusti treenida end paremaks. Nimelt juba enne kui kuu alata jõudis, tuli väike külmetus kurku, mis põletikuliste mandlitega ei lubanud mistahes alal väga suuri pingutusi ette võtta. Kui korraks läks paremaks ja end taas õue jooksma sättisin, siis järgmisel päeval oli kõri taas valus… Pingutada ja joosta ju võiks, kuid hingamisteede halvatus on jätnud mind rajaäärde..

Valmis startiks..

Startiks valmis..

Hoogsalt lõpuni.

…ja hoogsalt lõpuni.

Aga sellest hoolimata vedasin end pühapäeval, 1. veebruaril Sparta Spordiklubisse, kus toimus Wattbike rattasõidu võistlus ehk Sisetriatloni teine etapp. Nii nagu esimesel etapil sõudmises, oli ka see ala minu jaoks täiesti esmakordne katsumus. Võistluse alguses sain korraks ekraanilt märgata numbreid. 4km distantsi läbisin keskmiselt 49-51km/h, kurat sellist kiirust oma chopperiga sisse saada võib ainult unistada. Ka Nõmme mäest alla üle 36 pole kätte saanud… Lõpetasin oma vanuseklassis selgi korral viimasena, kui ajaks oli 6:13,63.

Sportlikud Rebased. Foto: Heidy

Sportlikud Rebased. Foto: Heidy

Pisut rohkem, kui nädal hiljem oli minu kurgu tervis endiselt samas seisus aga kuna nimi oli võistlusprotokollis kirjas ja raha makstud ning minu armas abikaasa kohe tundis üli suurt puudust, siis seadsime oma sammud Radissoni hotelli suunas. Toimus seal ju selle aasta esimene trepijooksu võistlus. Gerda oli endaga ühes meelitanud võistlema kaks head sõbrannat, ühe kunagise ja teise praeguse töökaasase. Igal juhul ka neile meeldis se nõnda väga, et üks kahest otsustas ka peagi suitsetamisest loobuda ning taas end spordisaali koos Gerdaga vedama hakata. Elame näeme! 🙂 Treppidel oli Gerda endiselt tubli omas tempoklassis ajaga 6:36.

Kohe on lõpp käes. Foto: Gerda

Kohe on lõpp käes. Foto: Gerda

Mina aga läbisin torni koguni kahel korral nagu eelmine aasta. Sel korral juba teadlikult plaanisin kahel korral torn läbida. Esimese korra eel panin kaamera 3-4 korruse vahel oleva aknalaua peale ja teisel korral haarasin selle endaga kaasa, kui kaamerast möödusin. Nii kummaline, kuid suure tõenäosusega oleksid need kaks aega tulnud väga ühte auku joostud, kui kaameraga poleks midagi tegemist teha olnud. Lisaks oli teisel korral soe pusa peal, mis tegi kogu selle distantsi läbimise veelgi raskemaks.

Esimese ringi aeg ja teise ringi aeg. Protokolli said tulemused täpselt järjest ehk jagasin iseendaga 16. ja 17. kohta.

Protokolli said tulemused täpselt järjest ehk jagasin iseendaga 16. ja 17. kohta.

Ägedalt kasvanud kurguvalud on vähendanud minu treeningmahte. Joosta tahaks väga, kuid jaanuaris ülemisi hingamisteid külmetanuna ei ole seda väga teha julenud. Tihtipeale on selline äge tunne kurgus, et nüüd põleb mõni süsi kurgus ning pidevalt on “okas kurgus” tunne, millest mitte kuidagi lahti ei saa. Igapäevaste menüüde hulka kuulub piparmünditee meega. Lisaks saab paaril korral nädalas tehtud kapis ja laual leiduvast värskendavaid smuutisid. Enamasti sisaldavad need ingverit, mett, banaani ja teisi puuvilju koos keefiriga. Kui viimast pole, siis saab se asendatud mõne jogurtilisega. Kurguvalu aitab ehk kirjeldada ka see, et kui oma perearsti juures käisin ja palus suu lahti tegemise järel “AAA” öelda, siis se hästi ei õnnestunud, kuna toppis keelele mingi jäätisepulga laadse pulga, et näha, mis kurgus toimub. Sel hetkel tekkis suhu-kurku selline refleks nagu kutsuks okset esile ja nimetatud pulga asemel on hambaharja tagumine ots.. Peale seda visiiti tarbin spreipudelisse peidetud retseptiravimit, mida kolm korda päevas kurku pihustada.

Igal juhul loodan, et need hädad kaovad varsti ära, kuna kohe-kohe on taas võistlus treppidel. Sedapuhku siis Olümpia hotelli treppidel, mis ühtlasi on ka Sisetriatloni viimaseks võistlusalaks. Kuhu lähen olenemata minu vähesest treeningpraktikast..

Kui tervis lubab, siis varsti jälle jalul.. Foto: Gerda

Kui tervis lubab, siis varsti jälle jalul.. Foto: Gerda

Muusika valik osutus sedapuhku seitsme hooajalise teleseriaali Sons of Anarchy tunnusmuusika “House of the Rising Son” kasuks kuna se on üks väheseid nii pikku seriaale, mida vaadanud olen. Ning suvisel ajal kehastun oma chopperiga natukenegi üheks neist… 🙂

Advertisements

Esimesed treeningud uuel aastal..

Käesolevaks aastaks seatud eesmärk anda endast maksimum ja treenida nii palju kui võimalik, et sügisel võiks jõuda mudase takistusjooksu ehk OCR (Obstacle Course Race) Maailma Meistrivõistlustele.

Eelmisel aastal osalesin Eestis KõvaMehe ja Soomes toimunud ToughVikingi jooksudel, mis näitasid selgelt minu nõrki kohti. Jooksmisega saan ilusti hakkama, kuid suurt ajakaotust tuli neil üritustel peamiselt takistustel kus tuli pisutki ronimisega tegeleda. Ehk üheselt mõistetavalt jääb jõust puudu kogu ülakehas. Oleks käteski natuke rohkem jõudu jaksaksin siis ka ahviredeli lõpuni läbida.

Foto: Gerda

Foto: Gerda

Sellest kõigest tulenevalt aasta esimese kuu olen suuremalt jaolt treeninud kodus nelja seina vahel. Lisaks tuli juurde ka ligikaudu 70km nii jooksmist kui käimist. Ning esimakordselt kogusin mõned kilomeetrid ka sõudeergomeetril.

Alfa Race 2015

Alfa Race 2015

Seda tegin siis Sisetriatloni võistlus sarja esimesel etapil Alfa Race 2015 võistlusel. Oma vanuseklassis sattusin kohe esimese sõiduga finaali, kus 1000 meetrit läbisin 4 minuti ja 6,1 sekundiga. Võitjale kaotasin ligemale 300 meetriga ehk peaaegu 1,5 minutiga. Võistlusele registreerunud 11 osaleja hulgas lõpetasin 10 kohaga, seda sel põhjusel, et üks osaleja ei tulnud starti kohale…

Peamiselt on minu igapäevastesse süvalihaste treeningutesse mahtunud istulitõusud, käärid, kätekõverdused, kükid, lõuatõmbed ja plangud. Lõuatõmmete jaoks erilis vahendeid pole. Kasutan selleks magamistoa otsas asuva kamorka (riiete ja muude tarvilike asjade hoiupaik) uksepiita. Alustan ikka sellest, et haaran korralikult kinni ja siis tõmban end üles. Vahel hoian seal üleval end pea minuti, seejärel lasen end aeglaselt alla ja tõmban üles tagasi. Kõiki harjutusi teen 5-10ste kordustega kümne kaupa, vastavalt sellele palju mul jaksu parajasti on.

Plangulistest harjutustest on aga parimaks koormuse kogujaks kõhu- ja kätelihastele “plangul kõnd”.

Nii seda kui teisi neid harjutusi näed järgnevast klipist, mis võtab kokku suuremalt jaolt kõik minu jaanuari treening viisid. Videos leidvuva muusika kohta saab öelda nõnda, et ametlikus muusikavideos  osalesin suvel ka ise. Minu tunneb ära ta alates 2:42 eekraanile ilmuvate käte järgi. Nimelt oli mul kätes üks suuremat sorti automaat M16.

Minu mängukann

Minu mängukann

20140611_173245(0) 20140611_173254

dJ Smash

dJ Smash

dJ Smash

dJ Smash

PS!

Sisetriatloni sarja kuuluvad:

1. Sõudeergomeetri võistlus 24. jaanuar

2. Wattbike võistlus 1. veebruar

3. Olümpia hotelli trepijooks 2. märts

Elamuste rohke nädalavahetus

Põnev ja pikaks ajaks meelde jääv nädalavahetus algas  hommikuse laevareisiga Soome suunas. Kogu tripi tegi meeldivaks see, et minuga tulid kaasa mu kallis väikevend Siim ja parimad põhikooliaegsed klassivennad. Kõik nad tulid mulle raja äärde kaasa elama ning õhtuks mõtteid koguma. Siin kohal tuleb nüüd meelde tuletada, et tegemist oli KõvaMehe jooksu laadse muda-takistusjooksu Tough Vikingiga. Kus 12km pikkuse tee läbimisel tuli ületada 15 erinevat takistust. Kuna võistlusele õnnestus mul registreeruda ajakirjanikuna, siis 88€ osavõtu tasu maksma ei pidanud. Lisaks sain pääsu VIP alale, kus pakuti ohtralt süüa-juua. Pressikaardi riputasin Laurile kaela,  kes hakkas stardi-finishi paiga vahetus läheduses pilte tegema nii minust, kui teistest rajal olijatest koos erinevate takistustega, mis ette jäid.

Kollane plekk mustal taustal.

Kollane plekk mustal taustal.

Peale võistlusriietuse selga panemist asusin sooja tegema. Kusjuures vahepeal olid Lauri, Mihkel ja Jaak koos Siimuga märganud, et kõik osalejad ümberringi kannavad pikemat riietust erinevalt minu lühikese- varrukalise ja säärise kõrval.

Stardini oli rohkem kui 20 minutit. Otsustasin selle aja sooja teha stardiala läheduses lavast 30-50 meetri kaugusel. Sõjaväelaslikud harjutused erinevat sorti kätekõverduste, kohapeal jooksu imiteerimise ja harkhõpetega välja. Nende kõige trooniks ikka burpeesid ehk eestikeeli kosmonaudid. Üles hüpped koos kätekõverdustega..

Enne stardikoridori minekut kontrollis Siim mu peas oleva GoPro kaamera seadistusi, et need video tegemiseks korras oleks ja siis suht kohe läksin rajale. Esimene takistus Soomest pärit ameerikajalgpalluritega. Õnnestus mul neist nõnda mööda joosta, et komberdasin raja ääres olevate heinapallide otsa.. edasi tuli aga paarisaja meetri pärast juba ehitusjäätmete konteiner täidetud jääveega. Enne seda võtsin muidugi kaamera peast ja ulatasin nädal varem Gerda poolt mulle määratud jääämbri testi edasi anda Valdo Jahilole. Selle vahega, et mina end ämbri täie veega üle ei valanud, vaid jooksin sõna otseses mõttes sellest jääveega täidetud konteinerist läbi. Pidin ka pea vee alla pistma kuna teel oli takistus, mis osutaski pea vette pistma.

Winter is coming.

Winter is coming.

Nõndaks tuli jäävettinuna joosta järgmise takistuseni sadakond meetrit. Ees ootas sedakorda mitmetest kõrvuti seisvatest kõrgete seinadega konteinerit. Nendest tuli korda mööda üles-alla ronida kuniks kõik nad ületatud. Konteinerites sees ja ees maas olid suured liivaga täidetud kotid, et oleks kergem ronida. Kuigi seda just väga kerge märgades riietes teha polnud…

Kolmas takistus läbi ja ligi kilomeeter hiljem oli konteiner täis muda, mis lõhnas kui turvas. Muda laadset ollust oli küll ainult esimene pool konteinerist, teises pooles oli tühjus. Neid kahte pooli eraldas mingi sein koos palgi ja suurema võrguga, et oleks kergem edasi ronida. Otsustasin käigu pealt selle takistuse läbida konteineri vasakust küljest. Kui olin jalad toetanud konteineri servale, siis tõukasin ja hüppasin nii kaugele teise otsa kui ulatusin. Ainult parem suss vajus kergelt muda sisse. Igal juhul läks õnneks ja suuri ajakulutusi ei teinud siin. Kodus hiljem videot ja pilte vaadates, oli nii mõnigi teine osaleja kuni kaelast saati sinna mutta sisse hüpanud.

Olin otsustanud enne võistlust rada läbida võimalikult kiiresti, kui jäängi mõnel takistusel toppama pisut kauemaks, siis tuleb se tagasi teha kõik jooksurajal. Nii ka õnneks läks ja kõigil korral kui joosta sai, möödusin paljudest kes mulle teel ette jäid. Võistlusjuhendis oli kirjas, et kui mõni takistus, mis osutub raskeks ja sooviti vahele jätta kas tervislikel põhjustel (rasedus või südamehaigus) või nõrkusest, siis tuli sooritada 30 järjestikust kättekõverdust. Ja nii igakord, kui miskit osutus vastuvõetamatuks.

Tuli.

Minu teele jäid teiste hulgas veel kaldseinad või siis viltused aiad, millest tuli üle saada. Lisaks veel mägised alad koos treppidega, kus tuli ületada ka autorehvidest koosnevat ala. Põlevatest liipritest sai korduvalt üle hüpatud. Mitmeid kordi sai supeldud vees ja pistetud pea üleni järve vee alla. Roomata sain nii traataia, kui ka maskeerimisvõrgu all, lisaks ka torus, mis oli suunaga järvele.

Ramp. Foto: Lauri Laidna

Ramp.

Ees ootas ka üks kardetud kaarsein ehk ramp. Analoogseid rampe leidub ekstreemsete rula, rulluisu ja trikiratturite parkides. Siin tuli aga sellest kaarseinast üles joosta ja kätega end üles tirida. Esimesel korral se üles saamine kohe hästi ei õnnestunud ja nõnda libisesin alla tagasi. Teisel korral ootasin kuniks seina keskel vabanes köis ning jooksin täiest jõust ja haarasin köiest. Tänu sellele köiele sain ka üles. Lisaks ka sellele, et üleval üks noormees kes ootas oma tiimikaaslasi tõmbas alguses järsult sellest köie teisest otsast ja hiljem siis ka minu käest ning üles ma saingi. Oleks võinud ju ka kedagi ootama sinna jääda, kuid keda. Ühtki tuttavat mul ju rajal rohkem polnud. Läksin seega edasi.

Järgmisena ootas ees ahviredel, millest enamuse suutsin omal jõul läbida. Aga viimasel paaril meetril siiski libisesin alla. Kuna siin ühtki kontrolöri silma ei jäänud, siis võtsin kätte ja jooksin edasi järgmiste takistusteni. Aga se ahviredel näitas ühe nõrga koha minus ette. Kätes on liiga vähe jõudu ja tuleb hakata trenni tegema.

10.000 volti. Foto: Lauri Laidna

10.000 volti.

Viimaseks tuli läbi joosta takistusest nimega 10.000V ehk kümmetuhat volti. Siin oli paarikümne meetri pikkusel alal väga palju rippuvaid elektrivoolu all olevad juhtmeid ning raja ühest otsast kasteti kõiki osalejaid veel veekahuriga märjaks, et surakas oleks paremini tunda. Kuna mul õnnestus särinat tunda kolmel korral, siis julgen öelda, et takistuse nimi tekitab hirmu hullemaks katsumuseks. Tegelikult meenutas se aga lihtsalt ühte suurt elektrikarjuse ala, mille üks surakas tundub kui lihtne väike näpistus.

Selle takistuse lõppedes sain kaela uhke medali ja mõnusate emotsioonidega sõprade näoilmed. Ootasid, et saaksin suuremat särinat või komistaksin elektrikarjuse alas veekahuri otsa. Sellega valmistasin neile pettumuse. Aga nagu aru sain, siis Laurile pakkus se võistlus sedavõrd huvi, et mine tea ehk on lootust näha teda enda kõrval kunagi mõnel sellisel üritusel osalemas. Seda siis kui raatsib pühapäevaste rulluiskude asemel pisut ka jooksutrenni tegema hakata.

Edukalt läbitud.

Edukalt läbitud.

Nõndaks siis ka esimene rahvusvaheline Tough Viking Finland võistlus 12 kilomeetri ja 15 takistusega sooritatud ajaga 1:19:26,1.

Sellise loo kirjutasin Delfi jaoks, mida kaunistavad pildid minu ja Lauri poolt ning video täielikult minu.

Lisaks veel korraldajate poolt mõne tunniga valmis meisterdatud tiiser-video, kus teravam silm näeb ka mind ennast. 🙂

Edasine päev nägi ette seda, et sõitsime laevaga koju tagasi. Sain niisked jooksuriided koju jätta ja kaasa haarata kuivad. Selga tuli panna mul aga Supermehe kostüüm, et ära saata oma poissmehe iga. Pidutsesime Pärnus, kuhu kaasa tuli ka minu teine kallis vend Jaanus. Igaljuhul pidutsesime nõnda, et järgmisel hommikul Pärnu 2 Silla jooksule minnes oli mul süda paha.

Rohkem sellist nalja ei tee.

Rohkem sellist nalja ei tee.

Stardi-finishi paigast ööbisime umbes täpselt kilomeetri kaugusel. Võtsin mõned eurod kaasa, et teel sinna endale süüa osta. Kuidagi sai nõnda tehtud, et sõbrad klapitasid end kõik ühe auto peale ja mul tuli linna minna oma kondimootoriga. Ehk kere kerge sörgiga soojaks. Tee pealt leidsin burksiputka kust süüa ostsin. Aga mitmed liitrid kanget alkoholi mu organismis jätsid siia oma sügava jälje. Ära suutsin ühest burgerist süüa ainult pisut salatit ja pool kotleti. Ülejäänu viskasin minema. Kogusin siis energiat ainult veest ja jooksusõpradega suheldes.

Stardi järel sain ühe oma kõige aeglaseima tempo võetud. Väljas olnud palava kuumuse tõttu valasin igas joogipunktis ühe topsi vett pähe ja teisest sõõmud vett kõrist alla. Ligi kilomeeter enne lõppu nägin reisi seltskonda tee ääres mind ergutamas. Kui nende ees käed üles tõstsin, siis lasi Mihkel suruõhupasunaga vilet otse kõrva ja se ehmatas mitte ainult mind vaid ka teisi läheduses olnuid korraks ära. Kuna rada oli pisut muudetud, ehk kogu Pärnu jõeäärne ala lõplikult asfalteeritud, siis uueks raja pikkuseks oli 9,8km. Ning minu selle teepikkuse uueks rekordiks 58:07. Aga ega pohmakaga just kerge olnud ka.. Lõpuks meenub ka pisut positiivsust, nimelt lisaks raja valmimisele Pärnus – olid korraldajad ka uhke medali meisterdanud. 🙂

Thänx sõbrad, kes te toetasite mind sel nädalavahetusel nii kuis oskasite. Ka sind Mihkel A. tänan, kes sa kaasa ei saanud tulla. 🙂