Arhiiv

2013. võistlushooaja kokkuvõte

Aasta 2013 juba kohe lõppemas, kuid postitused veel puuduvad. Peaks selle vea nüüd lõpuks ära parandama. Võib vast öelda, et peale Linnade jooksu sarja viimast etappi eelmisel hooajal, said ka jooksmised selleks aastaks lõpetatud.
Käesoleva aasta esimesed jooksmised sain tehtud veebruaris puhkusereisi ajal Sharm El Sheikis. Kus ülepäeva hommikuti sai 5,6 kuni 7km joostud. Egiptuse jooksurajad.

Egiptus

Aprilli keskel ootas täiesti ei kuskilt leitud tasuta osavõtumaksuga Pääsküla 79. Rabajooks, kus kõik lõpetajad, kes mahuvad teatud osalejate arvu sisse, saavad nimetatud jooksuvõistluse vimpli. Kohale jõudes oli rahvast meeletult palju ja rajale alguses õieti ei mahtunudki jooksma. Seetõttu sai sel jooksul võetud väga kiire tempo rajal, mis enamuses oli jäiselt libe ja lumine. Üsna kiiresti võttis se jooks läbi ja pulsi lõi korralikult lakke. Nõnda sain 5,9km pikkusel distantsil lõpu ajaks 32 minutit ja 33 sekundit, pulss oli 185-190 löögi juures kogu distantsi.

Järgmisena oli mul kavas aga kuue aastase vaheaja järel Kõrvemaa Kevadjooks, kus sai ligi 9minutilise aja paranduse tehtud. Hilisest kevadest tulenevalt oli küll rada pisut muudetud. Rada oli enamasti mudane ja vesine, mõnes kohas leidus ka lund. Ilmast tingituna oli ka raja profiil muudetud ning tuli teha kaks 8km pikkust ringi.

Kui kätte jõudis maikuu, siis peale paari treeningut tuli kuu lõpus esimene Linnadejooksu sarja jooks ehk Tartu Olümpiajooks oma 10km pikkuse distantsiga. Eelmise aasta tulemust suutsin parandada ligi 1,29 minutiga.
Enne seda jooksis minu kallis elukaaslane Gerda aga nädal varem Maijooksul, kus olin otsustanud sel korral temast pilte mitte teha, vaid toetada teda raja ääres ergutades. Ühtlasi olin endaga kaasa võtnud kodus valmistatud SIS spordijoogi, millega jalutasin peale stardipauku mööda finishi koridori vastu ligikaudu 1,5km kaugusele. Lihtsalt varasemast oli meelde jäänud, et 7km pikkusel distantsil on ainult 1 joogipunkt, kuid sellest talle ei piisa. Kui minuni oli jõudnud, siis liikusime kerges sammus kõrvuti lõpu suunas. Ja enne viimaseid kurve liikusin talle lõppu ka kaisutama ning kiitma lõpetatud tulemuse eest. 🙂

See järel ootas mind ja minu kallist Gerdat öine Rakvere koos Ööjooksu võistlusega.
Esmakordselt otsustas ka tema selles võistluses kaasa lüüa, kui eelmine aasta jooksin mina poolmaratoni ja tema jalutas raja keskpunktis (alg ja lõpp punktis), siis avastas selles suures rahva melus, et se pakub talle seda sorti pinget ja tahet ka ise osaleda. Nõnda registreerisime teda 5km pikkuse jooksu starti. Kõige rohkem meeldis siin see, et start 5km rajal oli ainult umbes 10minutit peale esimese stardi andmist. Mis võimaldas tal lõpetada kiireimate poolmaratoni jooksjatega pea sama aegselt või isegi kiiremini. Finishisse jõudis 43minutiga.

Ööjooks

Mina tegin aga rahuliku algusega väga hea poolmaratoni jooksu. Umbes kolmandal km pidin korra väikese peatuse tegema, kuna pulsivöö libises rinnult alla ja pidin seda pingutama. Edasi jooksin kergelt langevas tempos kuni 7km-ni kuniks märkasin ühes kurvis endast möödumas Scala Fitnessi treener Kristit. Võtsin talle järgi, ütlesin “tere” ja jätkasime ligi 5,30minutiga km kohta kuni 18km-ni, mil hakkas minu tempo lõpuks raugema. Kusjuures poolel teel helistati mulle minu ja Gerda majutust pakkuvast Villa Theresast, et kas oleme varsti tulemas. Sain nimetatud kõnele vastatud ainult tänu sellele, et mul oli telefon käe küljes ja bluetooth toega käed-vaba Jabra spordikõrvaklapid. Kõrvaklappidest kuulan erinevate jooksuvõistluste ajal siis muusikat, et juhtida kõrvale raja ääres tulevad liigselt segavad helid. Aga siis viimase km suutsin kuidagi taas edasi pingutada pisut kiiremas tempos ja lõpetasin oma senise kiireima poolmaratoni ajaga 1:58:28. Antud aeg oli küll kella järgi, kuid ametlikus protokollis oli selleks 1:59:00, aga sellegi poolest oli se jooks eelmise aastaga võrreldes ligi 4,5minutit kiirem aeg.

Mõned nädalad peale Rakveret sain Viljariga juulis kokku lepitud, et teeme peale tööd ühise treeningjooksu. Kui õhtul kokku saime, siis peale seda kui olime GPSi signaali kätte saanud, alustasime oma kerges tempos jooksuga. Kerge se jooks ei saanud just olema, sest esmakordselt ei võtnud ma treeningule juua kaasa. Ning tänu väljas olnud ligi 23C soojusele, sain juba teisel kilomeetril tunda rinnus pisteid. Kuid sellele vaatamata jooksime edasi. Pika peale hakkas ühe villi juures vasaku talla all mingi pisike kivike jooksmist segama ning pidin metsas väikse pausi tegema. Paraku osutus se peatuskoht Harku metsas aga nii sääse rikkaks, et minu paljad jalakesed said korralikult söödud ja tänu sellele otsustasin, et me võiksime hakata tagasi kodude suunas liikuma. Treeningu pikkust tuli kokku ei vähem ega rohkem, kui 10km ajaga 1:05:31.

Juuli keskel sain ühe kergema treeningu teha veel ka Soome pinnal, kui käisin emal külas kus metsateel ja maantee ääres sai kogutud väikesed 6,06km-t. Se oli see kord, kui vedasin teist korda aastas puhkusele kaasa võttes oma jooksuvarustuse endaga ühes. Peamiselt võin öelda, et kogu juuli möödus ainult treeningjookse tehes ja võistlus kilomeetreid siit ma endale juurde ei saanud. Kokku tuli juulis 56,31km kogu ajaga 6 tundi ja 23 sekundit.

Augustis ootas mind taas aga poolmaraton ja sedakorda Narva Energiajooksul. Linnas toimuvate tee tööde tõttu oli nii nagu Kõrvemaal ka siin rajal uus profiil ja tuli teha kaks ringi. Kahjuks ei õnnestunud stardi eel GPS signaali kinni püüda ja nii näitas tossudes olen Nike+ kiip finishisse saabudes ainult 19,2km-t, kuigi oleks pidanud olema 21km. Kõige suurem pettumus oli veel ees. Peaaegu 4-5 tunnise unetundide järel ei olnud korras minu seedimine, kui ärkvel püsimiseks üritasin tarbida pisut energiajooki. Paraku oli se üks minu suurimaid vigasid. Nimelt enne starti tuli suurem osa homikusöögist kõik välja ülikiire ainevahetuse abil ning käisin aeg ajalt tualeti järjekorras seismas. Sammuti oli rajal ligi 25C-ne kuumus, mis andis mulle suhteliselt aeglase tempo. Lõppu jõudsin oma kehvima poolmaratoni ajaga ehk teisisõnu kulus selleks mul 2 tundi ja 6 minutit. Päev sellega veel ei piirdunud, tegin tervisele teistkordagi liiga, kui hiljem autosse jõudes tahtsin uuesti energiajooki juua. Seda korda oli se 2,5 tunni jooksul autos kuumaks keenud ja tuli üles juba enne kui jõudsin lonksu lõpuni teha. Positiivse poole pealt üllatas Narva Energiajooksu etapp sellega, et jagas kõikide distantside lõpetajatele esmakordselt medaleid.

FOTO: medalist

Augusti lõpus osalesin enda jaoks esimest korda Järvejooksude sarja kuuluvas jooksus ümber Ülemiste järve. Nagu eelnevatel jooksudel häiris ka siin mind kuum päike, kuid sammuti järve ääres puhunud kõva tuul. Sellele vaatamata suutsin tänu SIS geelidele peale esimest 5km leida korralikult jõudu ja hoida tempot kuni lõpuni. Ja siis kui olin finishi joone ületanud ja kätte saanud medali, tuli üks tüüp mind tänama, et olin oma korraliku tempoga talle jäneseks ees. 😀 Seda komplimenti olen ma päris palju naernud “Rebane jooksis kiire tempoga jänest”.

Kui kätte jõudis september, siis algasid taas Linnadejooksu sarja võistlused. 1. septembril oli Pärnu 2 silla jooks, kus tuli väikseid modifikatsioone raja profiilis ka siin ette tänu ranna või õigemini jõe äärsete teede ehitamisega.
Jooks ise läks tavapäraselt kiires tempos, kuid sel korral oli keskmiseks kiiruseks 5,07 minutit km kohta. Viimasel km nägin, et olen sellise tempo sisse jooksnud, et eelmise aastaga võrreldes tuleb korralik aja parandus ka siis, kui lasen tempo alla. Nõnda ka tuli kogu raja viimane kilomeeter sellise ajaga, mis tavaliselt oli mul keskmiseks kiiruseks kogu võistlus distantsi peale kokku ehk 5,36. Finishis näitas kell tabloo peal mulle aega 46:19.

Mallor Malmre/CEP

Oma osa paremate jooksutulemuste juures on kindlasti andnud juuli lõpus või augusti alguses soetatud CEPi kompressioonisäärised, millede abil on säärtes pingeid vähem ning jõudu pingutamiseks rohkem. Kui alguses olid mul erk-kollased säärised, siis hiljem pidin endale uue paari ostma ning siis sai värviks juba neoonroheline värv valitud. Uued pidin ostma lihtsal põhjusel, kuna minu kallis Gerda võttis ühel heal päeval töölt koju tulles need endale jalga, lihaspingete maandamiseks ja sinna need ka jättis. Teavitas ainult, et pean endale uued muretsema, kuna tema mulle neid enam tagasi ei anna. 🙂

Saabus 8. september ja käes oli minu senise elu teine maraton ehk SEB Tallinna Maraton. Ettevalmistused olid läinud ladusalt ning sai piisavalt välja puhatud enne starti. Kui eelmine aasta võtsin eesmärgiks lõpetada võistlus ja võimalusel teha seda alla 5 tunni, siis täitsin selle ilusti ajaga 4:42:19. Sel aastal olin eesmärgiks seadnud juba eelmise aasta tulemust ületada ja kuna enamus seni kulgenud hooajast oli läinud üles mäge aegu parandades, siis soovisin püüda ka aega 4:30.
Esimese ringi suutsin ilusti tempomeistriga kaasas püsida. Kusjuures 21km läbimise järel lausus kõigile grupis liikujatele, et oleme ajakavast ühe minutiga ees. Kahjuks jätkas ta samasuguse tempoga jooksmist edasi ja nii suutsin veel kannul püsida 24km tähiseni. NIng peale seda hakkas minu jooksukiirus langema. Oma panuse andis teisel ringil kõrgelt kütnud päike, sest nõnda said otsa minu vööl olnud jookide pudelid ja nõnda pidin haarama lisa raja servast, kuid seda kõikidesse punktidesse ei jagunud. Kasuks olid aga sammuti kaasa võetud SIS geelid, mida sai kahel korral ka juurde haaratud Pirita silla pealt. SIS geelipunkti sain aga esimesel ringil jätta oma käsi katnud kindad. Paluti küll, et neile hiljem järgi läheksin, kuid seni ma seda teinud veel ei ole.. Kuumast ilmast jahutust otsisin ka raja ääres seisnud Cold+ menthooli aerosooliga pritsivatelt meedikutelt. Ja oma panuse andsid sel päeval kõik lähedased, sõbrad ja tuttavad kes ergutasid nii mind kui teisi enda lähedasi. Üheks ootamatuks üllatajaks oli nõnda põhikooli aegne klassivend Tiit koos oma perega, kelle õde jooksis samal ajal poolmaratoni. Aitähh sulle Tiit! 🙂 Minu suurim fänn ja kaasa elaja ootas mind aga finishis koos oma kahe õe ja ühe õe tütrega. Aitähh sulle kallis Gerdake, et oled olemas ja toetad mind alati! 🙂
Enne kui tegelikult finishisse jõudmist, olin aru saanud, et oma varasemat aega ma ületada ei jaksa ja võtsin kasutusele uue eesmärgi, milleks oli joosta lõpuni. Kaarli puiesteelt sörkides maratoni raja lõpu koridori viipas raja äärest ka Riigikogu liige Lauri Luik, kes oli oma jooksu juba tükk aega enne mind ära teinud. Raja lõppu jõudsin ajaga 4:49:46, mis õnneks ei ole kõige hullem kaotus eelmise aasta tulemusele. Hiljem lasin endale maratoonaritele mõeldud alas Eesti jalgpallikoondise füsioterapeut Taavi Põdral selga ja jalgu masseerida. Nii enne, kui pärast tema kätetööd kuulasin lõpetanute muljeid rajalt ja tulevastest plaanidest. Ühtlasi oli mõnusaks kogemuseks mõned alkoholivabad õlled sisse kulistada.

Mallor Malmre/CEP

Kuus päeva peale maratoni oli ees ootamas mind mu tööandja uudisteagenturi BNSi suvepäevad. Esmakordselt kolme aasta jooksul ei olnud mul ühtki takistust, mis seisaks ees seal osalemast. Suvepäevad toimusid Lätis Ratnieki nimelises piirkonnas. Alguses olin plaaninud joosta hommikuti, kuid selle plaani lükkasin ümber. Jõudsin ju esimesel õhtul ka mõne õlle sisse võtta ning järgmisel õhtul oli disko ees ootamas, kus jalga sai keerutatud kella 4ni hommikul. Päeva plaan oli iseenesest selge, peale suure rahva kogunemist eri piirkondadest, toimusid erinevad koosolekud ja töötoad ja lõunasöök. Minu töö nagu ikka igapäev oli piltide tegemine. Peale tööperioodi ja enne õhtust diskot oli kõigile mõeldus väikest viisi sportmängud, kus nägin oma BNS Grupi soomlasest ülemust lätlaste ja leedukatega koos korvpalli mängimas. Mina ja välistoimetuse öises vahtkonnas tööd tegev Erik otsustasime jooksma minna. Nõnda ka tegime, panime kaasa võetud jooksu riided selga. Erikul oli selleks seljas täis komplekt pikki dresse, minul seevastu aga lühikesed riided. Väljas oli sel ajal ligikaudu 15C sooja, mis korraks tundus ehmatav mõne jaoks, et kuidas ja miks ma nii õhukeselt liigun. Kuna Erik väga palju joosta ei tahtnud, siis tänu minu Nike+ GPS käekellale andsin teada kui joostud sai meil 2km, mille järel seadis sammud tuldud teed tagasi. Mina aga soovisin edasi liikuda mööda kruusast teed, kuni esimese suurema ristmikuni, kus algas juba asfalt katega sõidutee. Kokku oli sinna meie peatus paigast 3,5km, kuigi liiklusmärk näitas 3km. Tuldud teed jooksin tagasi ja sain ilusad 7km teid joostud selleks aastaks minu jaoks kokku neljandas riigis.

Minu jooksmistega september veel läbi ei saanud, sest 22. septembril oli kolmandat korda kavas Pirita sügisjooks. Hommikune vihmane ilm tegi raja niiskeks ja õhu kergeks. Sama kergelt läksid minu sammud teel, kus üllatus-üllatus 5,7km pikkusel distantsil jooksin keskmiselt 4,47minutiga kilomeetreid. Lõpp tulemusena sain aja 27:35, kui kiireimale jooksjale kaotasin ainult 8 minutiga. Selline teadmine annab lootust, et järgnevatel aastatel olen võimeline seda aega veelgi vähendama ja miks mitte jõudma ka juba esimeste lõpetajate sekka. Ehk tulevad sarnased tulemuste parandamised ka pikematel distantsidel. Ahjaa, igal aastal olen sel Pirita sügisjooksul teinud uue ja parima 5km rekordi, milleks sel korral tuli 24:05, kuigi sel aastal olin eelmise parima aja teinud 21. päeva varem Pärnus, siis oli ajaks 25:05. Ehk 21. päevaga parandasin 5km aega 1 minutiga. 🙂

Järgmisel päeval tuli minu seniselt suurimalt abimehelt väike tagasilöök. Nimelt oli minu jooksukella rihmal kummist detailid täiesti läbi kulunud ja ainsaks lahenduseks leidsin keldrist võtta vasktraati ja elektritöödel kasutatavat isoleerteipi. Nende osavale kasutamisele ja kiirele ajutööle püsib minu kallis Nike+ GPS sportwatch veel elu ja tervise juures. Paar päeva hiljemgi ühel 10,25km pikkusel treeningul näitas, et minus on seda MacGyverliku oskust. Kordades odavam oli seda parandada, kui hakata kohe uut kella 170 euro eest ostma..

DIY kella parandus

Linnadejooksu sarja viimaseks katsumuseks seisis ees 13,5km pikkune Paide-Türi rahvajooks. Startisin suhteliselt kiires tempos, kus kõige aeglasema kilomeetri ahaks oli kõigest 5,26 minutit. Tänu sellele oli ka võhm kiirelt otsa saama aga taaskord leidsin abi SIS energiageelist ligi 5km enne distantsi lõppu, kui sisse lülitasin teise käigu. Ning nõnda enne lõppu tuli parimaks 10km ajaks 51:43. Vähe sellest, parandasin oma eelmise aasta tulemust peaaegu 4 minutiga, kui lõpukell näitas mulle 1:10:01 (1:13:54 aastal 2013).

Mallor Malmre/CEP

Oktoobris sain endale kingitud sünnipäeva puhul üks ilus ja rahulik 14,9km pikkune treeningjooks. Paaril korral treeningu käigus pigistasin endast maksimumi välja ning tegin mõned pikad sprindid. Aga enamasti püsisin keskmises võistlus tempos ajaga 5,46minutit km kohta.

Sünnipäev

Senine aasta viimane jooksuvõistlus leidis aset 2 päeva peale sünnipäeva, 13. oktoobril, kui ette võtsin Viljandi linnajooksu. Samal ajal toimus Tallinnas Pääsküla rabajooks, kuid olin otsustanud Viljandi kasuks kuna distants oli pikem ja preemiaks osavõtu eest sai medali.. Ehk üheks minu suurimaks motivaatoriks võistlustele minemisel on olnud just nimelt medalid… 🙂
Jooksuraja alguses ehmatasid mind Viljandis ära järsult kõrged mäed, mida pidi kord jooksma üles, siis alla ja jälle üles. Mida aeg edasi, seda rohkem suutsin hoida ühtlast tempot. Esmakordselt katsetasin poes allahinnatud SIS õunamaitselist geeli, see osutus nii ebameeldivaks, et tekitas oksereflekse. Sealt peale otsustasin jääda tuttavate tsitruseliste maitsete juurde. 13,5km pikkuse raja läbisin siiski üllatavalt hästi, keskmise km ajaks oli 5,11minutit.

ViljandiSeljas olnud särk koos rinnanumbri ja preemiaks saadud medaliga.

10kmNädalaga suutsin 10km pikkusest distantsist rekordaega kärpida 13 sekundit.

Võistlushooaega kokkuvõttes tuleb väga rahule jääda, sest suuremalt jaolt kõikidel üritustel, kus osalesin, parandasin ka oma aega. Ja nagu näitas Pirita sügisjooks, siis paari aasta pärast olen täiesti võimeline nii mõnelgi distantsil võitlema kõrgemate kohtade pärast.

Tulemused eelmise aastaga võrreldes:

Linnajooksud:         2012    vs.   2013:

Tartu 10km:             55:30           54:02
Rakvere 21,1km:      2:04:32        1:59:00
Narva 21,1km:         2:02:28        2:06:18
Pärnu 9km:              49:11           46:19
Tallinn 42,2km:       4:42:19        4:49:46
Paide-Türi 13,6km:  1:13:54       1:10:01

Kokku:                  11:47:54     11:45:26

Osales:                   233 (208)    231 (199)

Pirita Sügisjooks:    29:20:07     27:34:01

Rekordid

Esialgsete plaanide järgi selleks aastaks mul rohkem võistlusi kavas pole, kuid sellele vaatamata jätkan vähemalt korra nädalas treening kilomeetrite kogumisega. Hetke seisuga olen kahe aastaga kogunud 851km ja loodan veel selle aasta sees ilusa ja ümmarguse 1000km-t ka täis joosta.
Eks paistab kuidas sellega läheb, peaasi, et tervisele liiga ei tee.

Advertisements

Vastutuule rekordid…

Laiseldes jooksuvõistluste hooaja lõpuni. Peaaegu nii see oligi, sest viimasest jooksmisest enne Paide ja Türi rahvajooksu möödus 1,5 nädalat. Isegi ühtki trenni ei teinud, kohe nõnda laisk olin. Selleks viimaseks jooksuks jäi EE Stamina tervisejooksu sarja viimane etapp Nõmme Spordikeskuses. Kummaline nagu se ka pole, osalt mängis ilm selles suurt rolli, teisalt tuli tööd teha, kuid kõige tähtsamaks pidasin aega veeta ka kalli elukaaslase seltsis. Vahest viimaseks jõupingutuseks jäi reedel, 5. oktoobril toimunud Tour d’ÖÖ lõpuüritusel, kus siis käisime jalgratastega öösel Tallinna linnapeal sõitmas. Laupäeval tegin aga viimased ettevalmistused ja puhkasin, pakkisin asjad valmis ning käisin Smartposti automaadis Ameerikast tellitud telefonikotil järgi, et saaksin mugavalt muusikat jooksu ajal kuulata. Enne maratoni olin selle jaoks ka poest sobivad juhtmevabad kõrvaklapid ostnud. Nende kahe koostööna möödus jooksmine mõnusas tempos.

Paidesse jõudes sain esimese asjana registratuurist numbri kätte, hiljem võtsin ka suure kilekotti, kuhu siis asjad ära pakkisin. Kott nõnda suur, et võtsin selle koju prügikotiks kaasa… 😀

Vahetasin riided ära ja tegelesin enamasti vähemalt tund aega kohalikus Paide kultuurimajas aja surnuks löömisega, ehk siis venitasin enne jooksu ja mängisin telefoniga… Vahepeal sai teretatud ka riigikogu liige Kalle Pallingut. Umbes pool tundi enne jooksu algust otsustasin viia üleriided koos kotiga bussi peale ja läksin ligi veerand tunniks soojendusjooksule. Stardi koridoris ootasin kuniks käekell GPSiga ühendust saab ja jäin viimast minutit kuulama. Oleks ma seda varem teadnud, siis oleksin oma kella stardipaugust tööle lülitanud. Aga nagu harjunud olen, siis lükkasin selle sisse, kui ületasin stardijoone.

Esimesed kilomeetrid sai läbitud üllatavalt kiire tempoga, pulss tõusis kohe lakke 180 löögini minutis. Kuna aga kogu jooks oli vastutuules, siis pika peale hakkas ka väsimus sisse tekkima. Umbes poolel distantsil tundsin vasaku jala tallas ka suuri valusid, mis oli tingitud sinna tekkinud villidest. Aga pingutasin edasi ja üritasin võimalikult palju astuda kanna peale. Raskust lisas ka jooksu teises pooles olnud mägi, mis õnneks polnud just kõige suurem sel hooajal, kuid vastutuul sundis ka siin tempot langetama. Kui enamus jooksjad minu ümber jooksid teine-teise järel, siis mina lõikasin kõik teele jäänud kurvid sirgeks. Oli märgata, et sain nii mõnelegi kiiremale jooksjale järgi ja ka mööda. Vähemalt see taktika õigustas ennast. Üllatav oli ka see, et kui rajal oli mul raske joosta, siis pulss oli samal ajal 165 löögi kandis. Selliseid numbreid nähes tõstsin viimasel paaril kilomeetril tempot, ainult päris viimastel meetritel ei tõstnud seda sprindini välja, vaid lasin ees olnutel oma rõõmu nautida. Hetked hiljem panin kinni aja oma kellal, jalutasin edasi ning võtsin vastu medali ja muu nänni. Seejärel suundusin bussi juurde, mille pealt sain kätte oma riietekoti.

Heitsin lõpuks pilgu ka kellale, kus tuli teade, et olin oma rekordite rohkeima jooksu teinud. Huvitav, kogu jooks oli vastutuult ja ometi pigistasin kuidagi selle Paide-Türi jooksuraja pealt mingid rekordid välja. 🙂

Nõndaks otsustasin seda teadet ka lähedastega jagada ja asusin telefoniga endast pilti tegema. Saatsin pildi Instagrammiga facebooki ja hakkasin riideid vahetama, peale mida käisin veel suppi söömas ja liikusin tagasi bussi juurde ja jäin ootama tagasi sõitu Paidesse.

Täna homikul tööl olles, kui erinevaid pilte interneti sügavusest uudistasin, siis leidus Järva Teataja fotogaleriis ka kaader, kuidas ma seda pilti endast teen…

Tagasi tulemuste juurde. Distants oli 13,5km pikk, Nike+ SportWatch GPS kella järgi tuli ajaks 1:13.29. Selle aja jooksul parandasin järgmisi aegasid, millest andis ka Nike+ interneti lehekülg kinnitavalt teada koos lõbusate lausetega.

Kiireim miil ajaga 7:22.

Kiireim 5 km ajaga 25:09.

Kiireim 10 km ajaga 53:13.

Uskumatu, et sellised ajad tulid siis, kui jooks oli kogu oma pikkuses vastu puhuvas tuules.

Nõnda sai ka kevadel alanud Linnadejooksu sari läbi. Läbisin Kuldraja distantse ja kõigi 225 lõpetanu sees jäin väga napilt 200 kiireima jooksja hulgast välja. Ehk esimesel aastal jäin lõppkokkuvõttes 207’le kohale. Nüüd on teada, kus ja kui palju järgmine aasta pingutama pean, et olla parem.

Sellesse Kuldraja sarja kuulusid järgmised jooksud:

Tartu Olümpiajooks – 10km ajaga 55:30

Rakvere Ööjooks – 21,2km ajaga 2:04:32

Narva Energiajooks – 21,2km ajaga 2:02:28

Pärnu 2 Silla Jooks – 9km ajaga 49:11

Tallinna Maraton – 42,195km ajaga 4:42:19

Paide-Türi rahvajooks – 13,5m ajaga 1:13:54

Aeg kokku liidetult: 11:47:54

Mõnd aega tahaks nüüd jooksust puhata ja siis üritada paar korda nädalas väikeste trennide jätkamist, vähemalt seni kuni väljas ilm lubab. Hea on teada, et järgmiseks aastaks neile jooksudele enam osavõtu maksu tasuma ei pea, piisab vaid kohale minna. 🙂

Esimene maraton.. :)

Elu esimeseks maratoniks valmistumine on läinud üle kivide ja kändude. Aja nappuse tõttu jäi viimaseks treeninguks nädal varem toimunud 2 silla jooks. Ainus mida teha kuidagi veel jõudsin, oli Xboxi kineckti peal mängida treening simulaatorit Your Shape: Fitness Evolved 2012. Valisin mängud, mis on suunatud jalgadele, varieerudes ka käte kasutust ja ikka korralikult võttis läbi + paari saja kalori põletamist….

Kogu nädala üritasin nii palju kui võimalik süüa ainult pastatoitusid kanalihaga. Sellele lisas veel juurde asjaolu, et nädala alguses oli üks töö ots, kus käisin Talleggi tapamajas pilte tegemas ja sealt ära tulles sain suure koti täie erinevaid kanaliha tooteid kaasa. 🙂

Nädala keskel sai ostetud veel lisaks ka mahlapress koju, et tähistada kolme aaste möödumist esimesest kirjavahetusest kalli musu Gerdaga. Tähtpäev oli meil küll maratoni päeval, kuid isu ja mõte tekkis varem mahla tegemisele ja nõnda üllatasin pisut ette ära… 🙂 Kui varem linnas käies jõime väga palju Boost mahla jooke, siis nüüd sama raha eest ostame kotiga koju puuvilju ja teeme joogi kodus ise valmis ja jääb ülegi… 🙂 Igati tervislik toitumine enne maratoni oli garanteeritud..

Maratonile ostsin kaasa mõned SIS geelid, ja Hawaist sain ka energia geeli sisaldavad kummikommid, kus kogu kommi koostis on üks paras energiapomm… ning meisterdasin valmis ka SIS energiajoogi endale rajale kaasa. Vööl sai ära täidetud kõik neli pudelit, lisaks tegin ühe joogi veel varuks pooleliitrisesse pudelisse, et oleks pärast finišheerimist kotist kohe võtta.

Kaasa pakkisin endale lisaks homikul selga pandud võistlusriietusele, leikoplaastrirulli, millega katsin kinni oma rinnanibud, vaseliinipurgi, et vähendada kaenla all sooladest tekkivaid hõõrdumisi. Need kõik mõjusid ideaalselt, nii nagu varem olin teada saanud ja sellest ka oma eelmisesse postitusse sisestasin.

Õhtul kui asjad olid kõik kokku pakitud, sai peale pesus käiku voodisse ronitud kella 10ne paiku õhtul ja tuli ootama jääda homikul kella kuueks seatud äratuskella. Õnneks möödus kogu öö rahulikult ja uni oli magus, ilma vahepealsete ärkamisteta.

Sellise suhtumise ja unega teadsin, et kui uni on hea ja üles ei ärka, küll siis järelikult olen ka ilma pingteta täiesti valmis jooksma maratoni ja selle lõpetama. 🙂

Peale kella kuuest äratust tegin omale kaks kihilist võileiba paprikavorsti, juustu, lehtsalati ja hapuurgiga, kõrvale jõin tassi 3in1 stong Nescafe kohvi. Peale seda ajasin Gerda ka üles, et saaks mulle mõne aja pärast järgi tulla ning seadsin oma sammud trolli peale.

Kohale jõudes, enne riietusruumi minekut tühjendasin põie ära ja see järel asusin juba paika sättima teatud asju. Rinnanibud said kinni plaasterdatud, kaenla alused ja reie siseküljed said ära vasellinistatud. Kuidagi imelik ja uudne kogemus oli pista sõrmed vaseliinipurki… 😀 peale seda sättisin paika stardinumbri, milleks oli 1361, paigaldasin veel pulssivöö, tõmbasin selga dressipluusi ja mütsi pähe. Taskusse jätsin paki kuivatatud mustikatega.

Kohe kui olin riietumisega valmis, ka joogivöö paigas, viisin üleliigsed asjad ära pagasihoidu. Kokkulepitult lubas dressipluusi Gerda endale stardieel kotti võtta. See järel tegin mõned sajad meetrid kere soojaks jooksmist ja venitamisi Kaarli puiesteel.

Mõnd aega hiljem jalutasin aga peaväljakule, erinevatest telkidest mööda. Ja siis kohtasin Viljarit, kes oli teel riietuma, et siis tulla tagasi stardikoridori. Soovisime teineteisele veel kerget jalga ja läksime oma suunas.

Mina jalutasin Gerdale vastu, kes siis enne stardikoridori sisenemist minust ka pildi tegi, et saaksin kõikide tuttavatega seda facebookis jagada. 🙂

Peale stardipaugu kõlamist, jooksin mõned kümned meetrid lootes, et tuleb stardijoon, kus saab aja käima panna, kuid siis taipasin, et seda pole ja panin aja varem tööle.

Mõned meetrid pärast maratoni starti.

Esimesed kilomeetrid möödusid vaikselt sujuvas tempos. Lähendes esimesele joogipunktile, võtsin lonksu vöö pealt ja jooksin rahulikult edasi, kohe hakkas silma ka Artjom F., kellega olin eelmise kahe jooksuga sõbraks saanud. Leidsime, et peame kuhugi seltskonda sulanduma, et merelt tuleva tuule eest peituda. Õnneks ei võtnud me sellist tempot nagu Pärnus 2 silla jooksul.

Liikusime ühise rakendina vähemalt 6 km koos, peale mida läks Artjom siiski oma teed. Samal ajal püüdsin kuidagi imekombel ees olnud Viljari kinni ja jätkasin temaga oma teed. Vahetult enne 10km tagasi pööret Viimsis, nägin Artjomi ja siis paistis tema selja taga tempomeister ajaga 4:15. Selle nägemine ehmatas mind pisut, kas tõesti jooksen nii kiires tempos, ei taha hästi uskuda. Igal juhul jätkasin teekonda, vahepealsetes joogipunktides haarasin kaasa tüki banaani ja valasin vööl olevat vedelikku peale. 10’da km kandis tahtsin geeli süüa, kuid siis pudenesid need korraga taskust välja, 2 neist suutsime Viljariga päästa, kuid üks jäi juba pisut kaugemale maha. Enne järgmist joogipunkti läks Viljar metsa alla end kergendama ja rohkem ma teda enam ei näinud.

Linna tagasi jõudes möödusin ühest vaesest mehest, kes oli maratonile tulles pannud selga omale Estonia teatri kostüümilaenutusest võetud piraadi-kapteni kostüüm. Tegemist oli raadio-teletähe Madis Millingu venna Tõnis Millinguga. Hiljem lõpuprotokolli uurides selgus, et tegi oma ühe ringi ära ja katkestas seejärel.

Teisele ringile minnes oli Draamateatri kõrvale ergutama tulnud Gerda koos ühe oma parima sõbranna Kerliga. Igal juhul oli tore neid näha.. 🙂 Postimaja juures nägin Viljarit, kes hoidis ühes käes oma särginumbrit ja teises telefoni, kuna rääkis kellegagi samal ajal. Viipasime veel teineteisele ja jooksin edasi. Hiljem ütles, et hiljaaegu opereeritud jalg andis nii hirmsalt valu, et ei saanud enam kuidagi edasi joosta ja pidi katkestama. 😦

Edasi jooksin ligi 4km üksinda, vahelduva eduga olin kellegi tuules. Kõik ees olnud kurvid võtsin sirgeks, et maa lühem oleks. Esimesel ringil seda päris hästi teha ei õnnestunud, sest mingi noor tüüp ujus külje alla ja tahtis minuga ühes tempos liikuda. Igal juhul pidin temast lahti saama, võtsin korraks tempo välja, läksin teise külje peale ja tõstsin tempot. Selline oli ootamatu käik tema jaoks.

Uuel ringil Piritale liikudes püüdis mind kinni endise poliitiku tempomeister Meelis Atonen oma gruppiga. Nende ajaks oli teha jooks alla 4:30. Jooksin nendega koos vähemalt 6 km, kuid Viimsist tagasi tulles läksid nad siiski oma teed edasi.

Peaaegu kogu teise ringi tegid mulle tallad valu, seda valu teadsin karta, se tuli hõõrdumisest ja villide tekkest ja nõnda selgus ka pärast jooksu.

Vahepeal jõudsin oma jooksuga Shnelli tiigi äärde, kus tervitasin raja servas olnud Kanal2 reporteri kaamerameest nagu oleks iga teine tööpäev, mil märkame ja tervitame ja jooksin edasi.

Meritoni hotelli juures hakkasin tempot tõstma, sealt vist oli ka ligi 500 meetrit lõpuni. Kummaliselt kerge oli üles mäkke joosta ja samal ajal tempot tõsta. Stardi koridoris rippus kell ajaga 4:42… ja tiksus sekundeid edasi, enne veel kui ületasin lõpu mati, andis päevajuht Riho Järveläinen teada ka kõigile kohal olijatele, et olen maratoni lõpetamas…

Lõpuks sain kätte medali, lülitasin välja oma kella, pandi selga mingi valge kile ja jalutasin kuidagi moodi vee ja snickersi järele. Läksin venitasin end üks jagu, vahetasin riided, käisin söömas ja lasin massaashi teha jalgadele.

Kahjuks olin aga Gerda täiesti ära unustanud, eriti tähtsal päeval ja pärast kui koju jõudsin, pesemas ära olin käinud, siis tõin poest lilled ja jäätist.

Täna on põlved pisut valusad, kuid Arthrostop on taastanud liigeste valu ja suudan kuidagi juba kõndida ning villid on kõik ära plaasterdatud Compeed plaastritega.

Igal juhul tänan kõiki, kes raja ääres ergutasid, head teed soovisid ja meeles pidasid, suurimad tänud aga Gerdale, kelleta päris kõike üksi ära ei tee! :M

Ahjaa, minu esimese maratoni ajaks tuli 4 tundi 42 minutit ja 19 sekundit, kas pole mitte tore. Soov oli lõpetada ja võimalusel alla 5 tunni teha… 🙂

Hea on teada, et olen ära jooksnud terve Maratoni… 🙂

Maratoniks vajalik varustus…

Maratoniks valmistusin all oleva kirjutise põhjal. Selle koostasid Nike Running Clubi jooksutreeningute korraldajad Margus Pirksaar ja Einar Kaigas, kelle maratoniks valmistumise trennis olen paaril korral kevade poole käinud. Loodetavasti nad ei pahanda, kui selle jooksupartner.ee lehelt siia kopeerin.

—-

Et maratoni jooksmine sujuks, oleks hea kui kõik asjad ka eelnevalt sujuksid sh maratoni hommikul. On oluline, et kodu uksest välja minnes ei kummitaks mõte „kas kõik asjad said ikka kaasa“. Seepärast pane asjad valmis juba eelneval õhtul! Aga millised asjad on vajalikud?

Kõigepealt võistlusvarustus:
– Jooksusussid. Need on kõige tähtsamad asjad. Oluline on see, et Sa ei läheks rajale uute sussidega! Hea oleks, kui Sa oma viimase pikema trenni ja lisaks ka oma viimased tempotrennid nendega tegid.
– Sokid. Need on sama tähtsad kui jooksusussid. Rajale ei minda uute sokidega, vaid juba trennis ära proovitud sokkidega. Soovitame isegi kasutada sokki, mida Sa oma viimases trennis enne maratoni kasutasid (ilma pesemata).
– Võistlusriietus. Jällegi oluline, et oled sellega eelnevalt jooksnud (isegi võistelnud).
– Tehniline varustus. Leikoplaaster – kasutatakse rinnanibude kinni katmiseks, sest märg särk või topp võib rinnanibud ära hõõruda. Vaseliin – kaenlaalused ja reie siseküljed kergelt sisse määrida, sest sinna kogunevad higistatavad soolad ning hõõrudes võivad nad pärast lõpetamist päris hellad olla. Kaasas võiks olla igaksjuhuks ka varu haaknõelad ning pehmendusega plaastrid. Paha ei tee, kui olete varunud kaasa ka endale pudeli vett – selle võite kaasa haarata ka stardikoridori, juhuks kui soov suud loputada või kerget janu tunnet kustutada. Et rajal ühtlast tempot hoida, olgu kell käe peal 🙂 .
– Lisavarustusena võiksid valmis panna enda jaoks prillid, nokamütsi. Siin on küsimus, kuidas keegi millist asja on harjunud kasutama. Päikeselise ilmaga soovitame kasutada valget nokamütsi. Sama kehtib käsivarre soojendajate kohta.

Võistluspäeva hommikune riietus ei pea kindlasti olema väga paks – vali riitus vastavalt temperatuurile. Riietus nii nagu Sa oled harjunud soojendust tegema. Küll on vaja tähelepanu pöörata maratoni järgsele kaasa võetavale riietusele. Peale finisheerimist on oluline just võimalikult kiirelt selga saada kuiv ja sooja hoidev riietus! Esmatähtis on kuiv särk! Riietus peale finisheerimist võiks olla paksemat sorti, sest rajal ära antud energia tõttu võib finisheerides hakata päris jahe ning siis on hea kotist võtta paksemat sorti fliis ja kilekas. Sama kehtib ka alakeha osas. Dressipüks on mugavaim viis peale maratoni riietumiseks, kuid see võiks olla natuke paksem. Samuti võiks kaasas olla kuivad sokid ja kuivatamiseks väike käterätik. Samuti võta kaasa natuke paksem müts, sest energeetiliselt on pea väga oluline koht energia hoidmiseks, säästmiseks ja nii on väiksem võimalus haigestumiseks.
Juttu kokkuvõtteks tekkis järgmine list:
– võistlussussid
– võistlussokid
– võistlusriietus + vajadusel käsivarre soojendajad
– võistlusmüts
– kell
– prillid
– kindad
– vaseliin
– plaastrid
– varu haaknõelad numbri kinnitamiseks
– võistuseelne jook (vesi)
– soojendusdress (läheb võistluspäeva hommikul selga)
– võistlusjärgne kuiv särk (soovitatavalt pika varukaga soojem särk)
– võistlusjärgne soe dress + fliis (võiks olla eraldi kotis kaasas lisaks soojendusdressile)
– paksem müts + kindad
– vahetussokid
– võistlusjärgne jook
– käterätik

Sinuga jooksurajal!
Jooksupartneri meeskond

Maratoni eelne viimane pingutus ehk 2 silda..

Nädal enne SEB Tallinna Maratoni võistlust sain osaletud Pärnus toimund Jüri Jaansoni nimelisel Kahe silla jooksul. Ilm oli hommikul kodust lahkudes väga vihmane ja nõnda sai ka pisut pikemad riided kaasa võetud. Õnneks läks küll poolel teel Tallinnast Pärnusse sõites ilm ilusaks ja nõnda püsis se terve päeva.

Kohale jõudes tegin pilti sellest, kuidas stardipakku installeeriti. (lisan selle siia millalgi hiljem) Seejärel jalutasin peaväljakule ja võtsin välja oma stardimaterjalid, sõin poest ostetud banaane, kinnitasin stardinumbri särgile ja läksin peagi riideid vahetama.

Ligi 30 minutit enne starti, käisin tegemas sooja ehk jooksin umbes kilomeetri ja tegelesin tükk aega venitamisega. Mõne aja pärast toimus stardipauk ja kõik hakkasid vaikselt ettepoole liikuma. Esimene kilomeeter läks kuidagi moodi, alguses oli väga palju trügimist, kes jäi tropiks ette, kes lükkas kätega eemale, astus kanna peale. Järgmise kilomeetri eel sain koputuse õlale, se oli nädala alguses Scala Fitnessis tuttavaks saanud Artjom F, kes nagu ka mina osaleb Linnadejooksu kuldsarjas. Võtsin talle siis sappa ja jooksin temaga koos ette poole. Kui aga ühel hetkel märkasin kella pealt pulssi vaadata, siis ehmatasin ära. Tempo oli saanud nii kõva, et pulss oli pisut üle 200. Sedasi suutsin veel võibolla pool kilomeetrit minna ja natuke enne teisele sillale jõudmist lükkasin käigu välja ja hakkasin oluliselt aeglasemalt edasi liikuma.

Silla alguses märkasin ka sillal olevat Artjomi, viipasime teineteisele kätega ja jätkasime jooksmist edasi. Meie vahe oli selleks hetkeks 100-200 meetri kandis.

Tempo jäi mul küll järjest aeglasemaks, kuid ainus, mida mul teha ei õnnestunud – oli pulssi tagasi alla toomine. See küll vähenes, kuid mitte oluliselt. Võistluse lõpuks sain selle kuidagi vast 190 löögini minutis, kuid mitte rohkem. Kogu aeg oli selline tunna, et jooksen selg ees, sest minust möödujaid oli palju.

Viimased 500 meetrit lükkasin käigu tagasi sisse ja hakkasin kiiremini jooksma. Pulsile ei pööranud enam tähelepanu, vaid üritasin veel võimalikult paljudest ees olijatest mööduda. Aeg tuli tubli 48:41.59 8,69 kilomeetri kohta.

See jooks jäi ka nädala jooksul viimaseks enne ees seisvat maratoni.

Jalanõudest nõnda palju, et uued Lunarglide+4 Nike sussid on ülimalt mugavad, kuid villid siiski tekkisid mõnele varbale. Kuid oluliselt vähematesse kohtadesse kui varem.

Mõned villid ja treeningud

Maratoni ja Pärnu 2 silla jooksu eel tegin treeningutes umbes kahe nädala pikkuse pausi. Võtsin töölt nädala vabaks ja sõitsin kalli elukaaslase Gerdaga Soome puhkama. Oldud aja veetsima minu väga kalli emaga, kellega sai ringi seigeldud erinevates linnades ja kauplustes. Samuti vihmastel ilmadel veetsime aega saunas ja sai pisut täiendatud jooksuvarustust. Nimelt leidis Gerda ühest spordipoest sobiliku joogipudelivöö. Kõikidest vöödest teeb varsti pikema ülevaate, mis mul olemas ja miks neid välja vahetan…

Peale Narvas toimunud poolmaratoni oli esimene treening pühapäeval 26. augustil, kui tegin oma talviselt tuttava ringi kodukandi ümber. Suund oli maja eest Tipi suunas, ümber TTÜ metsa, mööda pikka Akadeemia teed seejärel Kadaka tee ja Ehitajate tee kaudu koju tagasi. Kokku tuli 5,7km, pulss püsis enamasti 155 löögi jures minuti kohta. Jooksu esimese paarisaja meetri jooksul tegi kerget valu parema jala hüppeliiges, kuid hiljem se kadus.2 ja 3km vahemikus aga hakkasid jalanõud hõõruma, mille tulemusel tekkisid villid. Nii leidsin ka, et seni mind hästi teeninud 2007 aasta Nike+ Pegasuse jooksusussid tuleb kiiremas korras välja vahetada.

Päev hiljem ehk esmaspäeval 27. augustil osalesin Facebookis Nike Running Estonia lehelt leitud jooksutreeningu kutse, kus kutsuti osalema poolmaratoni pikkusel distantsil koos Kristi Roosimäe ja Peeter Karaskiga. Kohale tuli 18 jooksuhuvilist Tallinna eri paigust, kelle seas oli neid kes lähevad SEB Sügisjooksul 10km, poolmaratoni või tervet maratoni jooksma, kui ka neid kes ei ole veel oma otsust teinud kas üldse minna võistlema. Alguse sai see Tartu maanteel asuvast Scala Fitness spordiklubist, sealt liiguti läbi Kadrioru pargi mööda Pirita teed Viimsis asuva Jussi Õlletoani. Jooksu tempoks oli 7-8 minutit kilomeetri kohta ja pulss püsis enamasti 150-160 kandis ning kõik said omavahel ilusti suheldud. Poolel teel Viimsisse oli taas jalanõudes hõõrumist tunda ja siis tekkis tahtmine treening korraks isegi katkestada aga seltskonnas jooksmine läks nõnda ladusalt, et ei mõelnud pikalt selle peale. Õlletoas pakuti vett, banaani, rosinaid ja hapukurki. Viimane on maratonil eriti vajalik, kuna sisaldab soolasid, mida keha pingutuse ajal koguaeg välja higistab. Ja sellega rõhuti, et peab aegajalt koguaeg jooksuajal sööma, et energiat ja soolasid piisavalt oleks. Ilm oli suurepärane, kui päeval oli väljas olnud kerge vihmasadu koos äikesega, siis nüüd oli ilus soe ilm ja päike säras kõrgel. 🙂

Peale venitusi ja energia kogumist jooksime tuldud teed pidi tagasi. Poolel teel tagasi läks taevas aga pimedaks ja hakkas tasapisi sedasi vihma kallama, et peas olnud nokamüts oli ligunenud ja silme ees olnud prillidest ei olnud kuidagi võimalik enam läbi näha. Nõnda tekkis küsimus, kas on olemas prillidele sarnast kilede süsteemi nagu seda on vormeli piloodi kiivrivisiiridel, et kui nägemine kehv, siis eemaldatakse üks kile kiht.

Tagasi spordiklubisse jõudnuna suunduti otse ühte suuremasse saali, kus tehti suurte rullide abil erinevaid venitusharjutusi säärelihastele. Kokku tuli kilomeetreid kella järgi 19,98 ehk nibin-nabin 20km. Peale venitusi aga sõime torti, käisime pesemas ja läksime laiali. Osa kasutas ka sauna võimalusi ja seda kõike täiesti tasuta. 🙂 Enne kui klubist lahkusin, ütles Kristi, et järgmine esmaspäev uuesti, kuid siis on plaanis piirduda ainult 10km-ga. Õige kah, sest pühapäeval 2. septembril on ees ootamas Pärnus tooimuv Jüri Jaansoni nimeline 2 silla jooks.

Teisipäeva võtsin väikese puhkamise varjus, tegin tööpäeva lõpuni ja külastasin Kristiine keskuses asuvat Sportlandi jooksupoodi, kus sain ostetud tänu kalli ema toetusele omale uued Nike Lunarglide+ 4 jooksusussid, mis mõeldud eriti minu lampjalgsete jalgade jaoks. Ning kuna septembri lõpuni kestab nii Sportlandites, kui ka Nike esinduskauplustes kõikidele jooksuvarustustele -30% sooduskampaania, kui laadida iPhone’i või androidi süsteemiga telefoni Nike+ jooksu app. App’is peab olema ette näidata vähemalt 1km, minul neid tänu selle süsteemi pika ajalisele kasutamisele on neid kilomeetreid kokku üle 390ne… :))

Kolmapäeval 29. augustil osalesin aga taas üle pika aja Stamina korraldatud Eesti Energia tervisejooksul, mis toimus teistkordselt Vabaõhumuuseumi territooriumil. Päev läbi jalas olnud uued Lunarglide+ 4 tossud nägid ka esimese jooksu ära ja peab ütlema, et olen nendega väga rahul, mitte kuskilt ei häiri. Külgedel on piisavalt laiust üle ja õnneks poes valitud 45,5 suurus, jätab ruumi ka sussi ette otsa. Ainsaks häirivaks teguriks jooksul oli juba eelnevate kahe treeninguga saadud villid. Aga need on plaanis kohe kinni katta plaastritega, et ära ravida enne maratoni ja võibolla ka enne Pärnus toimuvat jooksu.

 

Narva poolmaraton…

Nonii minu jaoks on se poolmaraton läbi, kuid jooksuni jõuab pisut hiljem…

Nimelt olin end ja kallist Gerdat ära broneerinud korraldajate tellitud bussi peale edasi tagasi Tallinn-Narva-Tallinn liinile. Buss pidi Estonia eest väljuma 6:30 ja ühe otsa pilet 5 euri. Igaks juhuks sai ka bussireisid.ee lehelt vaadatud teiste liinide hindasid ja ajagraafikuid, nendel oli üks pilet 13 euri per nägu. Eelmiseks õhtuks olime kutsutud minu venna Jaanuse ja tema elukaaslase Resta soolaleiva peole, sinna ostsin endale joogiks ühe mustika hapsi ja tulin ära varakult, 2 tundi peale kohale jõudmist. Linnaliini bussi oleksin pidanud 30 minutit ootama ja nõnda ma siis sörkisin kogu selle 30 minutit 5km distantsi koju, isegi ühtki bussi ei möödunud sel ajal minust… 😀 Jooksu asjad olid õnneks varem kokku pakitud, tuli ainult pesemas ära käia, äratuskella 5 seada ja teki alla.

Kõik need said tehtud. Aga tohutu pettumuse valmistas see, et lolli peaga lülitasin homikul pärast äratuskella kuulmist välja ja magasin rahu meeli edasi. Siis ühel hetkel selgus, et kell on 6:20 ja Mustamäelt kesklinna ei jõua mitte kuidagi nii kiiresti kui vaja oleks. Ostustasime hetkega, et läheme bussijaama kaudu. Vaatasin netist järgi aja, milleks oli 7:15, et selle peale peaks ilusti jõudma kohe kui hambad pestud, juuksed triigitud ja riided selga pandud. Taksojuht oli ka mõistlik ja andis talda vahel Tammsaare pikenduse.. 🙂

Bussijaamas ootas meid aga üllatus, samal ajal väljus teinegi buss Narva suunas ja sealt edasi ka Peterburini välja. Oli see siis Lux Expressi buss ja juhid ei rääkinud sõnagi Eesti keelt. Kallis Gerda aga sai selle rääkimisega ilusti hakkama ja nõndaks saime 2 piletit Tallinnast Narva hinnaga 15 eurot kokku. Edasine lõbu hakkab aga sellest, et meie taga seisnud naine soovis minna maha meist oluliselt varem, Jõhvis. Nõnda arvasid ka bussijuhid Jõhvi jõudes, et meie seal maha läheme ja küsisid, et miks me siis maha ei lähe. Õnneks saime siiski bussi peale jääda ja edasi sõita.

Narva jõudes sain kätte oma stardimaterjalid ja kohe selgus üllatus, eraldi kiipi jalanõudele paigaldama ei pea, sest mingi kiibi laadne elektrooniline vidin oli liimitud stardinumbri tagumise külje peale. Edasi tuli minna riietusruumi, mis siis asus Narva linnuse ees olevas pargis ehk siis kaks telki, üks naistele, teine meestele. Pärast seda valasin kodus valmistatud SIS spordijoogi pudelist ise tehtud jooksuvöö väikestesse pudelitesse ning seljakott sai toimetatud pakihoidu…

Mõni minut venitusi, Gerdale musi ja 21,1 kilomeetrise Narva poolmaratoni start sai alata. Üld aeg läks ikka tööle stardipaugust, kuid käel oleva kella nagu ikka lülitan sisse sel hetkel kui ületan stardi joone. Algus oli väga raske, juba esimestel meetritel kadus mu tehtud vöö pealt üks geel ära. Lisaks esimesed 2,5 km libises vöö lahti ja nõnda otsustasin teha väikese kõnnaku ja vöö korda sättida. Igaks juhuks tõstsin ka olemas olevad geelid pükste taskusse ja magneesiumi üritasin panna mobla kotti. Kuhu se pärast aga kadus sealt, ma kahjuks ei tea, sest u. 9km hakkasid põlved väsima ja oleks seda väga vaja olnud. Minu õnneks oli krampide vastu magneesiumi ka kaasa tehtud joogis. 🙂

Mis puudutab jookidesse, siis rajal oli vee punkte kolmel korral ja üheski ma peatust selle tarbeks ei teinud, vaid jätkasin oma valitud kursil. Kogu jooks oli pingeline. Nii palju kui sai, siis üritasin joosta muru servas. Esimesed 13-14km jooksin täiesti üksi ja tundsin, et valitud taktika sööb mind ära ja soovi teha aega alla 2e tunni või siis teha paremat aega kui Rakveres 2:04.15, ei õnnestu sedasi jätkates. Nõnda haakisin ennast ühe 5 liikmelise seltskonnaga, kes küll mingil hetkel kadusid ikkagi eest ära ja nõnda liikusin järgmise ees oleva tüübi järel. Kuniks 4km enne lõppu, kuskil 17km kandis hakkasin tempot tõstma. Nõnda ka korraks 2km enne lõppu kella vaadates, märkasin, et 10minutit lahutab 2st tunnist – rekord on täitsa püütav. Kahjuks tulid siis veel aga kaks väga rasket tõusu teine teise järel. Viimase puhul aga oli mäe otsas Nõmme Kalju fänn Kaido, kelle lõpu aeg oli 1:33.miskit, kes ergutas jooksma kiiremini. Sellest väikesest laengust oli mõnus edasi minna. Järel oli veel vaid u. 200 meetrit, mille pingutasin nii kuis sain….

Läbi, tõstsin käed üles ja lasin ametvendadel, fotograafidel kaameraid klõbistada ja pilte toota… 😀 See järel tuli kohe kell seisma jätta ja ekraani pealt aega vaadata. Vastu tuli sõnum: “Yay, you are record braker” Longest distants 21,06 ajaga 2:02.00. 🙂 Siis aga tuli ootamatult seisma jääda ja see oli kui joosta kiirendusega vastu seina. Aed oli ees ja lühikeseks jäänud lõpukoridoris jagati spordijooke ja vett. Võtsin vee ja sörkisin kergelt edasi, silmad haarasid eemalt lava lähistelt kalli Gerdakese, keda kohe ka pikalt embasin. Olin teda üllatanud ja liiga vara lõpetanud arvestades asjaolu, et mul paari nädala eest oli pea kuu pikkune sääremarja põletiku ravi just läbi saanud.

Käisin ja võtsin oma paki ära, venitasin end ja läksin tagasi finishi koridori otsa kus Gerda jälgis 7km lõpetamist. Ootasime koos esimest jooksjat, kes läbis selle distantsi mingi 25minutiga… Finishi lõpus nägin kahte tuttavat kaamera meest, üks kohalik Narva-Jõesuust pärit Päevalehe fotograaf Sergei Stepanov ja teine kuulus Kroonika fotograaf Ardo Kaljuvee. Jätsime nad oma tööd tegema ja seadsime sammud Fama nimelise kaubanduskeskuse suunas, kus mind ootas ees MyFitnessi spordiklubis pesemis võimaluste kasutamine. 🙂 Siis sai kõhu täis söödud, natuke poodides kolatud ja peatselt juba broneeritud bussiga koju tagasi sõidetud.

Läbitud ja saavutatud positiivsete emotsioonide juures, olen saanud palju positiivset ja kaasa elavat tagasi sidet ning villidega valutavad pakud endale alla… 😀 Aga endiselt tahan ja ootan juba järgmisi tervisespordi võistlusi… 🙂

Pikk puhke periood…

Üle nädala olen võtnud väga kergelt, lastes välja puhata sääremarja valudest. Selle murega proovisin ka aega mõne ortopeedi või spordiarsti juurde saada. Lähimat aega spordiarsti juurde pidin ootama pea kaks nädalat. Eks peagi paistab, mis täpsemalt juhtuma hakkab.

Üle igasuguste ootuste, on jala valu läinud rahulikult. Möödunud nädalalgi proovisin juba pisut kergelt joosta. Kergeks seda just väga öelda ei saa, kui vaadata raja iseloomu ja jooksule kujunenud pulssi, mille keskmine jäi 170 bpm kanti. Kogu raja ulatuses võib olla 200 meetrit sai joosta pehmel pinnasel, kõik ülejäänud jäi kõva kattega asfaltile. Kõigele lisaks näitas kraadiklaas päikese varjus kohati ligi 30C kuumust. Pikemat distantsi nendes tingimustes koos Nike Free tossudega oleks juba liiast olnud.

Tasapisi üritan taas hakata vaikselt treenimistega pihta. Homme tuleb ainult külastada Sportmed SA kliinikut ja õhtul osaleda EE Tervisejooksul. Enne kõike seda tegin ümber registreeringu Tallinna Sügisjooksul, kus varasema 10km jooksu asemele tuli 42km ehk minu elu esimene maraton.