Arhiiv

Eesti esimene kottpimedas ööjooks ning lõpp järveäärsete ringidega..

Peale Saadjärve tuli paari nädalase pausi järel kaua oodatud Rakvere Ööjooks, mida sel korral võis tõesti ööjooksuks pidada. Toimus se nüüd ju augustis, kui ööd on pimedamad.

oodates bussi..

oodates bussi..

Enne võistluse toimumist uurisin veebist rajavalgustuse kohta ja nagu selgus feisbuugis ringi kolades, siis korraldaja otsis inimesi, kes oleksid valmis autotuledega jooksjatele teed näitama. Ühtekokku jäi katmata ligi 1,5km pikkust maad. Seda küll mitmes jupis, kuid ikkagi oli seda päris palju. Selles teadmises võtsin endaga kaasa vilkuva helkur-käepaela ja pealambi. Üks siis seljataga liikuvate sõidukite ja jooksjate jaoks ning teine enda ees oleva tee valgustamiseks. Tuleb tunnistada, et tegin õige otsuse, kui need kaasa võtsin. Oli neis pimedates lõikudes üsna suur seltskond minu ümber. 🙂 Kuulduste järgi oli ka neid jooksjaid kes kehva valgustuse ja nõrkade raja julgestajate abita eksisid teel ja said seetõttu disklahvi. Hea, et kedagi alla ei aetud.

Ainus pilt kus mind sel rajal näha...nõnda pime oli väljas :D

Ainus pilt kus mind sel rajal näha…nõnda pime oli väljas 😀

Päev algas vihmaselt ja seda tuli ka Rakveres, kui hotelli läksime ja seal oldud aja jooksul sain stardimaterjalidel järgi käidud. Üks suur nõmedus ja tüütus on se ühtne punane särk. oK, jah se võib ju teha toredaks selle, et näe olen nagu teised aga kõigile se ei sobi. Nõnda jätsid pooled meie perest selle jooksu tegemata.

ohutus ennekõike

ohutus ennekõike

Olgugi, et tegin oma parima ööjooksu aja 1:54:04, siis poolmaratoni rekordit sel korral teha ei saanud. Tuli ju pidavalt jälgida teel olevaid auke, et mõnes neist jalgu välja ei väänaks.

————–

Täpselt kaks nädalat hiljem oli plaanides käesoleva hooaja viimane ring ümber järve. Täpsemalt ring ümber Ülemiste järve.

Parimaks transpordiks valisin sel korral jalgrataga starti ja koju tagasi pärast jooksu, et mitte jääda otsima seda ja järgmist peatust ühe või teise bussiliini läbimisel. Väikesed venitused tegin endiselt kõigele vaatamata ära ning ajasin tuttavatega juttu enne starti.

Stardiks sain endale üllatavalt eliitgrupi numbri kuna olin kõikidel teistel selle aastastel järvejooksudel osalenud. Selle teadmisega sokutasin end stardirivi ette otsa, seisin vasakus servas, minu ees veel neli jooksjat. Tänu sellele alustasin jooksmist enda jaoks üsna kiirelt. Telefoni GPS andis mõista, et 1km aeg on kuskil 4 minutit. Reeglina olen minut kuni poolteist aeglasem. Võtsin mõneks ajaks pisut tempos maha, kuid aega mööda siiski võtsin omale tavapärase tempo ning paaril viimasel kasvatasin seda veelgi. Lõpp tulemuseks oli aeg 1:12:22.6.

Foto: Mallor Malmre/CEP

Foto: Mallor Malmre/CEP

Järvejooksude kokkuvõttes võib jääda tulemustega igati rahule, rääkimata siis veel maalilistest vaadetest nii Pühajärve, kui Saadjärve ääres. Kui nüüd allolevaid tulemusi kalkuleerida, siis saaks päris korraliku maratoni aja arvestades, et nii mõnigi nendest etappidest üsna mägine. 🙂

Harku järv (6km): 32:39.4

Pühajärv (10,7km): 58:45.5

Saadjärv (17,5km): 1:49:10.1

Ülemiste järv (14km): 1:12:22.6

——————————————

Kokku (48,2km): 4:32:57.4

Advertisements

Jooksuring ümber Pühajärve

Pühajärve jooksuring

Pühajärve jooksuring

Üks igati hästi organiseeritud jooks, kuhu kuulus soovijatele transport Hansabussiga Tallinnast jooksule ja pärast tagasi. Oma ettevalmistusest ja taastumiskavadest rääkis maratoonar Sergei Tšerepannikov, kes tegi Pühajärvele kõige kiirema ringi peale.

Pühajärve start

Pühajärve start, kus oma aeg läks telefoni ja GPSi leidmise peale, mis kippus ära katkema.

Jooks ise oli huvitav ja üsnagi mägine. Tavapärasest jooksutempost ei tulnud midagi välja, kus väljas olnud kuum ilm ja vähene õhk viisid tempo alla. Esimesed 300 meetrit oli probleeme GPSi ja Nike+ rakenduse tööle saamisega, lisaks siis veel telefoni käele kinnitamine korralikult. Edasi läks teekond üsna mägiseks, esimene kilomeeter oli juba 153 meetrit tõusu. Järgmises kilomeetri punktis olid tee ääres erinevad sportlased ratastel, üks tuntuim nende seas oli olümpiavõitja, riigikogu liige Erki Nool. Ligi paarsada meetrit eemal tegi Mare juba teeservas pilte.

Foto: Mare Mändla

Foto: Mare Mändla

Endale omaselt võtsin mäkke jookse kiiresti tihedate sammudega ja nagu Tšerepannikov õppetas, siis mäest alla joostes ei tohi tempot langetada ehk pidurdada hoogu maha. Sel hetkel saab süda puhkust ja pingutus pole nii suur. Suureks kasvab se siis, kui võtame tempo maha ja hakkame hoogu pidurdama. Igal juhul nõnda ka tegin. Aga edasi laugel teel oli mu tempo siiski aeglane ja nõnda nägin endast palju möödujaid.

Tõusud ja langused

Tõusud ja langused

Üks raskemaid tõuse oli pisut enne seitsmendat kilomeetrit, kus eelnevalt oli olnud mäest alla jooksmist ja sellele järgnes 168 meetrit tõusu. Seda tõusuga hetke oli ligi 800-900 meetrit ühte kokku, mis võis tunduda kui terve igavik. Kuskil lõpu poole tuli ette ka rinnus pistmist, mille vastu Tšerepannikov soovitas enne starti sisse võtta kaks Nospad, seda siis kui tead, et sul võib neid raskusi rajal tulla. Olen järgmisel jooksul targem ja arvestan selle teadmisega. Sellega seoses, rajale ma endaga juua kaasa ei võtnud. Tarbisin kuuma ilma tõttu vedeliku enne starti ja endaga kaasa võtsin rajale ühe energiageeli.

Vahetult enne tippu jõudmist oli raja servas mind ergutamas Jooksupartneri treener Margus Pirksaar, kes tundis mu hoolimata trennis käimata ära. 🙂

Kilomeetrit omas elemendis

Kilomeetrit omas elemendis

Keskmiseks tempoks kujunes 5:37, kõige aeglasem oli just se sama 6-7 km vaheline mäkketõus, kus ajaks kujunesid vastavalt 5:53 ja 6:09.

Lõpuprotokolli läks aeg 58:45,5 kuid puhas netoaeg oli 58:23,6.

Endiselt jalgadel..

Endiselt jalgadel.. Foto: Mare Mändla

Järgmine võistlus on taas Järvejooksude sarjas, kui tiir tehakse peale Saadjärvele (17,5km) ja ole sa tänatud Urmo Raiend, et organiseerid meile taas transpordi ja pakud üht igati head Eesti jooksusarja, kus osalenud. 🙂

Foto: Mare Mändla

Foto: Mare Mändla