Arhiiv

Tallinna Maraton vol.3

Nädala eest joostud Tough Viking Finland ja Pärnu 2 Silla jooks on küll juba unustatud, kuid jalgades oli veel väsimust siiski tunda. Seda eriti distantsi teises pooles.

Enne esimese ringi lõppu. Foto: Ilmar Saabas/Delfi

Enne esimese ringi lõppu. Foto: Ilmar Saabas/Delfi

Hommik algas ilusti, sõin enne kodunt lahkumist kõhu kaerahelbepudruga täis ning pakkisin võtsin kaasa valmis pandud võistlusriided ja geelid koos vööga. Kuna teeninduspunkte kodusel Tallinna Maratonil on iga kolme kilomeetri tagant, siis otsustasin, et sel korral ma enda vööd joogiga kaasas ei kanna. Selle asemel varusin igaks juhuks mõne geeli teele rohkem kaasa. Üks geel iga 5km tagant sisse ja energiat jagub ilusti lõpuni joosta.

Enne starti oli nii mõnigi tuttav fotograaf maratoni expo ala läheduses pilte tegemas ja suheldud sai ka tuttavate kaasjooksjatega. Stardikoridoris seisin 4:15 grupi tempomeister Renna Järvalti läheduses, kuid enda üllatuseks sattus minu tempo pisut kiirem olema. Esimesed 20-30km jooksin 4 tunni tempos ja siis hakkas hoog järjest rohkem ja rohkem raugema. Umbes 35km juures tuli seljatagant Renna, kes kutsus mind nimeliselt oma punti. Õnneks suutsin selles tempos kuidagi moodi lõpuni end vedada. Jalad olid üsna kanged all, kuid sain hakkama.. Suur kalliga tänasin Rennat pärast lõppu, kes aitas mulle vormistada uue parima maratoniaja senise 4:27:19 asemel tuli nüüd 4:12:53. Tänud ka sulle Tiit, kes sa iga aasta mind raja ääres ergutad oma perega! 🙂

Seega, kui veel möödunud aastal oli Tallinna maratoni aeg mul 4:49:46, siis aastaga on rekordit kahel korral kokku üle poole tunni.. 🙂 Samas tempos aegu parandades, võib loota lähitulevikus ka 3:30 tempo peale mõtlema hakkamist… Elame, näeme…

Esmakordselt sügisjooksu raames oli rajal ka Gerda, kes sel korral läbis koos oma sõbranna Tähtega kepikõnni 10km pikkust rada. Kahjuks meil trehvata ei õnnestunud maratoni alal ja raja lähistel, kuid tubli ponnistus siiski hinnet 6 väärt, 5 palli süsteemis.. 🙂

Advertisements

Pool Linnadejooksu sarjast

Eesti Linnadejooksu sari jõudis poolele distantsile oma jooksude arvuga. Tartu, Rapla ja Narva on nüüd tehtud, kuid Pärnu, Tallinn ja Paide-Türi on veel ees ootamas. Narva Energiajooks oma 21,1km pikkuse distantsiga kuulub sarjas kuldraja arvestuse valikusse.

Istesse tõusud

Istesse tõusud

Selleks distantsiks ettevalmistumine on läinud ligadi-logadi üle käbide ja kändude ehk teisisõnu trenni viimastel nädalatel pole teha jõudnud. Ainsateks pingutusteks on jäänud need nädalalõpudel toimuvad võistlused ja ei enamat. Aga kui tegelikult ikka täitsa aus olla, siis jooksmisi jah ei ole teinud, kuid end liigutanud olen küll. Juba 17 päeva olen järjest teinud igapäev 30 kõhulihast. Ja nii on minna veel 13. Ehk teisisõnu osalen Sparta jooksusarja 30ne päeva treeninguprogrammis, kus igal päeval tuleb 30 kõhulihast teha. Ettenähtud kavas tuleb neid teha istuli tõustes, seega inglisekeeli “sit ups”.

Eelmises postituse järel, mille avaldasin ligi 10 tundi enne Narva jooksu starti. Selle järele jäänud aja sees jõudsin poole silmaga ära vaadata Brasiilias toimuva jalgpalli maailmameistrivõistluste kohtumise Inglismaa ja Itaalia vahel ainult esimese poolaja, sest peale seda asusin und nautima mõne tunni jagu. Und nautisin 4-5 tundi, sest äratus oli seatud mul kella 5ks hommikul. Nii jõudsin üles soojendada ahjus eilse pasta, võistlusdress selga tõmmata ja SiS energiajook valmis segada. Söömise ja ettevalmistuse ajal jälgisin teleri vahendusel Elevandiluuranniku 2:1 võidumängu teist poolaega Jaapani üle.

Nii kummaline kui se ka poleks, siis und mul polnud ja seda ei tulnud mul ka siis, kui 7:15 hommikul hakkasin Tallinna bussijaamast LuxExpressiga Narva suunas sõitma. Nõnda vaatasin bussisõidu ajal ekraani pealt filmi “Kääbik” või “Hobbit”, kuidas kellegil parem seda nimetada.

Narva jõudsin täpselt 10:30 ja bussilt astudes suundusin otsejoones stardinumbri järgi. Ma ei tea kuidas või miks, aga arvasin vähemalt viimased kaks nädalat, et stardiaeg on täpselt kell 12:00. Paraku juhtus aga nii, et kui kell oli 10:55, siis kuulsin kõlarite vahendusel, et 5 minuti pärast on poolmaratoonarite teele saatmine. Nõndaks jäi mul igasugune suurem ettevalmistus soojenduse näol tegemata.

Pagasi koos riietega jätsin Jooksupartneri telki, kust endaga teele kaasa haarasin telefonikoti käele kinnitamiseks, juhtmevabad kõrvaklapid, SiS joogipudeli koos valmis segatud energiajoogiga ning vöö selle kandmiseks koos 4x energiageeliga. See peale seadsin sammud sörkides kohe stardikoridori suunas. Enda numbrile vastavat väravat ma otsima ei hakanud, vaid jäin kohe viimase 10-20ne jooksja hulka ja sättisin paika telefonis olevad rakendused Endomondo ja Nike plussi. Mõlemad läksid tööle ligi paarkümmend sekundit enne starti. Seejärel hakkasin pingutama vööle paigaldatud joogipudel hoidjad, mille(de)ga on mul alati probleeme olnud.

Peale stardipauku võtsin alul sisse küll rahuliku tempo, kus tuli jooksmise ajal vööd endiselt kohendada. Aga juba peale 500 meetri läbimist sai sisse võetud juba tempo, millega läbisin eelmised kaks jooksuvõistlust. Vahepeal sibasin mööda SEB Tallinna Maratoni projektis osalevast Triinust, Annikast ja Gerlyst, seda kas ka Jaanast, ei tea. Ei märganud teda päev varem stardiprotokollis ega ka jooksurajal. Finishisse ta siiski jõudis. 🙂

Nii umbes kümme meetrit enne või pärast esimese kilomeetri läbimist kukkus vööst välja SiS joogipudel koos selles olnud joogiga ja nii õnnetult, et täpselt korgi peale. Korgi see osa, kus jooki sisse manustatakse oli pea, et olematu ehk suunaga pudeli sissepoole. Üritasin seda küll kätte saada, kuid tulutult ja nii heitsin selle tee serva, sest juua sellest näis võimatu olevat. Sellist laia korki ju maha keerama ei hakka jooksu ajal.

Arvestasin sellega, et kaasas mul 2x Go energia- ja 2x Go kofeiinigeeli, mida tarbida iga 5km tagant, teadmata kus asuvad teeninduspunktid, et pisutki vedeliku tarbida. Esimene punkt neist osutus nii umbkaudu 6-6,5km peale ja tuleb tunnistada, et õnnestus väga hästi haarata ka teeninduspunktis olnud abilise käte vahelt joogitops kas vee või spordijoogiga haarata. Jõin rahulikult hoides seda tempot, millega jooksin. Teadlikult tempot ei langetanud nii nagu seda juhtus Raplas, vaid lippasin edasi. Nii mõnegi teeninduspunkti järel võis näha, et kõige kaugem joogitops raja servas kuulus mulle. Mitte et ma sellega mingile medalile pretendeeriks aga lihtsalt kuidagi kujunes nii välja, et jõin topsist väikeste sõõmudega ja nii jäi seda jooki tiba kauemaks topsi. Ning soov pooltäis topsi minema visata mul ka ei olnud.

Telefonis töödanud rakendused pidasid vastu pisut alla poole distantsi ehk kümnenda kilomeetrini. GPS signaal lihtsalt kadus ära, seda juhtus ka paaril korral linnas sees esimese ja teise kilomeetri vahel. Senimaani püsisin tempos jooksuga läbides kilomeetreid ajaga 4:58-4:59.

Umbes täpselt kaheksanda ja üheksanda kilomeetri vahel jooksis mulle vastu maratoni projektis osalev Moonika, kellele plaksutasin kiire jooksu eest nii nagu ka projektis teistele osalenutele ja liidritele rajal. Ning sel hetkel kui olin läbinud 11km punkti helistas mulle mu kallis kihlatu, Gerda. Kes uuris kas hakkan juba startima, kuna oli mu käest kuulnud korduvalt, et stardiaeg on kell 12. Oli aga suur üllatus ka talle, kui kuulis, et juba jooksen ja üle poole distantsist läbinud ja ilmselt lõpetan varem, kui olime arvestanud.

Aja kohta edaspidi rajal mul puudus täpsem ülevaade. Nii palju sain teada, et kaasa võetud silikoonist käepaela ajagraafikuga 1:50, olen graafikus ja pisut ka sellest ees. Teisel käel olevalt Nike Fuelbandi pealt sain ainult kellaaega näha ja selle järgi oletada, et finishisse jõudmise aeg oli kuskil ühe tunni ja neljakümnekuue minuti kanti.

Hiljem selgus, et se aeg oli 1:46:51. Seega, kui ennustasin eelmise kahe jooksu pealt, et aeg tuleb 1:30-1:45 kanti, siis läks üsna täpselt. Arvestame seda, et minu arvutus põhines tegelikult ainult 20ne kilomeetri, mitte 21,1-e kilomeetriga.

Vaheajad iga 5km tagant (positsioon):

25:53 (451) 5km

50:01 (444) 10km

1:15:43 (425) 15km

1:41:06 (387) 20km

1:46:51 (404) 21,1km

 

Seda ligi 12 minutilise senise poolmaratoni rekordi aja parandamist kommenteeris kõikse paremini Valdo Jahilo, kelle sõnul võiksin selliste ajaparanduse hüpetega edaspidi olla varsti Rio OMi kandidaat nr 1.

Kiire edasiminek

Linnadejooksu teine etapp Rapla Suurjooksul suutsin esmakordselt panna end maksimumi lähedaselt pingutama. Se oli juba teine kord sel aastal, kui jätsin joomise ainult teeninduspunktides pakutava peale.

Tervitused Triinule! :)

Tervitused SEB Tallinna Maratoni projekti Triinule! 🙂

Aga peab tõdema, siis Rapla joogipunktides pakutud spordijook või vesi, mida iganes seal pakuti, ei kõlvanud mitte kuhugile. Sel joogil oli vastik järelmaitse, nagu oleks kellegi hästi lahjendatud veri olnud. Oleks ma teadnud, et sellist kräppp pakutakse, võtnuks kaasa mõne SiS geeligi. Õnneks sain enne jooksu ja pärast seda tarbitud homikul kaasa tehtud energiajooki, mis algselt oli mõeldud rajale, kuid jätsin siiski kaasa võtmata.

Kus on minu jook?

Kus on minu jook?

Esimeses teeninduspunktis jäi suurelt silma ka peata olek. Sarnaselt Haapsalu maratoni esimesele teeninduspunktile, ei suudetud rajal olijatele piisava kiirusega jooke ette valada. Nägin kuidas eelviimase topsi laualt haaras Viljar, kes oli startinud minust oluliselt varem, kuid kilomeeter kilomeetri järel olin talle järgi jõudnud. Ootasin üksjagu aega teeninduspunkti laua ääres kuniks keegi mind teenindaks. Laua ääres oli kolm neidu, kellest kaks tegelesid valamisega ja üks topside lauale asetamisega. Kui aga ühel valajatest topsid otsa sai, siis küsis suures saginas endamisi “mida ma tegema pean” ja hakkas laua alt lisa topse otsima. Mina selle peale haarasin esimese tühja topsi laualt ja jäin selle täis valamist ootama. Umbkaudu ühe minuti lasin kindlasti selle punkti peale raisku.

Kohe jõuan järgi...

Kohe jõuan järgi…

... tervitused hea sõber, Viljar! :)

… tervitused hea sõber, Viljar! 🙂

Edasi liikusin samas tempos kuniks jõudsin Viljarile järgi, soovisime teineteisele jõudu ja liikusin edasi. Se tempo oli üllatavalt hea. Nii kilomeeter hiljem lähenesin jõudsalt ka Marikale, kes uuris mu käest, kas kihutan. Vastasin eitavalt ja lippasin ka temast kergel sammul mööda. Järgmises teeninduspunktis oli juba olukord parem. Jooke oli nii laual, kui ka teenindaja käes laua kõrval. Haarasin omale siiski laualt. Aga nagu eelmine kord, siis ei maitsenud ka sel korral ja sülitasin selle sama kiirelt välja kui sisse võtsin.

Pool teest läbitud, teine sama palju veel.

Pool teest läbitud, teine sama palju veel.

Hull jooksja, Marika.. :)

Hull jooksja, Marika.. 🙂

Finishis tervitas ja õnnitles mind eduka lõpetamise pisut varem lõpetanud Meelis. Pool minutit hiljem saabus Marika, kes arvatavasti oli teinud oma isikliku rekordi. Seega olin seda teinud ka mina. Lõppkokkuvõttes tuli mul uueks 10km pikkuse distantsi ajaks 46:49,6.

Viljar, mina ja Meelis..

Viljar, mina ja Meelis..

Pildid rajalt pärinevad väikese venna käest laenatud GoPro kaamerast, mida testisin enne Kõva Mehe Jooksu. Aitähh Siim! 🙂

Rapla järel tegin esimese stardi ka Eesti Jävejooksude sarja ava etapil jooksuga ümber Harku Järve. Kuna distants oli 6,6km, siis oli ette teada, et teeninduspunkte rajal ei ole. Ja nii nagu Raplas, siis ei võtnud ka siin rajale jooki kaasa, ka geele mitte, vaid tarbisin neid enne starti.

Ka tempo olin valinud sarnaselt kiire nagu nädal varem ehk üsna kiire. Aga esimene takistus oli juba saja meetri peal, kus väikese kraavi ületamiseks tekkis üsna suur tropp. Õnneks sealt läbi saamise järel oli edasine juba üsna kerge. Eriti veel siis, kui suure tee äärest kõrvalisele alale jõudsime enne 1km punkti.

Kõigepealt möödusin Lauri Luigest, seejärel oli järg käes Valdol, kes jooksis kohe Marika järel. Soovisin mõlemile jõudu ja vastasin taas Marikale, et ma ei kihuta, vaid võtan tempot rahulikult. Mida tegelikult päris kindlasti öelda ei oska. Pulsikella mul ju pole aga pistmiseni rinnus ka siiski päris lasknud pole. Tempo puhtalt enesetunde pealt. Ülevaade valitud tempost mul puudus, kuna enne esimese kilomeetri läbimist kadus väljas olnud hallide pilvede tõttu telefonil GPS signaal. Finishisse jõudsin ajaga 32:39,4.

500 meetrit enne lõppu ja ikka värske nägu peas.. :)

500 meetrit enne lõppu ja ikka värske nägu peas.. 🙂

Lõpuprotokolli vaadates selgus, et vahepeal oli Valdo minust mööda jooksnud, millal ta seda tegi – jäi mulle arusaamatuks. Ehk oli se, siis kui finishi eel liivasel ranna lõigul pisut tempos järgi andsin, ei tea. Ehk pole se ka enam nii oluline.

Mis aga kõige tähtsam, siis õige mitme tunni pärast ootab mind ees Linnajooksude sarja kolmas etapp ehk Narva Energiajooks koos oma poolmaratoniga. Kaasa võtan käepaela ajaga 1tund50minutit aga arvestades viimase kahe jooksu minekut, siis julgen ennustada, et se võib tulla ka pisut kiirem nii 1:30-1:45 kanti. Senine rekord ju >>> näe 1:58:43. Elame ja näeme kuidas tegelikult läheb. Aga suured tervitused Haapsallu, kuhu liikuma hakkan kohe, kui jooks tehtud! 🙂

2013. võistlushooaja kokkuvõte

Aasta 2013 juba kohe lõppemas, kuid postitused veel puuduvad. Peaks selle vea nüüd lõpuks ära parandama. Võib vast öelda, et peale Linnade jooksu sarja viimast etappi eelmisel hooajal, said ka jooksmised selleks aastaks lõpetatud.
Käesoleva aasta esimesed jooksmised sain tehtud veebruaris puhkusereisi ajal Sharm El Sheikis. Kus ülepäeva hommikuti sai 5,6 kuni 7km joostud. Egiptuse jooksurajad.

Egiptus

Aprilli keskel ootas täiesti ei kuskilt leitud tasuta osavõtumaksuga Pääsküla 79. Rabajooks, kus kõik lõpetajad, kes mahuvad teatud osalejate arvu sisse, saavad nimetatud jooksuvõistluse vimpli. Kohale jõudes oli rahvast meeletult palju ja rajale alguses õieti ei mahtunudki jooksma. Seetõttu sai sel jooksul võetud väga kiire tempo rajal, mis enamuses oli jäiselt libe ja lumine. Üsna kiiresti võttis se jooks läbi ja pulsi lõi korralikult lakke. Nõnda sain 5,9km pikkusel distantsil lõpu ajaks 32 minutit ja 33 sekundit, pulss oli 185-190 löögi juures kogu distantsi.

Järgmisena oli mul kavas aga kuue aastase vaheaja järel Kõrvemaa Kevadjooks, kus sai ligi 9minutilise aja paranduse tehtud. Hilisest kevadest tulenevalt oli küll rada pisut muudetud. Rada oli enamasti mudane ja vesine, mõnes kohas leidus ka lund. Ilmast tingituna oli ka raja profiil muudetud ning tuli teha kaks 8km pikkust ringi.

Kui kätte jõudis maikuu, siis peale paari treeningut tuli kuu lõpus esimene Linnadejooksu sarja jooks ehk Tartu Olümpiajooks oma 10km pikkuse distantsiga. Eelmise aasta tulemust suutsin parandada ligi 1,29 minutiga.
Enne seda jooksis minu kallis elukaaslane Gerda aga nädal varem Maijooksul, kus olin otsustanud sel korral temast pilte mitte teha, vaid toetada teda raja ääres ergutades. Ühtlasi olin endaga kaasa võtnud kodus valmistatud SIS spordijoogi, millega jalutasin peale stardipauku mööda finishi koridori vastu ligikaudu 1,5km kaugusele. Lihtsalt varasemast oli meelde jäänud, et 7km pikkusel distantsil on ainult 1 joogipunkt, kuid sellest talle ei piisa. Kui minuni oli jõudnud, siis liikusime kerges sammus kõrvuti lõpu suunas. Ja enne viimaseid kurve liikusin talle lõppu ka kaisutama ning kiitma lõpetatud tulemuse eest. 🙂

See järel ootas mind ja minu kallist Gerdat öine Rakvere koos Ööjooksu võistlusega.
Esmakordselt otsustas ka tema selles võistluses kaasa lüüa, kui eelmine aasta jooksin mina poolmaratoni ja tema jalutas raja keskpunktis (alg ja lõpp punktis), siis avastas selles suures rahva melus, et se pakub talle seda sorti pinget ja tahet ka ise osaleda. Nõnda registreerisime teda 5km pikkuse jooksu starti. Kõige rohkem meeldis siin see, et start 5km rajal oli ainult umbes 10minutit peale esimese stardi andmist. Mis võimaldas tal lõpetada kiireimate poolmaratoni jooksjatega pea sama aegselt või isegi kiiremini. Finishisse jõudis 43minutiga.

Ööjooks

Mina tegin aga rahuliku algusega väga hea poolmaratoni jooksu. Umbes kolmandal km pidin korra väikese peatuse tegema, kuna pulsivöö libises rinnult alla ja pidin seda pingutama. Edasi jooksin kergelt langevas tempos kuni 7km-ni kuniks märkasin ühes kurvis endast möödumas Scala Fitnessi treener Kristit. Võtsin talle järgi, ütlesin “tere” ja jätkasime ligi 5,30minutiga km kohta kuni 18km-ni, mil hakkas minu tempo lõpuks raugema. Kusjuures poolel teel helistati mulle minu ja Gerda majutust pakkuvast Villa Theresast, et kas oleme varsti tulemas. Sain nimetatud kõnele vastatud ainult tänu sellele, et mul oli telefon käe küljes ja bluetooth toega käed-vaba Jabra spordikõrvaklapid. Kõrvaklappidest kuulan erinevate jooksuvõistluste ajal siis muusikat, et juhtida kõrvale raja ääres tulevad liigselt segavad helid. Aga siis viimase km suutsin kuidagi taas edasi pingutada pisut kiiremas tempos ja lõpetasin oma senise kiireima poolmaratoni ajaga 1:58:28. Antud aeg oli küll kella järgi, kuid ametlikus protokollis oli selleks 1:59:00, aga sellegi poolest oli se jooks eelmise aastaga võrreldes ligi 4,5minutit kiirem aeg.

Mõned nädalad peale Rakveret sain Viljariga juulis kokku lepitud, et teeme peale tööd ühise treeningjooksu. Kui õhtul kokku saime, siis peale seda kui olime GPSi signaali kätte saanud, alustasime oma kerges tempos jooksuga. Kerge se jooks ei saanud just olema, sest esmakordselt ei võtnud ma treeningule juua kaasa. Ning tänu väljas olnud ligi 23C soojusele, sain juba teisel kilomeetril tunda rinnus pisteid. Kuid sellele vaatamata jooksime edasi. Pika peale hakkas ühe villi juures vasaku talla all mingi pisike kivike jooksmist segama ning pidin metsas väikse pausi tegema. Paraku osutus se peatuskoht Harku metsas aga nii sääse rikkaks, et minu paljad jalakesed said korralikult söödud ja tänu sellele otsustasin, et me võiksime hakata tagasi kodude suunas liikuma. Treeningu pikkust tuli kokku ei vähem ega rohkem, kui 10km ajaga 1:05:31.

Juuli keskel sain ühe kergema treeningu teha veel ka Soome pinnal, kui käisin emal külas kus metsateel ja maantee ääres sai kogutud väikesed 6,06km-t. Se oli see kord, kui vedasin teist korda aastas puhkusele kaasa võttes oma jooksuvarustuse endaga ühes. Peamiselt võin öelda, et kogu juuli möödus ainult treeningjookse tehes ja võistlus kilomeetreid siit ma endale juurde ei saanud. Kokku tuli juulis 56,31km kogu ajaga 6 tundi ja 23 sekundit.

Augustis ootas mind taas aga poolmaraton ja sedakorda Narva Energiajooksul. Linnas toimuvate tee tööde tõttu oli nii nagu Kõrvemaal ka siin rajal uus profiil ja tuli teha kaks ringi. Kahjuks ei õnnestunud stardi eel GPS signaali kinni püüda ja nii näitas tossudes olen Nike+ kiip finishisse saabudes ainult 19,2km-t, kuigi oleks pidanud olema 21km. Kõige suurem pettumus oli veel ees. Peaaegu 4-5 tunnise unetundide järel ei olnud korras minu seedimine, kui ärkvel püsimiseks üritasin tarbida pisut energiajooki. Paraku oli se üks minu suurimaid vigasid. Nimelt enne starti tuli suurem osa homikusöögist kõik välja ülikiire ainevahetuse abil ning käisin aeg ajalt tualeti järjekorras seismas. Sammuti oli rajal ligi 25C-ne kuumus, mis andis mulle suhteliselt aeglase tempo. Lõppu jõudsin oma kehvima poolmaratoni ajaga ehk teisisõnu kulus selleks mul 2 tundi ja 6 minutit. Päev sellega veel ei piirdunud, tegin tervisele teistkordagi liiga, kui hiljem autosse jõudes tahtsin uuesti energiajooki juua. Seda korda oli se 2,5 tunni jooksul autos kuumaks keenud ja tuli üles juba enne kui jõudsin lonksu lõpuni teha. Positiivse poole pealt üllatas Narva Energiajooksu etapp sellega, et jagas kõikide distantside lõpetajatele esmakordselt medaleid.

FOTO: medalist

Augusti lõpus osalesin enda jaoks esimest korda Järvejooksude sarja kuuluvas jooksus ümber Ülemiste järve. Nagu eelnevatel jooksudel häiris ka siin mind kuum päike, kuid sammuti järve ääres puhunud kõva tuul. Sellele vaatamata suutsin tänu SIS geelidele peale esimest 5km leida korralikult jõudu ja hoida tempot kuni lõpuni. Ja siis kui olin finishi joone ületanud ja kätte saanud medali, tuli üks tüüp mind tänama, et olin oma korraliku tempoga talle jäneseks ees. 😀 Seda komplimenti olen ma päris palju naernud “Rebane jooksis kiire tempoga jänest”.

Kui kätte jõudis september, siis algasid taas Linnadejooksu sarja võistlused. 1. septembril oli Pärnu 2 silla jooks, kus tuli väikseid modifikatsioone raja profiilis ka siin ette tänu ranna või õigemini jõe äärsete teede ehitamisega.
Jooks ise läks tavapäraselt kiires tempos, kuid sel korral oli keskmiseks kiiruseks 5,07 minutit km kohta. Viimasel km nägin, et olen sellise tempo sisse jooksnud, et eelmise aastaga võrreldes tuleb korralik aja parandus ka siis, kui lasen tempo alla. Nõnda ka tuli kogu raja viimane kilomeeter sellise ajaga, mis tavaliselt oli mul keskmiseks kiiruseks kogu võistlus distantsi peale kokku ehk 5,36. Finishis näitas kell tabloo peal mulle aega 46:19.

Mallor Malmre/CEP

Oma osa paremate jooksutulemuste juures on kindlasti andnud juuli lõpus või augusti alguses soetatud CEPi kompressioonisäärised, millede abil on säärtes pingeid vähem ning jõudu pingutamiseks rohkem. Kui alguses olid mul erk-kollased säärised, siis hiljem pidin endale uue paari ostma ning siis sai värviks juba neoonroheline värv valitud. Uued pidin ostma lihtsal põhjusel, kuna minu kallis Gerda võttis ühel heal päeval töölt koju tulles need endale jalga, lihaspingete maandamiseks ja sinna need ka jättis. Teavitas ainult, et pean endale uued muretsema, kuna tema mulle neid enam tagasi ei anna. 🙂

Saabus 8. september ja käes oli minu senise elu teine maraton ehk SEB Tallinna Maraton. Ettevalmistused olid läinud ladusalt ning sai piisavalt välja puhatud enne starti. Kui eelmine aasta võtsin eesmärgiks lõpetada võistlus ja võimalusel teha seda alla 5 tunni, siis täitsin selle ilusti ajaga 4:42:19. Sel aastal olin eesmärgiks seadnud juba eelmise aasta tulemust ületada ja kuna enamus seni kulgenud hooajast oli läinud üles mäge aegu parandades, siis soovisin püüda ka aega 4:30.
Esimese ringi suutsin ilusti tempomeistriga kaasas püsida. Kusjuures 21km läbimise järel lausus kõigile grupis liikujatele, et oleme ajakavast ühe minutiga ees. Kahjuks jätkas ta samasuguse tempoga jooksmist edasi ja nii suutsin veel kannul püsida 24km tähiseni. NIng peale seda hakkas minu jooksukiirus langema. Oma panuse andis teisel ringil kõrgelt kütnud päike, sest nõnda said otsa minu vööl olnud jookide pudelid ja nõnda pidin haarama lisa raja servast, kuid seda kõikidesse punktidesse ei jagunud. Kasuks olid aga sammuti kaasa võetud SIS geelid, mida sai kahel korral ka juurde haaratud Pirita silla pealt. SIS geelipunkti sain aga esimesel ringil jätta oma käsi katnud kindad. Paluti küll, et neile hiljem järgi läheksin, kuid seni ma seda teinud veel ei ole.. Kuumast ilmast jahutust otsisin ka raja ääres seisnud Cold+ menthooli aerosooliga pritsivatelt meedikutelt. Ja oma panuse andsid sel päeval kõik lähedased, sõbrad ja tuttavad kes ergutasid nii mind kui teisi enda lähedasi. Üheks ootamatuks üllatajaks oli nõnda põhikooli aegne klassivend Tiit koos oma perega, kelle õde jooksis samal ajal poolmaratoni. Aitähh sulle Tiit! 🙂 Minu suurim fänn ja kaasa elaja ootas mind aga finishis koos oma kahe õe ja ühe õe tütrega. Aitähh sulle kallis Gerdake, et oled olemas ja toetad mind alati! 🙂
Enne kui tegelikult finishisse jõudmist, olin aru saanud, et oma varasemat aega ma ületada ei jaksa ja võtsin kasutusele uue eesmärgi, milleks oli joosta lõpuni. Kaarli puiesteelt sörkides maratoni raja lõpu koridori viipas raja äärest ka Riigikogu liige Lauri Luik, kes oli oma jooksu juba tükk aega enne mind ära teinud. Raja lõppu jõudsin ajaga 4:49:46, mis õnneks ei ole kõige hullem kaotus eelmise aasta tulemusele. Hiljem lasin endale maratoonaritele mõeldud alas Eesti jalgpallikoondise füsioterapeut Taavi Põdral selga ja jalgu masseerida. Nii enne, kui pärast tema kätetööd kuulasin lõpetanute muljeid rajalt ja tulevastest plaanidest. Ühtlasi oli mõnusaks kogemuseks mõned alkoholivabad õlled sisse kulistada.

Mallor Malmre/CEP

Kuus päeva peale maratoni oli ees ootamas mind mu tööandja uudisteagenturi BNSi suvepäevad. Esmakordselt kolme aasta jooksul ei olnud mul ühtki takistust, mis seisaks ees seal osalemast. Suvepäevad toimusid Lätis Ratnieki nimelises piirkonnas. Alguses olin plaaninud joosta hommikuti, kuid selle plaani lükkasin ümber. Jõudsin ju esimesel õhtul ka mõne õlle sisse võtta ning järgmisel õhtul oli disko ees ootamas, kus jalga sai keerutatud kella 4ni hommikul. Päeva plaan oli iseenesest selge, peale suure rahva kogunemist eri piirkondadest, toimusid erinevad koosolekud ja töötoad ja lõunasöök. Minu töö nagu ikka igapäev oli piltide tegemine. Peale tööperioodi ja enne õhtust diskot oli kõigile mõeldus väikest viisi sportmängud, kus nägin oma BNS Grupi soomlasest ülemust lätlaste ja leedukatega koos korvpalli mängimas. Mina ja välistoimetuse öises vahtkonnas tööd tegev Erik otsustasime jooksma minna. Nõnda ka tegime, panime kaasa võetud jooksu riided selga. Erikul oli selleks seljas täis komplekt pikki dresse, minul seevastu aga lühikesed riided. Väljas oli sel ajal ligikaudu 15C sooja, mis korraks tundus ehmatav mõne jaoks, et kuidas ja miks ma nii õhukeselt liigun. Kuna Erik väga palju joosta ei tahtnud, siis tänu minu Nike+ GPS käekellale andsin teada kui joostud sai meil 2km, mille järel seadis sammud tuldud teed tagasi. Mina aga soovisin edasi liikuda mööda kruusast teed, kuni esimese suurema ristmikuni, kus algas juba asfalt katega sõidutee. Kokku oli sinna meie peatus paigast 3,5km, kuigi liiklusmärk näitas 3km. Tuldud teed jooksin tagasi ja sain ilusad 7km teid joostud selleks aastaks minu jaoks kokku neljandas riigis.

Minu jooksmistega september veel läbi ei saanud, sest 22. septembril oli kolmandat korda kavas Pirita sügisjooks. Hommikune vihmane ilm tegi raja niiskeks ja õhu kergeks. Sama kergelt läksid minu sammud teel, kus üllatus-üllatus 5,7km pikkusel distantsil jooksin keskmiselt 4,47minutiga kilomeetreid. Lõpp tulemusena sain aja 27:35, kui kiireimale jooksjale kaotasin ainult 8 minutiga. Selline teadmine annab lootust, et järgnevatel aastatel olen võimeline seda aega veelgi vähendama ja miks mitte jõudma ka juba esimeste lõpetajate sekka. Ehk tulevad sarnased tulemuste parandamised ka pikematel distantsidel. Ahjaa, igal aastal olen sel Pirita sügisjooksul teinud uue ja parima 5km rekordi, milleks sel korral tuli 24:05, kuigi sel aastal olin eelmise parima aja teinud 21. päeva varem Pärnus, siis oli ajaks 25:05. Ehk 21. päevaga parandasin 5km aega 1 minutiga. 🙂

Järgmisel päeval tuli minu seniselt suurimalt abimehelt väike tagasilöök. Nimelt oli minu jooksukella rihmal kummist detailid täiesti läbi kulunud ja ainsaks lahenduseks leidsin keldrist võtta vasktraati ja elektritöödel kasutatavat isoleerteipi. Nende osavale kasutamisele ja kiirele ajutööle püsib minu kallis Nike+ GPS sportwatch veel elu ja tervise juures. Paar päeva hiljemgi ühel 10,25km pikkusel treeningul näitas, et minus on seda MacGyverliku oskust. Kordades odavam oli seda parandada, kui hakata kohe uut kella 170 euro eest ostma..

DIY kella parandus

Linnadejooksu sarja viimaseks katsumuseks seisis ees 13,5km pikkune Paide-Türi rahvajooks. Startisin suhteliselt kiires tempos, kus kõige aeglasema kilomeetri ahaks oli kõigest 5,26 minutit. Tänu sellele oli ka võhm kiirelt otsa saama aga taaskord leidsin abi SIS energiageelist ligi 5km enne distantsi lõppu, kui sisse lülitasin teise käigu. Ning nõnda enne lõppu tuli parimaks 10km ajaks 51:43. Vähe sellest, parandasin oma eelmise aasta tulemust peaaegu 4 minutiga, kui lõpukell näitas mulle 1:10:01 (1:13:54 aastal 2013).

Mallor Malmre/CEP

Oktoobris sain endale kingitud sünnipäeva puhul üks ilus ja rahulik 14,9km pikkune treeningjooks. Paaril korral treeningu käigus pigistasin endast maksimumi välja ning tegin mõned pikad sprindid. Aga enamasti püsisin keskmises võistlus tempos ajaga 5,46minutit km kohta.

Sünnipäev

Senine aasta viimane jooksuvõistlus leidis aset 2 päeva peale sünnipäeva, 13. oktoobril, kui ette võtsin Viljandi linnajooksu. Samal ajal toimus Tallinnas Pääsküla rabajooks, kuid olin otsustanud Viljandi kasuks kuna distants oli pikem ja preemiaks osavõtu eest sai medali.. Ehk üheks minu suurimaks motivaatoriks võistlustele minemisel on olnud just nimelt medalid… 🙂
Jooksuraja alguses ehmatasid mind Viljandis ära järsult kõrged mäed, mida pidi kord jooksma üles, siis alla ja jälle üles. Mida aeg edasi, seda rohkem suutsin hoida ühtlast tempot. Esmakordselt katsetasin poes allahinnatud SIS õunamaitselist geeli, see osutus nii ebameeldivaks, et tekitas oksereflekse. Sealt peale otsustasin jääda tuttavate tsitruseliste maitsete juurde. 13,5km pikkuse raja läbisin siiski üllatavalt hästi, keskmise km ajaks oli 5,11minutit.

ViljandiSeljas olnud särk koos rinnanumbri ja preemiaks saadud medaliga.

10kmNädalaga suutsin 10km pikkusest distantsist rekordaega kärpida 13 sekundit.

Võistlushooaega kokkuvõttes tuleb väga rahule jääda, sest suuremalt jaolt kõikidel üritustel, kus osalesin, parandasin ka oma aega. Ja nagu näitas Pirita sügisjooks, siis paari aasta pärast olen täiesti võimeline nii mõnelgi distantsil võitlema kõrgemate kohtade pärast.

Tulemused eelmise aastaga võrreldes:

Linnajooksud:         2012    vs.   2013:

Tartu 10km:             55:30           54:02
Rakvere 21,1km:      2:04:32        1:59:00
Narva 21,1km:         2:02:28        2:06:18
Pärnu 9km:              49:11           46:19
Tallinn 42,2km:       4:42:19        4:49:46
Paide-Türi 13,6km:  1:13:54       1:10:01

Kokku:                  11:47:54     11:45:26

Osales:                   233 (208)    231 (199)

Pirita Sügisjooks:    29:20:07     27:34:01

Rekordid

Esialgsete plaanide järgi selleks aastaks mul rohkem võistlusi kavas pole, kuid sellele vaatamata jätkan vähemalt korra nädalas treening kilomeetrite kogumisega. Hetke seisuga olen kahe aastaga kogunud 851km ja loodan veel selle aasta sees ilusa ja ümmarguse 1000km-t ka täis joosta.
Eks paistab kuidas sellega läheb, peaasi, et tervisele liiga ei tee.

Vastutuule rekordid…

Laiseldes jooksuvõistluste hooaja lõpuni. Peaaegu nii see oligi, sest viimasest jooksmisest enne Paide ja Türi rahvajooksu möödus 1,5 nädalat. Isegi ühtki trenni ei teinud, kohe nõnda laisk olin. Selleks viimaseks jooksuks jäi EE Stamina tervisejooksu sarja viimane etapp Nõmme Spordikeskuses. Kummaline nagu se ka pole, osalt mängis ilm selles suurt rolli, teisalt tuli tööd teha, kuid kõige tähtsamaks pidasin aega veeta ka kalli elukaaslase seltsis. Vahest viimaseks jõupingutuseks jäi reedel, 5. oktoobril toimunud Tour d’ÖÖ lõpuüritusel, kus siis käisime jalgratastega öösel Tallinna linnapeal sõitmas. Laupäeval tegin aga viimased ettevalmistused ja puhkasin, pakkisin asjad valmis ning käisin Smartposti automaadis Ameerikast tellitud telefonikotil järgi, et saaksin mugavalt muusikat jooksu ajal kuulata. Enne maratoni olin selle jaoks ka poest sobivad juhtmevabad kõrvaklapid ostnud. Nende kahe koostööna möödus jooksmine mõnusas tempos.

Paidesse jõudes sain esimese asjana registratuurist numbri kätte, hiljem võtsin ka suure kilekotti, kuhu siis asjad ära pakkisin. Kott nõnda suur, et võtsin selle koju prügikotiks kaasa… 😀

Vahetasin riided ära ja tegelesin enamasti vähemalt tund aega kohalikus Paide kultuurimajas aja surnuks löömisega, ehk siis venitasin enne jooksu ja mängisin telefoniga… Vahepeal sai teretatud ka riigikogu liige Kalle Pallingut. Umbes pool tundi enne jooksu algust otsustasin viia üleriided koos kotiga bussi peale ja läksin ligi veerand tunniks soojendusjooksule. Stardi koridoris ootasin kuniks käekell GPSiga ühendust saab ja jäin viimast minutit kuulama. Oleks ma seda varem teadnud, siis oleksin oma kella stardipaugust tööle lülitanud. Aga nagu harjunud olen, siis lükkasin selle sisse, kui ületasin stardijoone.

Esimesed kilomeetrid sai läbitud üllatavalt kiire tempoga, pulss tõusis kohe lakke 180 löögini minutis. Kuna aga kogu jooks oli vastutuules, siis pika peale hakkas ka väsimus sisse tekkima. Umbes poolel distantsil tundsin vasaku jala tallas ka suuri valusid, mis oli tingitud sinna tekkinud villidest. Aga pingutasin edasi ja üritasin võimalikult palju astuda kanna peale. Raskust lisas ka jooksu teises pooles olnud mägi, mis õnneks polnud just kõige suurem sel hooajal, kuid vastutuul sundis ka siin tempot langetama. Kui enamus jooksjad minu ümber jooksid teine-teise järel, siis mina lõikasin kõik teele jäänud kurvid sirgeks. Oli märgata, et sain nii mõnelegi kiiremale jooksjale järgi ja ka mööda. Vähemalt see taktika õigustas ennast. Üllatav oli ka see, et kui rajal oli mul raske joosta, siis pulss oli samal ajal 165 löögi kandis. Selliseid numbreid nähes tõstsin viimasel paaril kilomeetril tempot, ainult päris viimastel meetritel ei tõstnud seda sprindini välja, vaid lasin ees olnutel oma rõõmu nautida. Hetked hiljem panin kinni aja oma kellal, jalutasin edasi ning võtsin vastu medali ja muu nänni. Seejärel suundusin bussi juurde, mille pealt sain kätte oma riietekoti.

Heitsin lõpuks pilgu ka kellale, kus tuli teade, et olin oma rekordite rohkeima jooksu teinud. Huvitav, kogu jooks oli vastutuult ja ometi pigistasin kuidagi selle Paide-Türi jooksuraja pealt mingid rekordid välja. 🙂

Nõndaks otsustasin seda teadet ka lähedastega jagada ja asusin telefoniga endast pilti tegema. Saatsin pildi Instagrammiga facebooki ja hakkasin riideid vahetama, peale mida käisin veel suppi söömas ja liikusin tagasi bussi juurde ja jäin ootama tagasi sõitu Paidesse.

Täna homikul tööl olles, kui erinevaid pilte interneti sügavusest uudistasin, siis leidus Järva Teataja fotogaleriis ka kaader, kuidas ma seda pilti endast teen…

Tagasi tulemuste juurde. Distants oli 13,5km pikk, Nike+ SportWatch GPS kella järgi tuli ajaks 1:13.29. Selle aja jooksul parandasin järgmisi aegasid, millest andis ka Nike+ interneti lehekülg kinnitavalt teada koos lõbusate lausetega.

Kiireim miil ajaga 7:22.

Kiireim 5 km ajaga 25:09.

Kiireim 10 km ajaga 53:13.

Uskumatu, et sellised ajad tulid siis, kui jooks oli kogu oma pikkuses vastu puhuvas tuules.

Nõnda sai ka kevadel alanud Linnadejooksu sari läbi. Läbisin Kuldraja distantse ja kõigi 225 lõpetanu sees jäin väga napilt 200 kiireima jooksja hulgast välja. Ehk esimesel aastal jäin lõppkokkuvõttes 207’le kohale. Nüüd on teada, kus ja kui palju järgmine aasta pingutama pean, et olla parem.

Sellesse Kuldraja sarja kuulusid järgmised jooksud:

Tartu Olümpiajooks – 10km ajaga 55:30

Rakvere Ööjooks – 21,2km ajaga 2:04:32

Narva Energiajooks – 21,2km ajaga 2:02:28

Pärnu 2 Silla Jooks – 9km ajaga 49:11

Tallinna Maraton – 42,195km ajaga 4:42:19

Paide-Türi rahvajooks – 13,5m ajaga 1:13:54

Aeg kokku liidetult: 11:47:54

Mõnd aega tahaks nüüd jooksust puhata ja siis üritada paar korda nädalas väikeste trennide jätkamist, vähemalt seni kuni väljas ilm lubab. Hea on teada, et järgmiseks aastaks neile jooksudele enam osavõtu maksu tasuma ei pea, piisab vaid kohale minna. 🙂

Narva poolmaraton…

Nonii minu jaoks on se poolmaraton läbi, kuid jooksuni jõuab pisut hiljem…

Nimelt olin end ja kallist Gerdat ära broneerinud korraldajate tellitud bussi peale edasi tagasi Tallinn-Narva-Tallinn liinile. Buss pidi Estonia eest väljuma 6:30 ja ühe otsa pilet 5 euri. Igaks juhuks sai ka bussireisid.ee lehelt vaadatud teiste liinide hindasid ja ajagraafikuid, nendel oli üks pilet 13 euri per nägu. Eelmiseks õhtuks olime kutsutud minu venna Jaanuse ja tema elukaaslase Resta soolaleiva peole, sinna ostsin endale joogiks ühe mustika hapsi ja tulin ära varakult, 2 tundi peale kohale jõudmist. Linnaliini bussi oleksin pidanud 30 minutit ootama ja nõnda ma siis sörkisin kogu selle 30 minutit 5km distantsi koju, isegi ühtki bussi ei möödunud sel ajal minust… 😀 Jooksu asjad olid õnneks varem kokku pakitud, tuli ainult pesemas ära käia, äratuskella 5 seada ja teki alla.

Kõik need said tehtud. Aga tohutu pettumuse valmistas see, et lolli peaga lülitasin homikul pärast äratuskella kuulmist välja ja magasin rahu meeli edasi. Siis ühel hetkel selgus, et kell on 6:20 ja Mustamäelt kesklinna ei jõua mitte kuidagi nii kiiresti kui vaja oleks. Ostustasime hetkega, et läheme bussijaama kaudu. Vaatasin netist järgi aja, milleks oli 7:15, et selle peale peaks ilusti jõudma kohe kui hambad pestud, juuksed triigitud ja riided selga pandud. Taksojuht oli ka mõistlik ja andis talda vahel Tammsaare pikenduse.. 🙂

Bussijaamas ootas meid aga üllatus, samal ajal väljus teinegi buss Narva suunas ja sealt edasi ka Peterburini välja. Oli see siis Lux Expressi buss ja juhid ei rääkinud sõnagi Eesti keelt. Kallis Gerda aga sai selle rääkimisega ilusti hakkama ja nõndaks saime 2 piletit Tallinnast Narva hinnaga 15 eurot kokku. Edasine lõbu hakkab aga sellest, et meie taga seisnud naine soovis minna maha meist oluliselt varem, Jõhvis. Nõnda arvasid ka bussijuhid Jõhvi jõudes, et meie seal maha läheme ja küsisid, et miks me siis maha ei lähe. Õnneks saime siiski bussi peale jääda ja edasi sõita.

Narva jõudes sain kätte oma stardimaterjalid ja kohe selgus üllatus, eraldi kiipi jalanõudele paigaldama ei pea, sest mingi kiibi laadne elektrooniline vidin oli liimitud stardinumbri tagumise külje peale. Edasi tuli minna riietusruumi, mis siis asus Narva linnuse ees olevas pargis ehk siis kaks telki, üks naistele, teine meestele. Pärast seda valasin kodus valmistatud SIS spordijoogi pudelist ise tehtud jooksuvöö väikestesse pudelitesse ning seljakott sai toimetatud pakihoidu…

Mõni minut venitusi, Gerdale musi ja 21,1 kilomeetrise Narva poolmaratoni start sai alata. Üld aeg läks ikka tööle stardipaugust, kuid käel oleva kella nagu ikka lülitan sisse sel hetkel kui ületan stardi joone. Algus oli väga raske, juba esimestel meetritel kadus mu tehtud vöö pealt üks geel ära. Lisaks esimesed 2,5 km libises vöö lahti ja nõnda otsustasin teha väikese kõnnaku ja vöö korda sättida. Igaks juhuks tõstsin ka olemas olevad geelid pükste taskusse ja magneesiumi üritasin panna mobla kotti. Kuhu se pärast aga kadus sealt, ma kahjuks ei tea, sest u. 9km hakkasid põlved väsima ja oleks seda väga vaja olnud. Minu õnneks oli krampide vastu magneesiumi ka kaasa tehtud joogis. 🙂

Mis puudutab jookidesse, siis rajal oli vee punkte kolmel korral ja üheski ma peatust selle tarbeks ei teinud, vaid jätkasin oma valitud kursil. Kogu jooks oli pingeline. Nii palju kui sai, siis üritasin joosta muru servas. Esimesed 13-14km jooksin täiesti üksi ja tundsin, et valitud taktika sööb mind ära ja soovi teha aega alla 2e tunni või siis teha paremat aega kui Rakveres 2:04.15, ei õnnestu sedasi jätkates. Nõnda haakisin ennast ühe 5 liikmelise seltskonnaga, kes küll mingil hetkel kadusid ikkagi eest ära ja nõnda liikusin järgmise ees oleva tüübi järel. Kuniks 4km enne lõppu, kuskil 17km kandis hakkasin tempot tõstma. Nõnda ka korraks 2km enne lõppu kella vaadates, märkasin, et 10minutit lahutab 2st tunnist – rekord on täitsa püütav. Kahjuks tulid siis veel aga kaks väga rasket tõusu teine teise järel. Viimase puhul aga oli mäe otsas Nõmme Kalju fänn Kaido, kelle lõpu aeg oli 1:33.miskit, kes ergutas jooksma kiiremini. Sellest väikesest laengust oli mõnus edasi minna. Järel oli veel vaid u. 200 meetrit, mille pingutasin nii kuis sain….

Läbi, tõstsin käed üles ja lasin ametvendadel, fotograafidel kaameraid klõbistada ja pilte toota… 😀 See järel tuli kohe kell seisma jätta ja ekraani pealt aega vaadata. Vastu tuli sõnum: “Yay, you are record braker” Longest distants 21,06 ajaga 2:02.00. 🙂 Siis aga tuli ootamatult seisma jääda ja see oli kui joosta kiirendusega vastu seina. Aed oli ees ja lühikeseks jäänud lõpukoridoris jagati spordijooke ja vett. Võtsin vee ja sörkisin kergelt edasi, silmad haarasid eemalt lava lähistelt kalli Gerdakese, keda kohe ka pikalt embasin. Olin teda üllatanud ja liiga vara lõpetanud arvestades asjaolu, et mul paari nädala eest oli pea kuu pikkune sääremarja põletiku ravi just läbi saanud.

Käisin ja võtsin oma paki ära, venitasin end ja läksin tagasi finishi koridori otsa kus Gerda jälgis 7km lõpetamist. Ootasime koos esimest jooksjat, kes läbis selle distantsi mingi 25minutiga… Finishi lõpus nägin kahte tuttavat kaamera meest, üks kohalik Narva-Jõesuust pärit Päevalehe fotograaf Sergei Stepanov ja teine kuulus Kroonika fotograaf Ardo Kaljuvee. Jätsime nad oma tööd tegema ja seadsime sammud Fama nimelise kaubanduskeskuse suunas, kus mind ootas ees MyFitnessi spordiklubis pesemis võimaluste kasutamine. 🙂 Siis sai kõhu täis söödud, natuke poodides kolatud ja peatselt juba broneeritud bussiga koju tagasi sõidetud.

Läbitud ja saavutatud positiivsete emotsioonide juures, olen saanud palju positiivset ja kaasa elavat tagasi sidet ning villidega valutavad pakud endale alla… 😀 Aga endiselt tahan ja ootan juba järgmisi tervisespordi võistlusi… 🙂