Arhiiv

Esimene suurem võistlus kodumaa pinnal ehk jooksuvõistlus Viljandi järve ümber

Kevadpüha oma 1. maiga algas varakult. Äratus kella 5st hommikul, et jõuda kella 7ks bussijaamast väljuvale transportöörile, läks ligadi-logadi. Et esimese trolli või ka bussi peale jõuda, tuli mul nii mitmedki peatused läbida jala edasi. Ja kui ka pooleseitsmeks olin kesklinna jõudnud, siis järgmine transpordivahend oleks pidanud graafiku järgi saabuma nii 20 minuti pärast. Kindlalt õigeks ajaks bussijaama jõudmise nimel läbisin varahommikul ligi 3km jala kerges sörgis edasi.

Kohale jõudsin ligi 3 tundi enne stardi algust. Selle aja sisustasin rahulikult ära. Ehk võtsin välja oma stardinumbri koos sinna juurde kuulunud infovoldikutega. Uudistasin erinevate välja panekutega raja äärde üles seatud telkides. Ajasin juttu Nike testjalanõusid 35€ eest müünud Alariga ning registreerisin end ära lõpuks ka juba kaua-kaua mõtetes olnud Kõva Mehe Jooksule. Selle jooksu läbimisest olen mõelnud üsna mitmeid aastaid, mida eelmisel aastal ka jäädvustamas käisin ja vähe sellest. Üks sellel jooksul tehtud fotodest trükiti ära ka “Eesti Pressifoto 2014” aastaraamatus.

Nii poolteist tundi enne starti käisin riideid vahetamas ja alustasin esimeste soojendusjooksudega, kus valisin endale peamiselt pehmet murupinnast jalge alla. Ja siis ühel hetkel võtsin viimased lonksud eelmisel õhtul valmis segatud SiS laimi-sidruni maitselist energiajooki ja andsin ära oma pagasi, et minna stardikoridori. Enne seda panin ära ka seisma jäänud Polar RS200 pulsikella, mis mõnel treeningul on paaril korral ka pulsi mulle näidanud, kuid nüüd ta aga vööd ei leidnud ja otsustasin joosta ilma selleta.

Stardipaugu kõlades viibisin koridori ligi 45 sekundit, enne kui lõplikult rajale pääsesin. Ja siis asusin teekonda vallutama, kus enamik distantsist hoidsin tee paremas servas murul joostes. Aga oli see vast üllatuste rada, kui juba teise kilomeetri alguses hargnes rada kaheks. Üks rada läks otse mööda metsa-muru rada pidi edasi vasakule ja teine paremale linna tänavate majade vahele. Valisin pehme raja kasuks vasakul. Aga see ei olnud veel kõik, kui ligi paarsada meetrit hiljem hargnes tee veelgi kaheks. Üks tee läks vasakult mäest alla ja hiljem üles, teine aga püsis paremal väikse ringiga mäe peal. Selgi korral läksin otse vasakule.

Umbes kolmanda kilomeetri lõpus olid kõik laiali hargnenud teed taas koos, et siis pikast ja järsust mäeseljandikust üles esimesse kontrollpunkti minna. Mulle omaselt olen õppinud mäest üles minnes jooksma kiiremini, et hoida distantsi vältel ühtlast tempot ja nõnda on ka lihtsam kaas kannatajatest mööduda.

Esimese joogipunkti järel nii umbes 5km, tuli jooks ilusti kergelt tasasest mäest üles ja siis ootas meid ees juba üks järsk mägi alla, mõned sammud üle väikse kraavi ja sama järsk mäetõus üles. See mägine tee oli sisuliselt põllumaa, kus kõrval ka hobuste koppel, millest andsid märku sõnniku hunnikud igal pool (nii rajal, kui selle kõrval). Võiks öelda kui üks suur miiniväli koos oma mõnusa loodusliku hingega. Ja juba kohe selle järel oli 7km joogipunkt, kus vahetult enne selle algust tarbisin ära oma SiS geeli ja haarasin kätte ühe spordijoogi topsi.

Peale seda joogipunkti hakkasin tasapisi tempot tõstma, kui kogu esimese poole sees oli tempo nii umbes 5:30-5:20 peal, siis viimaseks paariks kilomeetriks tõusis se juba 4:33 peale. Ehk kogu joostus 12km keskmine aeg tuli 5:13/km kohta. Siin juures oleks mul ainult töökorras pulsikell, mis laseks sellist tempot hoida algusest lõpuni, siis suure tõenäosusega saan ka sügiseks seatud maratoni eesmärgi alla 4 tunni viidud.

Kuskil poolel teel oli veel üks teede hargnemine, kuid sel korral oli ka selle kohane viide. Vasakule läheb lühike tee ehk mööda soine ja mudane teekond, paremale läks aga selline kruusa ja mururada edasi. Ainult et see tee mis otse läks, oli 1600 meetrit pikem. Algselt seda viita nähes astusin lühema tee peale, kuid 10 meetri peal pöörasin otsa ringi, sest ei suutnud korraliku jalgealust leida ja nõnda otsustasin pikema teelõigu kasuks.

Viimases joogipunktis, mis ühtlasti oli ka Jooksupartneri joogipunkt,  sain veetopsi koos ergutavate sõnadega Ameerika Kaubanduskoja Eesti president Andrus Alberi käest. Aga see vesi enam nii hästi alla ei läinud, kui paar kilomeetrit varem sisse tarvitatud energiajook ja kaasa võetud SiS geel, millest oli mul märksa rohkem kasu.

Foto: Mallor Malmre/CEP Eesti

Foto: Mallor Malmre/CEP Eesti

Nii umbes pool kilomeetrit hiljem tegi mõned klõpsud CEP Eesti esinduse fotograaf Mallor Malmre mõned kaadrid minust ja umbes paarsada meetrit peale teda ergutas Roman Fosti (võistluse võitja) mind, kui olin teda teretanud. Omateada ma tempot peale seda rohkem ei tõstnud kuna see kasvas mul pisut koguaeg alates 7km joogipunktist. Aga võta näpust, kui olin 1:02:48 (1:01:44 neto) ajaga lõpetanud ja medali kätte saanud, siis Nike+ rakendus telefonis andis teada, et parandasin kahe aasta eest püstitatud kiireima miili (1,6km) aega 6. sekundiga ning sain uueks ajaks 7:16.

Jooksu toetanud Tartu Mill jagas kõikidele lõpetajatele spagette, mis kuluvad täiesti marjaks ära aga enne tuleb muidugi ära tarbida ja Roomast kaasa saadud pakk ja teisedki, mis veel kodus alles.. 🙂 Peale seda, kui olin riided ära vahetanud, käisin järgi oma diplomil, kus oli nii umbes 5 minutiline järjekord. Supi järjekorras seismisest loobusin kuna väljas oli suht jahe ja taevast tuli nagu ikka tüütut paduvihma. Otsustasin selle asemel kiirustada bussijaama ja hea õnne korral sealt midagi põske pista. Läks nii hästi, et sain täpselt enne bussi tulekut kohale ja ühe sooja hotdogi ostetud. Peale mida algas pikk kodutee.

10318571_10152404324225970_1184716074_n

Nüüd kuni 18. mail toimuva Haapsalu maratonini võtan suht rahulikult ja jätkan külmageeli ja jäävannidega parema jalaravi. Nädalavahetusel naasen ka metsarajale kergetele treeningutele, kus piirdun puhtalt ainult pehmel pinnasel jooksmisega.

Aga kõige krooniks tuleb päev varem 17. mail igati kaasa elada ja toetada kallist kihlatut Gerdat, kes osaleb taas ühel ainult naistele mõeldud Maijooksul.

Advertisements

Tahan joosta aga ei saa…

Fartleki treening Roman Fosti juhendamisel (kõige ees)

Fartleki treening Roman Fosti juhendamisel (kõige ees)

Adidase kella testimine koos ligi kolme ja pooletunnise treeninguga tekitas pingeid jalgades 13. aprillil, kui jooksin koos Rabajooksuga ühtekokku 30km. Sel vihmasel päeval sain küll talla alla mõne suure verevalumis oleva villi. Ja siis läks paar päeva mööda, kui käisin Roman Fosti juhendatud fartleki treeningut jäädvustamas Marathon100.com portaali loodud projektile “Eesmärgiks SEB Tallinna maraton”. Üllatus ootas mind ees sellega, et pidin 10km pikkuse distantsi kaasa jooksma koos oma fototehnikaga, seljas ja jalas minu igapäevane tööriietus ehk teksad, särk, nahktagi ja vahekihis jaheda ilma tõttu ka pusa. Lampjalgsuse tõttu kannan mugavaid Nike Free susse igapäevaselt ja reeglina ma nendes üle 5km ei jookse. Sel korral tuli teha erand. Kuna mul tuli ka pilti osalejatest teha, siis nii mõnedki pikad kurvid jooksin sirgeks, et osalejaid üksjagu maad eemal oodata. Või mäed, kus Roman ütles, et võtame aeglaselt – läksin mina lennates läbi. Trenn oli täiesti tore ja asjalik ja suutsin kogu maa siiski grupis püsida. Lõpus sain ka nalja tehtud, et mis saaks siis, kui kõik fotograafid hakkaksid sellisel tasemel treenima koos oma tehnikaga. Kui ühel päeval toimub jooksuvõistlus, rajal maailma tipud keda kõik teavad ja jälgivad, raja kõrval aga fotograafid neid püüdmas ja kõige trooniks need fotograafid jooksevad kogu distantsi sportlastega kaasas ja on ka finishis enne oodatud kangelast.

Foto: Jaana Koppel

Edaspidi sellistel koormustel lõpetan treenimise, sest kodus selgu tõsi. Plaasterdatud vill oli purunenud ja järgmisel päeval valutas lisaks veel ka kogu ülejäänud jalalaba. Valu püsis veel ka sellele järgneva päeva ja siis hakkasin uurima – selgus, et jalg suisa paistes… krt. kohe määrisin esimesel võimalusel külmageeliga end sisse ja hoidsin paaril korral päevas külmakotti talla all. Mõne päevase külma raviga sain jala korda, villgi oli kadunud, kuid se uus nahk veel sügeleb.

20140426_125912

Ja siis kui tundsin, et juba võiks taas ilusa ilmaga end jooksma viia, lõi valu talla all taas üles 9km distantsi jooksul nii kuskil 4-5km piires. Enam ei olnud pääsu, koju tagasi tuli ju ka kuidagi jõuda. Asfaltile jõudes võtsin metsateelt lahkudes tempo alla ja murule astudes jälle kiirendasin, et saaks se jooks ometi kord õhtale. Nüüd alustasin ravi kohe peale pesus käimist. Alguses külmageeliga ja seejärel kohe ka külmakotiga järgi. Hommikul netis ringi guugeldades selgus, et minu sümptomitele vastab täielikult haigus või nähtus nimega “kukekannus” ehk plantar fascia. Nüüd hoian ja ravin jalga nii kuis vähegi saab. Koju minnes panen ka kinesioteibi peale vastavalt juhendile, mis selle haigusnähu korral kõige paremini aitab. Loodetavasti on minu esimeseks Viljandi järvejooksuks kõik korras 1. mail. Aga kui ei, siis jätan selle asja katki, et jalg saaks 18. mail toimuvaks Haapsalu maratoniks korda.

Foto: Peeter Langovits/2013

Foto: Peeter Langovits/Postimees

Nii kahju on neid päikselisi päevi raisku lasta. Eks pean minema äkki basseini jooksma, kus koormust tallale ja kandluule praktiliselt pole või tegema trenni chopper-jalgratta seljas.

Kurva lõpuga pulsikellale asendust otsides

Rooma maraton on ammu edukalt läbi, kuid selle kohast postitust minu poolt pole siia endiselt veel laekunud. Ei juhtu seda ka nüüd, vaid ootan kuniks ajakiri poeletile jõuab, et siis kirja panna see, mis jäi artiklist välja.

Pühapäevaselt märgtreening koos väikese kevadekuulutajaga :)

Pühapäevane märgtreening koos väikese kevadekuulutajaga 🙂

Üks mis ajakirjast ilmselt välja jääb on lugu mind hästi teeninud Nike+ GPS SportWatch pulsikellast. Nimelt ligi kuu enne Rooma reisi käis kell rihma pideva kulumise tõttu vahetuses. Tänaseks on teada, et se vahetus ei toimund kõige valutumalt. Nimelt, kui seni oli kell veekindel ja kannatas ujumist kuni 50m sügaval, siis nüüd andis oma hinge maratonirajal vihmale. Selle tõestuseks olid niiskuse ja udu jäljed klaasi all, peale jooksu. Nii palju oli kellast siiski kasu, et enamus teekonnast pidas ilusti vastu ja hoidis mind rekordi graafikus. Nii umbes 30km juures sain kella vaadates aru, et mul ligi veerandtunnine aja varu. Paraku juhtus aga nii, et distantsi viimases tunnelis 2,5km enne lõppu viskas kell pildi taskusse. Peale seda võtsin sammud edasi pisut kergemalt et pulsiga ka üle ei pingutaks. Nõnda langes tempo märgatavalt. Lõpp hea – kõik hea, nähes finishis kellal tiksumas aega 4 tundi ja 27 minutit, olin õnnelik saavutatu üle. Soov oli joosta maraton alla 4 tunni ja 30 minuti, mis sai ilusti täidetud. Lõpuprotokolli läks aeg 4:27:19 ehk täpselt veerand-tundi. Selles hädas pöördusin Adidase esinduse ja iSport kaupluse ühe juhi ehk klassivenna Indreku poole sooviga Adidase poolt hiljaaegu välja tulnud jooksukella SmartRun proovida. Kell ise tuleb müügile alles maikuus ja hinnaks sellel ligi 400€ eurot. Lisaks minu nädalasele testimisele, testivad ja kasutavad seda hetkel ka meie esimaratoonarid Roman Fosti (pildil) ja kolmikõed Luiged.

Roman Fosti Selver Linnajooksude pressikonverentsil

Roman Fosti Selver Linnajooksude pressikonverentsil

Adidas SmartRun Roman Fosti käel

Adidas SmartRun Roman Fosti käel

Kella tutvustus oli paljulubav: pulsimõõtmine otse randmelt ehk ära on kaotatud rindkere ümber käiv rihm; puutetundlik ekraan; üks nupp, millega saab lihtsalt ja kerge vaevaga kella sisse või välja lülitada, sammuti ka ringiaegu; netis saab koostada ja valida omale sobiv treeningplaan, mille saab kella laadida ja seejärel häälkäsklusi kuuldes järgida juhiseid; sisse on ehitatud 3GB vabamälu muusika jaoks; siise on ehitatud modem wifi võrgu kasutamiseks, et alla laadida treeningplaanid ja tulemused pärast nende sooritust üles laadida; sammuti on sisse ehitatud Bluetooth tugi, et kuulata treeningu ajal muusikat või treeningu juhiseid; mööda ei pääse ka GPS toest, mis mõõdab nii distantsi pikkust, kilomeetrite aegu ja ka samme. Küsisin igaks juhuks kellaga koos ka jalanõu külge kinnitatavat kiipi, nagu Nike+ toodete puhul tuleb kaasa ja saab jalanõu talla sisse asetada, et samme ja läbitavat distantsi täpsemalt jälgida. Paraku se eksemplar, mille sain oli mõeldud iPhone’ga ühendamiseks ja kellaga seda siduda ei õnnestu. Kella jaoks sobiv mudel peab olema Bluetooth toega.

SmartRun ja mycell komplektid

SmartRun ja mycell komplektid

Enda kätte sain täiesti uue mudeli, akugi oli kellal veel tühi. Karbist leidsin lühikese USB minijuhtme, mis sobib ideaalselt ka minu Android toega Samsungi S3 telefoni ja sinihamba toel töötava Jabra Sport kõrvaklappidega. Sammuti oli kaasas ka adapter, mille ühendatakse USB juhtme abil kella külge. Arvutiga ühendades laadis kellaaku umbes kahe tunniga täis, sama ühenduse kaudu sai ka mp3 failid ära laetud. Karbist jätsin välja võtmata kasutusjuhendid, sest need olin juba varasemalt oma arvutisse internetist soetanud.

Mini USB ja laadimisadapter

Mini USB ja laadimisadapter

Ühesõnaga enne kui kella kasutama hakata, tuleks Adidase micoach lehel end kasutajaks registreerida ja seejärel kella tööle pannes tuleb sisestada sama kasutajanimi ja parool. Seejärel saab hakata valima omale sobivat treeningplaani vastavalt oma eesmärkidele. Siin meeldis mulle see, et kui valisin omale ka ÜKE kava, siis kõiki harjutusi näidati mulle kella ekraanilt. Ära oli toodud ka korduste arv.

ÜKE ehk üld kehaline ettevalmistus

ÜKE ehk üld kehaline ettevalmistus

Maratoni jaoks valisin omale programmi lähtudes eelseisvat kalendrit, kus järgmine võistlus on mu kalli isa sünnipäeval ehk 18. mail. Ära määrasin ka päevad, mil võiksin treeningutega tegeleda ja seejärel programm ise määras, et pikemad otsad peaksid jääma pühapäevastele päevadele, kuna maraton ka siis toimub. Kuna nädala esimestel päevadel tegelesin rohkem kõndimise ja vabatreeningu jooksmistega, kus puudus juhendamine, siis piirdusin peamiselt ainult pulsi jälgimisega. Oli ju teisipäeval Jooksupartneriga üks ÜKE treening Nõmme metsas ja nõnda sai kellaga pikad treeningud just nädalalõpus tehtud. Need treeningud olid peamiselt üles ehitatud puhtalt pulsi jälgimisele. Laupäeval tuli kokku joosta 45minutit ja pühapäeval 3 tundi ja 20 minutit, milles mõlema jooksu esimesed 10 ja viimased 10 minutit tuli joosta sinises pulsitsoonis ehk 130-140 lööki minutis, ülejäänud teekond oli ette nähtud aga 141-160 lööki minutis. Kõrvaklappidest ütles üks naishääl kas tuleb tempot tõsta või seda langetada, sammuti ütles ta iga läbitud kilomeetri tagant, mis on hetke tempo, palju aega on kulunud, põletatud kaloreid ja mis on keskmine pulss hetkel. Kellal on ka märkimisväärne kogus negatiivseid omadusi, mis panevad tõsiselt mõtlema mida ja kui palju selle kellaga kasutada. Neist esimene annab tunda kohe, kui kell randmele panna. Nimelt on kella rihm kummist ja hästi sooniv. Kella aga õrnemalt randmele panna ei saa, sest muidu ei mõõda ta pulssi.

Roheline valgus annab märku pulsianduri töötamisest.

Roheline valgus annab märku pulsianduri töötamisest.

Teisena tuleb kella kasutada parema käe peal, seda siis, kui seod kella sinihamba toel töötava kõrvaklappidega, et treeningu ajal kuulata kas muusikat või juhiseid. Võibolla mõne teise kõrvaklapiga, kus juhtmevabadus ei ole sisse ehitatud parema kõrva jaoks, töötab paremini se ühendus. Aga nõnda ka paremal käel kella kandmine on väga harjumatu ja lisaks se kuulde ühendus pole ka kõige parem. Katkendlikud pausid tulevad ka siin sisse. Üheks suurimaks miinuseks on aga pikkade treeningute tegemine, eriti kui seda tahta teha juhendamistega koos. Nimelt ei pea kella aku päris nelja tundi vastu, ka siis, kui oled selle öösel täis laadinud. Jõudsin kodunt 5km joosta muusikat kuulates, kui nägin ekraanilt et akut alla poole järgi. Sedasi oli selge, et 3 tundi ja 20 minutit se kell vastu ei pea. Lülitasin kõrvaklapid välja ja jätkasin jooksmist. Nüüd sain siis igast pulsi liigsest tõusust või langusest teada vibreerides. Kusjuures selleks hetkeks, kui olin jooksnud juba 3 tundi, siis ütles kell, et akut on järgi pisut alla 15%, et oleks aeg jooksmine katki jätta. Punnisin vastu ja tegin lõpuni. Aga koju jõudes tuli kell ka kohe laadima panna. Sellega sai minu jaoks selgeks, et mina kes ma ei jookse maratoni alla 3e tunni ja tahan teha seda muusikat kuulates, pean leidma endale mõne teise tootja, kus aku peab rohkem vastu ka siis kui piirduda ainult pulsi ja GPS signaali jälgimisega. Siin kohal on hea võrdlus, senine Nike+ kell, millel puudus muusika näit, pidas maratoni päeval 5 tundi ilusti vastu ja jäi akut ülegi. Mis sest, et ajaliselt pikim jooks on olnud 4 tundi ja 49 minutit. Seda aega aga uus Adidas välja ei anna, kui kõiki tema võimalusi korraga kasutada. Vähe sellest Adidase SmartRun ei ole ka veekindel, seda just sel samal põhjusel, et pulsi mõõdetakse sensorite abil otse randmelt. Temaga võib pesta nõusid ja käia kiirelt dushi all, kuid reaalselt ujumas temaga käia ei või. Või siis võib aga seda omal vastutusel ja kaotades ära igasuguse garantii. Lõpetuseks julgen kella soovitada neile, kes ei tegele pikamaajooksuga, kus treeningud venivad mitme tunni pikkuseks. Alles spordiga alustajatele on se aga parim seade, mis hetkel olen näinud. Saad ju otse ekraanilt jälgida, millist harjutust parajasti tegema pead ja kui ühe korraga aru ei saanud, võid videojuhisel lasta end korrata just nii mitu korda, kui vajalikuks pead. Lisaks veel motiveerivad sõnumid treeningute keskel ja siis veel teadmised, kas tõsta või langetada tempot, seda vastavalt sinu pulssi jälgides.

Pilt nagu lubab joosta mõlemaga, kuid reaalselt töötas neist ainult üks.

Pilt nagu lubab joosta mõlemaga, kuid reaalselt töötas neist ainult üks.

Kell on hetkeks võtnud arvuti abil korraks pildi ette ja kasutada sai teda puhtalt kui stopperit. GPS signaali ja pulssi ekraanile ta ei kuvanud. Mina jään aga ootama veel pisut, sest kuuldused räägivad, et Nike peaks oma uue plus toega GPS kella tooma välja selle aasta esimese poole sees ja seda poolt pole enam palju järgi. Eks siis selgub, kas võtta uus kell või tellida juba olnud mudel uues kuues.