Arhiiv

Eesti esimene kottpimedas ööjooks ning lõpp järveäärsete ringidega..

Peale Saadjärve tuli paari nädalase pausi järel kaua oodatud Rakvere Ööjooks, mida sel korral võis tõesti ööjooksuks pidada. Toimus se nüüd ju augustis, kui ööd on pimedamad.

oodates bussi..

oodates bussi..

Enne võistluse toimumist uurisin veebist rajavalgustuse kohta ja nagu selgus feisbuugis ringi kolades, siis korraldaja otsis inimesi, kes oleksid valmis autotuledega jooksjatele teed näitama. Ühtekokku jäi katmata ligi 1,5km pikkust maad. Seda küll mitmes jupis, kuid ikkagi oli seda päris palju. Selles teadmises võtsin endaga kaasa vilkuva helkur-käepaela ja pealambi. Üks siis seljataga liikuvate sõidukite ja jooksjate jaoks ning teine enda ees oleva tee valgustamiseks. Tuleb tunnistada, et tegin õige otsuse, kui need kaasa võtsin. Oli neis pimedates lõikudes üsna suur seltskond minu ümber. 🙂 Kuulduste järgi oli ka neid jooksjaid kes kehva valgustuse ja nõrkade raja julgestajate abita eksisid teel ja said seetõttu disklahvi. Hea, et kedagi alla ei aetud.

Ainus pilt kus mind sel rajal näha...nõnda pime oli väljas :D

Ainus pilt kus mind sel rajal näha…nõnda pime oli väljas 😀

Päev algas vihmaselt ja seda tuli ka Rakveres, kui hotelli läksime ja seal oldud aja jooksul sain stardimaterjalidel järgi käidud. Üks suur nõmedus ja tüütus on se ühtne punane särk. oK, jah se võib ju teha toredaks selle, et näe olen nagu teised aga kõigile se ei sobi. Nõnda jätsid pooled meie perest selle jooksu tegemata.

ohutus ennekõike

ohutus ennekõike

Olgugi, et tegin oma parima ööjooksu aja 1:54:04, siis poolmaratoni rekordit sel korral teha ei saanud. Tuli ju pidavalt jälgida teel olevaid auke, et mõnes neist jalgu välja ei väänaks.

————–

Täpselt kaks nädalat hiljem oli plaanides käesoleva hooaja viimane ring ümber järve. Täpsemalt ring ümber Ülemiste järve.

Parimaks transpordiks valisin sel korral jalgrataga starti ja koju tagasi pärast jooksu, et mitte jääda otsima seda ja järgmist peatust ühe või teise bussiliini läbimisel. Väikesed venitused tegin endiselt kõigele vaatamata ära ning ajasin tuttavatega juttu enne starti.

Stardiks sain endale üllatavalt eliitgrupi numbri kuna olin kõikidel teistel selle aastastel järvejooksudel osalenud. Selle teadmisega sokutasin end stardirivi ette otsa, seisin vasakus servas, minu ees veel neli jooksjat. Tänu sellele alustasin jooksmist enda jaoks üsna kiirelt. Telefoni GPS andis mõista, et 1km aeg on kuskil 4 minutit. Reeglina olen minut kuni poolteist aeglasem. Võtsin mõneks ajaks pisut tempos maha, kuid aega mööda siiski võtsin omale tavapärase tempo ning paaril viimasel kasvatasin seda veelgi. Lõpp tulemuseks oli aeg 1:12:22.6.

Foto: Mallor Malmre/CEP

Foto: Mallor Malmre/CEP

Järvejooksude kokkuvõttes võib jääda tulemustega igati rahule, rääkimata siis veel maalilistest vaadetest nii Pühajärve, kui Saadjärve ääres. Kui nüüd allolevaid tulemusi kalkuleerida, siis saaks päris korraliku maratoni aja arvestades, et nii mõnigi nendest etappidest üsna mägine. 🙂

Harku järv (6km): 32:39.4

Pühajärv (10,7km): 58:45.5

Saadjärv (17,5km): 1:49:10.1

Ülemiste järv (14km): 1:12:22.6

——————————————

Kokku (48,2km): 4:32:57.4

Avastades kodumaad ehk ring ümber Saadjärve

Oh jeerum, 27. juulil toimunud Saadjärve jooksust on nüüd küll üsna palju aega möödas ja alles nüüd mitu kuud hiljem kirjutan tagant järgi väikese kokkuvõtte selles mida mäletan.

Järvejooksude sarja kuuluvas jooksus tehti esmakordselt 17,5km pikkuse teekonnaga tiir peale Saadjärvele. Stardi ja finishi paik asus Tartu vallas Äksi külas, mõne saja meetri kaugusel Äksi Jääaja Keskusest.

Hommikune Saadjärv

Hommikune Saadjärv

Hommikul kui mitu tundi varem Järvejooksude sarjas osalejatega kohale olime jõudnud, siis sai pisut kohaliku ümbrust uudistatud. Kes käis järves ujumas, kes jalutas niisama ringi. Mina võtsin järve kaldal päikest ja lugesin raamatut. Paljud teised jooksjad kas istusid stardi ala läheduses või käisid ujumas.

Tunnike enne starti olin spordiriided selga pannud ja ka oma numbri kätte saanud. Sealhulgas ka soojendusjooksul käinud. Tegime siis Marika ja Co’ga jooksualguses ühtse pildi ära ning sammusime stardikoridori.

Foto: Riho Lüüs

Foto: Riho Lüüs

Jooks läks üllatavalt hästi, kuid esimesed 4-5km tekkis hirmus põiekas, aga seda va nurgatagust ei õnnestunud leida enne kui 10km vahetus läheduses. Peale seda hakkas ka tempo tasapisi tõusma. 13-14km vahel oli ühe teeääres olnud maja rahvas tulnud välja oma veega ja tegid niiöelda lisa veevõtu punkti. See kulus marjaks ära, oli väljas üle 30C sooja. Järgmises punktis kastis mu pead Viljar Vallimäe isiklikult.. 🙂

Foto: Riho Lüüs

Foto: Riho Lüüs

Kohe järgmises kurvis oli Riho oma kaameraga platsis ning ligi kilomeeter enne lõppu ergutas raja ääres oma kaameraga mind Mallor. Edasine tee oli aga selline väike paarisajameetrine mäkketõus, kus asfalt sulas jalge all.

Foto: Mallor Malmre/CEP

Foto: Mallor Malmre/CEP

Finishisse jõudsin ajaga 1:49:02. Seejärel sain medali kaela ja Mayeri pesugeeli kätte. Hiljem, kui järves ujumas käidud ja riided vahetatud, külastasin esmakordselt ka Jääaja Keskust ennast ning kohtusin kuulsa Manfredi endaga.

Pisut janukustutust koos jooksususside puhastusvahendit..

Pisut janukustutust koos jooksususside puhastusvahendit..

higist nõretav selhvi

higist nõretav selhvi

Mina ja Manfred

Mina ja Manfred