Arhiiv

Pikk puhke periood…

Üle nädala olen võtnud väga kergelt, lastes välja puhata sääremarja valudest. Selle murega proovisin ka aega mõne ortopeedi või spordiarsti juurde saada. Lähimat aega spordiarsti juurde pidin ootama pea kaks nädalat. Eks peagi paistab, mis täpsemalt juhtuma hakkab.

Üle igasuguste ootuste, on jala valu läinud rahulikult. Möödunud nädalalgi proovisin juba pisut kergelt joosta. Kergeks seda just väga öelda ei saa, kui vaadata raja iseloomu ja jooksule kujunenud pulssi, mille keskmine jäi 170 bpm kanti. Kogu raja ulatuses võib olla 200 meetrit sai joosta pehmel pinnasel, kõik ülejäänud jäi kõva kattega asfaltile. Kõigele lisaks näitas kraadiklaas päikese varjus kohati ligi 30C kuumust. Pikemat distantsi nendes tingimustes koos Nike Free tossudega oleks juba liiast olnud.

Tasapisi üritan taas hakata vaikselt treenimistega pihta. Homme tuleb ainult külastada Sportmed SA kliinikut ja õhtul osaleda EE Tervisejooksul. Enne kõike seda tegin ümber registreeringu Tallinna Sügisjooksul, kus varasema 10km jooksu asemele tuli 42km ehk minu elu esimene maraton.

Advertisements

Väga piinarikas ja valude käes vaevlev treeningjooks

Järjekordne EE Stamina Tervisejooks möödas, seekord siis etapp nr. 9 toimus Ülemiste metsas 3,9km pikkusel rajal. Homikul suure hurraaga kirjutatud ja heas enesetundes mõeldud pühapäeval toimuvale Kõvamehe jooksule sain nüüd korraliku vee peale tõmmatud. Ja seda kõike tänu nädalavahetusel tehtud 12,25km pikkuse treeninguga. Nimelt ei ole vasaku jala sääremari nendest pingutustest taastunud ja tegi juba esimese 10 meetriga juba valu. Nõnda ma siis liikusin sellises väga aeglases ja lühikeste sammudega sörkides edasi, kui ka proovisin korraks tempot tõsta, siis pidin koheselt ka seisma jääma. See on täielik piin mis rajal minuga toimus. Tegin küll enne jooksma minekut ligi 5 minutit venitusi, kuid näe kasu ei miskit, sai seda ka pärast jooksu tehtud, kuid valud ei lakka vist nii pea…

Suured lootused olid sellel, et lähen siis rattaga rahulikus tempos koju ja lasen jalal täielikult puhata. Aga võta näpust, mingil kuradi puuoksal oli vaja ronida jalgratta keti vahele siis kui sõitu alustasin ja kohe ennast nii sügavale sisse keerata, et tagumine käiguvahetus-süsteem tõmbas täielikult puruks. Enne kui kuhugi poole ratas käe kõrval liikuma sai hakata, tuli mul katkine käiguvahetus süsteem millegagi kinni siduda ratta raami külge, et liikudes kodaraid ka puruks ei teeks. Ainsaks kinnitus vahendiks oli Stamina jooksu sarjas mõeldud kiipide ümber olev gripteibiga pael. Loodetavasti korraldajad ei pahanda, kui edaspidi kasutan selle paela asemel kiipi oma jooksujalanõude paelte küljes nagu seda kõikidel suurtel jooksuvõistlustel tehakse. Jäävad ju need punased tagumised pooled alati alles peale igasuguseid jookse…. Seega kui algselt plaanisin rahulikus tempos rattaga koju sõita, siis nüüd oli tempo veel rahulikum ehk rattaga bussi peale kõndimine ja koju minek….

Nüüd lasen jalal täielikult puhata, ka homsel Jooksupartneri korraldataval Nike Running Clubi koolitusel ma treeningutest füüsiliselt osa ei võta, kui siis ainult kuulan ja vaatan kaamera käes kõike kõrvalt…

Uued plaanid

Tehes käesolevaks nädalaks treeningplaane on mul kindlalt kavas tänane EE Tervisejooksu 9. etapp, mis toimub Ülemiste metsas, kuigi alguspunkt on suht sarnane paari nädala eest toimunud Järve metsa omaga. Ainult ligi 500m vahet neil stardipaikadel…. Eks paistab kuidas läheb, eile Xboxi kinectiga erinevaid mänge mängides oli pühapäevasest pikkast treeningust veel sääremarjades kerge pinge sees…

Lisaks on homme peale tööpäeva teine Jooksupartneri koolitus, kus tuleb ka vähemalt tunnine treening otsa koos erinevate jooksu harjutustega. Eks teen sealtki omad märkmed ja salvestuse diktofoniga kohal räägitavast jutust. Nii parem ülevaade meenutamaks, millest juttu oli..

Teiseks teen väikest viisi eelvaadet ja uuringut pühapäeval toimuva Kõvamehe jooksu asjus. Nimelt ei ole ma veel otsustanud kas lähen ka osalema või ei. Fotosid plaanin kindlasti teha, et saada sealt üks põnev ja värvikas fotogalerii töö jaoks. Erinevaid lehti uurides sattusin aga täieliku üllatuse osaliseks. Nimelt leidus internetis lehekülg Spordiportaal, kus on kirjas kõikide suuremate jooksude tulemused, kus osalenud olen nii sel aastal kui varasematel. Kirjas ei ole seal ainult neid EE Stamina jooksu tulemusi, aga ei ole hullu needki kõik ju Stamina enda lehel.

Lisaks on pühapäeval plaanis teha eraldi väike spordipühapäev Xboxi saatel, kus siis võistlustulle asun mina oma kalli elukaaslase Gerdaga, oma väikse venna Siimu ja tema elukaaslase Kätliniga. Esialgsete plaanide järgi saab kavva võetud Kinecti Spordi mängude esimene plaat. Võibolla tuleb veel miskit sinna juurde.

Jaanid ja trennid

Kuni eilseni tegin trenni ainult kolmapäevastel EE Tervisejooksu sarja etappidel. Kolmapäeval, 20. juunil oli 3,98km pikkune rada Laagri külje all Saunapunktis, kuhu kohale sai mindud jalgrattaga ja kaasa võetud kallis elukaaslane Gerda, kelle rakendasin koheselt jooki transportima.

Raja algus oli puu laastude peal ja seda võrd üllatav, et kui kuskile olin ees kergel sammul liikunud, siis elukaaslane ei jõudnud kõikjale kohe järgi. Ma olin kohe alguse esimestes käänulistest punktidest juba suurele teele tagasi jõudmas enne kui Gerda mulle järgi jõudis tulla. 🙂

Enese jalgade treenimise ja Nike Free jalanõude olemasolu mõttes harjutasin esimesed 1,5km joosta ainult päkkade peal. Oleks ehk jooksnud pikemaltki, kuid tee muutus jalge all killustikuliseks ja hakkas ka jalgadel tunda andma. Nõnda jätkasin tavalises tempos. Üritasin küll rahulikult läbida, kuid kuidagi sai selline 163 löögiga minutis pulss võetud, et lõpu ajaks tuli 21:13,21.

Rada ise koos tehniliste andmetega on peidus selle lingi taga.

Meeldiv üllatus ootas aga juba enne rajale minekut, kui tee ääres oli fotograaf kes siis erandlikult kõik jooksjad üles pildistas. Nõnda leidsin ka mina endast mõni päev pärast jooksu pildikese.

Nädalavahetusel toimus Eestis võidupüha ehk jaanipäev. Selleks mul erilisi plaane ei kujunenud, küll aga käis peast läbi kindel otsustamine, et kuna plaanin sügisel oma esimest maratoni joosta, siis pean korralikult kätte võtma ja hakkama regulaarsemalt trenni tegema. Ühest jooksmisest nädalas jääb selgelt väheks. Laupäeval seda kahjuks teha ei õnnestunud, sest kallas terve päeva vihma kui oavarrest. Nõnda sain pühapäeval, 24. juunil end korralikult homikul välja puhatud, mõned keedetud munad söödud ja õue mindud jooksu riietes.

Seni kuni kell käepeal GPSiga ühendas tegin maja ees pisut pikemaid venitusi. Pöörasin suuremat rõhku just jalalihastele, et need soojad oleksid enne kui jooksma lähen. Aga venitustest millalgi hiljem pisut pikem, ostsin ju selle jaoks konkreetse raamatu, mis ainult venitustest räägibki… 🙂

Jooksma asudes olin algselt paika seadnud mõtte, et jooksen oma vara kevadel ja talvel korduvalt harjutatud 10km pikkuse ringi, mis kulges Ehitajate teelt Haabersti ringile, sealt edasi mööda Paldiski maanteed Hipodroomini ja mööda Mustamäe teed koduni välja. Päris nii aga ei läinud, kui lootsin alguses.

Nimelt Hipodroomi juurde jõudes, leidsin et jooksen ühe kurvi natuke pikemaks ja teen ligi 100m rohkem, siis aga ühel hetkel järsku otsustasin valgusvooris olevaid rohelisi tulesid nähes, et jooksen veel edasi. Ja seadsin sammud juba Endla tänava suunas kuniks vastu tuli Kristiine ristmik ja sinna jõudes pöörasin alles tagasi kodu suunas mööda pikka Sõpruse puiesteed joostes. Sellest tuli kokku täpselt 12,25km koos ajaga 1:20.33.

Rajal olles sai nii kergeid lõbusaid hetki, kui ka negatiivsust kogeda. Positiivsust ja üllatust pakkus see, et kuskil Loomaaia juures jooksis mulle üks lühikestes pükstes, tume rohelise pusaga muusikat kuulav mees, keda märkasin teist korda alles siis kui olin Sõpruse puiesteed mööda tagasi koju jõudmas umbes 1km enne lõppu.

Negatiivsest küljest aga sain teada, et pean kohe varsti uued prillid muretsema. Need olemasolevad on nii palju juba vanad ja ära kantud, et iga sammu tagant need hüppasid nina peal üles-alla ja hõõrusid nina kergelt marraskile. Jube vastik ja valus tunne. Ma ei kujuta ette mis peaks saama siis, kui jooksen samade prillidega ees olevat poolikut ja täispikka maratoni. Raami olen juba suure tõenäosusega välja valinud, vaatasin sellise mis oleks võimalikult sportliku ilmega, et seda hõõrdumist ja põrutamist võimalikult vähe ette tuleks.

Valurikkad 3,7km tegi uue isikliku rekordi… :)

Sõitsin rahulikus tempos kodust Vabaõhumuuseumi juurde, kus toimus juba 7. Stamina korraldatud Eesti Energia tervisejooks sel hooajal. Kohale jõudes avastasin, et veel jõuab end kirja panna ajavõtuga võistlusjooksule, kuhu kokku registreeris end 22 inimest. Panin siis kirja ja jäin starti ootama, mida tuli ligi pooltundi teha.

Enne starti tegin kerged sörgid ja venitasin tükk aega ning tarbisin topsi jagu vett. Stardi järel suutsin üllatavalt olla esimese 10 jooksja sees, pulss oli nii 165-170 löögi kandis. Aga 1km lõpu eel lõi rindu kohutavalt terav valu. Ei saanudki enam aru, kas pistab või on see mingi krambi laadne nähtus. Igal juhul lasin tempo nii alla, et järgmise km läbisin kõndides ja lühikese ajaga möödusid minust kõik võistlusel osalenud jooksjad +  mõni kepikõndija… 😦

Enne kolmanda km algust oli pulss kukkunud 112 löögini ja otsustasin edasi liikuda kerges sörgis. Peale selle lisasin umbes 700m enne lõppu kiirust ja lõpetasin jooksu oma kella järgi ajaga 21:19.41, ametlik aeg aga 21:21.7. Seejärel siirdusin koheselt pakihoius oleva koti juurde, kust sain oma joogipudeli koos ArcticSpordiga ja hakkasin energiat tagasi koguma… Algselt lubatud 4km asemel oli GPSi andmeil sel korral aga 3,7km metsaradu Vabaõhumuuseumi territooriumil.

Hiljem kui olin ka pisut pikemad riided peale tõmmanud ja jalgratta lukust lahti teinud, et ära minna, käisin vaatasin trükitud lõpuprotokolli. Protokollis selgus, et 23 jooksja hulgas tänu viimastele kiiretele spurtidele tõusin jooksjate rivistuses viimaselt kohalt 2 koha võrra kõrgemale… Nii võttes läks hästi, kuid meeste arvestuses jäin absoluutselt viimaseks….

Antud juhul ei ole minu jaoks oluline tabelis olev koht, vaid teadmine, et suutsin lõpuni joosta teadmisega kus soovisin mingil hetkel täiesti katkestada selle jooksu tänu rinnus olevatele valudele…. ja veel magusamaks teeb asjaolu, et selle kiire 1km rekord ajaks tuli 4:17…. 🙂