Arhiiv

Vastutuule rekordid…

Laiseldes jooksuvõistluste hooaja lõpuni. Peaaegu nii see oligi, sest viimasest jooksmisest enne Paide ja Türi rahvajooksu möödus 1,5 nädalat. Isegi ühtki trenni ei teinud, kohe nõnda laisk olin. Selleks viimaseks jooksuks jäi EE Stamina tervisejooksu sarja viimane etapp Nõmme Spordikeskuses. Kummaline nagu se ka pole, osalt mängis ilm selles suurt rolli, teisalt tuli tööd teha, kuid kõige tähtsamaks pidasin aega veeta ka kalli elukaaslase seltsis. Vahest viimaseks jõupingutuseks jäi reedel, 5. oktoobril toimunud Tour d’ÖÖ lõpuüritusel, kus siis käisime jalgratastega öösel Tallinna linnapeal sõitmas. Laupäeval tegin aga viimased ettevalmistused ja puhkasin, pakkisin asjad valmis ning käisin Smartposti automaadis Ameerikast tellitud telefonikotil järgi, et saaksin mugavalt muusikat jooksu ajal kuulata. Enne maratoni olin selle jaoks ka poest sobivad juhtmevabad kõrvaklapid ostnud. Nende kahe koostööna möödus jooksmine mõnusas tempos.

Paidesse jõudes sain esimese asjana registratuurist numbri kätte, hiljem võtsin ka suure kilekotti, kuhu siis asjad ära pakkisin. Kott nõnda suur, et võtsin selle koju prügikotiks kaasa… 😀

Vahetasin riided ära ja tegelesin enamasti vähemalt tund aega kohalikus Paide kultuurimajas aja surnuks löömisega, ehk siis venitasin enne jooksu ja mängisin telefoniga… Vahepeal sai teretatud ka riigikogu liige Kalle Pallingut. Umbes pool tundi enne jooksu algust otsustasin viia üleriided koos kotiga bussi peale ja läksin ligi veerand tunniks soojendusjooksule. Stardi koridoris ootasin kuniks käekell GPSiga ühendust saab ja jäin viimast minutit kuulama. Oleks ma seda varem teadnud, siis oleksin oma kella stardipaugust tööle lülitanud. Aga nagu harjunud olen, siis lükkasin selle sisse, kui ületasin stardijoone.

Esimesed kilomeetrid sai läbitud üllatavalt kiire tempoga, pulss tõusis kohe lakke 180 löögini minutis. Kuna aga kogu jooks oli vastutuules, siis pika peale hakkas ka väsimus sisse tekkima. Umbes poolel distantsil tundsin vasaku jala tallas ka suuri valusid, mis oli tingitud sinna tekkinud villidest. Aga pingutasin edasi ja üritasin võimalikult palju astuda kanna peale. Raskust lisas ka jooksu teises pooles olnud mägi, mis õnneks polnud just kõige suurem sel hooajal, kuid vastutuul sundis ka siin tempot langetama. Kui enamus jooksjad minu ümber jooksid teine-teise järel, siis mina lõikasin kõik teele jäänud kurvid sirgeks. Oli märgata, et sain nii mõnelegi kiiremale jooksjale järgi ja ka mööda. Vähemalt see taktika õigustas ennast. Üllatav oli ka see, et kui rajal oli mul raske joosta, siis pulss oli samal ajal 165 löögi kandis. Selliseid numbreid nähes tõstsin viimasel paaril kilomeetril tempot, ainult päris viimastel meetritel ei tõstnud seda sprindini välja, vaid lasin ees olnutel oma rõõmu nautida. Hetked hiljem panin kinni aja oma kellal, jalutasin edasi ning võtsin vastu medali ja muu nänni. Seejärel suundusin bussi juurde, mille pealt sain kätte oma riietekoti.

Heitsin lõpuks pilgu ka kellale, kus tuli teade, et olin oma rekordite rohkeima jooksu teinud. Huvitav, kogu jooks oli vastutuult ja ometi pigistasin kuidagi selle Paide-Türi jooksuraja pealt mingid rekordid välja. 🙂

Nõndaks otsustasin seda teadet ka lähedastega jagada ja asusin telefoniga endast pilti tegema. Saatsin pildi Instagrammiga facebooki ja hakkasin riideid vahetama, peale mida käisin veel suppi söömas ja liikusin tagasi bussi juurde ja jäin ootama tagasi sõitu Paidesse.

Täna homikul tööl olles, kui erinevaid pilte interneti sügavusest uudistasin, siis leidus Järva Teataja fotogaleriis ka kaader, kuidas ma seda pilti endast teen…

Tagasi tulemuste juurde. Distants oli 13,5km pikk, Nike+ SportWatch GPS kella järgi tuli ajaks 1:13.29. Selle aja jooksul parandasin järgmisi aegasid, millest andis ka Nike+ interneti lehekülg kinnitavalt teada koos lõbusate lausetega.

Kiireim miil ajaga 7:22.

Kiireim 5 km ajaga 25:09.

Kiireim 10 km ajaga 53:13.

Uskumatu, et sellised ajad tulid siis, kui jooks oli kogu oma pikkuses vastu puhuvas tuules.

Nõnda sai ka kevadel alanud Linnadejooksu sari läbi. Läbisin Kuldraja distantse ja kõigi 225 lõpetanu sees jäin väga napilt 200 kiireima jooksja hulgast välja. Ehk esimesel aastal jäin lõppkokkuvõttes 207’le kohale. Nüüd on teada, kus ja kui palju järgmine aasta pingutama pean, et olla parem.

Sellesse Kuldraja sarja kuulusid järgmised jooksud:

Tartu Olümpiajooks – 10km ajaga 55:30

Rakvere Ööjooks – 21,2km ajaga 2:04:32

Narva Energiajooks – 21,2km ajaga 2:02:28

Pärnu 2 Silla Jooks – 9km ajaga 49:11

Tallinna Maraton – 42,195km ajaga 4:42:19

Paide-Türi rahvajooks – 13,5m ajaga 1:13:54

Aeg kokku liidetult: 11:47:54

Mõnd aega tahaks nüüd jooksust puhata ja siis üritada paar korda nädalas väikeste trennide jätkamist, vähemalt seni kuni väljas ilm lubab. Hea on teada, et järgmiseks aastaks neile jooksudele enam osavõtu maksu tasuma ei pea, piisab vaid kohale minna. 🙂

Advertisements

Taas energiast tulvil… :)

Esimesest maratonist möödas juba kaks nädalat ja mõnus jooksu isu tagasi tulnud… 🙂 Mõned päevad peale seda olid jalad ikka korralikult kanged veel, eriti põlvedest, kuid liikuda sai täiesti ilusti ka kiiremaid sprinte sain tehtud trolli peale liikudes.

Stamina jooksule mõned päevad peale maratoni kahjuks ei jõudnud, kuna töö surus oma kohustustega peale ja pidasin seda tähtsamaks. Küll aga sain sellele järgneval nädalal ehk 19. septembril joostud Pirita velodroomi juures olnud EE Tervisejooksu 3,7km pikkusel distantsil ja näidatud imelist liikumist. Väljas oli korralik paduvihm ja palju polnud puudu äikesest. Kogu se metsa alune maastikurada oli märg ja mudane, pori lendas siia-sinna, kohati ka prillide peale. Valgetest sokkidest ja kollastest Nike Free Run+ jalanõudest ei tasu mitte rääkidagi…

Ilmast tingitud ohutusele suutsin kuidagi moodi hoida lennukat tempot ja iga natukese aja tagant mõnest ees pool olevast jooksjast mööduda, jah lõpuks möödus ka üks jooksja minust, kuid lendasin praktiliselt kogu selle raja läbi. Lõpus oleks võinud veel kiirust juurde pigistada, kuid ei soovinud. Aeg oli 19:48… millegagi ja Stamina kodulehel oleva protokolli järgi oli minu positsioon kõikide osalejate hulgas koguni 10ne kiireima aja saavutanud jooksja seas. Seega lendasin võimsalt.

Järgmine jooks oli juba mõned päevad hiljem pühapäeval 23. septembril kui toimus juba teine Pirita Sügisjooks. Kui eelmine aasta jooksin 5,7km ringi metsas päikese paistes ajaga 29:56, siis sel korral oli see samal distantsil 29:20,7. Kuni jooksu lõpuni arvasin, et nüüd tuli küll mitme minuti jagu aja parandust, kuid vist vaatasin kella pisut valesti… Vähemalt siiski poole minutiga aega parandasin… 🙂 ja mis eriti tore, siis iga järgnev kilomeeter oli eelmisest kiirem. Vaatamata sellele, et 5km alguses olin pulssi lakke kruvinud ja hakkasin tempot kukutama, siis tagant tulija kannul edasi liikudes tuli ikkagi päris hea aeg… Raja kokkuvõte selline. Unustasin ka mainida, et nimetatud jooksul tegin ka senise isikliku rekordi nii 1km, kui ka 5km aja purustamisel, need siis vastavalt 1km 4:17 ja 5km 25:40. 🙂

Nüüd on järgi veel ainult 1 Stamina EE jooks ja jääb oodata nädal hiljem toimuvat Linnadejooksu sarja viimast osavõistlust Paide-Türi 13,6km pikkust rahvajooksu, mis toimub nimetatud linnades 7. oktoobril.

Mõned villid ja treeningud

Maratoni ja Pärnu 2 silla jooksu eel tegin treeningutes umbes kahe nädala pikkuse pausi. Võtsin töölt nädala vabaks ja sõitsin kalli elukaaslase Gerdaga Soome puhkama. Oldud aja veetsima minu väga kalli emaga, kellega sai ringi seigeldud erinevates linnades ja kauplustes. Samuti vihmastel ilmadel veetsime aega saunas ja sai pisut täiendatud jooksuvarustust. Nimelt leidis Gerda ühest spordipoest sobiliku joogipudelivöö. Kõikidest vöödest teeb varsti pikema ülevaate, mis mul olemas ja miks neid välja vahetan…

Peale Narvas toimunud poolmaratoni oli esimene treening pühapäeval 26. augustil, kui tegin oma talviselt tuttava ringi kodukandi ümber. Suund oli maja eest Tipi suunas, ümber TTÜ metsa, mööda pikka Akadeemia teed seejärel Kadaka tee ja Ehitajate tee kaudu koju tagasi. Kokku tuli 5,7km, pulss püsis enamasti 155 löögi jures minuti kohta. Jooksu esimese paarisaja meetri jooksul tegi kerget valu parema jala hüppeliiges, kuid hiljem se kadus.2 ja 3km vahemikus aga hakkasid jalanõud hõõruma, mille tulemusel tekkisid villid. Nii leidsin ka, et seni mind hästi teeninud 2007 aasta Nike+ Pegasuse jooksusussid tuleb kiiremas korras välja vahetada.

Päev hiljem ehk esmaspäeval 27. augustil osalesin Facebookis Nike Running Estonia lehelt leitud jooksutreeningu kutse, kus kutsuti osalema poolmaratoni pikkusel distantsil koos Kristi Roosimäe ja Peeter Karaskiga. Kohale tuli 18 jooksuhuvilist Tallinna eri paigust, kelle seas oli neid kes lähevad SEB Sügisjooksul 10km, poolmaratoni või tervet maratoni jooksma, kui ka neid kes ei ole veel oma otsust teinud kas üldse minna võistlema. Alguse sai see Tartu maanteel asuvast Scala Fitness spordiklubist, sealt liiguti läbi Kadrioru pargi mööda Pirita teed Viimsis asuva Jussi Õlletoani. Jooksu tempoks oli 7-8 minutit kilomeetri kohta ja pulss püsis enamasti 150-160 kandis ning kõik said omavahel ilusti suheldud. Poolel teel Viimsisse oli taas jalanõudes hõõrumist tunda ja siis tekkis tahtmine treening korraks isegi katkestada aga seltskonnas jooksmine läks nõnda ladusalt, et ei mõelnud pikalt selle peale. Õlletoas pakuti vett, banaani, rosinaid ja hapukurki. Viimane on maratonil eriti vajalik, kuna sisaldab soolasid, mida keha pingutuse ajal koguaeg välja higistab. Ja sellega rõhuti, et peab aegajalt koguaeg jooksuajal sööma, et energiat ja soolasid piisavalt oleks. Ilm oli suurepärane, kui päeval oli väljas olnud kerge vihmasadu koos äikesega, siis nüüd oli ilus soe ilm ja päike säras kõrgel. 🙂

Peale venitusi ja energia kogumist jooksime tuldud teed pidi tagasi. Poolel teel tagasi läks taevas aga pimedaks ja hakkas tasapisi sedasi vihma kallama, et peas olnud nokamüts oli ligunenud ja silme ees olnud prillidest ei olnud kuidagi võimalik enam läbi näha. Nõnda tekkis küsimus, kas on olemas prillidele sarnast kilede süsteemi nagu seda on vormeli piloodi kiivrivisiiridel, et kui nägemine kehv, siis eemaldatakse üks kile kiht.

Tagasi spordiklubisse jõudnuna suunduti otse ühte suuremasse saali, kus tehti suurte rullide abil erinevaid venitusharjutusi säärelihastele. Kokku tuli kilomeetreid kella järgi 19,98 ehk nibin-nabin 20km. Peale venitusi aga sõime torti, käisime pesemas ja läksime laiali. Osa kasutas ka sauna võimalusi ja seda kõike täiesti tasuta. 🙂 Enne kui klubist lahkusin, ütles Kristi, et järgmine esmaspäev uuesti, kuid siis on plaanis piirduda ainult 10km-ga. Õige kah, sest pühapäeval 2. septembril on ees ootamas Pärnus tooimuv Jüri Jaansoni nimeline 2 silla jooks.

Teisipäeva võtsin väikese puhkamise varjus, tegin tööpäeva lõpuni ja külastasin Kristiine keskuses asuvat Sportlandi jooksupoodi, kus sain ostetud tänu kalli ema toetusele omale uued Nike Lunarglide+ 4 jooksusussid, mis mõeldud eriti minu lampjalgsete jalgade jaoks. Ning kuna septembri lõpuni kestab nii Sportlandites, kui ka Nike esinduskauplustes kõikidele jooksuvarustustele -30% sooduskampaania, kui laadida iPhone’i või androidi süsteemiga telefoni Nike+ jooksu app. App’is peab olema ette näidata vähemalt 1km, minul neid tänu selle süsteemi pika ajalisele kasutamisele on neid kilomeetreid kokku üle 390ne… :))

Kolmapäeval 29. augustil osalesin aga taas üle pika aja Stamina korraldatud Eesti Energia tervisejooksul, mis toimus teistkordselt Vabaõhumuuseumi territooriumil. Päev läbi jalas olnud uued Lunarglide+ 4 tossud nägid ka esimese jooksu ära ja peab ütlema, et olen nendega väga rahul, mitte kuskilt ei häiri. Külgedel on piisavalt laiust üle ja õnneks poes valitud 45,5 suurus, jätab ruumi ka sussi ette otsa. Ainsaks häirivaks teguriks jooksul oli juba eelnevate kahe treeninguga saadud villid. Aga need on plaanis kohe kinni katta plaastritega, et ära ravida enne maratoni ja võibolla ka enne Pärnus toimuvat jooksu.

 

Treeningud pärast vigastuspausi…

Pea kuu ajase pausi järel on läbi saanud treeningpausi pidamine, mil tegelesin enamasti sääremarja lihaste ravimisega. Ehk siis sõin tablette, määrisin Liotoniga ja tegelesin oma igapäevaste toimingutega. Seal hulgas ostsin omale uue jalgratta, Chopper (mootorratta stiilis) jalgratta ja sõitsin sellega nii vabal ajal, kui ka erinevate töö tegemiste ajal.

Möödunud nädalal alustasin taas vaikselt treenimisega, kolmapäeval osalesin EE tervisejooksul, mis toimus Shnelli pargis ja pühapäeval tegin esimese treeningu jälgides koguaeg pulssi.

Kui kolmapäeval Shnelli parki läksin, siis seal selgus, et jooksma peab 2 ringi ümber tiigi, mille pikkuseks ligi 1,1km. Kuna mina valmistun septembris toimuvaks maratoniks ja juba sel nädalal Narvas toimuvaks poolmaratoniks, siis otsustasin joosta antud distantsi kaks korda. Esimesed kaks kohustusliku ringi jooksin kiiremas tempos ja järgmised kaks juba pisut aeglasemas. Kokku nelja ringi peale tuli aega ligi 23 minutit. Millega võis üldjoontes rahule jääda, sest polnud ju ligi kuuaega jooksmisega ültse tegelenud. Ametlikul lehel on näha, et esimesed kaks ringi jooksin ajaga 10:57.

Eile homikul ehk pühapäeval, 5. augustil käisin tegin esimese pulsitreeningu. Arvestasin, et jooksma peaksin 1,5-2 tundi ja pulss peab püsima vahemikus 130-150 lööki minutis. Valisin distantsiks kodust väljudes Nõmme mägi ja sealt edasi Vääna tänava alguses oleva kergliiklus tee, ehk terviserajad, mis mõned päevad tagasi avati. Ja sealt edasi vastavalt läbitud ajale ja enesetundele, kas pikema või lühema ringiga Ehitajate tee kaudu koju. Sel korral sai valitud Akadeemia tee ja Vilde tee suund kohe, kui olin jõudnud Astangule ning sealt siis edasi koju tagasi. 9km alguses tundsin kuidas vasakul tossu tald hakkas hõõruma jala sisekülge ja paremal jalal hakkasid tekkima villid. Praegugi need villi kohad päris tundlikud. Aga enne kui koju tuppa Londonis toimuvat Olümpiavõistluste naiste maratoni vaatama läksin, tegin maja juures 10-15 minutit venitusharjutusi.

Enne laupäeval toimuvat Narva Energiajooksu poolmaratoni on sel nädalal veel EE tervisejooks Sütiste parkmetsas ja teha tuleb veel mõned väiksemad treeningud, et end vormi viia. Sammuti tuleb kohe käiku võtta kodus apteegikotis olevad villiplaastrid, et sammud kergemad oleksid ja olemasolevad villid suuremaks ei läheks.

Taastusravi ja puhkuse jätk

Eilsed plaanid jätkata treeningutega ja EE Tervisejooksu sarjas osalemisega, said täna suure tagasilöögi. Nimelt sain ära käidud Sportmedi kliinikus tuntud spordiarsti Mihkel Mardna juures oma jala murega. Lähemal uurimisel selgus, et sääremarja tagumine siselihas pinges ja sellele tuleb alustada kohest ravi. Ravi lihtne, kestab ainult kaks nädalat. 2x päevas hakkan Liotoniga määrima ja kandma tugipõlvikuid, lisaks 3x päevas hakkan sööma magneesiumi tablette Magne B6 ja hommikuti võtan sisse ühe Hjertemagnyl 150mg tableti.

Sääremarja tagumiste siselihaste raviks

Igal juhul saab järgmised kaks nädalat siis jalga ravitud ja teha ainult venitusharjutusi + treeninguid ülakehale. Ujuda ja rattaga sõita võin, kuid jooksmisest pean kõrvale hoidma. Loodetavasti enne augustikuist Narva poolmaratoni saab taas treenima hakata.

Pikk puhke periood…

Üle nädala olen võtnud väga kergelt, lastes välja puhata sääremarja valudest. Selle murega proovisin ka aega mõne ortopeedi või spordiarsti juurde saada. Lähimat aega spordiarsti juurde pidin ootama pea kaks nädalat. Eks peagi paistab, mis täpsemalt juhtuma hakkab.

Üle igasuguste ootuste, on jala valu läinud rahulikult. Möödunud nädalalgi proovisin juba pisut kergelt joosta. Kergeks seda just väga öelda ei saa, kui vaadata raja iseloomu ja jooksule kujunenud pulssi, mille keskmine jäi 170 bpm kanti. Kogu raja ulatuses võib olla 200 meetrit sai joosta pehmel pinnasel, kõik ülejäänud jäi kõva kattega asfaltile. Kõigele lisaks näitas kraadiklaas päikese varjus kohati ligi 30C kuumust. Pikemat distantsi nendes tingimustes koos Nike Free tossudega oleks juba liiast olnud.

Tasapisi üritan taas hakata vaikselt treenimistega pihta. Homme tuleb ainult külastada Sportmed SA kliinikut ja õhtul osaleda EE Tervisejooksul. Enne kõike seda tegin ümber registreeringu Tallinna Sügisjooksul, kus varasema 10km jooksu asemele tuli 42km ehk minu elu esimene maraton.

Järgmised 4 nädalat

Käisin eile Nike Running Clubi koolitusel, kus räägiti kiirustreeningutest, fartlekist ja mäkkejooksudest ning nende vajalikusest maratoni ette valmistumisel. Mis peamine, siis sai paika pandud minu järgmise 4 nädala treeningplaan. Kava jääb suhtkoht sarnaseks, kuid päevaga veidi nihkesse. Antud kavas oli märgitud kolmapäev puhkepäevaks, kuid kuna EE Tervisejooksud toimuvad justnimelt kolmapäeviti, siis minu plaan näeb välja järgmine.

E: Jooks 60 min, p.140 + JTH + ÜKE

T: puhkus

K: Tempojooks 20-30 min; p.160-170 v.

Fartlek 50 min; p.140/170 (p.140 – rahulik; p.170 – kiirem)

N: puhus

R: Jooks 45 min, p.130-140, + rj: 5-10x80m (rütmijooks, selle jaoks peab aja leidma!!!)

L: Pikk jooks – 1:30-2:00t; p.130-150

P: puhkus

Enne kui selle plaaniga pihta hakkan lasen muidugi veel sääremarjal taastuda ja proovin ka päeva teises pooles käia perearsti vastuvõtul, et saada saatekiri ortopeedi või spordiarsti juurde, nii tuleb külastamine 10x odavam, On ju vahe kas maksta 3,20 või 32 eurot.

Väga piinarikas ja valude käes vaevlev treeningjooks

Järjekordne EE Stamina Tervisejooks möödas, seekord siis etapp nr. 9 toimus Ülemiste metsas 3,9km pikkusel rajal. Homikul suure hurraaga kirjutatud ja heas enesetundes mõeldud pühapäeval toimuvale Kõvamehe jooksule sain nüüd korraliku vee peale tõmmatud. Ja seda kõike tänu nädalavahetusel tehtud 12,25km pikkuse treeninguga. Nimelt ei ole vasaku jala sääremari nendest pingutustest taastunud ja tegi juba esimese 10 meetriga juba valu. Nõnda ma siis liikusin sellises väga aeglases ja lühikeste sammudega sörkides edasi, kui ka proovisin korraks tempot tõsta, siis pidin koheselt ka seisma jääma. See on täielik piin mis rajal minuga toimus. Tegin küll enne jooksma minekut ligi 5 minutit venitusi, kuid näe kasu ei miskit, sai seda ka pärast jooksu tehtud, kuid valud ei lakka vist nii pea…

Suured lootused olid sellel, et lähen siis rattaga rahulikus tempos koju ja lasen jalal täielikult puhata. Aga võta näpust, mingil kuradi puuoksal oli vaja ronida jalgratta keti vahele siis kui sõitu alustasin ja kohe ennast nii sügavale sisse keerata, et tagumine käiguvahetus-süsteem tõmbas täielikult puruks. Enne kui kuhugi poole ratas käe kõrval liikuma sai hakata, tuli mul katkine käiguvahetus süsteem millegagi kinni siduda ratta raami külge, et liikudes kodaraid ka puruks ei teeks. Ainsaks kinnitus vahendiks oli Stamina jooksu sarjas mõeldud kiipide ümber olev gripteibiga pael. Loodetavasti korraldajad ei pahanda, kui edaspidi kasutan selle paela asemel kiipi oma jooksujalanõude paelte küljes nagu seda kõikidel suurtel jooksuvõistlustel tehakse. Jäävad ju need punased tagumised pooled alati alles peale igasuguseid jookse…. Seega kui algselt plaanisin rahulikus tempos rattaga koju sõita, siis nüüd oli tempo veel rahulikum ehk rattaga bussi peale kõndimine ja koju minek….

Nüüd lasen jalal täielikult puhata, ka homsel Jooksupartneri korraldataval Nike Running Clubi koolitusel ma treeningutest füüsiliselt osa ei võta, kui siis ainult kuulan ja vaatan kaamera käes kõike kõrvalt…

Uued plaanid

Tehes käesolevaks nädalaks treeningplaane on mul kindlalt kavas tänane EE Tervisejooksu 9. etapp, mis toimub Ülemiste metsas, kuigi alguspunkt on suht sarnane paari nädala eest toimunud Järve metsa omaga. Ainult ligi 500m vahet neil stardipaikadel…. Eks paistab kuidas läheb, eile Xboxi kinectiga erinevaid mänge mängides oli pühapäevasest pikkast treeningust veel sääremarjades kerge pinge sees…

Lisaks on homme peale tööpäeva teine Jooksupartneri koolitus, kus tuleb ka vähemalt tunnine treening otsa koos erinevate jooksu harjutustega. Eks teen sealtki omad märkmed ja salvestuse diktofoniga kohal räägitavast jutust. Nii parem ülevaade meenutamaks, millest juttu oli..

Teiseks teen väikest viisi eelvaadet ja uuringut pühapäeval toimuva Kõvamehe jooksu asjus. Nimelt ei ole ma veel otsustanud kas lähen ka osalema või ei. Fotosid plaanin kindlasti teha, et saada sealt üks põnev ja värvikas fotogalerii töö jaoks. Erinevaid lehti uurides sattusin aga täieliku üllatuse osaliseks. Nimelt leidus internetis lehekülg Spordiportaal, kus on kirjas kõikide suuremate jooksude tulemused, kus osalenud olen nii sel aastal kui varasematel. Kirjas ei ole seal ainult neid EE Stamina jooksu tulemusi, aga ei ole hullu needki kõik ju Stamina enda lehel.

Lisaks on pühapäeval plaanis teha eraldi väike spordipühapäev Xboxi saatel, kus siis võistlustulle asun mina oma kalli elukaaslase Gerdaga, oma väikse venna Siimu ja tema elukaaslase Kätliniga. Esialgsete plaanide järgi saab kavva võetud Kinecti Spordi mängude esimene plaat. Võibolla tuleb veel miskit sinna juurde.

Jaanid ja trennid

Kuni eilseni tegin trenni ainult kolmapäevastel EE Tervisejooksu sarja etappidel. Kolmapäeval, 20. juunil oli 3,98km pikkune rada Laagri külje all Saunapunktis, kuhu kohale sai mindud jalgrattaga ja kaasa võetud kallis elukaaslane Gerda, kelle rakendasin koheselt jooki transportima.

Raja algus oli puu laastude peal ja seda võrd üllatav, et kui kuskile olin ees kergel sammul liikunud, siis elukaaslane ei jõudnud kõikjale kohe järgi. Ma olin kohe alguse esimestes käänulistest punktidest juba suurele teele tagasi jõudmas enne kui Gerda mulle järgi jõudis tulla. 🙂

Enese jalgade treenimise ja Nike Free jalanõude olemasolu mõttes harjutasin esimesed 1,5km joosta ainult päkkade peal. Oleks ehk jooksnud pikemaltki, kuid tee muutus jalge all killustikuliseks ja hakkas ka jalgadel tunda andma. Nõnda jätkasin tavalises tempos. Üritasin küll rahulikult läbida, kuid kuidagi sai selline 163 löögiga minutis pulss võetud, et lõpu ajaks tuli 21:13,21.

Rada ise koos tehniliste andmetega on peidus selle lingi taga.

Meeldiv üllatus ootas aga juba enne rajale minekut, kui tee ääres oli fotograaf kes siis erandlikult kõik jooksjad üles pildistas. Nõnda leidsin ka mina endast mõni päev pärast jooksu pildikese.

Nädalavahetusel toimus Eestis võidupüha ehk jaanipäev. Selleks mul erilisi plaane ei kujunenud, küll aga käis peast läbi kindel otsustamine, et kuna plaanin sügisel oma esimest maratoni joosta, siis pean korralikult kätte võtma ja hakkama regulaarsemalt trenni tegema. Ühest jooksmisest nädalas jääb selgelt väheks. Laupäeval seda kahjuks teha ei õnnestunud, sest kallas terve päeva vihma kui oavarrest. Nõnda sain pühapäeval, 24. juunil end korralikult homikul välja puhatud, mõned keedetud munad söödud ja õue mindud jooksu riietes.

Seni kuni kell käepeal GPSiga ühendas tegin maja ees pisut pikemaid venitusi. Pöörasin suuremat rõhku just jalalihastele, et need soojad oleksid enne kui jooksma lähen. Aga venitustest millalgi hiljem pisut pikem, ostsin ju selle jaoks konkreetse raamatu, mis ainult venitustest räägibki… 🙂

Jooksma asudes olin algselt paika seadnud mõtte, et jooksen oma vara kevadel ja talvel korduvalt harjutatud 10km pikkuse ringi, mis kulges Ehitajate teelt Haabersti ringile, sealt edasi mööda Paldiski maanteed Hipodroomini ja mööda Mustamäe teed koduni välja. Päris nii aga ei läinud, kui lootsin alguses.

Nimelt Hipodroomi juurde jõudes, leidsin et jooksen ühe kurvi natuke pikemaks ja teen ligi 100m rohkem, siis aga ühel hetkel järsku otsustasin valgusvooris olevaid rohelisi tulesid nähes, et jooksen veel edasi. Ja seadsin sammud juba Endla tänava suunas kuniks vastu tuli Kristiine ristmik ja sinna jõudes pöörasin alles tagasi kodu suunas mööda pikka Sõpruse puiesteed joostes. Sellest tuli kokku täpselt 12,25km koos ajaga 1:20.33.

Rajal olles sai nii kergeid lõbusaid hetki, kui ka negatiivsust kogeda. Positiivsust ja üllatust pakkus see, et kuskil Loomaaia juures jooksis mulle üks lühikestes pükstes, tume rohelise pusaga muusikat kuulav mees, keda märkasin teist korda alles siis kui olin Sõpruse puiesteed mööda tagasi koju jõudmas umbes 1km enne lõppu.

Negatiivsest küljest aga sain teada, et pean kohe varsti uued prillid muretsema. Need olemasolevad on nii palju juba vanad ja ära kantud, et iga sammu tagant need hüppasid nina peal üles-alla ja hõõrusid nina kergelt marraskile. Jube vastik ja valus tunne. Ma ei kujuta ette mis peaks saama siis, kui jooksen samade prillidega ees olevat poolikut ja täispikka maratoni. Raami olen juba suure tõenäosusega välja valinud, vaatasin sellise mis oleks võimalikult sportliku ilmega, et seda hõõrdumist ja põrutamist võimalikult vähe ette tuleks.