Arhiiv

Kangete- meeste ja naiste võidujooks

Kodunt 10km rattasõitu Laagri küljeall asuvasse Saunapunkti andis märku reiepealsetes, et esmaspäevane Võidupühamaraton on selgelt veel jalgades ning möödunud aastast 1:10:28,5 ajast paremat pole kindlasti oodata. Kuna nädala eest sain pärast doonorvere andmist kingituseks mee ja päev hiljem sellele järgnenud külmetuse üles korjatud, siis võistluspaigas ligi tunnike enne starti sõin kahe suu poolega just seda sama mett. Nii HoneyPower esindajad, kui hea sõber Valdo Jahilo vaatasid, et ammutan energiat naturaalsel moel. Rada oli sama põnev, kui eelmine aasta ning ka kriimustusedki ei jäänud sel aastal tulemata. Ehk kui eelmine aasta kündsin vasakus jalas oleva CEP säärise katki tunnelis roomamise tagajärel, siis nüüd tuli juba 2 takistust hiljem alla vanduda kivimüürile, kus siis esimese katse järel alla sadasin, et mõlemat kätt kriimustasin. Lollipeaga pärast mudaravilas käiku pühkisin kaamerat mudase käega, arvates, et se must ja vajab puhastamist… aga läks pisut mööda… Kõikidest neist 40+ takistusest saab aga juba parema ülevaate siit videost. Pisut pikk on, kuid 4x lühem, kui Delfi otseülekande kraam.. 😀 Igaks juhuks mainin ära ka, et se jooksmine on enamjaolt 4x kiirendusega, kuniks siis miskit põnevat rajal.

Mõned kaadrid, mis Delfist leidsin kronoloogilises järjestuses. Fotod: Ilmar Saabas:

Väike suplus

Enne seda heinakuhja olin selja taga olevast Urmasest (paremal) jupp maad taga..

Enne seda heinakuhja olin selja taga olevast Urmasest (paremal) jupp maad taga..

Ka finišhijoone ületamise järel olin kaugel temast maas 😀

Hetked peale mudaravilat ehk torust välja...

Hetked peale mudaravilat ehk torust välja…

... ja edasi

… ja edasi

Uhke medali omanik

Uhke medali omanik

Kui nädala alguses toimunud Võidupüha maratonil unustasin nohu kõrval oleva köha 42,2 km jooksul köhida, siis täna seda ei juhtunud ning se isegi suurenes mõneks ajaks pärast raja lõpetamist. Õnneks külmetus siiski tõsisemaks ei läinud ja juba peagi loodan saada selle kõigega ühele poole. Enne tuleb muidugi uus mesi soetada, sest ju stardi eel sai purk tühjaks söödud. Lisaks kõigele Facebookis oleva Eestimaa Liikumise kampaania raames võidetud Nike isetormavad, milleks osutusid Nike Zoom Wildehorse 2 sussid – osutusid sel korral rajal parimaks valikuks. Juba nende muster ja nagad talla all hoidsid mind kindlalt mudastel-  ja märgadel radadel kindlalt teel.

Rada oma vingerdustega

Rada oma vingerdustega.. Kliki kaardile ja näed rada täpsemalt!

Hetked pärast kivimüüri ja enne suurt rehvikuhja. Foto: Janek Oblikas

Hetked pärast kivimüüri ja enne suurt rehvikuhja. Foto: Janek Oblikas

Lõpplik aeg pärast finišhijoone ületamist oli 1:14:46,6 ning 287 koht 585 osaleja seas. PS! Loodetavasti tuleb peagi ka postitusi teistest jooksudest, mis vahepeal tehtud ja siin kajastamata.

Advertisements

Elamuste rohke nädalavahetus

Põnev ja pikaks ajaks meelde jääv nädalavahetus algas  hommikuse laevareisiga Soome suunas. Kogu tripi tegi meeldivaks see, et minuga tulid kaasa mu kallis väikevend Siim ja parimad põhikooliaegsed klassivennad. Kõik nad tulid mulle raja äärde kaasa elama ning õhtuks mõtteid koguma. Siin kohal tuleb nüüd meelde tuletada, et tegemist oli KõvaMehe jooksu laadse muda-takistusjooksu Tough Vikingiga. Kus 12km pikkuse tee läbimisel tuli ületada 15 erinevat takistust. Kuna võistlusele õnnestus mul registreeruda ajakirjanikuna, siis 88€ osavõtu tasu maksma ei pidanud. Lisaks sain pääsu VIP alale, kus pakuti ohtralt süüa-juua. Pressikaardi riputasin Laurile kaela,  kes hakkas stardi-finishi paiga vahetus läheduses pilte tegema nii minust, kui teistest rajal olijatest koos erinevate takistustega, mis ette jäid.

Kollane plekk mustal taustal.

Kollane plekk mustal taustal.

Peale võistlusriietuse selga panemist asusin sooja tegema. Kusjuures vahepeal olid Lauri, Mihkel ja Jaak koos Siimuga märganud, et kõik osalejad ümberringi kannavad pikemat riietust erinevalt minu lühikese- varrukalise ja säärise kõrval.

Stardini oli rohkem kui 20 minutit. Otsustasin selle aja sooja teha stardiala läheduses lavast 30-50 meetri kaugusel. Sõjaväelaslikud harjutused erinevat sorti kätekõverduste, kohapeal jooksu imiteerimise ja harkhõpetega välja. Nende kõige trooniks ikka burpeesid ehk eestikeeli kosmonaudid. Üles hüpped koos kätekõverdustega..

Enne stardikoridori minekut kontrollis Siim mu peas oleva GoPro kaamera seadistusi, et need video tegemiseks korras oleks ja siis suht kohe läksin rajale. Esimene takistus Soomest pärit ameerikajalgpalluritega. Õnnestus mul neist nõnda mööda joosta, et komberdasin raja ääres olevate heinapallide otsa.. edasi tuli aga paarisaja meetri pärast juba ehitusjäätmete konteiner täidetud jääveega. Enne seda võtsin muidugi kaamera peast ja ulatasin nädal varem Gerda poolt mulle määratud jääämbri testi edasi anda Valdo Jahilole. Selle vahega, et mina end ämbri täie veega üle ei valanud, vaid jooksin sõna otseses mõttes sellest jääveega täidetud konteinerist läbi. Pidin ka pea vee alla pistma kuna teel oli takistus, mis osutaski pea vette pistma.

Winter is coming.

Winter is coming.

Nõndaks tuli jäävettinuna joosta järgmise takistuseni sadakond meetrit. Ees ootas sedakorda mitmetest kõrvuti seisvatest kõrgete seinadega konteinerit. Nendest tuli korda mööda üles-alla ronida kuniks kõik nad ületatud. Konteinerites sees ja ees maas olid suured liivaga täidetud kotid, et oleks kergem ronida. Kuigi seda just väga kerge märgades riietes teha polnud…

Kolmas takistus läbi ja ligi kilomeeter hiljem oli konteiner täis muda, mis lõhnas kui turvas. Muda laadset ollust oli küll ainult esimene pool konteinerist, teises pooles oli tühjus. Neid kahte pooli eraldas mingi sein koos palgi ja suurema võrguga, et oleks kergem edasi ronida. Otsustasin käigu pealt selle takistuse läbida konteineri vasakust küljest. Kui olin jalad toetanud konteineri servale, siis tõukasin ja hüppasin nii kaugele teise otsa kui ulatusin. Ainult parem suss vajus kergelt muda sisse. Igal juhul läks õnneks ja suuri ajakulutusi ei teinud siin. Kodus hiljem videot ja pilte vaadates, oli nii mõnigi teine osaleja kuni kaelast saati sinna mutta sisse hüpanud.

Olin otsustanud enne võistlust rada läbida võimalikult kiiresti, kui jäängi mõnel takistusel toppama pisut kauemaks, siis tuleb se tagasi teha kõik jooksurajal. Nii ka õnneks läks ja kõigil korral kui joosta sai, möödusin paljudest kes mulle teel ette jäid. Võistlusjuhendis oli kirjas, et kui mõni takistus, mis osutub raskeks ja sooviti vahele jätta kas tervislikel põhjustel (rasedus või südamehaigus) või nõrkusest, siis tuli sooritada 30 järjestikust kättekõverdust. Ja nii igakord, kui miskit osutus vastuvõetamatuks.

Tuli.

Minu teele jäid teiste hulgas veel kaldseinad või siis viltused aiad, millest tuli üle saada. Lisaks veel mägised alad koos treppidega, kus tuli ületada ka autorehvidest koosnevat ala. Põlevatest liipritest sai korduvalt üle hüpatud. Mitmeid kordi sai supeldud vees ja pistetud pea üleni järve vee alla. Roomata sain nii traataia, kui ka maskeerimisvõrgu all, lisaks ka torus, mis oli suunaga järvele.

Ramp. Foto: Lauri Laidna

Ramp.

Ees ootas ka üks kardetud kaarsein ehk ramp. Analoogseid rampe leidub ekstreemsete rula, rulluisu ja trikiratturite parkides. Siin tuli aga sellest kaarseinast üles joosta ja kätega end üles tirida. Esimesel korral se üles saamine kohe hästi ei õnnestunud ja nõnda libisesin alla tagasi. Teisel korral ootasin kuniks seina keskel vabanes köis ning jooksin täiest jõust ja haarasin köiest. Tänu sellele köiele sain ka üles. Lisaks ka sellele, et üleval üks noormees kes ootas oma tiimikaaslasi tõmbas alguses järsult sellest köie teisest otsast ja hiljem siis ka minu käest ning üles ma saingi. Oleks võinud ju ka kedagi ootama sinna jääda, kuid keda. Ühtki tuttavat mul ju rajal rohkem polnud. Läksin seega edasi.

Järgmisena ootas ees ahviredel, millest enamuse suutsin omal jõul läbida. Aga viimasel paaril meetril siiski libisesin alla. Kuna siin ühtki kontrolöri silma ei jäänud, siis võtsin kätte ja jooksin edasi järgmiste takistusteni. Aga se ahviredel näitas ühe nõrga koha minus ette. Kätes on liiga vähe jõudu ja tuleb hakata trenni tegema.

10.000 volti. Foto: Lauri Laidna

10.000 volti.

Viimaseks tuli läbi joosta takistusest nimega 10.000V ehk kümmetuhat volti. Siin oli paarikümne meetri pikkusel alal väga palju rippuvaid elektrivoolu all olevad juhtmeid ning raja ühest otsast kasteti kõiki osalejaid veel veekahuriga märjaks, et surakas oleks paremini tunda. Kuna mul õnnestus särinat tunda kolmel korral, siis julgen öelda, et takistuse nimi tekitab hirmu hullemaks katsumuseks. Tegelikult meenutas se aga lihtsalt ühte suurt elektrikarjuse ala, mille üks surakas tundub kui lihtne väike näpistus.

Selle takistuse lõppedes sain kaela uhke medali ja mõnusate emotsioonidega sõprade näoilmed. Ootasid, et saaksin suuremat särinat või komistaksin elektrikarjuse alas veekahuri otsa. Sellega valmistasin neile pettumuse. Aga nagu aru sain, siis Laurile pakkus se võistlus sedavõrd huvi, et mine tea ehk on lootust näha teda enda kõrval kunagi mõnel sellisel üritusel osalemas. Seda siis kui raatsib pühapäevaste rulluiskude asemel pisut ka jooksutrenni tegema hakata.

Edukalt läbitud.

Edukalt läbitud.

Nõndaks siis ka esimene rahvusvaheline Tough Viking Finland võistlus 12 kilomeetri ja 15 takistusega sooritatud ajaga 1:19:26,1.

Sellise loo kirjutasin Delfi jaoks, mida kaunistavad pildid minu ja Lauri poolt ning video täielikult minu.

Lisaks veel korraldajate poolt mõne tunniga valmis meisterdatud tiiser-video, kus teravam silm näeb ka mind ennast. 🙂

Edasine päev nägi ette seda, et sõitsime laevaga koju tagasi. Sain niisked jooksuriided koju jätta ja kaasa haarata kuivad. Selga tuli panna mul aga Supermehe kostüüm, et ära saata oma poissmehe iga. Pidutsesime Pärnus, kuhu kaasa tuli ka minu teine kallis vend Jaanus. Igaljuhul pidutsesime nõnda, et järgmisel hommikul Pärnu 2 Silla jooksule minnes oli mul süda paha.

Rohkem sellist nalja ei tee.

Rohkem sellist nalja ei tee.

Stardi-finishi paigast ööbisime umbes täpselt kilomeetri kaugusel. Võtsin mõned eurod kaasa, et teel sinna endale süüa osta. Kuidagi sai nõnda tehtud, et sõbrad klapitasid end kõik ühe auto peale ja mul tuli linna minna oma kondimootoriga. Ehk kere kerge sörgiga soojaks. Tee pealt leidsin burksiputka kust süüa ostsin. Aga mitmed liitrid kanget alkoholi mu organismis jätsid siia oma sügava jälje. Ära suutsin ühest burgerist süüa ainult pisut salatit ja pool kotleti. Ülejäänu viskasin minema. Kogusin siis energiat ainult veest ja jooksusõpradega suheldes.

Stardi järel sain ühe oma kõige aeglaseima tempo võetud. Väljas olnud palava kuumuse tõttu valasin igas joogipunktis ühe topsi vett pähe ja teisest sõõmud vett kõrist alla. Ligi kilomeeter enne lõppu nägin reisi seltskonda tee ääres mind ergutamas. Kui nende ees käed üles tõstsin, siis lasi Mihkel suruõhupasunaga vilet otse kõrva ja se ehmatas mitte ainult mind vaid ka teisi läheduses olnuid korraks ära. Kuna rada oli pisut muudetud, ehk kogu Pärnu jõeäärne ala lõplikult asfalteeritud, siis uueks raja pikkuseks oli 9,8km. Ning minu selle teepikkuse uueks rekordiks 58:07. Aga ega pohmakaga just kerge olnud ka.. Lõpuks meenub ka pisut positiivsust, nimelt lisaks raja valmimisele Pärnus – olid korraldajad ka uhke medali meisterdanud. 🙂

Thänx sõbrad, kes te toetasite mind sel nädalavahetusel nii kuis oskasite. Ka sind Mihkel A. tänan, kes sa kaasa ei saanud tulla. 🙂

Pool Linnadejooksu sarjast

Eesti Linnadejooksu sari jõudis poolele distantsile oma jooksude arvuga. Tartu, Rapla ja Narva on nüüd tehtud, kuid Pärnu, Tallinn ja Paide-Türi on veel ees ootamas. Narva Energiajooks oma 21,1km pikkuse distantsiga kuulub sarjas kuldraja arvestuse valikusse.

Istesse tõusud

Istesse tõusud

Selleks distantsiks ettevalmistumine on läinud ligadi-logadi üle käbide ja kändude ehk teisisõnu trenni viimastel nädalatel pole teha jõudnud. Ainsateks pingutusteks on jäänud need nädalalõpudel toimuvad võistlused ja ei enamat. Aga kui tegelikult ikka täitsa aus olla, siis jooksmisi jah ei ole teinud, kuid end liigutanud olen küll. Juba 17 päeva olen järjest teinud igapäev 30 kõhulihast. Ja nii on minna veel 13. Ehk teisisõnu osalen Sparta jooksusarja 30ne päeva treeninguprogrammis, kus igal päeval tuleb 30 kõhulihast teha. Ettenähtud kavas tuleb neid teha istuli tõustes, seega inglisekeeli “sit ups”.

Eelmises postituse järel, mille avaldasin ligi 10 tundi enne Narva jooksu starti. Selle järele jäänud aja sees jõudsin poole silmaga ära vaadata Brasiilias toimuva jalgpalli maailmameistrivõistluste kohtumise Inglismaa ja Itaalia vahel ainult esimese poolaja, sest peale seda asusin und nautima mõne tunni jagu. Und nautisin 4-5 tundi, sest äratus oli seatud mul kella 5ks hommikul. Nii jõudsin üles soojendada ahjus eilse pasta, võistlusdress selga tõmmata ja SiS energiajook valmis segada. Söömise ja ettevalmistuse ajal jälgisin teleri vahendusel Elevandiluuranniku 2:1 võidumängu teist poolaega Jaapani üle.

Nii kummaline kui se ka poleks, siis und mul polnud ja seda ei tulnud mul ka siis, kui 7:15 hommikul hakkasin Tallinna bussijaamast LuxExpressiga Narva suunas sõitma. Nõnda vaatasin bussisõidu ajal ekraani pealt filmi “Kääbik” või “Hobbit”, kuidas kellegil parem seda nimetada.

Narva jõudsin täpselt 10:30 ja bussilt astudes suundusin otsejoones stardinumbri järgi. Ma ei tea kuidas või miks, aga arvasin vähemalt viimased kaks nädalat, et stardiaeg on täpselt kell 12:00. Paraku juhtus aga nii, et kui kell oli 10:55, siis kuulsin kõlarite vahendusel, et 5 minuti pärast on poolmaratoonarite teele saatmine. Nõndaks jäi mul igasugune suurem ettevalmistus soojenduse näol tegemata.

Pagasi koos riietega jätsin Jooksupartneri telki, kust endaga teele kaasa haarasin telefonikoti käele kinnitamiseks, juhtmevabad kõrvaklapid, SiS joogipudeli koos valmis segatud energiajoogiga ning vöö selle kandmiseks koos 4x energiageeliga. See peale seadsin sammud sörkides kohe stardikoridori suunas. Enda numbrile vastavat väravat ma otsima ei hakanud, vaid jäin kohe viimase 10-20ne jooksja hulka ja sättisin paika telefonis olevad rakendused Endomondo ja Nike plussi. Mõlemad läksid tööle ligi paarkümmend sekundit enne starti. Seejärel hakkasin pingutama vööle paigaldatud joogipudel hoidjad, mille(de)ga on mul alati probleeme olnud.

Peale stardipauku võtsin alul sisse küll rahuliku tempo, kus tuli jooksmise ajal vööd endiselt kohendada. Aga juba peale 500 meetri läbimist sai sisse võetud juba tempo, millega läbisin eelmised kaks jooksuvõistlust. Vahepeal sibasin mööda SEB Tallinna Maratoni projektis osalevast Triinust, Annikast ja Gerlyst, seda kas ka Jaanast, ei tea. Ei märganud teda päev varem stardiprotokollis ega ka jooksurajal. Finishisse ta siiski jõudis. 🙂

Nii umbes kümme meetrit enne või pärast esimese kilomeetri läbimist kukkus vööst välja SiS joogipudel koos selles olnud joogiga ja nii õnnetult, et täpselt korgi peale. Korgi see osa, kus jooki sisse manustatakse oli pea, et olematu ehk suunaga pudeli sissepoole. Üritasin seda küll kätte saada, kuid tulutult ja nii heitsin selle tee serva, sest juua sellest näis võimatu olevat. Sellist laia korki ju maha keerama ei hakka jooksu ajal.

Arvestasin sellega, et kaasas mul 2x Go energia- ja 2x Go kofeiinigeeli, mida tarbida iga 5km tagant, teadmata kus asuvad teeninduspunktid, et pisutki vedeliku tarbida. Esimene punkt neist osutus nii umbkaudu 6-6,5km peale ja tuleb tunnistada, et õnnestus väga hästi haarata ka teeninduspunktis olnud abilise käte vahelt joogitops kas vee või spordijoogiga haarata. Jõin rahulikult hoides seda tempot, millega jooksin. Teadlikult tempot ei langetanud nii nagu seda juhtus Raplas, vaid lippasin edasi. Nii mõnegi teeninduspunkti järel võis näha, et kõige kaugem joogitops raja servas kuulus mulle. Mitte et ma sellega mingile medalile pretendeeriks aga lihtsalt kuidagi kujunes nii välja, et jõin topsist väikeste sõõmudega ja nii jäi seda jooki tiba kauemaks topsi. Ning soov pooltäis topsi minema visata mul ka ei olnud.

Telefonis töödanud rakendused pidasid vastu pisut alla poole distantsi ehk kümnenda kilomeetrini. GPS signaal lihtsalt kadus ära, seda juhtus ka paaril korral linnas sees esimese ja teise kilomeetri vahel. Senimaani püsisin tempos jooksuga läbides kilomeetreid ajaga 4:58-4:59.

Umbes täpselt kaheksanda ja üheksanda kilomeetri vahel jooksis mulle vastu maratoni projektis osalev Moonika, kellele plaksutasin kiire jooksu eest nii nagu ka projektis teistele osalenutele ja liidritele rajal. Ning sel hetkel kui olin läbinud 11km punkti helistas mulle mu kallis kihlatu, Gerda. Kes uuris kas hakkan juba startima, kuna oli mu käest kuulnud korduvalt, et stardiaeg on kell 12. Oli aga suur üllatus ka talle, kui kuulis, et juba jooksen ja üle poole distantsist läbinud ja ilmselt lõpetan varem, kui olime arvestanud.

Aja kohta edaspidi rajal mul puudus täpsem ülevaade. Nii palju sain teada, et kaasa võetud silikoonist käepaela ajagraafikuga 1:50, olen graafikus ja pisut ka sellest ees. Teisel käel olevalt Nike Fuelbandi pealt sain ainult kellaaega näha ja selle järgi oletada, et finishisse jõudmise aeg oli kuskil ühe tunni ja neljakümnekuue minuti kanti.

Hiljem selgus, et se aeg oli 1:46:51. Seega, kui ennustasin eelmise kahe jooksu pealt, et aeg tuleb 1:30-1:45 kanti, siis läks üsna täpselt. Arvestame seda, et minu arvutus põhines tegelikult ainult 20ne kilomeetri, mitte 21,1-e kilomeetriga.

Vaheajad iga 5km tagant (positsioon):

25:53 (451) 5km

50:01 (444) 10km

1:15:43 (425) 15km

1:41:06 (387) 20km

1:46:51 (404) 21,1km

 

Seda ligi 12 minutilise senise poolmaratoni rekordi aja parandamist kommenteeris kõikse paremini Valdo Jahilo, kelle sõnul võiksin selliste ajaparanduse hüpetega edaspidi olla varsti Rio OMi kandidaat nr 1.

Kiire edasiminek

Linnadejooksu teine etapp Rapla Suurjooksul suutsin esmakordselt panna end maksimumi lähedaselt pingutama. Se oli juba teine kord sel aastal, kui jätsin joomise ainult teeninduspunktides pakutava peale.

Tervitused Triinule! :)

Tervitused SEB Tallinna Maratoni projekti Triinule! 🙂

Aga peab tõdema, siis Rapla joogipunktides pakutud spordijook või vesi, mida iganes seal pakuti, ei kõlvanud mitte kuhugile. Sel joogil oli vastik järelmaitse, nagu oleks kellegi hästi lahjendatud veri olnud. Oleks ma teadnud, et sellist kräppp pakutakse, võtnuks kaasa mõne SiS geeligi. Õnneks sain enne jooksu ja pärast seda tarbitud homikul kaasa tehtud energiajooki, mis algselt oli mõeldud rajale, kuid jätsin siiski kaasa võtmata.

Kus on minu jook?

Kus on minu jook?

Esimeses teeninduspunktis jäi suurelt silma ka peata olek. Sarnaselt Haapsalu maratoni esimesele teeninduspunktile, ei suudetud rajal olijatele piisava kiirusega jooke ette valada. Nägin kuidas eelviimase topsi laualt haaras Viljar, kes oli startinud minust oluliselt varem, kuid kilomeeter kilomeetri järel olin talle järgi jõudnud. Ootasin üksjagu aega teeninduspunkti laua ääres kuniks keegi mind teenindaks. Laua ääres oli kolm neidu, kellest kaks tegelesid valamisega ja üks topside lauale asetamisega. Kui aga ühel valajatest topsid otsa sai, siis küsis suures saginas endamisi “mida ma tegema pean” ja hakkas laua alt lisa topse otsima. Mina selle peale haarasin esimese tühja topsi laualt ja jäin selle täis valamist ootama. Umbkaudu ühe minuti lasin kindlasti selle punkti peale raisku.

Kohe jõuan järgi...

Kohe jõuan järgi…

... tervitused hea sõber, Viljar! :)

… tervitused hea sõber, Viljar! 🙂

Edasi liikusin samas tempos kuniks jõudsin Viljarile järgi, soovisime teineteisele jõudu ja liikusin edasi. Se tempo oli üllatavalt hea. Nii kilomeeter hiljem lähenesin jõudsalt ka Marikale, kes uuris mu käest, kas kihutan. Vastasin eitavalt ja lippasin ka temast kergel sammul mööda. Järgmises teeninduspunktis oli juba olukord parem. Jooke oli nii laual, kui ka teenindaja käes laua kõrval. Haarasin omale siiski laualt. Aga nagu eelmine kord, siis ei maitsenud ka sel korral ja sülitasin selle sama kiirelt välja kui sisse võtsin.

Pool teest läbitud, teine sama palju veel.

Pool teest läbitud, teine sama palju veel.

Hull jooksja, Marika.. :)

Hull jooksja, Marika.. 🙂

Finishis tervitas ja õnnitles mind eduka lõpetamise pisut varem lõpetanud Meelis. Pool minutit hiljem saabus Marika, kes arvatavasti oli teinud oma isikliku rekordi. Seega olin seda teinud ka mina. Lõppkokkuvõttes tuli mul uueks 10km pikkuse distantsi ajaks 46:49,6.

Viljar, mina ja Meelis..

Viljar, mina ja Meelis..

Pildid rajalt pärinevad väikese venna käest laenatud GoPro kaamerast, mida testisin enne Kõva Mehe Jooksu. Aitähh Siim! 🙂

Rapla järel tegin esimese stardi ka Eesti Jävejooksude sarja ava etapil jooksuga ümber Harku Järve. Kuna distants oli 6,6km, siis oli ette teada, et teeninduspunkte rajal ei ole. Ja nii nagu Raplas, siis ei võtnud ka siin rajale jooki kaasa, ka geele mitte, vaid tarbisin neid enne starti.

Ka tempo olin valinud sarnaselt kiire nagu nädal varem ehk üsna kiire. Aga esimene takistus oli juba saja meetri peal, kus väikese kraavi ületamiseks tekkis üsna suur tropp. Õnneks sealt läbi saamise järel oli edasine juba üsna kerge. Eriti veel siis, kui suure tee äärest kõrvalisele alale jõudsime enne 1km punkti.

Kõigepealt möödusin Lauri Luigest, seejärel oli järg käes Valdol, kes jooksis kohe Marika järel. Soovisin mõlemile jõudu ja vastasin taas Marikale, et ma ei kihuta, vaid võtan tempot rahulikult. Mida tegelikult päris kindlasti öelda ei oska. Pulsikella mul ju pole aga pistmiseni rinnus ka siiski päris lasknud pole. Tempo puhtalt enesetunde pealt. Ülevaade valitud tempost mul puudus, kuna enne esimese kilomeetri läbimist kadus väljas olnud hallide pilvede tõttu telefonil GPS signaal. Finishisse jõudsin ajaga 32:39,4.

500 meetrit enne lõppu ja ikka värske nägu peas.. :)

500 meetrit enne lõppu ja ikka värske nägu peas.. 🙂

Lõpuprotokolli vaadates selgus, et vahepeal oli Valdo minust mööda jooksnud, millal ta seda tegi – jäi mulle arusaamatuks. Ehk oli se, siis kui finishi eel liivasel ranna lõigul pisut tempos järgi andsin, ei tea. Ehk pole se ka enam nii oluline.

Mis aga kõige tähtsam, siis õige mitme tunni pärast ootab mind ees Linnajooksude sarja kolmas etapp ehk Narva Energiajooks koos oma poolmaratoniga. Kaasa võtan käepaela ajaga 1tund50minutit aga arvestades viimase kahe jooksu minekut, siis julgen ennustada, et se võib tulla ka pisut kiirem nii 1:30-1:45 kanti. Senine rekord ju >>> näe 1:58:43. Elame ja näeme kuidas tegelikult läheb. Aga suured tervitused Haapsallu, kuhu liikuma hakkan kohe, kui jooks tehtud! 🙂

Jooksmine on nakkushaigus..

.. korra proovid ja enam pidama ei saa, õnneks.. 🙂

Selliste sõnadega vastasin enne Eesti Linnadejooksu sarja kolmanda hooaja avaetapi algust Tartu Spordihoones nähtud Renna Järvetile, kui andis märku, et ma ikka igale poole ronin. Arvestades, et eelmine nädalavahetus oli Haapsalus sarnaselt kuuma ilmaga maraton.

Võib vast julgelt öelda, et tänu sellele sarjale ma üldse maratone jooksengi nüüd. Oli se ju 2012. aasta kevad, kui sari välja kuulutati. Sari koosnes toona kuuest erinevast linnast ja nendes toimuvates jooksuvõistlustest. Kui esimesel aastal kõik kuue võistluse pikka distantsi ära teha, siis sai preemiaks tasuta osalemise 2013. aasta samadel võistlustel ehk tegemist oli Kuldrajaga. Ja sellele lisaks iga aasta on saanud preemiaks ka 100€ väärtuses jooksujalatseid. 2013. aasta lõppedes sai lisaks ka sarja lõpumedali.

Sarjas on Tartu Olümpiajooks, Rakvere Ööjooks, Narva Energiajooks, Pärnu 2 Silla jooks, Tallinna Maraton, Paide-Türi rahvajooks ja tänavu lisandus nimekirja veel Rapla Selverijooks. Lisaks läksid vahetusse Rakvere ja Narva jooksude ajad. Seda õige lihtsal põhjusel, et Ööjooks saaks oma nime vääriliselt toimuda pimedal ajal.

Aga laupäeva algusesse tagasi minnes. Üks kuradi nõme #3 trollijuht hilines peatusesse 5minutit, tänu kellele pidin Vabaduse väljakul maha minnes jala kõndima bussijaama. Olin ilusti enne sõiduplaanidest järgi vaadanud, et kui troll Kristiine ette jõuab, siis 2 minutit hiljem saabub #17 buss. Paraku läks sel korral sedasi, et kui trolliga sinna jõudsin, siis sõitis buss juba peatusest minema. Nüüd kadus poole tunnine varu bussijaamast lahkuva Lux Expressiga Tartusse minnes ära. 20minutit kiiremat kõndi varbavahe plätudega on tk tegemist, kuid heaks lihaste soojenduseks enne põhi distantsi. Vähemalt sai mõnusalt mugavas toolis pisut Bondi SkyFall filmi vaadatud ja und nauditud enne kohale jõudmist.

Lennupäevade õhushow

Lennupäevade õhushow

Kui mõned tunnid hiljem juba üle statdikoridori silla jalutasin, siis kuulsin kuskil kõrgustes lendamas kopterit. Vaatasin üle õla ja nägin korraga nelja erinevat kopterdist, üks nende seas kuulus loomulikult meie piirivalvuritele. Ja natuke enne veel kui Spordihoone ees oleva parkimisplatsile jõudsin, siis tegi peakohal taevas üks lennuk suitsuga südameid. Ning edasi jalutades vestsin veel mõned sõnad Paavo Naela, Maris Lindmäega ja fotograaf Hendrik Osulaga enne kui läksin riideid vahetama.

Pärast riietevahetust vestlesin pisut Renna, Meelis Koskaru, Kalle Pallingu ja Valdo Jahiloga ning seejärel läksin SiS elektrolüütide rohke spordijoogiga soojenduringile. Ring läbi, elektrolüüdid sees, võisin pudeli pagasihoius olevasse kotti ära viia. Edasi jäin ootama starti, ajades juttu veel paari tuttavaga ning liikusin vaikselt stardikoridori kõrval asuvale murule, kus sain päikese eest varju noore kastani juures.

Õige pea oli ka start, kus sai täiesti lennates edasi liigutud mööda vasakut tee serva. Teise kilomeetri alguses jõudsin järgi Viljarile, keda sai teretatud esimest korda sel päeval ja jõudu soovitud. Aga siis liikusin tasapisi edasi. Kolmandast kilomeetrist alates hakkasin tempot langetama, sest väljas oli ju üle 30C sooja ja tuult ei paistnud ka sel võistlusel näha olevat. Teeninduspunktid läbisin rahulikult kõndides, võttes kõigepealt spordijoogi sisse ja see järel veetopsi millega end kasta, sest nimetatud dushikardin, mis pidi võistlejaid jahutama esimeses ja viimases punktis oli rohkem nagu narrimiseks mõeldud. Vesi seal ainult tilkus ja selle kuuma ilmaga võisid osad piisad ka enne kehale langemist juba ära aurustuda. Seega täiesti mõttetu atraktsioon.

Tempograafik

Tempograafik

Umbes poolel teel pidin astuma korraks ka raja kõrvale, sest talla alla oli kinni kiilunud üks suurem kivike, mis täiega häiris jala maha panemist. Vaikselt peale viimast joogipunkti ehk esimese kordust, hakkasin tasapidi taas tempot tõstma. Peamise edu saavutasin sellega, et jooksin kõik kurvid sirgeks mis vähegi andis sirgeks joosta. Ja viimasel poolel kilomeetril lisasin tempot veel pisut juurdegi. Selle maa sees teretasin riigikogu liiget Lauri Luike ja lõin patsu raja ääres seisnud Paavoga. Ning õige pea astusin üle finishijoone tõstes käed üles ja tänasin end lõpule jõudmise eest. Delfi fotograaf Hendrik lisas sellest hetkest ka pildi portaalis ilmunud uudise kõrval olevasse galeriisse.

Finishi joone ületasin ajaga 54:30, mis on 28 sekundit aeglasem, kui eelmisel aastal. Siin kohal tuleb arvestada, et need kaks aastat ei ole võrdsed, sest eelmisel aastal sadas ja oli jahe, sel korral aga oli põrgu kuumus ja teeninduspunktides sai korralikult aega veedetud. Vähemalt õppisin end riietuma, kandsin nüüd mulle ammu ära unustatud varukateta rohelist maika laadset treeningsärki. Nii käis õhk tihemini kehast läbi ja käed said ühtlasemalt päikest.

Viimane selfie enne rajale minekut :)

Viimane selfie enne rajale minekut 🙂

Peale jooksu sai kiirelt käidud pesemas ära, kuivad riided selga ja kohe bussijaama mindud, sest olin tagasi sõidu pileti ostnud kella 2sele bussile, kuhu jõudis ka Viljar peale ja nii sõitsime koos tagasi kodulinna. Istusime siiski eraldi, sest piletid olid kohtadega kindlaks määratud. Igal juhul oli tore teda taas rajal näha.

Loodetavasti tuleb ta ka nädala pärast Rapla Selverijooksule, kus taas on ootamas 10km pikkune distants. Rongipileti üks ots Tallinnast sinna maksab 2,50€ ja samapalju ka pärast tagasi tulles.

Alanud on võistluste hooaeg

Esimesed suuremad võistlused selleks aastaks peetud. Kui veebruaris oli neid ainult üks oma Olümpia hotelli 26 korruselise trepijooksuga, kus aega parandasime Gerdaga mõlemad oma eelmise aasta tulemust täpselt 5 sekundiga. Nii olid meie ajad 2:55 minul ja 5:58 Gerdal.

Nordeconi ärimaja

Nordeconi ärimaja

Kuni märtsi kuise trepijooksuni harjutasin ja harjutan ka edaspidi töö juures. Nimelt on meil BNSi toimetus, kus töötan, kaheteistkümne korruselise tornmaja viimasel korrusel. Ning alates veebruari algusest on meil ligipääs trepikojale selle kogu hiilguses. Ühesõnaga käin igal hommikul tööle minnes 12 korrust ehk ligi 221 trepiastet jala. Väikese vahega, kõiki astmeid ma siiski ei talla, vaid astun üle ühe ja treening nõnda paremini oma reiepealseid lihaseid. Pingeid on seni lisanud korra kaheksandal korrusel süttinud röstes, mis pani kogu maja tuletõrje häire tõttu treppe kasutama. Seda nii alla minnes, kui päris paljusid ka üles minnes.

Teine trepijooksu võistlus toimus nädala päevad tagasi Radissonis, kus varasemalt jooksnud me pole ja aega võrrelda ei osanud. Võrdluseks võib siin võtta täpselt sama kõrge Olümpia, kus sammuti 26 korrust. Keerukust lisas siin aga teadmine, et starti tuleb minna teiselt poolt hoonet. Ehk lühikestes riietes joosta pisut ka õues. Külmakartlike inimestena kasutas enamik inimesi dressipluusi ülakeha katmiseks ja jättis selle enne starti maha sellele hiljem järgi tulemist ootama. Nõnda tegin ka mina, kuid kui esimesed 26 korrust läbi jooksin ja pärast liftiga alla sõitsin, siis unustasin aja ära registreerida ja läksin kohe dressikale järgi. Valdo tegi korraks ka nalja, et tulid teist ringi jooksma.. Mille peale haarasin mina härjal sarvist ja võtsin selle ettepaneku vastu, arvestades asja olu, et tühistasin varem joostud aja ning läbisin järjekordselt 26 korrust, kuid nüüd juba aeglasemalt kui enne. Lõpplikult sain Radissoni trepijooksu ajaks 3:33. Gerda sai aga 6:56 ajaga endale lohutuseks ka medali, millele järgi pidin mina minema, sest siis otsustas ta sõbranna Tähte sobival hetkel sooritatud telefoni kõnega uurida tulemusi.

I Virtuaaljooksu number

I Virtuaaljooksu number

Trepijooksude kõrval pakkus tõsist pinget Marathon100.com lehel välja kuulutatud esimene Eesti virtuaaljooksu võistlus, kus peale registreerimist said osalejad enda valitud distantsi läbida soovitud ajahetkel neile sobival rajal. Kui algselt plaanisin joosta laupäeval 10km, siis selle sai sooritatud selle aasta kiireima tulemusega 53:28.

Virtuaalsed 10km

Virtuaalsed 10km

Tükk aega olin ka üld edetabelis esi-viisikus, kus hetkel olen oma vanusegrupi tulemusi arvestades veel poodiumi viimasel ehk kolmandal kohal. 🙂

Nähes, et nii mõnigi jooksuhuviline oli endale ette võtnud rohkem kui ühe distantsi, siis pühapäeval võtsin ka ise ette kindlama distantsi ja panustasin endast maksimumi anda 5km pikkusel rajal.

Virtuaalsed 5km

Virtuaalsed 5km

Rada oli suuresti sama, mis päev varem, kuid selle vahega, et jooksu alustasin 1,5km hiljem ja lõpu sättisin täpselt nõnda, et viimase kilomeetri jookseksin suuresti allamäge. Nõnda sain ajaks 26:42 ja peab tõdema, et nii suurt pingutust kogu raja ulatuses pole ka sellel distantsil tänavu veel sooritanud.

Suur tänu sulle Janek, et sellise virtuaalse jooksuvõistluse ideega lagedale tulid ja põnevust kogu nädalalõpuks kõikidele jooksusõpradele pakkusid! See oli vahva ja pingutuste rohke elamus. 🙂

Jooksud treppidel

Üks väike vahekokkuvõte tuleb tagant järgi veel ära teha.

Nimelt ei osalenud ma ju ainult õues korraldatud jooksu üritustel, vaid oma osa mängisid ka erinevad katsumused sise tingimustes. Peamiselt olid nendeks Valdo Jahilo korraldatavad Tõusujooksud ehk trepijooksu sari, mis toimus pealinna kõrghoonetes. Aga siin ei osalenud ma üksi. Peaaegu kõikidel võistlustel võttis osa ka minu kallis ja armas Gerda.

Tulemused olid meil järgmised:

Gerda

Päev:              Koht:          Start:        Finish:       Neto:    Korruseid:

18.11.2012     Swissotel   14:41:37   14:50:55    09:18   30

15.01.2012     Olümpia    19:05:56   19:11:58    06:02    27

04.04.2013     Teletorn    15:03:38   15:19:41    16:03    21

Mina

18.11.2012     Swissotel   14:42:07   14:47:00   04:53   30

04.12.2012     Audi torn   19:46:45   19:48:37   01:52   16

15.01.2013     Olümpia    19:10:04   19:13:03    02:59   27

04.04.2013     Teletorn    15:04:42   15:12:27    07:45   21

Teada on see, et alanud lumevaese talve hooaeg treppidel algab uue aasta numbri sees. Ette on teada ainult see, et 6. aprillil toimub finaal jooks Teletornis ja selle võitja sõidab Eestit esindama NYC Empire State Buildingu trepijooksule. Igal juhul ootame kallikesega seda põnevust end taas proovile panna.