Arhiiv

Esimene suurem võistlus kodumaa pinnal ehk jooksuvõistlus Viljandi järve ümber

Kevadpüha oma 1. maiga algas varakult. Äratus kella 5st hommikul, et jõuda kella 7ks bussijaamast väljuvale transportöörile, läks ligadi-logadi. Et esimese trolli või ka bussi peale jõuda, tuli mul nii mitmedki peatused läbida jala edasi. Ja kui ka pooleseitsmeks olin kesklinna jõudnud, siis järgmine transpordivahend oleks pidanud graafiku järgi saabuma nii 20 minuti pärast. Kindlalt õigeks ajaks bussijaama jõudmise nimel läbisin varahommikul ligi 3km jala kerges sörgis edasi.

Kohale jõudsin ligi 3 tundi enne stardi algust. Selle aja sisustasin rahulikult ära. Ehk võtsin välja oma stardinumbri koos sinna juurde kuulunud infovoldikutega. Uudistasin erinevate välja panekutega raja äärde üles seatud telkides. Ajasin juttu Nike testjalanõusid 35€ eest müünud Alariga ning registreerisin end ära lõpuks ka juba kaua-kaua mõtetes olnud Kõva Mehe Jooksule. Selle jooksu läbimisest olen mõelnud üsna mitmeid aastaid, mida eelmisel aastal ka jäädvustamas käisin ja vähe sellest. Üks sellel jooksul tehtud fotodest trükiti ära ka “Eesti Pressifoto 2014” aastaraamatus.

Nii poolteist tundi enne starti käisin riideid vahetamas ja alustasin esimeste soojendusjooksudega, kus valisin endale peamiselt pehmet murupinnast jalge alla. Ja siis ühel hetkel võtsin viimased lonksud eelmisel õhtul valmis segatud SiS laimi-sidruni maitselist energiajooki ja andsin ära oma pagasi, et minna stardikoridori. Enne seda panin ära ka seisma jäänud Polar RS200 pulsikella, mis mõnel treeningul on paaril korral ka pulsi mulle näidanud, kuid nüüd ta aga vööd ei leidnud ja otsustasin joosta ilma selleta.

Stardipaugu kõlades viibisin koridori ligi 45 sekundit, enne kui lõplikult rajale pääsesin. Ja siis asusin teekonda vallutama, kus enamik distantsist hoidsin tee paremas servas murul joostes. Aga oli see vast üllatuste rada, kui juba teise kilomeetri alguses hargnes rada kaheks. Üks rada läks otse mööda metsa-muru rada pidi edasi vasakule ja teine paremale linna tänavate majade vahele. Valisin pehme raja kasuks vasakul. Aga see ei olnud veel kõik, kui ligi paarsada meetrit hiljem hargnes tee veelgi kaheks. Üks tee läks vasakult mäest alla ja hiljem üles, teine aga püsis paremal väikse ringiga mäe peal. Selgi korral läksin otse vasakule.

Umbes kolmanda kilomeetri lõpus olid kõik laiali hargnenud teed taas koos, et siis pikast ja järsust mäeseljandikust üles esimesse kontrollpunkti minna. Mulle omaselt olen õppinud mäest üles minnes jooksma kiiremini, et hoida distantsi vältel ühtlast tempot ja nõnda on ka lihtsam kaas kannatajatest mööduda.

Esimese joogipunkti järel nii umbes 5km, tuli jooks ilusti kergelt tasasest mäest üles ja siis ootas meid ees juba üks järsk mägi alla, mõned sammud üle väikse kraavi ja sama järsk mäetõus üles. See mägine tee oli sisuliselt põllumaa, kus kõrval ka hobuste koppel, millest andsid märku sõnniku hunnikud igal pool (nii rajal, kui selle kõrval). Võiks öelda kui üks suur miiniväli koos oma mõnusa loodusliku hingega. Ja juba kohe selle järel oli 7km joogipunkt, kus vahetult enne selle algust tarbisin ära oma SiS geeli ja haarasin kätte ühe spordijoogi topsi.

Peale seda joogipunkti hakkasin tasapisi tempot tõstma, kui kogu esimese poole sees oli tempo nii umbes 5:30-5:20 peal, siis viimaseks paariks kilomeetriks tõusis se juba 4:33 peale. Ehk kogu joostus 12km keskmine aeg tuli 5:13/km kohta. Siin juures oleks mul ainult töökorras pulsikell, mis laseks sellist tempot hoida algusest lõpuni, siis suure tõenäosusega saan ka sügiseks seatud maratoni eesmärgi alla 4 tunni viidud.

Kuskil poolel teel oli veel üks teede hargnemine, kuid sel korral oli ka selle kohane viide. Vasakule läheb lühike tee ehk mööda soine ja mudane teekond, paremale läks aga selline kruusa ja mururada edasi. Ainult et see tee mis otse läks, oli 1600 meetrit pikem. Algselt seda viita nähes astusin lühema tee peale, kuid 10 meetri peal pöörasin otsa ringi, sest ei suutnud korraliku jalgealust leida ja nõnda otsustasin pikema teelõigu kasuks.

Viimases joogipunktis, mis ühtlasti oli ka Jooksupartneri joogipunkt,  sain veetopsi koos ergutavate sõnadega Ameerika Kaubanduskoja Eesti president Andrus Alberi käest. Aga see vesi enam nii hästi alla ei läinud, kui paar kilomeetrit varem sisse tarvitatud energiajook ja kaasa võetud SiS geel, millest oli mul märksa rohkem kasu.

Foto: Mallor Malmre/CEP Eesti

Foto: Mallor Malmre/CEP Eesti

Nii umbes pool kilomeetrit hiljem tegi mõned klõpsud CEP Eesti esinduse fotograaf Mallor Malmre mõned kaadrid minust ja umbes paarsada meetrit peale teda ergutas Roman Fosti (võistluse võitja) mind, kui olin teda teretanud. Omateada ma tempot peale seda rohkem ei tõstnud kuna see kasvas mul pisut koguaeg alates 7km joogipunktist. Aga võta näpust, kui olin 1:02:48 (1:01:44 neto) ajaga lõpetanud ja medali kätte saanud, siis Nike+ rakendus telefonis andis teada, et parandasin kahe aasta eest püstitatud kiireima miili (1,6km) aega 6. sekundiga ning sain uueks ajaks 7:16.

Jooksu toetanud Tartu Mill jagas kõikidele lõpetajatele spagette, mis kuluvad täiesti marjaks ära aga enne tuleb muidugi ära tarbida ja Roomast kaasa saadud pakk ja teisedki, mis veel kodus alles.. 🙂 Peale seda, kui olin riided ära vahetanud, käisin järgi oma diplomil, kus oli nii umbes 5 minutiline järjekord. Supi järjekorras seismisest loobusin kuna väljas oli suht jahe ja taevast tuli nagu ikka tüütut paduvihma. Otsustasin selle asemel kiirustada bussijaama ja hea õnne korral sealt midagi põske pista. Läks nii hästi, et sain täpselt enne bussi tulekut kohale ja ühe sooja hotdogi ostetud. Peale mida algas pikk kodutee.

10318571_10152404324225970_1184716074_n

Nüüd kuni 18. mail toimuva Haapsalu maratonini võtan suht rahulikult ja jätkan külmageeli ja jäävannidega parema jalaravi. Nädalavahetusel naasen ka metsarajale kergetele treeningutele, kus piirdun puhtalt ainult pehmel pinnasel jooksmisega.

Aga kõige krooniks tuleb päev varem 17. mail igati kaasa elada ja toetada kallist kihlatut Gerdat, kes osaleb taas ühel ainult naistele mõeldud Maijooksul.

Advertisements

Tahan joosta aga ei saa…

Fartleki treening Roman Fosti juhendamisel (kõige ees)

Fartleki treening Roman Fosti juhendamisel (kõige ees)

Adidase kella testimine koos ligi kolme ja pooletunnise treeninguga tekitas pingeid jalgades 13. aprillil, kui jooksin koos Rabajooksuga ühtekokku 30km. Sel vihmasel päeval sain küll talla alla mõne suure verevalumis oleva villi. Ja siis läks paar päeva mööda, kui käisin Roman Fosti juhendatud fartleki treeningut jäädvustamas Marathon100.com portaali loodud projektile “Eesmärgiks SEB Tallinna maraton”. Üllatus ootas mind ees sellega, et pidin 10km pikkuse distantsi kaasa jooksma koos oma fototehnikaga, seljas ja jalas minu igapäevane tööriietus ehk teksad, särk, nahktagi ja vahekihis jaheda ilma tõttu ka pusa. Lampjalgsuse tõttu kannan mugavaid Nike Free susse igapäevaselt ja reeglina ma nendes üle 5km ei jookse. Sel korral tuli teha erand. Kuna mul tuli ka pilti osalejatest teha, siis nii mõnedki pikad kurvid jooksin sirgeks, et osalejaid üksjagu maad eemal oodata. Või mäed, kus Roman ütles, et võtame aeglaselt – läksin mina lennates läbi. Trenn oli täiesti tore ja asjalik ja suutsin kogu maa siiski grupis püsida. Lõpus sain ka nalja tehtud, et mis saaks siis, kui kõik fotograafid hakkaksid sellisel tasemel treenima koos oma tehnikaga. Kui ühel päeval toimub jooksuvõistlus, rajal maailma tipud keda kõik teavad ja jälgivad, raja kõrval aga fotograafid neid püüdmas ja kõige trooniks need fotograafid jooksevad kogu distantsi sportlastega kaasas ja on ka finishis enne oodatud kangelast.

Foto: Jaana Koppel

Edaspidi sellistel koormustel lõpetan treenimise, sest kodus selgu tõsi. Plaasterdatud vill oli purunenud ja järgmisel päeval valutas lisaks veel ka kogu ülejäänud jalalaba. Valu püsis veel ka sellele järgneva päeva ja siis hakkasin uurima – selgus, et jalg suisa paistes… krt. kohe määrisin esimesel võimalusel külmageeliga end sisse ja hoidsin paaril korral päevas külmakotti talla all. Mõne päevase külma raviga sain jala korda, villgi oli kadunud, kuid se uus nahk veel sügeleb.

20140426_125912

Ja siis kui tundsin, et juba võiks taas ilusa ilmaga end jooksma viia, lõi valu talla all taas üles 9km distantsi jooksul nii kuskil 4-5km piires. Enam ei olnud pääsu, koju tagasi tuli ju ka kuidagi jõuda. Asfaltile jõudes võtsin metsateelt lahkudes tempo alla ja murule astudes jälle kiirendasin, et saaks se jooks ometi kord õhtale. Nüüd alustasin ravi kohe peale pesus käimist. Alguses külmageeliga ja seejärel kohe ka külmakotiga järgi. Hommikul netis ringi guugeldades selgus, et minu sümptomitele vastab täielikult haigus või nähtus nimega “kukekannus” ehk plantar fascia. Nüüd hoian ja ravin jalga nii kuis vähegi saab. Koju minnes panen ka kinesioteibi peale vastavalt juhendile, mis selle haigusnähu korral kõige paremini aitab. Loodetavasti on minu esimeseks Viljandi järvejooksuks kõik korras 1. mail. Aga kui ei, siis jätan selle asja katki, et jalg saaks 18. mail toimuvaks Haapsalu maratoniks korda.

Foto: Peeter Langovits/2013

Foto: Peeter Langovits/Postimees

Nii kahju on neid päikselisi päevi raisku lasta. Eks pean minema äkki basseini jooksma, kus koormust tallale ja kandluule praktiliselt pole või tegema trenni chopper-jalgratta seljas.