Arhiiv

Kiire edasiminek

Linnadejooksu teine etapp Rapla Suurjooksul suutsin esmakordselt panna end maksimumi lähedaselt pingutama. Se oli juba teine kord sel aastal, kui jätsin joomise ainult teeninduspunktides pakutava peale.

Tervitused Triinule! :)

Tervitused SEB Tallinna Maratoni projekti Triinule! 🙂

Aga peab tõdema, siis Rapla joogipunktides pakutud spordijook või vesi, mida iganes seal pakuti, ei kõlvanud mitte kuhugile. Sel joogil oli vastik järelmaitse, nagu oleks kellegi hästi lahjendatud veri olnud. Oleks ma teadnud, et sellist kräppp pakutakse, võtnuks kaasa mõne SiS geeligi. Õnneks sain enne jooksu ja pärast seda tarbitud homikul kaasa tehtud energiajooki, mis algselt oli mõeldud rajale, kuid jätsin siiski kaasa võtmata.

Kus on minu jook?

Kus on minu jook?

Esimeses teeninduspunktis jäi suurelt silma ka peata olek. Sarnaselt Haapsalu maratoni esimesele teeninduspunktile, ei suudetud rajal olijatele piisava kiirusega jooke ette valada. Nägin kuidas eelviimase topsi laualt haaras Viljar, kes oli startinud minust oluliselt varem, kuid kilomeeter kilomeetri järel olin talle järgi jõudnud. Ootasin üksjagu aega teeninduspunkti laua ääres kuniks keegi mind teenindaks. Laua ääres oli kolm neidu, kellest kaks tegelesid valamisega ja üks topside lauale asetamisega. Kui aga ühel valajatest topsid otsa sai, siis küsis suures saginas endamisi “mida ma tegema pean” ja hakkas laua alt lisa topse otsima. Mina selle peale haarasin esimese tühja topsi laualt ja jäin selle täis valamist ootama. Umbkaudu ühe minuti lasin kindlasti selle punkti peale raisku.

Kohe jõuan järgi...

Kohe jõuan järgi…

... tervitused hea sõber, Viljar! :)

… tervitused hea sõber, Viljar! 🙂

Edasi liikusin samas tempos kuniks jõudsin Viljarile järgi, soovisime teineteisele jõudu ja liikusin edasi. Se tempo oli üllatavalt hea. Nii kilomeeter hiljem lähenesin jõudsalt ka Marikale, kes uuris mu käest, kas kihutan. Vastasin eitavalt ja lippasin ka temast kergel sammul mööda. Järgmises teeninduspunktis oli juba olukord parem. Jooke oli nii laual, kui ka teenindaja käes laua kõrval. Haarasin omale siiski laualt. Aga nagu eelmine kord, siis ei maitsenud ka sel korral ja sülitasin selle sama kiirelt välja kui sisse võtsin.

Pool teest läbitud, teine sama palju veel.

Pool teest läbitud, teine sama palju veel.

Hull jooksja, Marika.. :)

Hull jooksja, Marika.. 🙂

Finishis tervitas ja õnnitles mind eduka lõpetamise pisut varem lõpetanud Meelis. Pool minutit hiljem saabus Marika, kes arvatavasti oli teinud oma isikliku rekordi. Seega olin seda teinud ka mina. Lõppkokkuvõttes tuli mul uueks 10km pikkuse distantsi ajaks 46:49,6.

Viljar, mina ja Meelis..

Viljar, mina ja Meelis..

Pildid rajalt pärinevad väikese venna käest laenatud GoPro kaamerast, mida testisin enne Kõva Mehe Jooksu. Aitähh Siim! 🙂

Rapla järel tegin esimese stardi ka Eesti Jävejooksude sarja ava etapil jooksuga ümber Harku Järve. Kuna distants oli 6,6km, siis oli ette teada, et teeninduspunkte rajal ei ole. Ja nii nagu Raplas, siis ei võtnud ka siin rajale jooki kaasa, ka geele mitte, vaid tarbisin neid enne starti.

Ka tempo olin valinud sarnaselt kiire nagu nädal varem ehk üsna kiire. Aga esimene takistus oli juba saja meetri peal, kus väikese kraavi ületamiseks tekkis üsna suur tropp. Õnneks sealt läbi saamise järel oli edasine juba üsna kerge. Eriti veel siis, kui suure tee äärest kõrvalisele alale jõudsime enne 1km punkti.

Kõigepealt möödusin Lauri Luigest, seejärel oli järg käes Valdol, kes jooksis kohe Marika järel. Soovisin mõlemile jõudu ja vastasin taas Marikale, et ma ei kihuta, vaid võtan tempot rahulikult. Mida tegelikult päris kindlasti öelda ei oska. Pulsikella mul ju pole aga pistmiseni rinnus ka siiski päris lasknud pole. Tempo puhtalt enesetunde pealt. Ülevaade valitud tempost mul puudus, kuna enne esimese kilomeetri läbimist kadus väljas olnud hallide pilvede tõttu telefonil GPS signaal. Finishisse jõudsin ajaga 32:39,4.

500 meetrit enne lõppu ja ikka värske nägu peas.. :)

500 meetrit enne lõppu ja ikka värske nägu peas.. 🙂

Lõpuprotokolli vaadates selgus, et vahepeal oli Valdo minust mööda jooksnud, millal ta seda tegi – jäi mulle arusaamatuks. Ehk oli se, siis kui finishi eel liivasel ranna lõigul pisut tempos järgi andsin, ei tea. Ehk pole se ka enam nii oluline.

Mis aga kõige tähtsam, siis õige mitme tunni pärast ootab mind ees Linnajooksude sarja kolmas etapp ehk Narva Energiajooks koos oma poolmaratoniga. Kaasa võtan käepaela ajaga 1tund50minutit aga arvestades viimase kahe jooksu minekut, siis julgen ennustada, et se võib tulla ka pisut kiirem nii 1:30-1:45 kanti. Senine rekord ju >>> näe 1:58:43. Elame ja näeme kuidas tegelikult läheb. Aga suured tervitused Haapsallu, kuhu liikuma hakkan kohe, kui jooks tehtud! 🙂

Advertisements

Jooksmine on nakkushaigus..

.. korra proovid ja enam pidama ei saa, õnneks.. 🙂

Selliste sõnadega vastasin enne Eesti Linnadejooksu sarja kolmanda hooaja avaetapi algust Tartu Spordihoones nähtud Renna Järvetile, kui andis märku, et ma ikka igale poole ronin. Arvestades, et eelmine nädalavahetus oli Haapsalus sarnaselt kuuma ilmaga maraton.

Võib vast julgelt öelda, et tänu sellele sarjale ma üldse maratone jooksengi nüüd. Oli se ju 2012. aasta kevad, kui sari välja kuulutati. Sari koosnes toona kuuest erinevast linnast ja nendes toimuvates jooksuvõistlustest. Kui esimesel aastal kõik kuue võistluse pikka distantsi ära teha, siis sai preemiaks tasuta osalemise 2013. aasta samadel võistlustel ehk tegemist oli Kuldrajaga. Ja sellele lisaks iga aasta on saanud preemiaks ka 100€ väärtuses jooksujalatseid. 2013. aasta lõppedes sai lisaks ka sarja lõpumedali.

Sarjas on Tartu Olümpiajooks, Rakvere Ööjooks, Narva Energiajooks, Pärnu 2 Silla jooks, Tallinna Maraton, Paide-Türi rahvajooks ja tänavu lisandus nimekirja veel Rapla Selverijooks. Lisaks läksid vahetusse Rakvere ja Narva jooksude ajad. Seda õige lihtsal põhjusel, et Ööjooks saaks oma nime vääriliselt toimuda pimedal ajal.

Aga laupäeva algusesse tagasi minnes. Üks kuradi nõme #3 trollijuht hilines peatusesse 5minutit, tänu kellele pidin Vabaduse väljakul maha minnes jala kõndima bussijaama. Olin ilusti enne sõiduplaanidest järgi vaadanud, et kui troll Kristiine ette jõuab, siis 2 minutit hiljem saabub #17 buss. Paraku läks sel korral sedasi, et kui trolliga sinna jõudsin, siis sõitis buss juba peatusest minema. Nüüd kadus poole tunnine varu bussijaamast lahkuva Lux Expressiga Tartusse minnes ära. 20minutit kiiremat kõndi varbavahe plätudega on tk tegemist, kuid heaks lihaste soojenduseks enne põhi distantsi. Vähemalt sai mõnusalt mugavas toolis pisut Bondi SkyFall filmi vaadatud ja und nauditud enne kohale jõudmist.

Lennupäevade õhushow

Lennupäevade õhushow

Kui mõned tunnid hiljem juba üle statdikoridori silla jalutasin, siis kuulsin kuskil kõrgustes lendamas kopterit. Vaatasin üle õla ja nägin korraga nelja erinevat kopterdist, üks nende seas kuulus loomulikult meie piirivalvuritele. Ja natuke enne veel kui Spordihoone ees oleva parkimisplatsile jõudsin, siis tegi peakohal taevas üks lennuk suitsuga südameid. Ning edasi jalutades vestsin veel mõned sõnad Paavo Naela, Maris Lindmäega ja fotograaf Hendrik Osulaga enne kui läksin riideid vahetama.

Pärast riietevahetust vestlesin pisut Renna, Meelis Koskaru, Kalle Pallingu ja Valdo Jahiloga ning seejärel läksin SiS elektrolüütide rohke spordijoogiga soojenduringile. Ring läbi, elektrolüüdid sees, võisin pudeli pagasihoius olevasse kotti ära viia. Edasi jäin ootama starti, ajades juttu veel paari tuttavaga ning liikusin vaikselt stardikoridori kõrval asuvale murule, kus sain päikese eest varju noore kastani juures.

Õige pea oli ka start, kus sai täiesti lennates edasi liigutud mööda vasakut tee serva. Teise kilomeetri alguses jõudsin järgi Viljarile, keda sai teretatud esimest korda sel päeval ja jõudu soovitud. Aga siis liikusin tasapisi edasi. Kolmandast kilomeetrist alates hakkasin tempot langetama, sest väljas oli ju üle 30C sooja ja tuult ei paistnud ka sel võistlusel näha olevat. Teeninduspunktid läbisin rahulikult kõndides, võttes kõigepealt spordijoogi sisse ja see järel veetopsi millega end kasta, sest nimetatud dushikardin, mis pidi võistlejaid jahutama esimeses ja viimases punktis oli rohkem nagu narrimiseks mõeldud. Vesi seal ainult tilkus ja selle kuuma ilmaga võisid osad piisad ka enne kehale langemist juba ära aurustuda. Seega täiesti mõttetu atraktsioon.

Tempograafik

Tempograafik

Umbes poolel teel pidin astuma korraks ka raja kõrvale, sest talla alla oli kinni kiilunud üks suurem kivike, mis täiega häiris jala maha panemist. Vaikselt peale viimast joogipunkti ehk esimese kordust, hakkasin tasapidi taas tempot tõstma. Peamise edu saavutasin sellega, et jooksin kõik kurvid sirgeks mis vähegi andis sirgeks joosta. Ja viimasel poolel kilomeetril lisasin tempot veel pisut juurdegi. Selle maa sees teretasin riigikogu liiget Lauri Luike ja lõin patsu raja ääres seisnud Paavoga. Ning õige pea astusin üle finishijoone tõstes käed üles ja tänasin end lõpule jõudmise eest. Delfi fotograaf Hendrik lisas sellest hetkest ka pildi portaalis ilmunud uudise kõrval olevasse galeriisse.

Finishi joone ületasin ajaga 54:30, mis on 28 sekundit aeglasem, kui eelmisel aastal. Siin kohal tuleb arvestada, et need kaks aastat ei ole võrdsed, sest eelmisel aastal sadas ja oli jahe, sel korral aga oli põrgu kuumus ja teeninduspunktides sai korralikult aega veedetud. Vähemalt õppisin end riietuma, kandsin nüüd mulle ammu ära unustatud varukateta rohelist maika laadset treeningsärki. Nii käis õhk tihemini kehast läbi ja käed said ühtlasemalt päikest.

Viimane selfie enne rajale minekut :)

Viimane selfie enne rajale minekut 🙂

Peale jooksu sai kiirelt käidud pesemas ära, kuivad riided selga ja kohe bussijaama mindud, sest olin tagasi sõidu pileti ostnud kella 2sele bussile, kuhu jõudis ka Viljar peale ja nii sõitsime koos tagasi kodulinna. Istusime siiski eraldi, sest piletid olid kohtadega kindlaks määratud. Igal juhul oli tore teda taas rajal näha.

Loodetavasti tuleb ta ka nädala pärast Rapla Selverijooksule, kus taas on ootamas 10km pikkune distants. Rongipileti üks ots Tallinnast sinna maksab 2,50€ ja samapalju ka pärast tagasi tulles.

Elu neljas- ja esimene välismaraton on kohe-kohe käes

Ettevalmistused eelseisvaks pühapäevaseks maratoniks on tehtud. Treeninguid koos virtuaalsete võistlustega ühtekokku on sellel aastal olnud 142km ulatuses. Viimased 7km jäid läinud pühapäevale, kui sörkisin kodunt Solarise keskuse kinno, et siis koos Viljariga vaadata eriti verist ajaloo taustaga Pärslaste ja Kreeklaste lahingut filmis “300: Impeeriumi sünd” 3D. Jooks oli mõnus aga kinosaalis higisena istuda teist korda ei soovi. Õnneks kuivas seljas olnud särk ja dressipluus garderoobis ära ning sai kuivades riietes koju pesema mindud.

Kaasa võetav SIS toodete valik.. Pudeli vahetsin siiski punase vastu..

Kaasa võetav SIS toodete valik.. Pudeli vahetsin siiski punase vastu..

Oma panuse ees olevale Rooma maratonile andis Science In Sport (SIS) Eesti esindus, kelle käest sai soetatud soodsamalt nii geelid, kui spordijoogi pulbri rajale kaasa võtmiseks. Selle väikese toetuse märgiks sai SIS ka toetajate ja koostööpartnerite lehel omale koha Marathon100.com-i järel. Sellest koostööst räägib võibolla kunagi hiljem, siis kui Rooma on minevik.  Võistluseks aitab valmistuda SIS Go Hydro koola+kofeiini jook, rajal pakuvad tuge SIS Go Electrolyte laimi maitsega ja laimi ning koola-kofeiiniga geelid. Pärast aitab taastuda aga banaani maitseline SIS Rego Rapid Recovery.

New Balance 890v4

New Balance 890v4

Peale selle on suurepäraselt oma osa täitnud reisi ja jooksu finantseerinud New Balance, kelle käest sain nii lennuki piletid, koha pealse transpordi, majutuse ja osaluse maratonil. Vähe sellest ka ülimugavad ja väga kerged 890v4 jooksusussid, mis eelmise aasta lõpus pärjati rahvusvahelise jooksuajakirja Runner’s World poolt hooaja testiga parima uuenduse läbinud jalavarjudeks. Testitud 30km jooksul sai kohe selgeks, et need jäävad kindla peale ainult võistlustel jooksmiseks, et peaksid kauem vastu. Pealegi heaks treeningsussiks sain ju eelmise aasta Linnade jooksu sarja läbinuna Mizuno Wave Inspire 9 kõva tallaga sussid.

Mizuno Wave Inspire 9

Mizuno Wave Inspire 9

Asjad on meil kalli Gerdaga juba peaaegu pakitud ja ootame suure põnevusega starti lennujaama suunas, et siis kogu nädalavahetuse mõnusalt sooja päikese all Rooma poolt pakutavat kultuuri ja jooksumelu vastu võtta.

Peaaegu koos

Maratonirajale (42,195km) mineva 19 061 jooksja (122 erinevast riigist)  hulgast plaanin ette võetava teekonna läbida ajaga 4 tundi ja 30 minutit ja paremal juhul mõned sekundid kiiremini ehk ühe kilomeetri peaksin läbima 6:24 minutiga. Selleks on mul õnneks Pacebandi poolt loodud silikonist käepael, kus vajalikud numbrid peale trükitud. Kui minul on veel tagasihoidlikult natuke alla 20 000 osalejaga võistlus, siis kallis Gerda läheb rahulikult kõndima 5km pikkust heategevusjooksu, kus registreeritud üle 80 000 inimese. Start maratonile antakse kohaliku aja järgi kell 8:50 ja 10 minutit hiljem saavad sama teha ka kõik 5km läbijad.

Polari pulsivöö koos Nike+ GPS Sportwatchi ja Pacebandi ajatabeliga

Polari pulsivöö koos Nike+ GPS Sportwatchi ja Pacebandi ajatabeliga

Kõige lõpuks on meeldiv tõdeda, et kui meil siin väljas miinuskraadid, siis kohapeal keskmiselt 20C soojakraadi juures temperatuur. Prognoositult on stardi ajal väljas 17C sooja ja mõned tunnid hiljem, siis kui lõpetan jooksmist, juba 20C sooja. Igal juhul saab se reis vahva olema. Kohapealsest melust ja rajal toimuvast saab lähemalt lugeda aga aprillikuisest ajakirjast Jooksja.

20 Rooma maratoni on kõigil võimalik reaalajas ka siit jälgida.

Päikest ja peatsete jooksmisteni! 🙂

Aastalõpu maraton

Üle-eilne maraton on selleks korraks läbi, kuid pisut veel jalgades tunda. Kõige rohkem annab sellest märku verevalumi taoline suur ja punakas vesivill suure varba küljel. Aga küll selle ka pika peale korda saab.

Jooksu juurde tagasi tulles, siis üle-eile tuli teha viis ringi, mille igaühe pikkus oli 8,4km ja nõnda se 42,195km tuligi. Aga minul õnnestus kuidagi kõik kurvid sirgeks joosta ning vaadates käekella GPSi andmeid, siis jooksin ligi pool kilomeetrit vähem ehk 41,7km…

Kuna oma võistlushooaja pidasin juba ligi 2 kuud tagasi lõppenuks, siis võtsin endale eesmärgiks lihtsalt raja läbi jooksmise, ei mingit aja peale jooksmist. Ainult rada läbi ja medal riiulisse. Seda ütlesin ka Viljarile pea nädal enne võistluse toimumist.

Jooksu alustades võtsin täiesti rahulikult ja liikusin ajaga 5,30-5,50 kilomeetri kohta, pulss oli aga üllatavalt kõrge, koguni 170 löögi juures keskmiselt. Mida aeg edasi seda aeglasemalt ka jooksin.

Ringide ajad kujunesid välja järgmiselt:

1. 48:11

2. 49:58

3. 59:39

4. 1:10:25

5. 58:41

Mis andis lõpp tulemuseks 4:46:52.

Kindlasti oleks jooks olnud parema tulemusega, kuid siin peab arvestama ainult ühe suure ja olulise asjaga. Nimelt teavitas korraldaja paar päeva varem, et joogipunktides pakutakse sooja juua ja kuna tegemist talvise aastaajaga, mis sest, et temperatuur õues plus poolel, siis mina oma vööpudelitega mitmeks tunniks sooja ei hoia sees. Nõnda olin otsustanud, et võtan endaga kaasa rajale ainult geelid. Joogipunktid rajal olid iga 4km tagant. Neis pakuti sooja- teed, vett ja spordijooki ning paaril viimasel ringil ka coca-colat, finishi-stardi vahelises joogipunktis ka lisaks söögi poolist, kus leidus rosinaid, soola, hapukurki, leiba ja banaani.

Kuna esimese ringi esimeses joogipunktis oli suur seltskond minu ees ja kõiki joogitopse täita ei jõutud, siis esimese joogi sain alles enne uuele ringile minekut. Kuid enne seda sõin ära ühe kuuest kaasa võetut energiageelist. Kolmandal ringil avastasin, et olen ühe geeli kuhugi jooksurajale ära kaotanud ja hakkasin tegema söögipunktis pikemaid pause, sellest ka märgatav ajakadu. Neljanda ringi keskel enne viimasele ringile minekut võtsin sisse viimase alles jäänud geeli ja tegin endiselt pika toidupausi lõpus, kuid sel korral panin taskusse söömise ajal ka mõned leivaviilud, et neid rajal enne joogipunkti sisse võtta.

Tänu sellele teadmisele, et olin ühe geeli kuhugile ära kaotanud ja teisel ringil talla alla tekkinud valutavate villide tõttu, tekkis nii mitmelgi korral mõte katkestada se võistlus ja jätta kõik poolikuks. Kui aga neljanda ringi lõpus ja enne viienda algust nägin, et olen alles jooksnud natuke alla 4 tunni – tuli meelde, see et isiklik rekord on veel täitsa püütavas kauguses ja energia tuleb tagasi kehasse (seda siis peale geeli söömist). Arvestasin ka teadmisega, et olin juu enesele lubanud, et mis tahes ajaga jooksen lõpuni ja toon medali koju. Neljandal ringil ma võisin pisut kõndida, kuid viiendal üritasin võiduka lõpuni. Vähemalt olen kindel, et mis tahes tingimustes võtan tulevikus igale maratonile oma joogi kindlalt rajale kaasa.

Positiivselt elasid mulle kõik veel kaasa, kes raja servas vastu jalutasid. Ka üks auto, kes parajasti oli Vabaõhumuuseumi territooriumilt lahkumas, tagurdas selleks, et saaksin ilusti mööda teed joosta. Tänasin teda vastu püstise pöidlaga ning jätkasin viimase 300 meetri jooksmist. Ja siis veel lõpu eel elasid kaasa nii ürituse korraldaja, kui paljud teised ning oma sõna ütles kaasa ka ürituse kommentaator.

Õnneks ei jäänud ma päris viimaseks, rajale tulnud 146 jooksja seas jäin küll 120’ks, kuid katkestajaid oli ühtekokku 15, kellest esimest nägin lõpetamas juba teise ringi lõpus.

Selle maratoniga võin joone lõplikult alla tõmmata oma käesoleva aasta võistlustele. Selle aasta saak jääb 10ne medali ja ühe vimpli juurde. Lisaks oli eilne DNB Vana-Aasta maraton läbi aegade kolmas maraton, kuid ajaliselt teise parima tulemusega, mis annab kokku selle aasta parima tulemuse. 🙂 Millal uuesti tossud jalga tõmban, ei oska öelda, kuid uuel aastal on esimeseks suuremaks võistluseks taas maraton ja seda puhku siis ees ootava Roomaga 23. märtsil koos New Balance’iga.

dnbjooks_01 dnbjooks_02

Fotod: Riho Lüüs

PS! Selline väike särginumber tuli sellest, et käisin varakult infopunktis stardimaterjali järel.

2013. võistlushooaja kokkuvõte

Aasta 2013 juba kohe lõppemas, kuid postitused veel puuduvad. Peaks selle vea nüüd lõpuks ära parandama. Võib vast öelda, et peale Linnade jooksu sarja viimast etappi eelmisel hooajal, said ka jooksmised selleks aastaks lõpetatud.
Käesoleva aasta esimesed jooksmised sain tehtud veebruaris puhkusereisi ajal Sharm El Sheikis. Kus ülepäeva hommikuti sai 5,6 kuni 7km joostud. Egiptuse jooksurajad.

Egiptus

Aprilli keskel ootas täiesti ei kuskilt leitud tasuta osavõtumaksuga Pääsküla 79. Rabajooks, kus kõik lõpetajad, kes mahuvad teatud osalejate arvu sisse, saavad nimetatud jooksuvõistluse vimpli. Kohale jõudes oli rahvast meeletult palju ja rajale alguses õieti ei mahtunudki jooksma. Seetõttu sai sel jooksul võetud väga kiire tempo rajal, mis enamuses oli jäiselt libe ja lumine. Üsna kiiresti võttis se jooks läbi ja pulsi lõi korralikult lakke. Nõnda sain 5,9km pikkusel distantsil lõpu ajaks 32 minutit ja 33 sekundit, pulss oli 185-190 löögi juures kogu distantsi.

Järgmisena oli mul kavas aga kuue aastase vaheaja järel Kõrvemaa Kevadjooks, kus sai ligi 9minutilise aja paranduse tehtud. Hilisest kevadest tulenevalt oli küll rada pisut muudetud. Rada oli enamasti mudane ja vesine, mõnes kohas leidus ka lund. Ilmast tingituna oli ka raja profiil muudetud ning tuli teha kaks 8km pikkust ringi.

Kui kätte jõudis maikuu, siis peale paari treeningut tuli kuu lõpus esimene Linnadejooksu sarja jooks ehk Tartu Olümpiajooks oma 10km pikkuse distantsiga. Eelmise aasta tulemust suutsin parandada ligi 1,29 minutiga.
Enne seda jooksis minu kallis elukaaslane Gerda aga nädal varem Maijooksul, kus olin otsustanud sel korral temast pilte mitte teha, vaid toetada teda raja ääres ergutades. Ühtlasi olin endaga kaasa võtnud kodus valmistatud SIS spordijoogi, millega jalutasin peale stardipauku mööda finishi koridori vastu ligikaudu 1,5km kaugusele. Lihtsalt varasemast oli meelde jäänud, et 7km pikkusel distantsil on ainult 1 joogipunkt, kuid sellest talle ei piisa. Kui minuni oli jõudnud, siis liikusime kerges sammus kõrvuti lõpu suunas. Ja enne viimaseid kurve liikusin talle lõppu ka kaisutama ning kiitma lõpetatud tulemuse eest. 🙂

See järel ootas mind ja minu kallist Gerdat öine Rakvere koos Ööjooksu võistlusega.
Esmakordselt otsustas ka tema selles võistluses kaasa lüüa, kui eelmine aasta jooksin mina poolmaratoni ja tema jalutas raja keskpunktis (alg ja lõpp punktis), siis avastas selles suures rahva melus, et se pakub talle seda sorti pinget ja tahet ka ise osaleda. Nõnda registreerisime teda 5km pikkuse jooksu starti. Kõige rohkem meeldis siin see, et start 5km rajal oli ainult umbes 10minutit peale esimese stardi andmist. Mis võimaldas tal lõpetada kiireimate poolmaratoni jooksjatega pea sama aegselt või isegi kiiremini. Finishisse jõudis 43minutiga.

Ööjooks

Mina tegin aga rahuliku algusega väga hea poolmaratoni jooksu. Umbes kolmandal km pidin korra väikese peatuse tegema, kuna pulsivöö libises rinnult alla ja pidin seda pingutama. Edasi jooksin kergelt langevas tempos kuni 7km-ni kuniks märkasin ühes kurvis endast möödumas Scala Fitnessi treener Kristit. Võtsin talle järgi, ütlesin “tere” ja jätkasime ligi 5,30minutiga km kohta kuni 18km-ni, mil hakkas minu tempo lõpuks raugema. Kusjuures poolel teel helistati mulle minu ja Gerda majutust pakkuvast Villa Theresast, et kas oleme varsti tulemas. Sain nimetatud kõnele vastatud ainult tänu sellele, et mul oli telefon käe küljes ja bluetooth toega käed-vaba Jabra spordikõrvaklapid. Kõrvaklappidest kuulan erinevate jooksuvõistluste ajal siis muusikat, et juhtida kõrvale raja ääres tulevad liigselt segavad helid. Aga siis viimase km suutsin kuidagi taas edasi pingutada pisut kiiremas tempos ja lõpetasin oma senise kiireima poolmaratoni ajaga 1:58:28. Antud aeg oli küll kella järgi, kuid ametlikus protokollis oli selleks 1:59:00, aga sellegi poolest oli se jooks eelmise aastaga võrreldes ligi 4,5minutit kiirem aeg.

Mõned nädalad peale Rakveret sain Viljariga juulis kokku lepitud, et teeme peale tööd ühise treeningjooksu. Kui õhtul kokku saime, siis peale seda kui olime GPSi signaali kätte saanud, alustasime oma kerges tempos jooksuga. Kerge se jooks ei saanud just olema, sest esmakordselt ei võtnud ma treeningule juua kaasa. Ning tänu väljas olnud ligi 23C soojusele, sain juba teisel kilomeetril tunda rinnus pisteid. Kuid sellele vaatamata jooksime edasi. Pika peale hakkas ühe villi juures vasaku talla all mingi pisike kivike jooksmist segama ning pidin metsas väikse pausi tegema. Paraku osutus se peatuskoht Harku metsas aga nii sääse rikkaks, et minu paljad jalakesed said korralikult söödud ja tänu sellele otsustasin, et me võiksime hakata tagasi kodude suunas liikuma. Treeningu pikkust tuli kokku ei vähem ega rohkem, kui 10km ajaga 1:05:31.

Juuli keskel sain ühe kergema treeningu teha veel ka Soome pinnal, kui käisin emal külas kus metsateel ja maantee ääres sai kogutud väikesed 6,06km-t. Se oli see kord, kui vedasin teist korda aastas puhkusele kaasa võttes oma jooksuvarustuse endaga ühes. Peamiselt võin öelda, et kogu juuli möödus ainult treeningjookse tehes ja võistlus kilomeetreid siit ma endale juurde ei saanud. Kokku tuli juulis 56,31km kogu ajaga 6 tundi ja 23 sekundit.

Augustis ootas mind taas aga poolmaraton ja sedakorda Narva Energiajooksul. Linnas toimuvate tee tööde tõttu oli nii nagu Kõrvemaal ka siin rajal uus profiil ja tuli teha kaks ringi. Kahjuks ei õnnestunud stardi eel GPS signaali kinni püüda ja nii näitas tossudes olen Nike+ kiip finishisse saabudes ainult 19,2km-t, kuigi oleks pidanud olema 21km. Kõige suurem pettumus oli veel ees. Peaaegu 4-5 tunnise unetundide järel ei olnud korras minu seedimine, kui ärkvel püsimiseks üritasin tarbida pisut energiajooki. Paraku oli se üks minu suurimaid vigasid. Nimelt enne starti tuli suurem osa homikusöögist kõik välja ülikiire ainevahetuse abil ning käisin aeg ajalt tualeti järjekorras seismas. Sammuti oli rajal ligi 25C-ne kuumus, mis andis mulle suhteliselt aeglase tempo. Lõppu jõudsin oma kehvima poolmaratoni ajaga ehk teisisõnu kulus selleks mul 2 tundi ja 6 minutit. Päev sellega veel ei piirdunud, tegin tervisele teistkordagi liiga, kui hiljem autosse jõudes tahtsin uuesti energiajooki juua. Seda korda oli se 2,5 tunni jooksul autos kuumaks keenud ja tuli üles juba enne kui jõudsin lonksu lõpuni teha. Positiivse poole pealt üllatas Narva Energiajooksu etapp sellega, et jagas kõikide distantside lõpetajatele esmakordselt medaleid.

FOTO: medalist

Augusti lõpus osalesin enda jaoks esimest korda Järvejooksude sarja kuuluvas jooksus ümber Ülemiste järve. Nagu eelnevatel jooksudel häiris ka siin mind kuum päike, kuid sammuti järve ääres puhunud kõva tuul. Sellele vaatamata suutsin tänu SIS geelidele peale esimest 5km leida korralikult jõudu ja hoida tempot kuni lõpuni. Ja siis kui olin finishi joone ületanud ja kätte saanud medali, tuli üks tüüp mind tänama, et olin oma korraliku tempoga talle jäneseks ees. 😀 Seda komplimenti olen ma päris palju naernud “Rebane jooksis kiire tempoga jänest”.

Kui kätte jõudis september, siis algasid taas Linnadejooksu sarja võistlused. 1. septembril oli Pärnu 2 silla jooks, kus tuli väikseid modifikatsioone raja profiilis ka siin ette tänu ranna või õigemini jõe äärsete teede ehitamisega.
Jooks ise läks tavapäraselt kiires tempos, kuid sel korral oli keskmiseks kiiruseks 5,07 minutit km kohta. Viimasel km nägin, et olen sellise tempo sisse jooksnud, et eelmise aastaga võrreldes tuleb korralik aja parandus ka siis, kui lasen tempo alla. Nõnda ka tuli kogu raja viimane kilomeeter sellise ajaga, mis tavaliselt oli mul keskmiseks kiiruseks kogu võistlus distantsi peale kokku ehk 5,36. Finishis näitas kell tabloo peal mulle aega 46:19.

Mallor Malmre/CEP

Oma osa paremate jooksutulemuste juures on kindlasti andnud juuli lõpus või augusti alguses soetatud CEPi kompressioonisäärised, millede abil on säärtes pingeid vähem ning jõudu pingutamiseks rohkem. Kui alguses olid mul erk-kollased säärised, siis hiljem pidin endale uue paari ostma ning siis sai värviks juba neoonroheline värv valitud. Uued pidin ostma lihtsal põhjusel, kuna minu kallis Gerda võttis ühel heal päeval töölt koju tulles need endale jalga, lihaspingete maandamiseks ja sinna need ka jättis. Teavitas ainult, et pean endale uued muretsema, kuna tema mulle neid enam tagasi ei anna. 🙂

Saabus 8. september ja käes oli minu senise elu teine maraton ehk SEB Tallinna Maraton. Ettevalmistused olid läinud ladusalt ning sai piisavalt välja puhatud enne starti. Kui eelmine aasta võtsin eesmärgiks lõpetada võistlus ja võimalusel teha seda alla 5 tunni, siis täitsin selle ilusti ajaga 4:42:19. Sel aastal olin eesmärgiks seadnud juba eelmise aasta tulemust ületada ja kuna enamus seni kulgenud hooajast oli läinud üles mäge aegu parandades, siis soovisin püüda ka aega 4:30.
Esimese ringi suutsin ilusti tempomeistriga kaasas püsida. Kusjuures 21km läbimise järel lausus kõigile grupis liikujatele, et oleme ajakavast ühe minutiga ees. Kahjuks jätkas ta samasuguse tempoga jooksmist edasi ja nii suutsin veel kannul püsida 24km tähiseni. NIng peale seda hakkas minu jooksukiirus langema. Oma panuse andis teisel ringil kõrgelt kütnud päike, sest nõnda said otsa minu vööl olnud jookide pudelid ja nõnda pidin haarama lisa raja servast, kuid seda kõikidesse punktidesse ei jagunud. Kasuks olid aga sammuti kaasa võetud SIS geelid, mida sai kahel korral ka juurde haaratud Pirita silla pealt. SIS geelipunkti sain aga esimesel ringil jätta oma käsi katnud kindad. Paluti küll, et neile hiljem järgi läheksin, kuid seni ma seda teinud veel ei ole.. Kuumast ilmast jahutust otsisin ka raja ääres seisnud Cold+ menthooli aerosooliga pritsivatelt meedikutelt. Ja oma panuse andsid sel päeval kõik lähedased, sõbrad ja tuttavad kes ergutasid nii mind kui teisi enda lähedasi. Üheks ootamatuks üllatajaks oli nõnda põhikooli aegne klassivend Tiit koos oma perega, kelle õde jooksis samal ajal poolmaratoni. Aitähh sulle Tiit! 🙂 Minu suurim fänn ja kaasa elaja ootas mind aga finishis koos oma kahe õe ja ühe õe tütrega. Aitähh sulle kallis Gerdake, et oled olemas ja toetad mind alati! 🙂
Enne kui tegelikult finishisse jõudmist, olin aru saanud, et oma varasemat aega ma ületada ei jaksa ja võtsin kasutusele uue eesmärgi, milleks oli joosta lõpuni. Kaarli puiesteelt sörkides maratoni raja lõpu koridori viipas raja äärest ka Riigikogu liige Lauri Luik, kes oli oma jooksu juba tükk aega enne mind ära teinud. Raja lõppu jõudsin ajaga 4:49:46, mis õnneks ei ole kõige hullem kaotus eelmise aasta tulemusele. Hiljem lasin endale maratoonaritele mõeldud alas Eesti jalgpallikoondise füsioterapeut Taavi Põdral selga ja jalgu masseerida. Nii enne, kui pärast tema kätetööd kuulasin lõpetanute muljeid rajalt ja tulevastest plaanidest. Ühtlasi oli mõnusaks kogemuseks mõned alkoholivabad õlled sisse kulistada.

Mallor Malmre/CEP

Kuus päeva peale maratoni oli ees ootamas mind mu tööandja uudisteagenturi BNSi suvepäevad. Esmakordselt kolme aasta jooksul ei olnud mul ühtki takistust, mis seisaks ees seal osalemast. Suvepäevad toimusid Lätis Ratnieki nimelises piirkonnas. Alguses olin plaaninud joosta hommikuti, kuid selle plaani lükkasin ümber. Jõudsin ju esimesel õhtul ka mõne õlle sisse võtta ning järgmisel õhtul oli disko ees ootamas, kus jalga sai keerutatud kella 4ni hommikul. Päeva plaan oli iseenesest selge, peale suure rahva kogunemist eri piirkondadest, toimusid erinevad koosolekud ja töötoad ja lõunasöök. Minu töö nagu ikka igapäev oli piltide tegemine. Peale tööperioodi ja enne õhtust diskot oli kõigile mõeldus väikest viisi sportmängud, kus nägin oma BNS Grupi soomlasest ülemust lätlaste ja leedukatega koos korvpalli mängimas. Mina ja välistoimetuse öises vahtkonnas tööd tegev Erik otsustasime jooksma minna. Nõnda ka tegime, panime kaasa võetud jooksu riided selga. Erikul oli selleks seljas täis komplekt pikki dresse, minul seevastu aga lühikesed riided. Väljas oli sel ajal ligikaudu 15C sooja, mis korraks tundus ehmatav mõne jaoks, et kuidas ja miks ma nii õhukeselt liigun. Kuna Erik väga palju joosta ei tahtnud, siis tänu minu Nike+ GPS käekellale andsin teada kui joostud sai meil 2km, mille järel seadis sammud tuldud teed tagasi. Mina aga soovisin edasi liikuda mööda kruusast teed, kuni esimese suurema ristmikuni, kus algas juba asfalt katega sõidutee. Kokku oli sinna meie peatus paigast 3,5km, kuigi liiklusmärk näitas 3km. Tuldud teed jooksin tagasi ja sain ilusad 7km teid joostud selleks aastaks minu jaoks kokku neljandas riigis.

Minu jooksmistega september veel läbi ei saanud, sest 22. septembril oli kolmandat korda kavas Pirita sügisjooks. Hommikune vihmane ilm tegi raja niiskeks ja õhu kergeks. Sama kergelt läksid minu sammud teel, kus üllatus-üllatus 5,7km pikkusel distantsil jooksin keskmiselt 4,47minutiga kilomeetreid. Lõpp tulemusena sain aja 27:35, kui kiireimale jooksjale kaotasin ainult 8 minutiga. Selline teadmine annab lootust, et järgnevatel aastatel olen võimeline seda aega veelgi vähendama ja miks mitte jõudma ka juba esimeste lõpetajate sekka. Ehk tulevad sarnased tulemuste parandamised ka pikematel distantsidel. Ahjaa, igal aastal olen sel Pirita sügisjooksul teinud uue ja parima 5km rekordi, milleks sel korral tuli 24:05, kuigi sel aastal olin eelmise parima aja teinud 21. päeva varem Pärnus, siis oli ajaks 25:05. Ehk 21. päevaga parandasin 5km aega 1 minutiga. 🙂

Järgmisel päeval tuli minu seniselt suurimalt abimehelt väike tagasilöök. Nimelt oli minu jooksukella rihmal kummist detailid täiesti läbi kulunud ja ainsaks lahenduseks leidsin keldrist võtta vasktraati ja elektritöödel kasutatavat isoleerteipi. Nende osavale kasutamisele ja kiirele ajutööle püsib minu kallis Nike+ GPS sportwatch veel elu ja tervise juures. Paar päeva hiljemgi ühel 10,25km pikkusel treeningul näitas, et minus on seda MacGyverliku oskust. Kordades odavam oli seda parandada, kui hakata kohe uut kella 170 euro eest ostma..

DIY kella parandus

Linnadejooksu sarja viimaseks katsumuseks seisis ees 13,5km pikkune Paide-Türi rahvajooks. Startisin suhteliselt kiires tempos, kus kõige aeglasema kilomeetri ahaks oli kõigest 5,26 minutit. Tänu sellele oli ka võhm kiirelt otsa saama aga taaskord leidsin abi SIS energiageelist ligi 5km enne distantsi lõppu, kui sisse lülitasin teise käigu. Ning nõnda enne lõppu tuli parimaks 10km ajaks 51:43. Vähe sellest, parandasin oma eelmise aasta tulemust peaaegu 4 minutiga, kui lõpukell näitas mulle 1:10:01 (1:13:54 aastal 2013).

Mallor Malmre/CEP

Oktoobris sain endale kingitud sünnipäeva puhul üks ilus ja rahulik 14,9km pikkune treeningjooks. Paaril korral treeningu käigus pigistasin endast maksimumi välja ning tegin mõned pikad sprindid. Aga enamasti püsisin keskmises võistlus tempos ajaga 5,46minutit km kohta.

Sünnipäev

Senine aasta viimane jooksuvõistlus leidis aset 2 päeva peale sünnipäeva, 13. oktoobril, kui ette võtsin Viljandi linnajooksu. Samal ajal toimus Tallinnas Pääsküla rabajooks, kuid olin otsustanud Viljandi kasuks kuna distants oli pikem ja preemiaks osavõtu eest sai medali.. Ehk üheks minu suurimaks motivaatoriks võistlustele minemisel on olnud just nimelt medalid… 🙂
Jooksuraja alguses ehmatasid mind Viljandis ära järsult kõrged mäed, mida pidi kord jooksma üles, siis alla ja jälle üles. Mida aeg edasi, seda rohkem suutsin hoida ühtlast tempot. Esmakordselt katsetasin poes allahinnatud SIS õunamaitselist geeli, see osutus nii ebameeldivaks, et tekitas oksereflekse. Sealt peale otsustasin jääda tuttavate tsitruseliste maitsete juurde. 13,5km pikkuse raja läbisin siiski üllatavalt hästi, keskmise km ajaks oli 5,11minutit.

ViljandiSeljas olnud särk koos rinnanumbri ja preemiaks saadud medaliga.

10kmNädalaga suutsin 10km pikkusest distantsist rekordaega kärpida 13 sekundit.

Võistlushooaega kokkuvõttes tuleb väga rahule jääda, sest suuremalt jaolt kõikidel üritustel, kus osalesin, parandasin ka oma aega. Ja nagu näitas Pirita sügisjooks, siis paari aasta pärast olen täiesti võimeline nii mõnelgi distantsil võitlema kõrgemate kohtade pärast.

Tulemused eelmise aastaga võrreldes:

Linnajooksud:         2012    vs.   2013:

Tartu 10km:             55:30           54:02
Rakvere 21,1km:      2:04:32        1:59:00
Narva 21,1km:         2:02:28        2:06:18
Pärnu 9km:              49:11           46:19
Tallinn 42,2km:       4:42:19        4:49:46
Paide-Türi 13,6km:  1:13:54       1:10:01

Kokku:                  11:47:54     11:45:26

Osales:                   233 (208)    231 (199)

Pirita Sügisjooks:    29:20:07     27:34:01

Rekordid

Esialgsete plaanide järgi selleks aastaks mul rohkem võistlusi kavas pole, kuid sellele vaatamata jätkan vähemalt korra nädalas treening kilomeetrite kogumisega. Hetke seisuga olen kahe aastaga kogunud 851km ja loodan veel selle aasta sees ilusa ja ümmarguse 1000km-t ka täis joosta.
Eks paistab kuidas sellega läheb, peaasi, et tervisele liiga ei tee.

Esimene maraton.. :)

Elu esimeseks maratoniks valmistumine on läinud üle kivide ja kändude. Aja nappuse tõttu jäi viimaseks treeninguks nädal varem toimunud 2 silla jooks. Ainus mida teha kuidagi veel jõudsin, oli Xboxi kineckti peal mängida treening simulaatorit Your Shape: Fitness Evolved 2012. Valisin mängud, mis on suunatud jalgadele, varieerudes ka käte kasutust ja ikka korralikult võttis läbi + paari saja kalori põletamist….

Kogu nädala üritasin nii palju kui võimalik süüa ainult pastatoitusid kanalihaga. Sellele lisas veel juurde asjaolu, et nädala alguses oli üks töö ots, kus käisin Talleggi tapamajas pilte tegemas ja sealt ära tulles sain suure koti täie erinevaid kanaliha tooteid kaasa. 🙂

Nädala keskel sai ostetud veel lisaks ka mahlapress koju, et tähistada kolme aaste möödumist esimesest kirjavahetusest kalli musu Gerdaga. Tähtpäev oli meil küll maratoni päeval, kuid isu ja mõte tekkis varem mahla tegemisele ja nõnda üllatasin pisut ette ära… 🙂 Kui varem linnas käies jõime väga palju Boost mahla jooke, siis nüüd sama raha eest ostame kotiga koju puuvilju ja teeme joogi kodus ise valmis ja jääb ülegi… 🙂 Igati tervislik toitumine enne maratoni oli garanteeritud..

Maratonile ostsin kaasa mõned SIS geelid, ja Hawaist sain ka energia geeli sisaldavad kummikommid, kus kogu kommi koostis on üks paras energiapomm… ning meisterdasin valmis ka SIS energiajoogi endale rajale kaasa. Vööl sai ära täidetud kõik neli pudelit, lisaks tegin ühe joogi veel varuks pooleliitrisesse pudelisse, et oleks pärast finišheerimist kotist kohe võtta.

Kaasa pakkisin endale lisaks homikul selga pandud võistlusriietusele, leikoplaastrirulli, millega katsin kinni oma rinnanibud, vaseliinipurgi, et vähendada kaenla all sooladest tekkivaid hõõrdumisi. Need kõik mõjusid ideaalselt, nii nagu varem olin teada saanud ja sellest ka oma eelmisesse postitusse sisestasin.

Õhtul kui asjad olid kõik kokku pakitud, sai peale pesus käiku voodisse ronitud kella 10ne paiku õhtul ja tuli ootama jääda homikul kella kuueks seatud äratuskella. Õnneks möödus kogu öö rahulikult ja uni oli magus, ilma vahepealsete ärkamisteta.

Sellise suhtumise ja unega teadsin, et kui uni on hea ja üles ei ärka, küll siis järelikult olen ka ilma pingteta täiesti valmis jooksma maratoni ja selle lõpetama. 🙂

Peale kella kuuest äratust tegin omale kaks kihilist võileiba paprikavorsti, juustu, lehtsalati ja hapuurgiga, kõrvale jõin tassi 3in1 stong Nescafe kohvi. Peale seda ajasin Gerda ka üles, et saaks mulle mõne aja pärast järgi tulla ning seadsin oma sammud trolli peale.

Kohale jõudes, enne riietusruumi minekut tühjendasin põie ära ja see järel asusin juba paika sättima teatud asju. Rinnanibud said kinni plaasterdatud, kaenla alused ja reie siseküljed said ära vasellinistatud. Kuidagi imelik ja uudne kogemus oli pista sõrmed vaseliinipurki… 😀 peale seda sättisin paika stardinumbri, milleks oli 1361, paigaldasin veel pulssivöö, tõmbasin selga dressipluusi ja mütsi pähe. Taskusse jätsin paki kuivatatud mustikatega.

Kohe kui olin riietumisega valmis, ka joogivöö paigas, viisin üleliigsed asjad ära pagasihoidu. Kokkulepitult lubas dressipluusi Gerda endale stardieel kotti võtta. See järel tegin mõned sajad meetrid kere soojaks jooksmist ja venitamisi Kaarli puiesteel.

Mõnd aega hiljem jalutasin aga peaväljakule, erinevatest telkidest mööda. Ja siis kohtasin Viljarit, kes oli teel riietuma, et siis tulla tagasi stardikoridori. Soovisime teineteisele veel kerget jalga ja läksime oma suunas.

Mina jalutasin Gerdale vastu, kes siis enne stardikoridori sisenemist minust ka pildi tegi, et saaksin kõikide tuttavatega seda facebookis jagada. 🙂

Peale stardipaugu kõlamist, jooksin mõned kümned meetrid lootes, et tuleb stardijoon, kus saab aja käima panna, kuid siis taipasin, et seda pole ja panin aja varem tööle.

Mõned meetrid pärast maratoni starti.

Esimesed kilomeetrid möödusid vaikselt sujuvas tempos. Lähendes esimesele joogipunktile, võtsin lonksu vöö pealt ja jooksin rahulikult edasi, kohe hakkas silma ka Artjom F., kellega olin eelmise kahe jooksuga sõbraks saanud. Leidsime, et peame kuhugi seltskonda sulanduma, et merelt tuleva tuule eest peituda. Õnneks ei võtnud me sellist tempot nagu Pärnus 2 silla jooksul.

Liikusime ühise rakendina vähemalt 6 km koos, peale mida läks Artjom siiski oma teed. Samal ajal püüdsin kuidagi imekombel ees olnud Viljari kinni ja jätkasin temaga oma teed. Vahetult enne 10km tagasi pööret Viimsis, nägin Artjomi ja siis paistis tema selja taga tempomeister ajaga 4:15. Selle nägemine ehmatas mind pisut, kas tõesti jooksen nii kiires tempos, ei taha hästi uskuda. Igal juhul jätkasin teekonda, vahepealsetes joogipunktides haarasin kaasa tüki banaani ja valasin vööl olevat vedelikku peale. 10’da km kandis tahtsin geeli süüa, kuid siis pudenesid need korraga taskust välja, 2 neist suutsime Viljariga päästa, kuid üks jäi juba pisut kaugemale maha. Enne järgmist joogipunkti läks Viljar metsa alla end kergendama ja rohkem ma teda enam ei näinud.

Linna tagasi jõudes möödusin ühest vaesest mehest, kes oli maratonile tulles pannud selga omale Estonia teatri kostüümilaenutusest võetud piraadi-kapteni kostüüm. Tegemist oli raadio-teletähe Madis Millingu venna Tõnis Millinguga. Hiljem lõpuprotokolli uurides selgus, et tegi oma ühe ringi ära ja katkestas seejärel.

Teisele ringile minnes oli Draamateatri kõrvale ergutama tulnud Gerda koos ühe oma parima sõbranna Kerliga. Igal juhul oli tore neid näha.. 🙂 Postimaja juures nägin Viljarit, kes hoidis ühes käes oma särginumbrit ja teises telefoni, kuna rääkis kellegagi samal ajal. Viipasime veel teineteisele ja jooksin edasi. Hiljem ütles, et hiljaaegu opereeritud jalg andis nii hirmsalt valu, et ei saanud enam kuidagi edasi joosta ja pidi katkestama. 😦

Edasi jooksin ligi 4km üksinda, vahelduva eduga olin kellegi tuules. Kõik ees olnud kurvid võtsin sirgeks, et maa lühem oleks. Esimesel ringil seda päris hästi teha ei õnnestunud, sest mingi noor tüüp ujus külje alla ja tahtis minuga ühes tempos liikuda. Igal juhul pidin temast lahti saama, võtsin korraks tempo välja, läksin teise külje peale ja tõstsin tempot. Selline oli ootamatu käik tema jaoks.

Uuel ringil Piritale liikudes püüdis mind kinni endise poliitiku tempomeister Meelis Atonen oma gruppiga. Nende ajaks oli teha jooks alla 4:30. Jooksin nendega koos vähemalt 6 km, kuid Viimsist tagasi tulles läksid nad siiski oma teed edasi.

Peaaegu kogu teise ringi tegid mulle tallad valu, seda valu teadsin karta, se tuli hõõrdumisest ja villide tekkest ja nõnda selgus ka pärast jooksu.

Vahepeal jõudsin oma jooksuga Shnelli tiigi äärde, kus tervitasin raja servas olnud Kanal2 reporteri kaamerameest nagu oleks iga teine tööpäev, mil märkame ja tervitame ja jooksin edasi.

Meritoni hotelli juures hakkasin tempot tõstma, sealt vist oli ka ligi 500 meetrit lõpuni. Kummaliselt kerge oli üles mäkke joosta ja samal ajal tempot tõsta. Stardi koridoris rippus kell ajaga 4:42… ja tiksus sekundeid edasi, enne veel kui ületasin lõpu mati, andis päevajuht Riho Järveläinen teada ka kõigile kohal olijatele, et olen maratoni lõpetamas…

Lõpuks sain kätte medali, lülitasin välja oma kella, pandi selga mingi valge kile ja jalutasin kuidagi moodi vee ja snickersi järele. Läksin venitasin end üks jagu, vahetasin riided, käisin söömas ja lasin massaashi teha jalgadele.

Kahjuks olin aga Gerda täiesti ära unustanud, eriti tähtsal päeval ja pärast kui koju jõudsin, pesemas ära olin käinud, siis tõin poest lilled ja jäätist.

Täna on põlved pisut valusad, kuid Arthrostop on taastanud liigeste valu ja suudan kuidagi juba kõndida ning villid on kõik ära plaasterdatud Compeed plaastritega.

Igal juhul tänan kõiki, kes raja ääres ergutasid, head teed soovisid ja meeles pidasid, suurimad tänud aga Gerdale, kelleta päris kõike üksi ära ei tee! :M

Ahjaa, minu esimese maratoni ajaks tuli 4 tundi 42 minutit ja 19 sekundit, kas pole mitte tore. Soov oli lõpetada ja võimalusel alla 5 tunni teha… 🙂

Hea on teada, et olen ära jooksnud terve Maratoni… 🙂