Liikumis-aastalõpu lubadus uueks aastaks..

Seda, et 2014. oli ja veel mõned päevad on liikumisaasta, teavad ilmselt kõik ning midagi juurde siin lisama ei pea. Küll aga nii kokkusatumusena oli se aasta ka mulle üks enim võistlusi registreeritud ja neid ka läbitud hooaeg või aasta. Registreeritud oli 23 ja neist läbitud sai 22 + siis veel kõik trepijooksud.

Tuleval 2015. aastal ma nõnda palju kindlasti ei osale, se otsus sündis tegelikult juba suve lõpu piiril. Ehk vahetult enne seda kui olin otsustanud joosta Soomes Helsingis toimunud Tough Viking nimelisel mudatakistusjooksul (OCR, Obstacle Course Race – inglise keeles). Nimelt hakkas säärane jooskuvõistlus palju rohkem, kui igateine asfaltteel peetav linnajooks. Pealegi on Eesti Linnajooksude sarjas kõik kolm korda osaletud. Ja just se viimane hooaeg otsustas nii mõndagi. Esiteks tuli juurde Rapla, kus tegin küll seni parima 10km aja, kuid sealne korraldus teeninduspunktides jättis väga palju soovida. Teiseks Rakvere Ööjooksu otsus muuta kohustuslikuks ühtne särk kõikidel distantsidel osalevatele jooksjatele. Plus veel see, et 2015. aastal jäetakse ära poolmaratoni distants.  Viimane jäetakse ära ilmselt just sellest kehvast raja valgustamisest, kus nii mõnigi jooksja eksis rajalt ja julgestajad ei suunanud ristmikel jooksjaid õiges suunas.

Palju positiivsemaid emotsioone pakkus mulle esmakordselt läbitud Järvejooksude sari. Kuigi ka siin joosti enamik teedest just asfaltiga kaetud pinnasel. Väga suuri plusspunkte koguti transpordi korraldusega pealinnast kaugematesse piirkondadesse. Ehk Pühajärve ja Saadjärve aladele, kuhu muidu oleks keeruline pääseda. Lisaks meeldis mulle just se kõrgete mägede rohkus erinevatel distantsidel. Seda kas ja kui palju uuel aastal selleski sarjas osalen – ei ole veel teada.

Küll aga on teada, et edaspidi kavatsen just keskenduda sedasorti mudatakistusjooksudele nagu Kõva Mehe Jooks (Eestis), Tough Viking (Soomes ja mujal skandinaavias) ning teised analoogsed võistlused. Ühtlasi avastasin, et lõppeval 2014. aastal toimusid esmakordselt ka Maailma Meistrivõistlused sel ala. Siis tekkis huvi ka ise sinna jõuda juba õige pea. Esialgu annan endast parima kõikide oma treeningutega, et se jõuaks kätte juba 2015. aastal, kuid võibolla tuleb jätta se siiski mõnda kaugemasse aastasse. 2015. aasta võistlused toimuvad 17.-18. oktoober Ameerikas Ohio osariigis Cinncinati piirkonnas. Samas piirkonnas kus Bengalsi meeskonnas mängib Ameerika jalgpalli endine Eesti kettaheitja Margus Hunt.

Üks võimalikkest “Run+” logodest

Järgnevaks sain aga suuresti inspiratsiooni sellest, et tegin Marathon100.com lehel fotograafina koostööd “Eesmärgiks SEB Tallinna maraton” projektis. Täpselt samamoodi kavatsen mina erinevate võimaluste abil end treenida just OCR WC ehk Maailma Meistrivõistluste tarbeks. Enda nõrgad küljed sain teada nii Kõva Mehe Jooskul, kui ka Tough Viking Helsingi etapil. Et aga kogu se treening protsess oleks paremini jälgitav minu enda ja paljude teiste poolt, siis jupp aega tagasi sai otsustatud, et hakkan 1-2 korda kuus oma suurematest treeningutest ja arengutest tegema videopostitusi, siin blogis. Hetkel on veel võimalikke “Run+” graafika kujundamisel ja loomisel, kuid idee kui selline video montaaži ja teostuse jaoks juba täiesti olemas. Siin võid ka sina oma käe mängu panna ja kaasa aidata! Mõttedki kuidas üht või teist asja jäädvustada, on paigas. Ahjaa, ka järgmisel aastal annan oma panuse piltide tegemisel Marathon100 projektile. 🙂

Võistlusi hakkab edaspidi olema maksimaalselt kahel nädalavahetusel ühe kalendrikuu kohta. Põhjuseid on mitu. Alustuseks, et oma kallist abikaasat Gerdat ei koormaks tema väheste unetundide arvelt, eriti siis, kui peab nädalavahetusel tööd tegema. Teisalt aga see pärast, et end ise üle ei koormaks ja saaksin vajadusel paremini ette valmistuda.

Kolmas põhjus on aga rahuldamaks meie reisihimu. Just sellest viimasest lähtuvalt on ka välismaiseid võistluseid rohkem valikus. Nii mõnigi neist kuulub ka OCR WC kvalifikatsiooni võistluseks. Eesti ja Soome võistlused paraku nende hulka ei kuulu, seega tuleb reisida pisut kaugemale. 🙂

APRILL

P.26.04 – Kõrvemaa Kevadjooks

MAI

E.04.05 – Strong Race – Läti, Tukums (Slampe) – Läti iseseisvuspäev

L.23.05 – Toughest – Rootsi, Stockholm

JUUNI

L.13.06 – Narva Energiajooks

L.27.06 – Kõva Mehe Jooks

JUULI

L.4-5.07 – Spartan Race – Inglismaa, Manchester (Sprint 5km/Super13km)

L.25.07 – Hämeenlinna Maraton – Soome

AUGUST

L.01.08 – Reborn Raw – Taani, Kopenhaagen

L-P.22-23.08 – Viking Race – Norra, Oslo

SEPTEMBER

L.05.09 – Toughest – Norra, Oslo

P.13.08 – Tallinna Maraton

OKTOOBER

L-P.17.-18.10 – OCR WC – USA; Ohio, Cinncinati

Meeldivat aastavahetust ja kohtumiseni juba õige pea!

Pool Linnadejooksu sarjast

Eesti Linnadejooksu sari jõudis poolele distantsile oma jooksude arvuga. Tartu, Rapla ja Narva on nüüd tehtud, kuid Pärnu, Tallinn ja Paide-Türi on veel ees ootamas. Narva Energiajooks oma 21,1km pikkuse distantsiga kuulub sarjas kuldraja arvestuse valikusse.

Istesse tõusud

Selleks distantsiks ettevalmistumine on läinud ligadi-logadi üle käbide ja kändude ehk teisisõnu trenni viimastel nädalatel pole teha jõudnud. Ainsateks pingutusteks on jäänud need nädalalõpudel toimuvad võistlused ja ei enamat. Aga kui tegelikult ikka täitsa aus olla, siis jooksmisi jah ei ole teinud, kuid end liigutanud olen küll. Juba 17 päeva olen järjest teinud igapäev 30 kõhulihast. Ja nii on minna veel 13. Ehk teisisõnu osalen Sparta jooksusarja 30ne päeva treeninguprogrammis, kus igal päeval tuleb 30 kõhulihast teha. Ettenähtud kavas tuleb neid teha istuli tõustes, seega inglisekeeli “sit ups”.

Eelmises postituse järel, mille avaldasin ligi 10 tundi enne Narva jooksu starti. Selle järele jäänud aja sees jõudsin poole silmaga ära vaadata Brasiilias toimuva jalgpalli maailmameistrivõistluste kohtumise Inglismaa ja Itaalia vahel ainult esimese poolaja, sest peale seda asusin und nautima mõne tunni jagu. Und nautisin 4-5 tundi, sest äratus oli seatud mul kella 5ks hommikul. Nii jõudsin üles soojendada ahjus eilse pasta, võistlusdress selga tõmmata ja SiS energiajook valmis segada. Söömise ja ettevalmistuse ajal jälgisin teleri vahendusel Elevandiluuranniku 2:1 võidumängu teist poolaega Jaapani üle.

Nii kummaline kui se ka poleks, siis und mul polnud ja seda ei tulnud mul ka siis, kui 7:15 hommikul hakkasin Tallinna bussijaamast LuxExpressiga Narva suunas sõitma. Nõnda vaatasin bussisõidu ajal ekraani pealt filmi “Kääbik” või “Hobbit”, kuidas kellegil parem seda nimetada.

Narva jõudsin täpselt 10:30 ja bussilt astudes suundusin otsejoones stardinumbri järgi. Ma ei tea kuidas või miks, aga arvasin vähemalt viimased kaks nädalat, et stardiaeg on täpselt kell 12:00. Paraku juhtus aga nii, et kui kell oli 10:55, siis kuulsin kõlarite vahendusel, et 5 minuti pärast on poolmaratoonarite teele saatmine. Nõndaks jäi mul igasugune suurem ettevalmistus soojenduse näol tegemata.

Pagasi koos riietega jätsin Jooksupartneri telki, kust endaga teele kaasa haarasin telefonikoti käele kinnitamiseks, juhtmevabad kõrvaklapid, SiS joogipudeli koos valmis segatud energiajoogiga ning vöö selle kandmiseks koos 4x energiageeliga. See peale seadsin sammud sörkides kohe stardikoridori suunas. Enda numbrile vastavat väravat ma otsima ei hakanud, vaid jäin kohe viimase 10-20ne jooksja hulka ja sättisin paika telefonis olevad rakendused Endomondo ja Nike plussi. Mõlemad läksid tööle ligi paarkümmend sekundit enne starti. Seejärel hakkasin pingutama vööle paigaldatud joogipudel hoidjad, mille(de)ga on mul alati probleeme olnud.

Peale stardipauku võtsin alul sisse küll rahuliku tempo, kus tuli jooksmise ajal vööd endiselt kohendada. Aga juba peale 500 meetri läbimist sai sisse võetud juba tempo, millega läbisin eelmised kaks jooksuvõistlust. Vahepeal sibasin mööda SEB Tallinna Maratoni projektis osalevast Triinust, Annikast ja Gerlyst, seda kas ka Jaanast, ei tea. Ei märganud teda päev varem stardiprotokollis ega ka jooksurajal. Finishisse ta siiski jõudis. 🙂

Nii umbes kümme meetrit enne või pärast esimese kilomeetri läbimist kukkus vööst välja SiS joogipudel koos selles olnud joogiga ja nii õnnetult, et täpselt korgi peale. Korgi see osa, kus jooki sisse manustatakse oli pea, et olematu ehk suunaga pudeli sissepoole. Üritasin seda küll kätte saada, kuid tulutult ja nii heitsin selle tee serva, sest juua sellest näis võimatu olevat. Sellist laia korki ju maha keerama ei hakka jooksu ajal.

Arvestasin sellega, et kaasas mul 2x Go energia- ja 2x Go kofeiinigeeli, mida tarbida iga 5km tagant, teadmata kus asuvad teeninduspunktid, et pisutki vedeliku tarbida. Esimene punkt neist osutus nii umbkaudu 6-6,5km peale ja tuleb tunnistada, et õnnestus väga hästi haarata ka teeninduspunktis olnud abilise käte vahelt joogitops kas vee või spordijoogiga haarata. Jõin rahulikult hoides seda tempot, millega jooksin. Teadlikult tempot ei langetanud nii nagu seda juhtus Raplas, vaid lippasin edasi. Nii mõnegi teeninduspunkti järel võis näha, et kõige kaugem joogitops raja servas kuulus mulle. Mitte et ma sellega mingile medalile pretendeeriks aga lihtsalt kuidagi kujunes nii välja, et jõin topsist väikeste sõõmudega ja nii jäi seda jooki tiba kauemaks topsi. Ning soov pooltäis topsi minema visata mul ka ei olnud.

Telefonis töödanud rakendused pidasid vastu pisut alla poole distantsi ehk kümnenda kilomeetrini. GPS signaal lihtsalt kadus ära, seda juhtus ka paaril korral linnas sees esimese ja teise kilomeetri vahel. Senimaani püsisin tempos jooksuga läbides kilomeetreid ajaga 4:58-4:59.

Umbes täpselt kaheksanda ja üheksanda kilomeetri vahel jooksis mulle vastu maratoni projektis osalev Moonika, kellele plaksutasin kiire jooksu eest nii nagu ka projektis teistele osalenutele ja liidritele rajal. Ning sel hetkel kui olin läbinud 11km punkti helistas mulle mu kallis kihlatu, Gerda. Kes uuris kas hakkan juba startima, kuna oli mu käest kuulnud korduvalt, et stardiaeg on kell 12. Oli aga suur üllatus ka talle, kui kuulis, et juba jooksen ja üle poole distantsist läbinud ja ilmselt lõpetan varem, kui olime arvestanud.

Aja kohta edaspidi rajal mul puudus täpsem ülevaade. Nii palju sain teada, et kaasa võetud silikoonist käepaela ajagraafikuga 1:50, olen graafikus ja pisut ka sellest ees. Teisel käel olevalt Nike Fuelbandi pealt sain ainult kellaaega näha ja selle järgi oletada, et finishisse jõudmise aeg oli kuskil ühe tunni ja neljakümnekuue minuti kanti.

Hiljem selgus, et se aeg oli 1:46:51. Seega, kui ennustasin eelmise kahe jooksu pealt, et aeg tuleb 1:30-1:45 kanti, siis läks üsna täpselt. Arvestame seda, et minu arvutus põhines tegelikult ainult 20ne kilomeetri, mitte 21,1-e kilomeetriga.

Vaheajad iga 5km tagant (positsioon):

25:53 (451) 5km

50:01 (444) 10km

1:15:43 (425) 15km

1:41:06 (387) 20km

—

1:46:51 (404) 21,1km

 

Seda ligi 12 minutilise senise poolmaratoni rekordi aja parandamist kommenteeris kõikse paremini Valdo Jahilo, kelle sõnul võiksin selliste ajaparanduse hüpetega edaspidi olla varsti Rio OMi kandidaat nr 1.

Kannatusterada..

Oli laupäeva õhtu kui pakksin kokku kõik vajaliku järgmisel päeval toimuvaks Haapsalu maratoniks.

Akupank koos juhtme ja geelidega

Ühe olulise muudatusena tegin seoses telefoniga, mida olin seni kandnud erinevate võistluste ajal käe peal. Nimelt kuna Rooma maratoni ajal jäin ilma pulsikellast, siis nüüd pidin tagama selle, et telefoni aku peab vastu üle 4,5 tunni järjest ühe rakenduse kasutamist ja olema see juures koguaeg andmeside võrgus. Selle jaoks sain paigutatud kaasaskantava välise akupanga vöökotti, kus tavaliselt hoiustan 4 SiS geeli, sel korral mahtus sinna poole vähem. Ja ühest kõrvaklapi jaoks mõeldud august surusin läbi telefoni laadimisjuhtme, vööle lisasin juurde ka telefoni koti, et seda oleks juhtmega mugav laadida samal ajal kui jooksen.

Homikul sõin eelmisel päeval valmistatud hirsipudru koos rabarberi-kisselliga ja segasin valmis juba traditsioonilised SiS joogid.

Sel korral oli rajal kaasas 6x SiS Cola+Cafeiini geeli, 3x SiS Go Energy Sidrun-Laimi geeli ja 1x SiS Go Energy Apelsini geel, lisaks pudelites SiS Energy Sidruni jook ja suurde pudelisse panin enne rajale minekut tarbimiseks SiS Electrolyte Sidrun-Laimi joogi. Kotti mahutasin veel kaks banaani ja ühe müslibatooni, mille kallis kihlatu Gerda päev varem sai Maijooksult kaasa.

Mis puudutab Maijooksu ennast, siis meil läks päris hästi, arvestades et stardigrupp läks rajale 5 minutit hiljem, kui esimesed jooksjad. Seda arvesse võttes tuli aeg kokkuvõttes 1:00:15 ja kui se 5minutit maha võtta, siis on igati hea alla tunni tulemus. Vähe kripeldama jäi se 15 sekundit, kuid vähemalt on mille poole järgmine kord sihtida. Tubli ja püüdlik Gerda käib kepikõndi tegemas ka siis, kui mina kas olen tööl või puhkan kodus jalgu välja. 🙂

Maratoni juurde tagasi. Haapsalusse sain koos Janek Oblikasega (Marathon100.com eestvedajaga), kes tõi mind sealt ka ilusti tagasi. Hommikul sinna sõites oli tee üsna tühi, tekkis tunne nagu oleksime ainsad sinna kanti minejad. Peaaegu ainsad, sest mööda sõitsime ühest aeglasest žigulist ja ühest sääreväristajast. Tagasi teel oli neid sõitjaid kordades rohkem.

Kui ühel hetkel Haapsalu lossi ette jõudsime, siis vaatasime üle veel viimased asjad, mis endaga starti kaasa võtame.. ehk vahetusriided ja söögi-joogi kraam, et enne veel pisut akusid laadida. Osa riideid jätsime kohe autosse, sest hommiku kella 9:00i kohta oli õues ikka meeletult soe. Ja seejärel jäime ootama bussi. Bussi kuhu mahtus kokku 17 jooksjat + juht. Teine sama sugune buss pidi veel olema, sest kõik jooksuhuvilised lihtsalt ei mahtunud transpordivahendisse ära.

Ristile kohale jõudes sai esimese asjana ära käidud registratuuris, kus sain omale nii stardinumbri, kui kiibi, mis tuli vasaku jala külge kinnitada. Lisaks anti väike Panasonicu läbipaistev lukuga kotike, kus sees olid 2x AA patareid karbis ja pakk mängukaarte. Sellele lisaks tuli võtta ka üks kilekott, kuhu markeriga oma stardinumber peale kirjutada. Kilekott oli seega mõeldud pakihoiust oma asjade hõlpsamalt üles leidmiseks. 🙂

5 minutit stardini

Edasi hakkasid pihta aga stardieelsed ettevalmistused. Pikk dress seljast, võistlussokid jalga, number särgile ja kõige lõpuks otsustasin kaasavõetud Paceband ajatabelitest Roomas kasutusel olnud 4:30:00 kasuks. Kotti olin pannud kaasa ka sügisel plaanitava SEB Tallinna Maratoni läbimiseks soetatud 4 tunni käepaela, kuid selle laenasin Paavo Naelale (Narva Energiajooksu korraldaja). Viimaste asjadena jäi veel joogi ja energigeelide vöö peale panna ja telefon sättida jooksu valmis. Enne starti jõudsin veel pildi teha ja seda sõprade-tuttavatega jagada FB vahendusel.

Stardi järel nagu ikka kulub esimesel paarisajal meetril rihma korralikult pingule tõmbamisele, et se kuhugile ära ei vajuks. See ei ole päris sama, kui kohapeal seistes peale panna. Alati jääb kuskilt pingutamata ja parima tulemuse saab just jooksu alguses ära tehtud. Seejärel pudenes vöökotist telefon välja, korraks jäi laadimisjuhtme külge rippuma ja siis päris vastu maad. Aga õnneks jäi terveks ja töötab edasi. Silmnähtavalt ka ühtegi kriimu peale ei tulnud, mida tal enne poleks olnud.. 🙂 Selle kukkumise järel oli muidugi selge, et laadida ma seda jooksu ajal ei saa ja nõnda lükkasin juhtmeotsa jalust ära..ehk püksi… ning telefoni vöökotti tagasi.

Teekond Ristilt Haapsallu

Selle sahmerdamise järel avastasin, et olen sattunud 4 tunni gruppi, mis on valinud minule vastuvõetamatu tempo. Kilomeetreid läbiti keskmiselt 5:20-5:30ga. Nii püsisin nendega 6km, mille järel võtsin endale rahulikuma tempo. Aega ma nii täpselt määrate ei oska, sest väljas olnud kuumusest läks telefoni GPS lolliks ja näitab, et jooksin 42,2km asemel 77,32km ja Nike+ Fuelbandi kella ma just ka täpselt ei jälginud, millal järgmise 5km läbisin.

Igal juhul tegi selle aasta esimene kuumarekordi päev Läänemaal oma +27,2C kraadiga kõigile rajal olnutele liiga. Janu oli pidevalt meeletu ja kui kaasa võetud SiS spordijooke jõin maratoni esimesel poolel isuga, siis teisel poolel tarbisin järjest rohkem teeninduspunktides pakutavat vett, mida varusin ka enda pudelitesse. Tundus külm vesi kordades kosutavam, kui kuumaks keedetud spordijook. Geelid sõin veel ära iga 5km tähise juures, kuid ka need olid üsna soojaks muutunud. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin teeninduspunktides vett endale pähe valama, valasin ka mütsi täis. Viimase 15km punktis valasin esimest korda mõned topsid ka säärtele ja nii sussidesse välja. Mille peale küsiti, “kas se niiskus jalgu hõõruma ei hakka?” Vastasin, et “enam ei hakka, päike ja kuumus on sellega juba ammu algust teinud”. Vahepeal olid juba katkestamise mõtet pähe tulnud, sest lihtsalt ei saanud enam aru, kui palju maad on tegelikult läbitud. Aga siis kuskilt 23km lõpust ja 24km algusest tuli mulle seljatagant järgi maratoonar Maichel Suur, kes oli teadlik minu tegemistega just tänu sellele blogile siin. Tema arvates võiksin ma maratoni siiski ära lõpetada ja kindlasti mitte katkestada. Kui sedasi edasi jooksen ja kõndimisi sisse teen, siis võin teha veel aja alla 6e tunni. Järgmise km jalutasime rahulikult edasi, kuni joogipunktini, kus akude laadimise järel, läks ta omateed.

Sealt maale edasi asendusid minu jooksud ka mitme kilomeetriste kõndidega, kus leppisin iseendaga kokku, et lõpetan siiski ära, tuleb se aeg mis tuleb. Ja siis hakkas puude vahelt linna märke paistma. Kõige pealt oli Selveri tagumine külg, siis tuli mingi töökoda ja peagi olin ühe kepikõndija järel jõudmas Haapsalu rongijaama, kus väsinud jalgadega tuli veel 3 trepiastet üles astuda. Perroonil oli aga üllatus-üllatus, nimelt kui üks teeninduspunkti liige andis saabuvatest maratoonaritest märku, asus muusikat tegema puhkpilliorkester. Möödusin neist kõndides ja võtsin selleks ajaks peast ka mütsi, et neid vastu tänada. Kell oli sel hetkel täpselt 15:00, kui perroonilt lahkusin suunaga metssa ja nüüd juba kerges sörgis.

Metsas aga tõstsin aeg-ajalt tempot eriti siis, kui nägin et lähenen ühele jooksjale, kes oli minust poolel maal korra mööda läinud ja jõudu soovinud. Järgi jõudsin talle metsa lõpus olnud joogipunktile. Selle vahega, et tema lahkus sealt sel hetkel, kui mina kohale jõudsin. Ees ootas pikk rannariba, möödudes FraMarest kuni pikki promenaadi lossini välja. Kui mets algas 33km-st, siis ees olnud jooksjast möödusin 38-39km juures. See järel soovisin Erkki Kukkele ka ise jõudu, kui temast möödusin. Teadmiseks iseendale, et ära tundsin ta puhtalt selle järgi, et kandis erkkollast särki ja minuga sarnaselt orantše NewBalance 890v4 susse. Enne starti nägin veel kedagi selliste sussidega jooksma tulemas aga seda kes ta on ja millal ta lõpetada võis pole õrna aimugi.

Järgmise paari kilomeetri jooksul lähenesin 15km minust möödunud Janekile, kelle sain kätte korraks juba ka viimases joogipunktis, kus ta pausi pidas. Aga kuna olin eelmises punktis oma veevarusid täitnud, siis jäin edasi jooksma ja Janek selle peale ei andnud alla. Vaid kiirendas ja proovis olla rebasele jäneseks, mis väga hästi ei õnnestunud. Olin juba metsas pea viimased pingutused ära teinud ja nüüd jäi edasi kõnni-sörgi taktika, siis kui jaksan siis sörgin ja kui ei siis kõnnin. Seega peamiselt siiski kõndisin ja Janekit ma rohkem rajal ei näinud. Kohtusin temaga juba maratoniraja viimases punktis ehk lebolas, kus soovijad said lasta end masseerida, süüa sooja suppi ja ajada lihtsalt teineteisega juttu, pärast seda kui olid õnnelikult finishisse jõudnud ja üsna raske medali kätte saanud. Teist nii rasket medalit minu kollektsioonis veel pole mistahes distantsilt.

Mina lossiväravas

Oma senise elu viienda ja füüsiliselt kõige raskema maratoni läbisin ajaga 5:11:55. Nii kummaline kui se ka pole, siis käesoleva aastaga on tehtud kaks maratoni. Esimene neist rekordilise 4:27:19 ajaga ja teine ülimalt kaua kestva ja aeglaseima tulemusega. Olen õnnelik, et selle maratoni siiski lõpetasin. Nii on mul millest muljetada ja õppida tulevikus. Kõigele lisaks, kuidas ma oleksin pärast maratoni katkestamist isale helistanud ja talle tema 55 sünnipäeval õnne soovides öelnud, et katkestasin. On ta ju aastaid tahtnud, et tegeleksin mingisuguse spordiga aga kunagi ei leidnud ma seda õiget ala enda jaoks.

Tunnike pingete maandamist lihastes

Töölt võtsin vabaks kaks järgnevat päeva, kus esimese päeva alguses käisin kalli Gerdaga Eesti Pimemassööride Ühingus, kus kihlatu sai üld- ja mina spordimassaashi. Gerda oli mulle varakult juba aja kinni pannud ja kuna ma varem väga massaashist lugu pole pidanud, siis lasin end korralikult läbi mudida Ališer Hožanijazovil. Kurat, see oli alles elamus. Mul polnud aimugi mõnest pinges olevast piirkonnast oma kehas, need tulid survete all kergesti välja. Kohati tekkinud valu oleks lihtsam olnud välja kannatada, kui mõni pulk hammaste vahel oleks olnud. Aga üldkokkuvõttes läksin sinna ju, et jalgades kaoks igasugune pinge ja selle tunni sees, kus töödeldi ka selga ja käsi, saadi tööga nii hästi hakkama, et jätsin 10% arvele lisa. Vähe sellest leidsin, et olen ka pisut abiks, kui voltisin kokku mulle peale jäetud pleedid. Üks mis kindel, sinna tagasi lähen teinekordki ja seda teenust hakkan kasutama alates poolmaratoni pikkustest distantsidest. Kogu selle massaashi mõtte eest suur-suur aitähh sulle kallis Gerda! Ning veelkord palju-palju õnne kallis issi 55 sünnipäeva puhul! Lõpetasin ju sinu sünnipäeval maratoni, mis sest, et läks selle sooritamisele nõnda palju aega.. 🙂

Kiireim ja aeglaseim medal

Veel enne viimast lõppu, tuleb siiski mainida, et rajal liikudes nägi nii mõndagi, mida linnas elades igapäev ei kohta. See, et 13km paiku kuulsin kraavis sahistamas oravat, ei lähe arvesse, sest need loomad käivad mul ka kodus 5 korruse akna taga. Pigem nägin raja teises pooles nelja madu, kellest 3 esimest olid väiksed nastikud. Tundsin need ära kollase laigu järgi peas. Ja siis oli üks suurem madu, keda nägin teed ületamas endast nii saja meetri kaugusel. Nägin teda seetõttu, et võttis enda alla ligi poole raja laiusest, mis tähendab, et oli vähemalt meetri pikkune. Millise maoga täpsemalt oli, ei tea, sest võtsin teda nähes tempo maha ja lasin tal rahulikult teeserva kaduda. Vähe sellest, et mina nägin kokku nelja madu, siis kui olin jooksu lõpetanud, kuulsin, et üks maratoni läbinutest oli kohtunud põdraga, kes ei tahtnud teelt väga eest tulla. Ühel hetkel ta oli seda siiski teinud ja läinud tee ääres puukoort närima..

Midagi õppetliku ka. Edaspidi kui on teada, et on oodata analoogselt kuuma maratoni, siis tuleb kaasa võtta päikesekaitsevahend, sest minu keha katmata jäänud osad on veel praegu neli päeva peale maratoni punased ja tundlikud. Lisaks peaks soetama enda jooksu varustuse hulka pikad-valged käised, mis kaitseksid päikese eest, vajadusel ka külma eest. Muidu võib öelda, maratoonaripäevitus = joodikupäevitus, need näevad üks ühele sarnased välja. Ainult, et maratoonar teeb endast kõik, et jõuda varju alla; joodikul aga ei ole oluline, peaasi, et pudel ees oleks…

Nüüd ootan juba järgmist võistlust ehk mõne päeva pärast laupäeval saab kolmas Eesti Linnadejooksu sarja hooaeg. Ja sedakorda üle pika aja taas PAF Tartu Olümpiajooksuga.

Päikest (vahel ka jahutavat vihma) ja peatsete jooksmisteni!

Heiki

Tahan joosta aga ei saa…

Fartleki treening Roman Fosti juhendamisel (kõige ees)

Adidase kella testimine koos ligi kolme ja pooletunnise treeninguga tekitas pingeid jalgades 13. aprillil, kui jooksin koos Rabajooksuga ühtekokku 30km. Sel vihmasel päeval sain küll talla alla mõne suure verevalumis oleva villi. Ja siis läks paar päeva mööda, kui käisin Roman Fosti juhendatud fartleki treeningut jäädvustamas Marathon100.com portaali loodud projektile “Eesmärgiks SEB Tallinna maraton”. Üllatus ootas mind ees sellega, et pidin 10km pikkuse distantsi kaasa jooksma koos oma fototehnikaga, seljas ja jalas minu igapäevane tööriietus ehk teksad, särk, nahktagi ja vahekihis jaheda ilma tõttu ka pusa. Lampjalgsuse tõttu kannan mugavaid Nike Free susse igapäevaselt ja reeglina ma nendes üle 5km ei jookse. Sel korral tuli teha erand. Kuna mul tuli ka pilti osalejatest teha, siis nii mõnedki pikad kurvid jooksin sirgeks, et osalejaid üksjagu maad eemal oodata. Või mäed, kus Roman ütles, et võtame aeglaselt – läksin mina lennates läbi. Trenn oli täiesti tore ja asjalik ja suutsin kogu maa siiski grupis püsida. Lõpus sain ka nalja tehtud, et mis saaks siis, kui kõik fotograafid hakkaksid sellisel tasemel treenima koos oma tehnikaga. Kui ühel päeval toimub jooksuvõistlus, rajal maailma tipud keda kõik teavad ja jälgivad, raja kõrval aga fotograafid neid püüdmas ja kõige trooniks need fotograafid jooksevad kogu distantsi sportlastega kaasas ja on ka finishis enne oodatud kangelast.

Foto: Jaana Koppel

Edaspidi sellistel koormustel lõpetan treenimise, sest kodus selgu tõsi. Plaasterdatud vill oli purunenud ja järgmisel päeval valutas lisaks veel ka kogu ülejäänud jalalaba. Valu püsis veel ka sellele järgneva päeva ja siis hakkasin uurima – selgus, et jalg suisa paistes… krt. kohe määrisin esimesel võimalusel külmageeliga end sisse ja hoidsin paaril korral päevas külmakotti talla all. Mõne päevase külma raviga sain jala korda, villgi oli kadunud, kuid se uus nahk veel sügeleb.

Ja siis kui tundsin, et juba võiks taas ilusa ilmaga end jooksma viia, lõi valu talla all taas üles 9km distantsi jooksul nii kuskil 4-5km piires. Enam ei olnud pääsu, koju tagasi tuli ju ka kuidagi jõuda. Asfaltile jõudes võtsin metsateelt lahkudes tempo alla ja murule astudes jälle kiirendasin, et saaks se jooks ometi kord õhtale. Nüüd alustasin ravi kohe peale pesus käimist. Alguses külmageeliga ja seejärel kohe ka külmakotiga järgi. Hommikul netis ringi guugeldades selgus, et minu sümptomitele vastab täielikult haigus või nähtus nimega “kukekannus” ehk plantar fascia. Nüüd hoian ja ravin jalga nii kuis vähegi saab. Koju minnes panen ka kinesioteibi peale vastavalt juhendile, mis selle haigusnähu korral kõige paremini aitab. Loodetavasti on minu esimeseks Viljandi järvejooksuks kõik korras 1. mail. Aga kui ei, siis jätan selle asja katki, et jalg saaks 18. mail toimuvaks Haapsalu maratoniks korda.

Foto: Peeter Langovits/Postimees

Nii kahju on neid päikselisi päevi raisku lasta. Eks pean minema äkki basseini jooksma, kus koormust tallale ja kandluule praktiliselt pole või tegema trenni chopper-jalgratta seljas.

Elu neljas- ja esimene välismaraton on kohe-kohe käes

Ettevalmistused eelseisvaks pühapäevaseks maratoniks on tehtud. Treeninguid koos virtuaalsete võistlustega ühtekokku on sellel aastal olnud 142km ulatuses. Viimased 7km jäid läinud pühapäevale, kui sörkisin kodunt Solarise keskuse kinno, et siis koos Viljariga vaadata eriti verist ajaloo taustaga Pärslaste ja Kreeklaste lahingut filmis “300: Impeeriumi sünd” 3D. Jooks oli mõnus aga kinosaalis higisena istuda teist korda ei soovi. Õnneks kuivas seljas olnud särk ja dressipluus garderoobis ära ning sai kuivades riietes koju pesema mindud.

Kaasa võetav SIS toodete valik.. Pudeli vahetsin siiski punase vastu..

Oma panuse ees olevale Rooma maratonile andis Science In Sport (SIS) Eesti esindus, kelle käest sai soetatud soodsamalt nii geelid, kui spordijoogi pulbri rajale kaasa võtmiseks. Selle väikese toetuse märgiks sai SIS ka toetajate ja koostööpartnerite lehel omale koha Marathon100.com-i järel. Sellest koostööst räägib võibolla kunagi hiljem, siis kui Rooma on minevik.  Võistluseks aitab valmistuda SIS Go Hydro koola+kofeiini jook, rajal pakuvad tuge SIS Go Electrolyte laimi maitsega ja laimi ning koola-kofeiiniga geelid. Pärast aitab taastuda aga banaani maitseline SIS Rego Rapid Recovery.

New Balance 890v4

Peale selle on suurepäraselt oma osa täitnud reisi ja jooksu finantseerinud New Balance, kelle käest sain nii lennuki piletid, koha pealse transpordi, majutuse ja osaluse maratonil. Vähe sellest ka ülimugavad ja väga kerged 890v4 jooksusussid, mis eelmise aasta lõpus pärjati rahvusvahelise jooksuajakirja Runner’s World poolt hooaja testiga parima uuenduse läbinud jalavarjudeks. Testitud 30km jooksul sai kohe selgeks, et need jäävad kindla peale ainult võistlustel jooksmiseks, et peaksid kauem vastu. Pealegi heaks treeningsussiks sain ju eelmise aasta Linnade jooksu sarja läbinuna Mizuno Wave Inspire 9 kõva tallaga sussid.

Mizuno Wave Inspire 9

Asjad on meil kalli Gerdaga juba peaaegu pakitud ja ootame suure põnevusega starti lennujaama suunas, et siis kogu nädalavahetuse mõnusalt sooja päikese all Rooma poolt pakutavat kultuuri ja jooksumelu vastu võtta.

Peaaegu koos

Maratonirajale (42,195km) mineva 19 061 jooksja (122 erinevast riigist)  hulgast plaanin ette võetava teekonna läbida ajaga 4 tundi ja 30 minutit ja paremal juhul mõned sekundid kiiremini ehk ühe kilomeetri peaksin läbima 6:24 minutiga. Selleks on mul õnneks Pacebandi poolt loodud silikonist käepael, kus vajalikud numbrid peale trükitud. Kui minul on veel tagasihoidlikult natuke alla 20 000 osalejaga võistlus, siis kallis Gerda läheb rahulikult kõndima 5km pikkust heategevusjooksu, kus registreeritud üle 80 000 inimese. Start maratonile antakse kohaliku aja järgi kell 8:50 ja 10 minutit hiljem saavad sama teha ka kõik 5km läbijad.

Polari pulsivöö koos Nike+ GPS Sportwatchi ja Pacebandi ajatabeliga

Kõige lõpuks on meeldiv tõdeda, et kui meil siin väljas miinuskraadid, siis kohapeal keskmiselt 20C soojakraadi juures temperatuur. Prognoositult on stardi ajal väljas 17C sooja ja mõned tunnid hiljem, siis kui lõpetan jooksmist, juba 20C sooja. Igal juhul saab se reis vahva olema. Kohapealsest melust ja rajal toimuvast saab lähemalt lugeda aga aprillikuisest ajakirjast Jooksja.

20 Rooma maratoni on kõigil võimalik reaalajas ka siit jälgida.

Päikest ja peatsete jooksmisteni! 🙂

Alanud on võistluste hooaeg

Esimesed suuremad võistlused selleks aastaks peetud. Kui veebruaris oli neid ainult üks oma Olümpia hotelli 26 korruselise trepijooksuga, kus aega parandasime Gerdaga mõlemad oma eelmise aasta tulemust täpselt 5 sekundiga. Nii olid meie ajad 2:55 minul ja 5:58 Gerdal.

Nordeconi ärimaja

Kuni märtsi kuise trepijooksuni harjutasin ja harjutan ka edaspidi töö juures. Nimelt on meil BNSi toimetus, kus töötan, kaheteistkümne korruselise tornmaja viimasel korrusel. Ning alates veebruari algusest on meil ligipääs trepikojale selle kogu hiilguses. Ühesõnaga käin igal hommikul tööle minnes 12 korrust ehk ligi 221 trepiastet jala. Väikese vahega, kõiki astmeid ma siiski ei talla, vaid astun üle ühe ja treening nõnda paremini oma reiepealseid lihaseid. Pingeid on seni lisanud korra kaheksandal korrusel süttinud röstes, mis pani kogu maja tuletõrje häire tõttu treppe kasutama. Seda nii alla minnes, kui päris paljusid ka üles minnes.

Teine trepijooksu võistlus toimus nädala päevad tagasi Radissonis, kus varasemalt jooksnud me pole ja aega võrrelda ei osanud. Võrdluseks võib siin võtta täpselt sama kõrge Olümpia, kus sammuti 26 korrust. Keerukust lisas siin aga teadmine, et starti tuleb minna teiselt poolt hoonet. Ehk lühikestes riietes joosta pisut ka õues. Külmakartlike inimestena kasutas enamik inimesi dressipluusi ülakeha katmiseks ja jättis selle enne starti maha sellele hiljem järgi tulemist ootama. Nõnda tegin ka mina, kuid kui esimesed 26 korrust läbi jooksin ja pärast liftiga alla sõitsin, siis unustasin aja ära registreerida ja läksin kohe dressikale järgi. Valdo tegi korraks ka nalja, et tulid teist ringi jooksma.. Mille peale haarasin mina härjal sarvist ja võtsin selle ettepaneku vastu, arvestades asja olu, et tühistasin varem joostud aja ning läbisin järjekordselt 26 korrust, kuid nüüd juba aeglasemalt kui enne. Lõpplikult sain Radissoni trepijooksu ajaks 3:33. Gerda sai aga 6:56 ajaga endale lohutuseks ka medali, millele järgi pidin mina minema, sest siis otsustas ta sõbranna Tähte sobival hetkel sooritatud telefoni kõnega uurida tulemusi.

I Virtuaaljooksu number

Trepijooksude kõrval pakkus tõsist pinget Marathon100.com lehel välja kuulutatud esimene Eesti virtuaaljooksu võistlus, kus peale registreerimist said osalejad enda valitud distantsi läbida soovitud ajahetkel neile sobival rajal. Kui algselt plaanisin joosta laupäeval 10km, siis selle sai sooritatud selle aasta kiireima tulemusega 53:28.

Virtuaalsed 10km

Tükk aega olin ka üld edetabelis esi-viisikus, kus hetkel olen oma vanusegrupi tulemusi arvestades veel poodiumi viimasel ehk kolmandal kohal. 🙂

Nähes, et nii mõnigi jooksuhuviline oli endale ette võtnud rohkem kui ühe distantsi, siis pühapäeval võtsin ka ise ette kindlama distantsi ja panustasin endast maksimumi anda 5km pikkusel rajal.

Virtuaalsed 5km

Rada oli suuresti sama, mis päev varem, kuid selle vahega, et jooksu alustasin 1,5km hiljem ja lõpu sättisin täpselt nõnda, et viimase kilomeetri jookseksin suuresti allamäge. Nõnda sain ajaks 26:42 ja peab tõdema, et nii suurt pingutust kogu raja ulatuses pole ka sellel distantsil tänavu veel sooritanud.

Suur tänu sulle Janek, et sellise virtuaalse jooksuvõistluse ideega lagedale tulid ja põnevust kogu nädalalõpuks kõikidele jooksusõpradele pakkusid! See oli vahva ja pingutuste rohke elamus. 🙂