Category Archives: Varustus

Kangete- meeste ja naiste võidujooks

Kodunt 10km rattasõitu Laagri küljeall asuvasse Saunapunkti andis märku reiepealsetes, et esmaspäevane Võidupühamaraton on selgelt veel jalgades ning möödunud aastast 1:10:28,5 ajast paremat pole kindlasti oodata. Kuna nädala eest sain pärast doonorvere andmist kingituseks mee ja päev hiljem sellele järgnenud külmetuse üles korjatud, siis võistluspaigas ligi tunnike enne starti sõin kahe suu poolega just seda sama mett. Nii HoneyPower esindajad, kui hea sõber Valdo Jahilo vaatasid, et ammutan energiat naturaalsel moel. Rada oli sama põnev, kui eelmine aasta ning ka kriimustusedki ei jäänud sel aastal tulemata. Ehk kui eelmine aasta kündsin vasakus jalas oleva CEP säärise katki tunnelis roomamise tagajärel, siis nüüd tuli juba 2 takistust hiljem alla vanduda kivimüürile, kus siis esimese katse järel alla sadasin, et mõlemat kätt kriimustasin. Lollipeaga pärast mudaravilas käiku pühkisin kaamerat mudase käega, arvates, et se must ja vajab puhastamist… aga läks pisut mööda… Kõikidest neist 40+ takistusest saab aga juba parema ülevaate siit videost. Pisut pikk on, kuid 4x lühem, kui Delfi otseülekande kraam.. 😀 Igaks juhuks mainin ära ka, et se jooksmine on enamjaolt 4x kiirendusega, kuniks siis miskit põnevat rajal.

Mõned kaadrid, mis Delfist leidsin kronoloogilises järjestuses. Fotod: Ilmar Saabas:

Väike suplus

Enne seda heinakuhja olin selja taga olevast Urmasest (paremal) jupp maad taga..

Enne seda heinakuhja olin selja taga olevast Urmasest (paremal) jupp maad taga..

Ka finišhijoone ületamise järel olin kaugel temast maas 😀

Hetked peale mudaravilat ehk torust välja...

Hetked peale mudaravilat ehk torust välja…

... ja edasi

… ja edasi

Uhke medali omanik

Uhke medali omanik

Kui nädala alguses toimunud Võidupüha maratonil unustasin nohu kõrval oleva köha 42,2 km jooksul köhida, siis täna seda ei juhtunud ning se isegi suurenes mõneks ajaks pärast raja lõpetamist. Õnneks külmetus siiski tõsisemaks ei läinud ja juba peagi loodan saada selle kõigega ühele poole. Enne tuleb muidugi uus mesi soetada, sest ju stardi eel sai purk tühjaks söödud. Lisaks kõigele Facebookis oleva Eestimaa Liikumise kampaania raames võidetud Nike isetormavad, milleks osutusid Nike Zoom Wildehorse 2 sussid – osutusid sel korral rajal parimaks valikuks. Juba nende muster ja nagad talla all hoidsid mind kindlalt mudastel-  ja märgadel radadel kindlalt teel.

Rada oma vingerdustega

Rada oma vingerdustega.. Kliki kaardile ja näed rada täpsemalt!

Hetked pärast kivimüüri ja enne suurt rehvikuhja. Foto: Janek Oblikas

Hetked pärast kivimüüri ja enne suurt rehvikuhja. Foto: Janek Oblikas

Lõpplik aeg pärast finišhijoone ületamist oli 1:14:46,6 ning 287 koht 585 osaleja seas. PS! Loodetavasti tuleb peagi ka postitusi teistest jooksudest, mis vahepeal tehtud ja siin kajastamata.

Advertisements

Tallinna Maraton vol.3

Nädala eest joostud Tough Viking Finland ja Pärnu 2 Silla jooks on küll juba unustatud, kuid jalgades oli veel väsimust siiski tunda. Seda eriti distantsi teises pooles.

Enne esimese ringi lõppu. Foto: Ilmar Saabas/Delfi

Enne esimese ringi lõppu. Foto: Ilmar Saabas/Delfi

Hommik algas ilusti, sõin enne kodunt lahkumist kõhu kaerahelbepudruga täis ning pakkisin võtsin kaasa valmis pandud võistlusriided ja geelid koos vööga. Kuna teeninduspunkte kodusel Tallinna Maratonil on iga kolme kilomeetri tagant, siis otsustasin, et sel korral ma enda vööd joogiga kaasas ei kanna. Selle asemel varusin igaks juhuks mõne geeli teele rohkem kaasa. Üks geel iga 5km tagant sisse ja energiat jagub ilusti lõpuni joosta.

Enne starti oli nii mõnigi tuttav fotograaf maratoni expo ala läheduses pilte tegemas ja suheldud sai ka tuttavate kaasjooksjatega. Stardikoridoris seisin 4:15 grupi tempomeister Renna Järvalti läheduses, kuid enda üllatuseks sattus minu tempo pisut kiirem olema. Esimesed 20-30km jooksin 4 tunni tempos ja siis hakkas hoog järjest rohkem ja rohkem raugema. Umbes 35km juures tuli seljatagant Renna, kes kutsus mind nimeliselt oma punti. Õnneks suutsin selles tempos kuidagi moodi lõpuni end vedada. Jalad olid üsna kanged all, kuid sain hakkama.. Suur kalliga tänasin Rennat pärast lõppu, kes aitas mulle vormistada uue parima maratoniaja senise 4:27:19 asemel tuli nüüd 4:12:53. Tänud ka sulle Tiit, kes sa iga aasta mind raja ääres ergutad oma perega! 🙂

Seega, kui veel möödunud aastal oli Tallinna maratoni aeg mul 4:49:46, siis aastaga on rekordit kahel korral kokku üle poole tunni.. 🙂 Samas tempos aegu parandades, võib loota lähitulevikus ka 3:30 tempo peale mõtlema hakkamist… Elame, näeme…

Esmakordselt sügisjooksu raames oli rajal ka Gerda, kes sel korral läbis koos oma sõbranna Tähtega kepikõnni 10km pikkust rada. Kahjuks meil trehvata ei õnnestunud maratoni alal ja raja lähistel, kuid tubli ponnistus siiski hinnet 6 väärt, 5 palli süsteemis.. 🙂

Elamuste rohke nädalavahetus

Põnev ja pikaks ajaks meelde jääv nädalavahetus algas  hommikuse laevareisiga Soome suunas. Kogu tripi tegi meeldivaks see, et minuga tulid kaasa mu kallis väikevend Siim ja parimad põhikooliaegsed klassivennad. Kõik nad tulid mulle raja äärde kaasa elama ning õhtuks mõtteid koguma. Siin kohal tuleb nüüd meelde tuletada, et tegemist oli KõvaMehe jooksu laadse muda-takistusjooksu Tough Vikingiga. Kus 12km pikkuse tee läbimisel tuli ületada 15 erinevat takistust. Kuna võistlusele õnnestus mul registreeruda ajakirjanikuna, siis 88€ osavõtu tasu maksma ei pidanud. Lisaks sain pääsu VIP alale, kus pakuti ohtralt süüa-juua. Pressikaardi riputasin Laurile kaela,  kes hakkas stardi-finishi paiga vahetus läheduses pilte tegema nii minust, kui teistest rajal olijatest koos erinevate takistustega, mis ette jäid.

Kollane plekk mustal taustal.

Kollane plekk mustal taustal.

Peale võistlusriietuse selga panemist asusin sooja tegema. Kusjuures vahepeal olid Lauri, Mihkel ja Jaak koos Siimuga märganud, et kõik osalejad ümberringi kannavad pikemat riietust erinevalt minu lühikese- varrukalise ja säärise kõrval.

Stardini oli rohkem kui 20 minutit. Otsustasin selle aja sooja teha stardiala läheduses lavast 30-50 meetri kaugusel. Sõjaväelaslikud harjutused erinevat sorti kätekõverduste, kohapeal jooksu imiteerimise ja harkhõpetega välja. Nende kõige trooniks ikka burpeesid ehk eestikeeli kosmonaudid. Üles hüpped koos kätekõverdustega..

Enne stardikoridori minekut kontrollis Siim mu peas oleva GoPro kaamera seadistusi, et need video tegemiseks korras oleks ja siis suht kohe läksin rajale. Esimene takistus Soomest pärit ameerikajalgpalluritega. Õnnestus mul neist nõnda mööda joosta, et komberdasin raja ääres olevate heinapallide otsa.. edasi tuli aga paarisaja meetri pärast juba ehitusjäätmete konteiner täidetud jääveega. Enne seda võtsin muidugi kaamera peast ja ulatasin nädal varem Gerda poolt mulle määratud jääämbri testi edasi anda Valdo Jahilole. Selle vahega, et mina end ämbri täie veega üle ei valanud, vaid jooksin sõna otseses mõttes sellest jääveega täidetud konteinerist läbi. Pidin ka pea vee alla pistma kuna teel oli takistus, mis osutaski pea vette pistma.

Winter is coming.

Winter is coming.

Nõndaks tuli jäävettinuna joosta järgmise takistuseni sadakond meetrit. Ees ootas sedakorda mitmetest kõrvuti seisvatest kõrgete seinadega konteinerit. Nendest tuli korda mööda üles-alla ronida kuniks kõik nad ületatud. Konteinerites sees ja ees maas olid suured liivaga täidetud kotid, et oleks kergem ronida. Kuigi seda just väga kerge märgades riietes teha polnud…

Kolmas takistus läbi ja ligi kilomeeter hiljem oli konteiner täis muda, mis lõhnas kui turvas. Muda laadset ollust oli küll ainult esimene pool konteinerist, teises pooles oli tühjus. Neid kahte pooli eraldas mingi sein koos palgi ja suurema võrguga, et oleks kergem edasi ronida. Otsustasin käigu pealt selle takistuse läbida konteineri vasakust küljest. Kui olin jalad toetanud konteineri servale, siis tõukasin ja hüppasin nii kaugele teise otsa kui ulatusin. Ainult parem suss vajus kergelt muda sisse. Igal juhul läks õnneks ja suuri ajakulutusi ei teinud siin. Kodus hiljem videot ja pilte vaadates, oli nii mõnigi teine osaleja kuni kaelast saati sinna mutta sisse hüpanud.

Olin otsustanud enne võistlust rada läbida võimalikult kiiresti, kui jäängi mõnel takistusel toppama pisut kauemaks, siis tuleb se tagasi teha kõik jooksurajal. Nii ka õnneks läks ja kõigil korral kui joosta sai, möödusin paljudest kes mulle teel ette jäid. Võistlusjuhendis oli kirjas, et kui mõni takistus, mis osutub raskeks ja sooviti vahele jätta kas tervislikel põhjustel (rasedus või südamehaigus) või nõrkusest, siis tuli sooritada 30 järjestikust kättekõverdust. Ja nii igakord, kui miskit osutus vastuvõetamatuks.

Tuli.

Minu teele jäid teiste hulgas veel kaldseinad või siis viltused aiad, millest tuli üle saada. Lisaks veel mägised alad koos treppidega, kus tuli ületada ka autorehvidest koosnevat ala. Põlevatest liipritest sai korduvalt üle hüpatud. Mitmeid kordi sai supeldud vees ja pistetud pea üleni järve vee alla. Roomata sain nii traataia, kui ka maskeerimisvõrgu all, lisaks ka torus, mis oli suunaga järvele.

Ramp. Foto: Lauri Laidna

Ramp.

Ees ootas ka üks kardetud kaarsein ehk ramp. Analoogseid rampe leidub ekstreemsete rula, rulluisu ja trikiratturite parkides. Siin tuli aga sellest kaarseinast üles joosta ja kätega end üles tirida. Esimesel korral se üles saamine kohe hästi ei õnnestunud ja nõnda libisesin alla tagasi. Teisel korral ootasin kuniks seina keskel vabanes köis ning jooksin täiest jõust ja haarasin köiest. Tänu sellele köiele sain ka üles. Lisaks ka sellele, et üleval üks noormees kes ootas oma tiimikaaslasi tõmbas alguses järsult sellest köie teisest otsast ja hiljem siis ka minu käest ning üles ma saingi. Oleks võinud ju ka kedagi ootama sinna jääda, kuid keda. Ühtki tuttavat mul ju rajal rohkem polnud. Läksin seega edasi.

Järgmisena ootas ees ahviredel, millest enamuse suutsin omal jõul läbida. Aga viimasel paaril meetril siiski libisesin alla. Kuna siin ühtki kontrolöri silma ei jäänud, siis võtsin kätte ja jooksin edasi järgmiste takistusteni. Aga se ahviredel näitas ühe nõrga koha minus ette. Kätes on liiga vähe jõudu ja tuleb hakata trenni tegema.

10.000 volti. Foto: Lauri Laidna

10.000 volti.

Viimaseks tuli läbi joosta takistusest nimega 10.000V ehk kümmetuhat volti. Siin oli paarikümne meetri pikkusel alal väga palju rippuvaid elektrivoolu all olevad juhtmeid ning raja ühest otsast kasteti kõiki osalejaid veel veekahuriga märjaks, et surakas oleks paremini tunda. Kuna mul õnnestus särinat tunda kolmel korral, siis julgen öelda, et takistuse nimi tekitab hirmu hullemaks katsumuseks. Tegelikult meenutas se aga lihtsalt ühte suurt elektrikarjuse ala, mille üks surakas tundub kui lihtne väike näpistus.

Selle takistuse lõppedes sain kaela uhke medali ja mõnusate emotsioonidega sõprade näoilmed. Ootasid, et saaksin suuremat särinat või komistaksin elektrikarjuse alas veekahuri otsa. Sellega valmistasin neile pettumuse. Aga nagu aru sain, siis Laurile pakkus se võistlus sedavõrd huvi, et mine tea ehk on lootust näha teda enda kõrval kunagi mõnel sellisel üritusel osalemas. Seda siis kui raatsib pühapäevaste rulluiskude asemel pisut ka jooksutrenni tegema hakata.

Edukalt läbitud.

Edukalt läbitud.

Nõndaks siis ka esimene rahvusvaheline Tough Viking Finland võistlus 12 kilomeetri ja 15 takistusega sooritatud ajaga 1:19:26,1.

Sellise loo kirjutasin Delfi jaoks, mida kaunistavad pildid minu ja Lauri poolt ning video täielikult minu.

Lisaks veel korraldajate poolt mõne tunniga valmis meisterdatud tiiser-video, kus teravam silm näeb ka mind ennast. 🙂

Edasine päev nägi ette seda, et sõitsime laevaga koju tagasi. Sain niisked jooksuriided koju jätta ja kaasa haarata kuivad. Selga tuli panna mul aga Supermehe kostüüm, et ära saata oma poissmehe iga. Pidutsesime Pärnus, kuhu kaasa tuli ka minu teine kallis vend Jaanus. Igaljuhul pidutsesime nõnda, et järgmisel hommikul Pärnu 2 Silla jooksule minnes oli mul süda paha.

Rohkem sellist nalja ei tee.

Rohkem sellist nalja ei tee.

Stardi-finishi paigast ööbisime umbes täpselt kilomeetri kaugusel. Võtsin mõned eurod kaasa, et teel sinna endale süüa osta. Kuidagi sai nõnda tehtud, et sõbrad klapitasid end kõik ühe auto peale ja mul tuli linna minna oma kondimootoriga. Ehk kere kerge sörgiga soojaks. Tee pealt leidsin burksiputka kust süüa ostsin. Aga mitmed liitrid kanget alkoholi mu organismis jätsid siia oma sügava jälje. Ära suutsin ühest burgerist süüa ainult pisut salatit ja pool kotleti. Ülejäänu viskasin minema. Kogusin siis energiat ainult veest ja jooksusõpradega suheldes.

Stardi järel sain ühe oma kõige aeglaseima tempo võetud. Väljas olnud palava kuumuse tõttu valasin igas joogipunktis ühe topsi vett pähe ja teisest sõõmud vett kõrist alla. Ligi kilomeeter enne lõppu nägin reisi seltskonda tee ääres mind ergutamas. Kui nende ees käed üles tõstsin, siis lasi Mihkel suruõhupasunaga vilet otse kõrva ja se ehmatas mitte ainult mind vaid ka teisi läheduses olnuid korraks ära. Kuna rada oli pisut muudetud, ehk kogu Pärnu jõeäärne ala lõplikult asfalteeritud, siis uueks raja pikkuseks oli 9,8km. Ning minu selle teepikkuse uueks rekordiks 58:07. Aga ega pohmakaga just kerge olnud ka.. Lõpuks meenub ka pisut positiivsust, nimelt lisaks raja valmimisele Pärnus – olid korraldajad ka uhke medali meisterdanud. 🙂

Thänx sõbrad, kes te toetasite mind sel nädalavahetusel nii kuis oskasite. Ka sind Mihkel A. tänan, kes sa kaasa ei saanud tulla. 🙂

Eesti esimene kottpimedas ööjooks ning lõpp järveäärsete ringidega..

Peale Saadjärve tuli paari nädalase pausi järel kaua oodatud Rakvere Ööjooks, mida sel korral võis tõesti ööjooksuks pidada. Toimus se nüüd ju augustis, kui ööd on pimedamad.

oodates bussi..

oodates bussi..

Enne võistluse toimumist uurisin veebist rajavalgustuse kohta ja nagu selgus feisbuugis ringi kolades, siis korraldaja otsis inimesi, kes oleksid valmis autotuledega jooksjatele teed näitama. Ühtekokku jäi katmata ligi 1,5km pikkust maad. Seda küll mitmes jupis, kuid ikkagi oli seda päris palju. Selles teadmises võtsin endaga kaasa vilkuva helkur-käepaela ja pealambi. Üks siis seljataga liikuvate sõidukite ja jooksjate jaoks ning teine enda ees oleva tee valgustamiseks. Tuleb tunnistada, et tegin õige otsuse, kui need kaasa võtsin. Oli neis pimedates lõikudes üsna suur seltskond minu ümber. 🙂 Kuulduste järgi oli ka neid jooksjaid kes kehva valgustuse ja nõrkade raja julgestajate abita eksisid teel ja said seetõttu disklahvi. Hea, et kedagi alla ei aetud.

Ainus pilt kus mind sel rajal näha...nõnda pime oli väljas :D

Ainus pilt kus mind sel rajal näha…nõnda pime oli väljas 😀

Päev algas vihmaselt ja seda tuli ka Rakveres, kui hotelli läksime ja seal oldud aja jooksul sain stardimaterjalidel järgi käidud. Üks suur nõmedus ja tüütus on se ühtne punane särk. oK, jah se võib ju teha toredaks selle, et näe olen nagu teised aga kõigile se ei sobi. Nõnda jätsid pooled meie perest selle jooksu tegemata.

ohutus ennekõike

ohutus ennekõike

Olgugi, et tegin oma parima ööjooksu aja 1:54:04, siis poolmaratoni rekordit sel korral teha ei saanud. Tuli ju pidavalt jälgida teel olevaid auke, et mõnes neist jalgu välja ei väänaks.

————–

Täpselt kaks nädalat hiljem oli plaanides käesoleva hooaja viimane ring ümber järve. Täpsemalt ring ümber Ülemiste järve.

Parimaks transpordiks valisin sel korral jalgrataga starti ja koju tagasi pärast jooksu, et mitte jääda otsima seda ja järgmist peatust ühe või teise bussiliini läbimisel. Väikesed venitused tegin endiselt kõigele vaatamata ära ning ajasin tuttavatega juttu enne starti.

Stardiks sain endale üllatavalt eliitgrupi numbri kuna olin kõikidel teistel selle aastastel järvejooksudel osalenud. Selle teadmisega sokutasin end stardirivi ette otsa, seisin vasakus servas, minu ees veel neli jooksjat. Tänu sellele alustasin jooksmist enda jaoks üsna kiirelt. Telefoni GPS andis mõista, et 1km aeg on kuskil 4 minutit. Reeglina olen minut kuni poolteist aeglasem. Võtsin mõneks ajaks pisut tempos maha, kuid aega mööda siiski võtsin omale tavapärase tempo ning paaril viimasel kasvatasin seda veelgi. Lõpp tulemuseks oli aeg 1:12:22.6.

Foto: Mallor Malmre/CEP

Foto: Mallor Malmre/CEP

Järvejooksude kokkuvõttes võib jääda tulemustega igati rahule, rääkimata siis veel maalilistest vaadetest nii Pühajärve, kui Saadjärve ääres. Kui nüüd allolevaid tulemusi kalkuleerida, siis saaks päris korraliku maratoni aja arvestades, et nii mõnigi nendest etappidest üsna mägine. 🙂

Harku järv (6km): 32:39.4

Pühajärv (10,7km): 58:45.5

Saadjärv (17,5km): 1:49:10.1

Ülemiste järv (14km): 1:12:22.6

——————————————

Kokku (48,2km): 4:32:57.4

Takistusjooksud

2014 Kõva Mehe Jooksu takistus

2014 Kõva Mehe Jooksu takistus

Kõik sai alguse sellest, kui panin end kirja Eestis toimuvale takistusjooksuvõistlusele Kõva Mehe Jooks. Ja natuke aega hiljem jagas Marika üht linki Soomes toimuva analoogse võistluse Tough Viking Finland kohta, mis on oma olemuselt kordades raskem. Tough Viking on oma olemuselt võistlussari Põhjamaa riikides, kus etapid toimuvad lisaks Helsinkile ka Göteborgis ja kahel korral Stockholmi eri piirkondades.

Tough Viking

Tough Vikingi võistlus, kus viimasel takistusel tuleb joosta rippuva juhtmete alt ja külje peal kastavad võistlejaid veekahurid. Korraldajad lubavad 10.000 voldilist surakat.

Sellest ajast peale olen lugenud ja vaadanud palju erinevate takistusjooksu võistluste kohta üle maailma. Ja mida rohkem neid asju vaatan, seda rohkem tahan neil ka osaleda. Nõnda olen otsustanud, et järgmine aasta vahetan nii mõnegi võistluse erinevate takistuste ületamise vastu välja. Seda enam, et Kõva Mehe Jooksu läbimine oli selle kõige eelsoojenduseks.

Viking Race

Põhjamaine Norra pakub Oslos Viikingi Laeva Muuseumi lähistel takistusjooksuvõistlust nimega Viking Race. Siin ootab osalisi ees kahel päeval kaks erinevat rada, üks 5 ja teine 10 kilomeetri pikkuse distantsiga. Vaatamist ja läbi elamist nii rajal, kui selle kõrval.

Strong Viking

Omad viikingid on veel Hollandis, kus toimub Strong Vikingi nimeline taksitsusjooksuvõistlus. Üritused leiavad aset Hollandi idaosas, Saksamaa piiri äärses linnas Nijmegen ja pealinnas Amsterdamis. Viikingitele tehakse seal eraldi võistlusi mudastes, mägistel, vesistel, värvilistel radadel. Nendele lisaks ka kohtumised vennaskondade, raudsete viikingite. Neid kõiki läbides võid kuuluda viikingite leegionisse. Kusjuures Raudse Viikingi jooksul tuleb distantsina läbida tervelt maraton ja siis veel selle aja sees 100 erinevat takistust. See tõotab olla vägev ettevõtmine. 🙂

Legion Run

Viikingite kõrval euroopas tegutsevad leegionärid koos Legion Run jooksuga. Leegionäride ridades saab võistelda Küprosel, Bulgaarias, Ungaris, Indias ja kahel korral Kreekas.

Tough Mudder

Üks tuntumaid ja kasvavamaid takistusjooksusarju maailmas Tough Mudder, kus aastaks 2012 toimusid võistlused juba enam kui 20s erinevas riigis. Mudaseid radu vallutatakse nii Texases, Melbournis, Londonis, Montrealis, Tokyos, Dublinis, Hamburgis kui ka paljudes teistes linnades ja riikides. Omapäraste takistuste hulgas on siin piraadi seiklustest tuttav plangul kõnd, kus tuleb vähemalt viiemeetri kõrguselt platvormilt vette või siis mudasesse vette hüpata. Hüpata tuleb ka vees olevatel takistustel. Nii nimetatkse saarelt-saarele hüppamist, ehk väikselt ruutmeetriselt veele asetatud euroalust meenutavale plaadile. Neid plaadikesi või õhkmadratseid on reas mitmeid.

Spartan Race

Oma olemuselt, kuulub üheks keerukamaks, raskemaks ja kõige atraktiivsemaks ja populaarsust koguvamaks võistlussarjaks sparta sõdalastele mõeldud Spartan Race. Siin on võimalik läbida kolme eri kategooriasse kuuluvat rada. Sprint 5km – 15 takistusega, Super 13km- 20 takistusega ja Beast 20km- 25 takistusega. See on võistlussari, kus tuleb lisaks erinevate asjade ületamisel läbida rada liivakotte tassides, palke vedades, gladiaatoritega võideldes ja oda visates vastu märki. Juhul kui mõne takistuse ületamine osutub sulle keerliseks või sa ei soorita seda perfektselt, siis tuleb sooritada kolmkümmend burbeest ehk eestikeeli kosmonauti. Se on püsti seistes üles hüppega kätekõverdus. Ja neid tuleb teha iga takistuse juures, mis teekonnal jääb raskeks. Lisaks neile kolmele võistlusele on veel raskemad võistlused nagu Ultra Beast, kus läbida tuleb poolmaraton, Hurricane Heat, Hurricane Heat 12 tunnis jooks ja Death Race ehk 24 tunni jooks.

Spartan Race sarja üritused toimuvad USAs, Kanadas, Lõuna-Koreas, Austraalias ja Euroopas.

Strong Race

Kõigele eelpool mainitule toiub Baltikumis veel teinegi takistusjooks Strong Race. Sedakorda siis Lätis, Riia vasaku külje all Jürmalast pisut edasi Tukumsi nimelise maakonnas. 8km pikkuse distantsi jooksul tuleb ületada ühtekokku 33 erinevat inimese loodud ja looduses eksisteerivat takistust.

Kõva Mehe Jooksul osalemisel nägin, et mul jääb üldiselt füüsilisest jõust nii mõnegi takistuse ületamisel pisut vajaka. Aga just tänu Spartan Race näoraamatu komuunis jagatavatele treeningprogrammidele olen juba viimased kaks kuud teinud lisaks jooksutreeningutele ka kerelihastele mõeldud harjutusi. Nende hulgas istulitõusud, plangud, kätekõverdused jne. Sammuti näeb toa nurgas seisev hantel järjest vähem tolmu. Ja kes külas on käinud, se teab, et meil on kodus külmkapi küljele magnetiga asetatud mõned kerelihaste harjutamise juhendid.  🙂

Põnevat lugemist leiab veel lisaks Spartan Race lehele ka Obstacle Racing Media, Mud Run Guide ja Mud and Adventure lehtedelt. Ja väärt nõu saab ka Obstacle Dominatori podcastist kuulata. Nimetatud podcasti veavad kaks tuntud takistusjooksjat Ben Greenfield ja Hunter McIntyre.

Nõnda olen ka otsustanud, et suure tõenäosusega jääb Linnadejooksu sarja läbimine sel aastal viimaseks korraks. Rapla Suurjooksu kehv kvaliteet viib selle sarja oma punktiskaalal pisut alla võrreldes eelmise kahe aastaga. Ja lisaks hooaja lõpus, kui kõik etapid läbitud, siis 100€ väärtuses Mizuno jooksujalanõudes valin just takistusjooksudeks sobilikud trailrun mudeli, et oleks edaspidi kergem radu ületada. Vahest oleks paslik hoopis soetada just takistusjooksudest inspireeritud ja selleks mõeldud Reeboki sussid.

Isiklikult kaalun kõiki neid sarju järgnevatel aastatel läbi teha. Millises järjekorras, seda näitab aeg. Igal juhul nii saaks ka kallis kihlatu Gerda rohkem reisida. Esimese võistluse võiks endale plaani võtta juba käesoleval aastal Tough Viking Finland jooksuga 6. septembril, mil ühtki teist spordisündmust minu plaanides pole. Jah järgmisel päeval on küll Linnadejooksu sarja etapp Pärnus, 2 Silla jooksu ja 9 kilomeetriga. Aga kui juba olen selle mõttesse võtnud, siis võiks ju ära ka proovida. Lisaks ära proovida kui viimaseks takistusjooksuks vallalisena ja siis jääks veel üks maraton läbida nädal hiljem, enne kui sõrmuse sõrme saan.. 🙂

Soome sõiduks mul pileteid leidub, kuid nüüd tuleks veel se kirves osavõtu tasu kuskilt leida. Mine tea ehk on väärt sõpru, kes valmis pisutki toetama ja seda poismehe iga natuke seiklusrikkamalt aitab mööda saata. 🙂

Kõva Mees 2014

Mitu aastat olen mõelnud, et küll oleks huvitav se katsumus läbi teha. Eelmisel aastal vedasin end raja kõrvale ja tegin nii BNSi, kui ka Postimehe online portaali jaoks pilte sellelt võistluselt. Ja juba siis veendusin, et sel aastal osalen juba kindlasti ka ise. Nii ka juhtus. Juhtus muidugi ka see, et siis kui registreerisin, olin veel uudisteagentuuri BNSi ridadesse kuulunud fotograaf ja sain end nõnda kirja pandud. Võistluspaigast siis kui distants juba läbi oli, oli se üllatuseks mulle.

Selleks võistluseks laenasin pea kuuaega tagasi oma noorimalt vennalt GoPro kaamerat, et se oleks otsaette kinnitatult pilte tegemas. Kahjuks lülitasin vale reshiimi peale ja tegin pilte ainult sellest, kuidas kaamerat sisse lülitan. 😀

Tore pilt, kahjuks jäi se ka viimaseks pildiks...

Tore pilt, kahjuks jäi se ka viimaseks pildiks…

Kuna sattusin osalema võistlusel esmakordselt, siis särginumbri 359 alusel kuulusin teise stardigruppi ehk nende jooksjate hulka, kes läksidn rajale 12:15. Esimese kilomeetri suurimaks takistuseks oli vast väike ja kitsas kraavike enne põllule minekut. Sellele järgnes kohe 5x suured kandilised veetünnid, millest tuli üle ronida ja seejärel ootas ees suur veetakistus, kus osavamad ujusid. Kuna minul se seal väga välja ei tulnud, siis läbisin selle kerges vesises sörgis nii kalda servas kui õnnestus. Se muda-savine põhi oli väga libe ja raske oli end edasi liigutada seal. Ja siis tuli saada neis libedais riietes ka veel mäest üles.

Foto: Mare Mändla

Foto: Mare Mändla

Edasi tuli kogu 10,5km pikkusel distantsil joosta läbi jõe ja üle heinapallide virna, ületada erinevaid veetakistusi, mudas roomata ja torudes sukelduda, joosta tihedas metsatukas, turnida poordel, ronida metsas võrgust üle, joosta autorehvides ning ronida üle fiboplokkide. Takkistusteks olid veel kaablirullid, soine maastik, kus hetkega olid sussid tundmatuseni jalgade otsas oma välimust muutnud. Lisaks tuli ületada kivimüüri nii köie abil, kui ilma selleta, traktori rehvide otsas jooksmine, rongi perrooni all ületada betoonist vundamenti liideseid ja ettevaatlikult ületada varemeid, kus kukkumine oleks võinud lõppeda vägagi valusalt ja jõgede ja kraavide ületamine väikeste laudteede abil. Vahest oli veel midagi, mis kohe meelde ei tule. 🙂

2014 Kõva Mehe Jooksu takistus

2014 Kõva Mehe Jooksu takistus

Kaheks viimaseks takistuseks oli taas kord suur savimuda vesine laguun, millele järgnes 5x veetünne. Ning mõned hetked hiljem sai kaela uhke medali. Seejärel sai veidi hinge tõmmatud ja käidud järel toidul ja ilusal punasel 2014 aasta Kõva Mehe Jooksu särgil. Kuna saunas oli kitsas, siis riiete vahetus ja mudast niretava dressi väänamine tuli sooritada murul.

Väike selvhi..

1,5km aeg ehk hetk enne esimest ujumist 7:10,6 ja aeg kogu distantsi peale 1:10:28,5 ja lõpplik koht 226. 

Kõige lõpuks kui ära vaadatud sai parimate autasustamine ja loosiauhindade välja selgitamine, ootas ees mõnus sörkjooks Pääsküla bussipeatuse suunas. 2,8km teekonda varbavahe plätudes. 🙂

Punane särk koos stardinumbri ja medaliga

Punane särk koos stardinumbri ja medaliga

Stardinumber ja uhke medal.

Stardinumber ja uhke medal.

Kahju, et selliseid sündmuseid Eestis ainult kord aastas. Juba ootan kannatamatult uut seesugust vahvat katsumust.

Treeningute ja võistluste vaheline motivatsiooniallikas..

Nagu näha viimase kolme võistluse tulemusest, siis olen teinud märgatava arengu kiiruses. Paraku puudub ülevaade selle kohta mida teeb mul süda sel ajal ja ei näe palju võiksin veel pingutada nende edukate tulemuste kasvamise nimel. Sammuti puudub täielik ülevaade treeningu tegemisest ja nende pikkustest. Võistlustel on ette teada kui pikk distants läbida tuleb aga iseseisvalt trenni tehes, se täpselt puudub. Viimasel ajal ikka see pärast, et telefoni GPS signaal katkeb keset sportliku ettevõtmist.

Siin tekkis väike mõte, mõte mida kasutavad paljud inimesed, kui ei suuda mingit eesmärki oma elus täita. Ehk on selle blogi lugejate, sõprade ja teiste tuttavate hulgas neid lahkeid inimesi, kes valmis toetama mind pulsikella ostmisel. Endal on ostmisega kahjuks kitsas käes kuna kuu algul jäin koondamise tõttu ilma oma senisest töökohast uudisteagentuuris BNS. Lisaks on sügisel ees ootamas mind ja mu kallist kihlatu Gerdat pulmad ja üleliigset raha lihtsalt pole selle tarbeks kohe kuskilt võtta.

Polari pulsivöö koos Nike+ GPS Sportwatchi ja Pacebandi ajatabeliga

Polari pulsivöö koos Nike+ GPS Sportwatchi ja Pacebandi ajatabeliga..ehk viimane pilt töökorras kellast

Kell mis mul oli enne, on se sama Nike+ GPS Sportwatch, mida soovin ka esimese valikuna tulevikus kasutada. Valikuid pulsikelladest, millesse on integreeritud GPS on palju ja hinnad on seinast seina. Nike’i kell on neist oma kvaliteedilt koos hinnaga üks odavamaid, mis saadaval. Lisaks on mul juba varasemalt selle kella tarbeks pulsivöö juba ostetud, mida eraldi juurde ostma ei pea. Mõne teise tootja kallima kella kohta seda aga alati kaasas ei ole.

Nike+ Sportwatch GPS ja tema erinevad omadused

Nike+ Sportwatch GPS ja tema erinevad omadused

Avaldan siin oma isikliku pangakonto numbri neile, kes valmis mind abistama natukesegagi. Selgituse lahtrisse kirjutada “Pulsikell”. Kõik, mis üle jääb kellaks vajaminevast summast, läheb pulmadeks. Ja kui summa koos annan sellest ka siin teada.

Nimi: Heiki Rebane

IBAN: EE231010022403311005

Olen avatud ka sponsorlus ettepanekutele ja valmis lisama toetajate lehele ning hiljem vajaduse korral trükkima ka nime või logo oma võistlussärgile. Selle jaoks võib pöörduda minu poole meilitsi: runplus.jooks@gmail.com

Tänud kõikidele abistajatele, kohtumiseni jooksu rajal või selle ääres. Ja ehk saangi samas tempos edasi treenides ja aegu purustades peagi Rio OMi valikus näha. 🙂

Pool Linnadejooksu sarjast

Eesti Linnadejooksu sari jõudis poolele distantsile oma jooksude arvuga. Tartu, Rapla ja Narva on nüüd tehtud, kuid Pärnu, Tallinn ja Paide-Türi on veel ees ootamas. Narva Energiajooks oma 21,1km pikkuse distantsiga kuulub sarjas kuldraja arvestuse valikusse.

Istesse tõusud

Istesse tõusud

Selleks distantsiks ettevalmistumine on läinud ligadi-logadi üle käbide ja kändude ehk teisisõnu trenni viimastel nädalatel pole teha jõudnud. Ainsateks pingutusteks on jäänud need nädalalõpudel toimuvad võistlused ja ei enamat. Aga kui tegelikult ikka täitsa aus olla, siis jooksmisi jah ei ole teinud, kuid end liigutanud olen küll. Juba 17 päeva olen järjest teinud igapäev 30 kõhulihast. Ja nii on minna veel 13. Ehk teisisõnu osalen Sparta jooksusarja 30ne päeva treeninguprogrammis, kus igal päeval tuleb 30 kõhulihast teha. Ettenähtud kavas tuleb neid teha istuli tõustes, seega inglisekeeli “sit ups”.

Eelmises postituse järel, mille avaldasin ligi 10 tundi enne Narva jooksu starti. Selle järele jäänud aja sees jõudsin poole silmaga ära vaadata Brasiilias toimuva jalgpalli maailmameistrivõistluste kohtumise Inglismaa ja Itaalia vahel ainult esimese poolaja, sest peale seda asusin und nautima mõne tunni jagu. Und nautisin 4-5 tundi, sest äratus oli seatud mul kella 5ks hommikul. Nii jõudsin üles soojendada ahjus eilse pasta, võistlusdress selga tõmmata ja SiS energiajook valmis segada. Söömise ja ettevalmistuse ajal jälgisin teleri vahendusel Elevandiluuranniku 2:1 võidumängu teist poolaega Jaapani üle.

Nii kummaline kui se ka poleks, siis und mul polnud ja seda ei tulnud mul ka siis, kui 7:15 hommikul hakkasin Tallinna bussijaamast LuxExpressiga Narva suunas sõitma. Nõnda vaatasin bussisõidu ajal ekraani pealt filmi “Kääbik” või “Hobbit”, kuidas kellegil parem seda nimetada.

Narva jõudsin täpselt 10:30 ja bussilt astudes suundusin otsejoones stardinumbri järgi. Ma ei tea kuidas või miks, aga arvasin vähemalt viimased kaks nädalat, et stardiaeg on täpselt kell 12:00. Paraku juhtus aga nii, et kui kell oli 10:55, siis kuulsin kõlarite vahendusel, et 5 minuti pärast on poolmaratoonarite teele saatmine. Nõndaks jäi mul igasugune suurem ettevalmistus soojenduse näol tegemata.

Pagasi koos riietega jätsin Jooksupartneri telki, kust endaga teele kaasa haarasin telefonikoti käele kinnitamiseks, juhtmevabad kõrvaklapid, SiS joogipudeli koos valmis segatud energiajoogiga ning vöö selle kandmiseks koos 4x energiageeliga. See peale seadsin sammud sörkides kohe stardikoridori suunas. Enda numbrile vastavat väravat ma otsima ei hakanud, vaid jäin kohe viimase 10-20ne jooksja hulka ja sättisin paika telefonis olevad rakendused Endomondo ja Nike plussi. Mõlemad läksid tööle ligi paarkümmend sekundit enne starti. Seejärel hakkasin pingutama vööle paigaldatud joogipudel hoidjad, mille(de)ga on mul alati probleeme olnud.

Peale stardipauku võtsin alul sisse küll rahuliku tempo, kus tuli jooksmise ajal vööd endiselt kohendada. Aga juba peale 500 meetri läbimist sai sisse võetud juba tempo, millega läbisin eelmised kaks jooksuvõistlust. Vahepeal sibasin mööda SEB Tallinna Maratoni projektis osalevast Triinust, Annikast ja Gerlyst, seda kas ka Jaanast, ei tea. Ei märganud teda päev varem stardiprotokollis ega ka jooksurajal. Finishisse ta siiski jõudis. 🙂

Nii umbes kümme meetrit enne või pärast esimese kilomeetri läbimist kukkus vööst välja SiS joogipudel koos selles olnud joogiga ja nii õnnetult, et täpselt korgi peale. Korgi see osa, kus jooki sisse manustatakse oli pea, et olematu ehk suunaga pudeli sissepoole. Üritasin seda küll kätte saada, kuid tulutult ja nii heitsin selle tee serva, sest juua sellest näis võimatu olevat. Sellist laia korki ju maha keerama ei hakka jooksu ajal.

Arvestasin sellega, et kaasas mul 2x Go energia- ja 2x Go kofeiinigeeli, mida tarbida iga 5km tagant, teadmata kus asuvad teeninduspunktid, et pisutki vedeliku tarbida. Esimene punkt neist osutus nii umbkaudu 6-6,5km peale ja tuleb tunnistada, et õnnestus väga hästi haarata ka teeninduspunktis olnud abilise käte vahelt joogitops kas vee või spordijoogiga haarata. Jõin rahulikult hoides seda tempot, millega jooksin. Teadlikult tempot ei langetanud nii nagu seda juhtus Raplas, vaid lippasin edasi. Nii mõnegi teeninduspunkti järel võis näha, et kõige kaugem joogitops raja servas kuulus mulle. Mitte et ma sellega mingile medalile pretendeeriks aga lihtsalt kuidagi kujunes nii välja, et jõin topsist väikeste sõõmudega ja nii jäi seda jooki tiba kauemaks topsi. Ning soov pooltäis topsi minema visata mul ka ei olnud.

Telefonis töödanud rakendused pidasid vastu pisut alla poole distantsi ehk kümnenda kilomeetrini. GPS signaal lihtsalt kadus ära, seda juhtus ka paaril korral linnas sees esimese ja teise kilomeetri vahel. Senimaani püsisin tempos jooksuga läbides kilomeetreid ajaga 4:58-4:59.

Umbes täpselt kaheksanda ja üheksanda kilomeetri vahel jooksis mulle vastu maratoni projektis osalev Moonika, kellele plaksutasin kiire jooksu eest nii nagu ka projektis teistele osalenutele ja liidritele rajal. Ning sel hetkel kui olin läbinud 11km punkti helistas mulle mu kallis kihlatu, Gerda. Kes uuris kas hakkan juba startima, kuna oli mu käest kuulnud korduvalt, et stardiaeg on kell 12. Oli aga suur üllatus ka talle, kui kuulis, et juba jooksen ja üle poole distantsist läbinud ja ilmselt lõpetan varem, kui olime arvestanud.

Aja kohta edaspidi rajal mul puudus täpsem ülevaade. Nii palju sain teada, et kaasa võetud silikoonist käepaela ajagraafikuga 1:50, olen graafikus ja pisut ka sellest ees. Teisel käel olevalt Nike Fuelbandi pealt sain ainult kellaaega näha ja selle järgi oletada, et finishisse jõudmise aeg oli kuskil ühe tunni ja neljakümnekuue minuti kanti.

Hiljem selgus, et se aeg oli 1:46:51. Seega, kui ennustasin eelmise kahe jooksu pealt, et aeg tuleb 1:30-1:45 kanti, siis läks üsna täpselt. Arvestame seda, et minu arvutus põhines tegelikult ainult 20ne kilomeetri, mitte 21,1-e kilomeetriga.

Vaheajad iga 5km tagant (positsioon):

25:53 (451) 5km

50:01 (444) 10km

1:15:43 (425) 15km

1:41:06 (387) 20km

1:46:51 (404) 21,1km

 

Seda ligi 12 minutilise senise poolmaratoni rekordi aja parandamist kommenteeris kõikse paremini Valdo Jahilo, kelle sõnul võiksin selliste ajaparanduse hüpetega edaspidi olla varsti Rio OMi kandidaat nr 1.

Kannatusterada..

Oli laupäeva õhtu kui pakksin kokku kõik vajaliku järgmisel päeval toimuvaks Haapsalu maratoniks.

Akupank koos juhtme ja geelidega

Akupank koos juhtme ja geelidega

Ühe olulise muudatusena tegin seoses telefoniga, mida olin seni kandnud erinevate võistluste ajal käe peal. Nimelt kuna Rooma maratoni ajal jäin ilma pulsikellast, siis nüüd pidin tagama selle, et telefoni aku peab vastu üle 4,5 tunni järjest ühe rakenduse kasutamist ja olema see juures koguaeg andmeside võrgus. Selle jaoks sain paigutatud kaasaskantava välise akupanga vöökotti, kus tavaliselt hoiustan 4 SiS geeli, sel korral mahtus sinna poole vähem. Ja ühest kõrvaklapi jaoks mõeldud august surusin läbi telefoni laadimisjuhtme, vööle lisasin juurde ka telefoni koti, et seda oleks juhtmega mugav laadida samal ajal kui jooksen.

Homikul sõin eelmisel päeval valmistatud hirsipudru koos rabarberi-kisselliga ja segasin valmis juba traditsioonilised SiS joogid.

Sel korral oli rajal kaasas 6x SiS Cola+Cafeiini geeli, 3x SiS Go Energy Sidrun-Laimi geeli ja 1x SiS Go Energy Apelsini geel, lisaks pudelites SiS Energy Sidruni jook ja suurde pudelisse panin enne rajale minekut tarbimiseks SiS Electrolyte Sidrun-Laimi joogi. Kotti mahutasin veel kaks banaani ja ühe müslibatooni, mille kallis kihlatu Gerda päev varem sai Maijooksult kaasa.

Mis puudutab Maijooksu ennast, siis meil läks päris hästi, arvestades et stardigrupp läks rajale 5 minutit hiljem, kui esimesed jooksjad. Seda arvesse võttes tuli aeg kokkuvõttes 1:00:15 ja kui se 5minutit maha võtta, siis on igati hea alla tunni tulemus. Vähe kripeldama jäi se 15 sekundit, kuid vähemalt on mille poole järgmine kord sihtida. Tubli ja püüdlik Gerda käib kepikõndi tegemas ka siis, kui mina kas olen tööl või puhkan kodus jalgu välja. 🙂

Maratoni juurde tagasi. Haapsalusse sain koos Janek Oblikasega (Marathon100.com eestvedajaga), kes tõi mind sealt ka ilusti tagasi. Hommikul sinna sõites oli tee üsna tühi, tekkis tunne nagu oleksime ainsad sinna kanti minejad. Peaaegu ainsad, sest mööda sõitsime ühest aeglasest žigulist ja ühest sääreväristajast. Tagasi teel oli neid sõitjaid kordades rohkem.

Kui ühel hetkel Haapsalu lossi ette jõudsime, siis vaatasime üle veel viimased asjad, mis endaga starti kaasa võtame.. ehk vahetusriided ja söögi-joogi kraam, et enne veel pisut akusid laadida. Osa riideid jätsime kohe autosse, sest hommiku kella 9:00i kohta oli õues ikka meeletult soe. Ja seejärel jäime ootama bussi. Bussi kuhu mahtus kokku 17 jooksjat + juht. Teine sama sugune buss pidi veel olema, sest kõik jooksuhuvilised lihtsalt ei mahtunud transpordivahendisse ära.

stardinumber

Ristile kohale jõudes sai esimese asjana ära käidud registratuuris, kus sain omale nii stardinumbri, kui kiibi, mis tuli vasaku jala külge kinnitada. Lisaks anti väike Panasonicu läbipaistev lukuga kotike, kus sees olid 2x AA patareid karbis ja pakk mängukaarte. Sellele lisaks tuli võtta ka üks kilekott, kuhu markeriga oma stardinumber peale kirjutada. Kilekott oli seega mõeldud pakihoiust oma asjade hõlpsamalt üles leidmiseks. 🙂

5 minutit stardini

5 minutit stardini

Edasi hakkasid pihta aga stardieelsed ettevalmistused. Pikk dress seljast, võistlussokid jalga, number särgile ja kõige lõpuks otsustasin kaasavõetud Paceband ajatabelitest Roomas kasutusel olnud 4:30:00 kasuks. Kotti olin pannud kaasa ka sügisel plaanitava SEB Tallinna Maratoni läbimiseks soetatud 4 tunni käepaela, kuid selle laenasin Paavo Naelale (Narva Energiajooksu korraldaja). Viimaste asjadena jäi veel joogi ja energigeelide vöö peale panna ja telefon sättida jooksu valmis. Enne starti jõudsin veel pildi teha ja seda sõprade-tuttavatega jagada FB vahendusel.

Stardi järel nagu ikka kulub esimesel paarisajal meetril rihma korralikult pingule tõmbamisele, et se kuhugile ära ei vajuks. See ei ole päris sama, kui kohapeal seistes peale panna. Alati jääb kuskilt pingutamata ja parima tulemuse saab just jooksu alguses ära tehtud. Seejärel pudenes vöökotist telefon välja, korraks jäi laadimisjuhtme külge rippuma ja siis päris vastu maad. Aga õnneks jäi terveks ja töötab edasi. Silmnähtavalt ka ühtegi kriimu peale ei tulnud, mida tal enne poleks olnud.. 🙂 Selle kukkumise järel oli muidugi selge, et laadida ma seda jooksu ajal ei saa ja nõnda lükkasin juhtmeotsa jalust ära..ehk püksi… ning telefoni vöökotti tagasi.

Teekond Ristilt Haapsallu

Teekond Ristilt Haapsallu

Selle sahmerdamise järel avastasin, et olen sattunud 4 tunni gruppi, mis on valinud minule vastuvõetamatu tempo. Kilomeetreid läbiti keskmiselt 5:20-5:30ga. Nii püsisin nendega 6km, mille järel võtsin endale rahulikuma tempo. Aega ma nii täpselt määrate ei oska, sest väljas olnud kuumusest läks telefoni GPS lolliks ja näitab, et jooksin 42,2km asemel 77,32km ja Nike+ Fuelbandi kella ma just ka täpselt ei jälginud, millal järgmise 5km läbisin.

Igal juhul tegi selle aasta esimene kuumarekordi päev Läänemaal oma +27,2C kraadiga kõigile rajal olnutele liiga. Janu oli pidevalt meeletu ja kui kaasa võetud SiS spordijooke jõin maratoni esimesel poolel isuga, siis teisel poolel tarbisin järjest rohkem teeninduspunktides pakutavat vett, mida varusin ka enda pudelitesse. Tundus külm vesi kordades kosutavam, kui kuumaks keedetud spordijook. Geelid sõin veel ära iga 5km tähise juures, kuid ka need olid üsna soojaks muutunud. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin teeninduspunktides vett endale pähe valama, valasin ka mütsi täis. Viimase 15km punktis valasin esimest korda mõned topsid ka säärtele ja nii sussidesse välja. Mille peale küsiti, “kas se niiskus jalgu hõõruma ei hakka?” Vastasin, et “enam ei hakka, päike ja kuumus on sellega juba ammu algust teinud”. Vahepeal olid juba katkestamise mõtet pähe tulnud, sest lihtsalt ei saanud enam aru, kui palju maad on tegelikult läbitud. Aga siis kuskilt 23km lõpust ja 24km algusest tuli mulle seljatagant järgi maratoonar Maichel Suur, kes oli teadlik minu tegemistega just tänu sellele blogile siin. Tema arvates võiksin ma maratoni siiski ära lõpetada ja kindlasti mitte katkestada. Kui sedasi edasi jooksen ja kõndimisi sisse teen, siis võin teha veel aja alla 6e tunni. Järgmise km jalutasime rahulikult edasi, kuni joogipunktini, kus akude laadimise järel, läks ta omateed.

Sealt maale edasi asendusid minu jooksud ka mitme kilomeetriste kõndidega, kus leppisin iseendaga kokku, et lõpetan siiski ära, tuleb se aeg mis tuleb. Ja siis hakkas puude vahelt linna märke paistma. Kõige pealt oli Selveri tagumine külg, siis tuli mingi töökoda ja peagi olin ühe kepikõndija järel jõudmas Haapsalu rongijaama, kus väsinud jalgadega tuli veel 3 trepiastet üles astuda. Perroonil oli aga üllatus-üllatus, nimelt kui üks teeninduspunkti liige andis saabuvatest maratoonaritest märku, asus muusikat tegema puhkpilliorkester. Möödusin neist kõndides ja võtsin selleks ajaks peast ka mütsi, et neid vastu tänada. Kell oli sel hetkel täpselt 15:00, kui perroonilt lahkusin suunaga metssa ja nüüd juba kerges sörgis.

Metsas aga tõstsin aeg-ajalt tempot eriti siis, kui nägin et lähenen ühele jooksjale, kes oli minust poolel maal korra mööda läinud ja jõudu soovinud. Järgi jõudsin talle metsa lõpus olnud joogipunktile. Selle vahega, et tema lahkus sealt sel hetkel, kui mina kohale jõudsin. Ees ootas pikk rannariba, möödudes FraMarest kuni pikki promenaadi lossini välja. Kui mets algas 33km-st, siis ees olnud jooksjast möödusin 38-39km juures. See järel soovisin Erkki Kukkele ka ise jõudu, kui temast möödusin. Teadmiseks iseendale, et ära tundsin ta puhtalt selle järgi, et kandis erkkollast särki ja minuga sarnaselt orantše NewBalance 890v4 susse. Enne starti nägin veel kedagi selliste sussidega jooksma tulemas aga seda kes ta on ja millal ta lõpetada võis pole õrna aimugi.

Järgmise paari kilomeetri jooksul lähenesin 15km minust möödunud Janekile, kelle sain kätte korraks juba ka viimases joogipunktis, kus ta pausi pidas. Aga kuna olin eelmises punktis oma veevarusid täitnud, siis jäin edasi jooksma ja Janek selle peale ei andnud alla. Vaid kiirendas ja proovis olla rebasele jäneseks, mis väga hästi ei õnnestunud. Olin juba metsas pea viimased pingutused ära teinud ja nüüd jäi edasi kõnni-sörgi taktika, siis kui jaksan siis sörgin ja kui ei siis kõnnin. Seega peamiselt siiski kõndisin ja Janekit ma rohkem rajal ei näinud. Kohtusin temaga juba maratoniraja viimases punktis ehk lebolas, kus soovijad said lasta end masseerida, süüa sooja suppi ja ajada lihtsalt teineteisega juttu, pärast seda kui olid õnnelikult finishisse jõudnud ja üsna raske medali kätte saanud. Teist nii rasket medalit minu kollektsioonis veel pole mistahes distantsilt.

Mina lossiväravas

Mina lossiväravas

Oma senise elu viienda ja füüsiliselt kõige raskema maratoni läbisin ajaga 5:11:55. Nii kummaline kui se ka pole, siis käesoleva aastaga on tehtud kaks maratoni. Esimene neist rekordilise 4:27:19 ajaga ja teine ülimalt kaua kestva ja aeglaseima tulemusega. Olen õnnelik, et selle maratoni siiski lõpetasin. Nii on mul millest muljetada ja õppida tulevikus. Kõigele lisaks, kuidas ma oleksin pärast maratoni katkestamist isale helistanud ja talle tema 55 sünnipäeval õnne soovides öelnud, et katkestasin. On ta ju aastaid tahtnud, et tegeleksin mingisuguse spordiga aga kunagi ei leidnud ma seda õiget ala enda jaoks.

Tunnike pingete maandamist lihastes

Tunnike pingete maandamist lihastes

Töölt võtsin vabaks kaks järgnevat päeva, kus esimese päeva alguses käisin kalli Gerdaga Eesti Pimemassööride Ühingus, kus kihlatu sai üld- ja mina spordimassaashi. Gerda oli mulle varakult juba aja kinni pannud ja kuna ma varem väga massaashist lugu pole pidanud, siis lasin end korralikult läbi mudida Ališer Hožanijazovil. Kurat, see oli alles elamus. Mul polnud aimugi mõnest pinges olevast piirkonnast oma kehas, need tulid survete all kergesti välja. Kohati tekkinud valu oleks lihtsam olnud välja kannatada, kui mõni pulk hammaste vahel oleks olnud. Aga üldkokkuvõttes läksin sinna ju, et jalgades kaoks igasugune pinge ja selle tunni sees, kus töödeldi ka selga ja käsi, saadi tööga nii hästi hakkama, et jätsin 10% arvele lisa. Vähe sellest leidsin, et olen ka pisut abiks, kui voltisin kokku mulle peale jäetud pleedid. Üks mis kindel, sinna tagasi lähen teinekordki ja seda teenust hakkan kasutama alates poolmaratoni pikkustest distantsidest. Kogu selle massaashi mõtte eest suur-suur aitähh sulle kallis Gerda! Ning veelkord palju-palju õnne kallis issi 55 sünnipäeva puhul! Lõpetasin ju sinu sünnipäeval maratoni, mis sest, et läks selle sooritamisele nõnda palju aega.. 🙂

Kiireim ja aeglaseim medal

Kiireim ja aeglaseim medal

Veel enne viimast lõppu, tuleb siiski mainida, et rajal liikudes nägi nii mõndagi, mida linnas elades igapäev ei kohta. See, et 13km paiku kuulsin kraavis sahistamas oravat, ei lähe arvesse, sest need loomad käivad mul ka kodus 5 korruse akna taga. Pigem nägin raja teises pooles nelja madu, kellest 3 esimest olid väiksed nastikud. Tundsin need ära kollase laigu järgi peas. Ja siis oli üks suurem madu, keda nägin teed ületamas endast nii saja meetri kaugusel. Nägin teda seetõttu, et võttis enda alla ligi poole raja laiusest, mis tähendab, et oli vähemalt meetri pikkune. Millise maoga täpsemalt oli, ei tea, sest võtsin teda nähes tempo maha ja lasin tal rahulikult teeserva kaduda. Vähe sellest, et mina nägin kokku nelja madu, siis kui olin jooksu lõpetanud, kuulsin, et üks maratoni läbinutest oli kohtunud põdraga, kes ei tahtnud teelt väga eest tulla. Ühel hetkel ta oli seda siiski teinud ja läinud tee ääres puukoort närima..

Midagi õppetliku ka. Edaspidi kui on teada, et on oodata analoogselt kuuma maratoni, siis tuleb kaasa võtta päikesekaitsevahend, sest minu keha katmata jäänud osad on veel praegu neli päeva peale maratoni punased ja tundlikud. Lisaks peaks soetama enda jooksu varustuse hulka pikad-valged käised, mis kaitseksid päikese eest, vajadusel ka külma eest. Muidu võib öelda, maratoonaripäevitus = joodikupäevitus, need näevad üks ühele sarnased välja. Ainult, et maratoonar teeb endast kõik, et jõuda varju alla; joodikul aga ei ole oluline, peaasi, et pudel ees oleks…

Nüüd ootan juba järgmist võistlust ehk mõne päeva pärast laupäeval saab kolmas Eesti Linnadejooksu sarja hooaeg. Ja sedakorda üle pika aja taas PAF Tartu Olümpiajooksuga.

Päikest (vahel ka jahutavat vihma) ja peatsete jooksmisteni!

Heiki

Investeering tulevikku tehtud..

Ehk soetasin tallatoed. Eelkõige lasin need Footbalance spetsialistil valmistada minu enda jalgade järgi Järve keskuse Rademaris.

Esimene ettekujutus taldadest

Esimene ettekujutus taldadest

Peamine põhjus oli ikka selles viimasel ajal esile tulnud jalalaba paistetusest ja nähust mis meenutab kukekannust (Plantar fasciitist), kus talla maha pannes käib väga terav valu läbi kanna ja erinevates talla alustes lihastes. Teiseks ka teadmine, et mul on juba pisikesest poisieast peale lampjalgsus ja kõigis kasutuses olevates jooksusussides puudub toestus.

Aga nagu skänneri peal seistes selgus, siis päris täielikku lampjalgsust mul ei esine. Kas selle taga võib olla Nike Free tossude kandmine või mitte, pole tõestatud. Kuna analoogset pilti ei ole lasknud seni varem teha. Aga toestust mu tallad vajavad igal juhul.

Jala talla analüüs

Jala talla analüüsid

Jalatüüp: Ülepronatsioon. Pronatsiooni näol on tegemist jala loomuliku põrutuse leevendamise mehhanismiga: jalalaba ja pahkluu liiguvad põrutuse leevendamiseks kergelt sissepoole ning vähendavad liikumisel tekkivat stressi.

Uuringu ajal liikusid minu pahkluud vajalikust rohkem sissepoole, mis võib mõjutada negatiivselt üldist kehahoiakut, koormates jalgade, põlvede, puusade ja alaselja sidemeid ja kõõluseid. See võib omakorda põhjustada valu või vigastusi.

Ülepronatsioon on levinumaid jala väärasendeid. See võib olla kaasasündinud või põhjustatud vigastutse, liigse liikuvuse või toe puudumise poolt. Erinevad uuringud on näidanud, et kohandatud vormitud sisetallad võivad ülepronatsiooni korral olla suureks abiks. Toestatud sisetallad aitavad pakkuda jalale tuge ja sedasi tagada jala korrektse liikumise. Pidev pikaajaline kandmine võib leevendada väärasendist tingitud valu, vähendada igastuste riski ja tõsta üldist sooritust.

Madal jalavõlv

Madal jalavõlv

Madal jalavõlv, mis võib põhjustada liigset liikuvust, ebastabiilsust või kehva põrutuse leevendamist. Tulemuseks võib olla valu ja suurenendu vigastuste tõenäosus. Toestatud sisetallad võivad olla abiks, toetades kaari, neid samaaegselt dünaamiliselt aktiveerides ja vältides nende edasist allalangemist.

Põikivõlv ehk allavajunud võlv

Põikivõlv ehk allavajunud võlv

Soovitav on põikivõlvi tugi. Võlvi toetamine võib veresoonte ja närvide jaoks vajaliku ruumi suurendamisega pakkuda soovitud kergendust. Selle toe saab sulatada Footbalance sisetaldadesse ning sedasi peatada jalamuhkude, haamervarvaste jms edasiarenemist.

Soovitatavad sisetallad sulatatakse valmis minu korrektselt joondatud jalalabade ja pahkluude alusel. Sellest tulenev tugi aitab hoida optimaalset joondust kogu kõnnitsükli ajal, vähendades ülepronatsiooni. Dünaamiline Footbalance tuum aitab energiat maandada ja üle kanda. Regulaarne kasutamine aitab vähendada vigastuste riski, tõsta jõudlust ning jalgade mugavustunnet.

Screen shot 2014-05-15 at 2.19.44 PM

Jalatsisoovitused: Stabiilsuse / liikuvuse kontroll, kus võidan toetavate jalatsite kasutamisest, mis vähendavad minu pahkluu liigset sissepoole liikumist. Kerge ülepronatsiooni korral pean kandma neutraalset jalatsit koos Footbalance sisetaldadega. Tõsisema ülepronatsiooni korral on tõhusam kanda sisetaldu koos liikumist suunavate või stabiilsust tõstvate jalatsitega. Jalatsite puhul, millel puuduvad stabiilsust tõstvad või liikumist kontrollivad elemendid, tuleb kasutada vajaliku toe saamiseks kindlasti sisetaldu.

Sisetaldade vormimine jalataldade järgi

Sisetaldade vormimine jalataldade järgi

Nüüdseks pea nädal neid sussides kandnuna võin julgelt öelda, et kõige rohkem on neid tunda, siis kui tossud jalga panna või käia rahulikult. Muidu treeninguid tehes ei saa arugi, et miskit oleks teisiti. Seega ülimugavad.

Vana- ja uustald kõrvuti    Vana- ja uustald kõrvuti

 

Mis kõige parem selle asja juures, siis Rademari kliendikaardiga saab sinu enda jalgade järgi tehtud sobivad tallad kätte 45€ euro eest, tegelik hind neil ligi 60€ eurot. Ja lisaks taldadele saab kaasa vinge silikonist Footbalance-i käepaela.

Silikonist Footbalance-i käepael

Silikonist Footbalance-i käepael