Category Archives: Treening

Füüsilise vormi kõver algus

Veebruar oma lühikese kuuga on võtnud ära selle lusti treenida end paremaks. Nimelt juba enne kui kuu alata jõudis, tuli väike külmetus kurku, mis põletikuliste mandlitega ei lubanud mistahes alal väga suuri pingutusi ette võtta. Kui korraks läks paremaks ja end taas õue jooksma sättisin, siis järgmisel päeval oli kõri taas valus… Pingutada ja joosta ju võiks, kuid hingamisteede halvatus on jätnud mind rajaäärde..

Valmis startiks..

Startiks valmis..

Hoogsalt lõpuni.

…ja hoogsalt lõpuni.

Aga sellest hoolimata vedasin end pühapäeval, 1. veebruaril Sparta Spordiklubisse, kus toimus Wattbike rattasõidu võistlus ehk Sisetriatloni teine etapp. Nii nagu esimesel etapil sõudmises, oli ka see ala minu jaoks täiesti esmakordne katsumus. Võistluse alguses sain korraks ekraanilt märgata numbreid. 4km distantsi läbisin keskmiselt 49-51km/h, kurat sellist kiirust oma chopperiga sisse saada võib ainult unistada. Ka Nõmme mäest alla üle 36 pole kätte saanud… Lõpetasin oma vanuseklassis selgi korral viimasena, kui ajaks oli 6:13,63.

Sportlikud Rebased. Foto: Heidy

Sportlikud Rebased. Foto: Heidy

Pisut rohkem, kui nädal hiljem oli minu kurgu tervis endiselt samas seisus aga kuna nimi oli võistlusprotokollis kirjas ja raha makstud ning minu armas abikaasa kohe tundis üli suurt puudust, siis seadsime oma sammud Radissoni hotelli suunas. Toimus seal ju selle aasta esimene trepijooksu võistlus. Gerda oli endaga ühes meelitanud võistlema kaks head sõbrannat, ühe kunagise ja teise praeguse töökaasase. Igal juhul ka neile meeldis se nõnda väga, et üks kahest otsustas ka peagi suitsetamisest loobuda ning taas end spordisaali koos Gerdaga vedama hakata. Elame näeme! 🙂 Treppidel oli Gerda endiselt tubli omas tempoklassis ajaga 6:36.

Kohe on lõpp käes. Foto: Gerda

Kohe on lõpp käes. Foto: Gerda

Mina aga läbisin torni koguni kahel korral nagu eelmine aasta. Sel korral juba teadlikult plaanisin kahel korral torn läbida. Esimese korra eel panin kaamera 3-4 korruse vahel oleva aknalaua peale ja teisel korral haarasin selle endaga kaasa, kui kaamerast möödusin. Nii kummaline, kuid suure tõenäosusega oleksid need kaks aega tulnud väga ühte auku joostud, kui kaameraga poleks midagi tegemist teha olnud. Lisaks oli teisel korral soe pusa peal, mis tegi kogu selle distantsi läbimise veelgi raskemaks.

Esimese ringi aeg ja teise ringi aeg. Protokolli said tulemused täpselt järjest ehk jagasin iseendaga 16. ja 17. kohta.

Protokolli said tulemused täpselt järjest ehk jagasin iseendaga 16. ja 17. kohta.

Ägedalt kasvanud kurguvalud on vähendanud minu treeningmahte. Joosta tahaks väga, kuid jaanuaris ülemisi hingamisteid külmetanuna ei ole seda väga teha julenud. Tihtipeale on selline äge tunne kurgus, et nüüd põleb mõni süsi kurgus ning pidevalt on “okas kurgus” tunne, millest mitte kuidagi lahti ei saa. Igapäevaste menüüde hulka kuulub piparmünditee meega. Lisaks saab paaril korral nädalas tehtud kapis ja laual leiduvast värskendavaid smuutisid. Enamasti sisaldavad need ingverit, mett, banaani ja teisi puuvilju koos keefiriga. Kui viimast pole, siis saab se asendatud mõne jogurtilisega. Kurguvalu aitab ehk kirjeldada ka see, et kui oma perearsti juures käisin ja palus suu lahti tegemise järel “AAA” öelda, siis se hästi ei õnnestunud, kuna toppis keelele mingi jäätisepulga laadse pulga, et näha, mis kurgus toimub. Sel hetkel tekkis suhu-kurku selline refleks nagu kutsuks okset esile ja nimetatud pulga asemel on hambaharja tagumine ots.. Peale seda visiiti tarbin spreipudelisse peidetud retseptiravimit, mida kolm korda päevas kurku pihustada.

Igal juhul loodan, et need hädad kaovad varsti ära, kuna kohe-kohe on taas võistlus treppidel. Sedapuhku siis Olümpia hotelli treppidel, mis ühtlasi on ka Sisetriatloni viimaseks võistlusalaks. Kuhu lähen olenemata minu vähesest treeningpraktikast..

Kui tervis lubab, siis varsti jälle jalul.. Foto: Gerda

Kui tervis lubab, siis varsti jälle jalul.. Foto: Gerda

Muusika valik osutus sedapuhku seitsme hooajalise teleseriaali Sons of Anarchy tunnusmuusika “House of the Rising Son” kasuks kuna se on üks väheseid nii pikku seriaale, mida vaadanud olen. Ning suvisel ajal kehastun oma chopperiga natukenegi üheks neist… 🙂

Advertisements

Esimesed treeningud uuel aastal..

Käesolevaks aastaks seatud eesmärk anda endast maksimum ja treenida nii palju kui võimalik, et sügisel võiks jõuda mudase takistusjooksu ehk OCR (Obstacle Course Race) Maailma Meistrivõistlustele.

Eelmisel aastal osalesin Eestis KõvaMehe ja Soomes toimunud ToughVikingi jooksudel, mis näitasid selgelt minu nõrki kohti. Jooksmisega saan ilusti hakkama, kuid suurt ajakaotust tuli neil üritustel peamiselt takistustel kus tuli pisutki ronimisega tegeleda. Ehk üheselt mõistetavalt jääb jõust puudu kogu ülakehas. Oleks käteski natuke rohkem jõudu jaksaksin siis ka ahviredeli lõpuni läbida.

Foto: Gerda

Foto: Gerda

Sellest kõigest tulenevalt aasta esimese kuu olen suuremalt jaolt treeninud kodus nelja seina vahel. Lisaks tuli juurde ka ligikaudu 70km nii jooksmist kui käimist. Ning esimakordselt kogusin mõned kilomeetrid ka sõudeergomeetril.

Alfa Race 2015

Alfa Race 2015

Seda tegin siis Sisetriatloni võistlus sarja esimesel etapil Alfa Race 2015 võistlusel. Oma vanuseklassis sattusin kohe esimese sõiduga finaali, kus 1000 meetrit läbisin 4 minuti ja 6,1 sekundiga. Võitjale kaotasin ligemale 300 meetriga ehk peaaegu 1,5 minutiga. Võistlusele registreerunud 11 osaleja hulgas lõpetasin 10 kohaga, seda sel põhjusel, et üks osaleja ei tulnud starti kohale…

Peamiselt on minu igapäevastesse süvalihaste treeningutesse mahtunud istulitõusud, käärid, kätekõverdused, kükid, lõuatõmbed ja plangud. Lõuatõmmete jaoks erilis vahendeid pole. Kasutan selleks magamistoa otsas asuva kamorka (riiete ja muude tarvilike asjade hoiupaik) uksepiita. Alustan ikka sellest, et haaran korralikult kinni ja siis tõmban end üles. Vahel hoian seal üleval end pea minuti, seejärel lasen end aeglaselt alla ja tõmban üles tagasi. Kõiki harjutusi teen 5-10ste kordustega kümne kaupa, vastavalt sellele palju mul jaksu parajasti on.

Plangulistest harjutustest on aga parimaks koormuse kogujaks kõhu- ja kätelihastele “plangul kõnd”.

Nii seda kui teisi neid harjutusi näed järgnevast klipist, mis võtab kokku suuremalt jaolt kõik minu jaanuari treening viisid. Videos leidvuva muusika kohta saab öelda nõnda, et ametlikus muusikavideos  osalesin suvel ka ise. Minu tunneb ära ta alates 2:42 eekraanile ilmuvate käte järgi. Nimelt oli mul kätes üks suuremat sorti automaat M16.

Minu mängukann

Minu mängukann

20140611_173245(0) 20140611_173254

dJ Smash

dJ Smash

dJ Smash

dJ Smash

PS!

Sisetriatloni sarja kuuluvad:

1. Sõudeergomeetri võistlus 24. jaanuar

2. Wattbike võistlus 1. veebruar

3. Olümpia hotelli trepijooks 2. märts

Takistusjooksud

2014 Kõva Mehe Jooksu takistus

2014 Kõva Mehe Jooksu takistus

Kõik sai alguse sellest, kui panin end kirja Eestis toimuvale takistusjooksuvõistlusele Kõva Mehe Jooks. Ja natuke aega hiljem jagas Marika üht linki Soomes toimuva analoogse võistluse Tough Viking Finland kohta, mis on oma olemuselt kordades raskem. Tough Viking on oma olemuselt võistlussari Põhjamaa riikides, kus etapid toimuvad lisaks Helsinkile ka Göteborgis ja kahel korral Stockholmi eri piirkondades.

Tough Viking

Tough Vikingi võistlus, kus viimasel takistusel tuleb joosta rippuva juhtmete alt ja külje peal kastavad võistlejaid veekahurid. Korraldajad lubavad 10.000 voldilist surakat.

Sellest ajast peale olen lugenud ja vaadanud palju erinevate takistusjooksu võistluste kohta üle maailma. Ja mida rohkem neid asju vaatan, seda rohkem tahan neil ka osaleda. Nõnda olen otsustanud, et järgmine aasta vahetan nii mõnegi võistluse erinevate takistuste ületamise vastu välja. Seda enam, et Kõva Mehe Jooksu läbimine oli selle kõige eelsoojenduseks.

Viking Race

Põhjamaine Norra pakub Oslos Viikingi Laeva Muuseumi lähistel takistusjooksuvõistlust nimega Viking Race. Siin ootab osalisi ees kahel päeval kaks erinevat rada, üks 5 ja teine 10 kilomeetri pikkuse distantsiga. Vaatamist ja läbi elamist nii rajal, kui selle kõrval.

Strong Viking

Omad viikingid on veel Hollandis, kus toimub Strong Vikingi nimeline taksitsusjooksuvõistlus. Üritused leiavad aset Hollandi idaosas, Saksamaa piiri äärses linnas Nijmegen ja pealinnas Amsterdamis. Viikingitele tehakse seal eraldi võistlusi mudastes, mägistel, vesistel, värvilistel radadel. Nendele lisaks ka kohtumised vennaskondade, raudsete viikingite. Neid kõiki läbides võid kuuluda viikingite leegionisse. Kusjuures Raudse Viikingi jooksul tuleb distantsina läbida tervelt maraton ja siis veel selle aja sees 100 erinevat takistust. See tõotab olla vägev ettevõtmine. 🙂

Legion Run

Viikingite kõrval euroopas tegutsevad leegionärid koos Legion Run jooksuga. Leegionäride ridades saab võistelda Küprosel, Bulgaarias, Ungaris, Indias ja kahel korral Kreekas.

Tough Mudder

Üks tuntumaid ja kasvavamaid takistusjooksusarju maailmas Tough Mudder, kus aastaks 2012 toimusid võistlused juba enam kui 20s erinevas riigis. Mudaseid radu vallutatakse nii Texases, Melbournis, Londonis, Montrealis, Tokyos, Dublinis, Hamburgis kui ka paljudes teistes linnades ja riikides. Omapäraste takistuste hulgas on siin piraadi seiklustest tuttav plangul kõnd, kus tuleb vähemalt viiemeetri kõrguselt platvormilt vette või siis mudasesse vette hüpata. Hüpata tuleb ka vees olevatel takistustel. Nii nimetatkse saarelt-saarele hüppamist, ehk väikselt ruutmeetriselt veele asetatud euroalust meenutavale plaadile. Neid plaadikesi või õhkmadratseid on reas mitmeid.

Spartan Race

Oma olemuselt, kuulub üheks keerukamaks, raskemaks ja kõige atraktiivsemaks ja populaarsust koguvamaks võistlussarjaks sparta sõdalastele mõeldud Spartan Race. Siin on võimalik läbida kolme eri kategooriasse kuuluvat rada. Sprint 5km – 15 takistusega, Super 13km- 20 takistusega ja Beast 20km- 25 takistusega. See on võistlussari, kus tuleb lisaks erinevate asjade ületamisel läbida rada liivakotte tassides, palke vedades, gladiaatoritega võideldes ja oda visates vastu märki. Juhul kui mõne takistuse ületamine osutub sulle keerliseks või sa ei soorita seda perfektselt, siis tuleb sooritada kolmkümmend burbeest ehk eestikeeli kosmonauti. Se on püsti seistes üles hüppega kätekõverdus. Ja neid tuleb teha iga takistuse juures, mis teekonnal jääb raskeks. Lisaks neile kolmele võistlusele on veel raskemad võistlused nagu Ultra Beast, kus läbida tuleb poolmaraton, Hurricane Heat, Hurricane Heat 12 tunnis jooks ja Death Race ehk 24 tunni jooks.

Spartan Race sarja üritused toimuvad USAs, Kanadas, Lõuna-Koreas, Austraalias ja Euroopas.

Strong Race

Kõigele eelpool mainitule toiub Baltikumis veel teinegi takistusjooks Strong Race. Sedakorda siis Lätis, Riia vasaku külje all Jürmalast pisut edasi Tukumsi nimelise maakonnas. 8km pikkuse distantsi jooksul tuleb ületada ühtekokku 33 erinevat inimese loodud ja looduses eksisteerivat takistust.

Kõva Mehe Jooksul osalemisel nägin, et mul jääb üldiselt füüsilisest jõust nii mõnegi takistuse ületamisel pisut vajaka. Aga just tänu Spartan Race näoraamatu komuunis jagatavatele treeningprogrammidele olen juba viimased kaks kuud teinud lisaks jooksutreeningutele ka kerelihastele mõeldud harjutusi. Nende hulgas istulitõusud, plangud, kätekõverdused jne. Sammuti näeb toa nurgas seisev hantel järjest vähem tolmu. Ja kes külas on käinud, se teab, et meil on kodus külmkapi küljele magnetiga asetatud mõned kerelihaste harjutamise juhendid.  🙂

Põnevat lugemist leiab veel lisaks Spartan Race lehele ka Obstacle Racing Media, Mud Run Guide ja Mud and Adventure lehtedelt. Ja väärt nõu saab ka Obstacle Dominatori podcastist kuulata. Nimetatud podcasti veavad kaks tuntud takistusjooksjat Ben Greenfield ja Hunter McIntyre.

Nõnda olen ka otsustanud, et suure tõenäosusega jääb Linnadejooksu sarja läbimine sel aastal viimaseks korraks. Rapla Suurjooksu kehv kvaliteet viib selle sarja oma punktiskaalal pisut alla võrreldes eelmise kahe aastaga. Ja lisaks hooaja lõpus, kui kõik etapid läbitud, siis 100€ väärtuses Mizuno jooksujalanõudes valin just takistusjooksudeks sobilikud trailrun mudeli, et oleks edaspidi kergem radu ületada. Vahest oleks paslik hoopis soetada just takistusjooksudest inspireeritud ja selleks mõeldud Reeboki sussid.

Isiklikult kaalun kõiki neid sarju järgnevatel aastatel läbi teha. Millises järjekorras, seda näitab aeg. Igal juhul nii saaks ka kallis kihlatu Gerda rohkem reisida. Esimese võistluse võiks endale plaani võtta juba käesoleval aastal Tough Viking Finland jooksuga 6. septembril, mil ühtki teist spordisündmust minu plaanides pole. Jah järgmisel päeval on küll Linnadejooksu sarja etapp Pärnus, 2 Silla jooksu ja 9 kilomeetriga. Aga kui juba olen selle mõttesse võtnud, siis võiks ju ära ka proovida. Lisaks ära proovida kui viimaseks takistusjooksuks vallalisena ja siis jääks veel üks maraton läbida nädal hiljem, enne kui sõrmuse sõrme saan.. 🙂

Soome sõiduks mul pileteid leidub, kuid nüüd tuleks veel se kirves osavõtu tasu kuskilt leida. Mine tea ehk on väärt sõpru, kes valmis pisutki toetama ja seda poismehe iga natuke seiklusrikkamalt aitab mööda saata. 🙂

Treeningute ja võistluste vaheline motivatsiooniallikas..

Nagu näha viimase kolme võistluse tulemusest, siis olen teinud märgatava arengu kiiruses. Paraku puudub ülevaade selle kohta mida teeb mul süda sel ajal ja ei näe palju võiksin veel pingutada nende edukate tulemuste kasvamise nimel. Sammuti puudub täielik ülevaade treeningu tegemisest ja nende pikkustest. Võistlustel on ette teada kui pikk distants läbida tuleb aga iseseisvalt trenni tehes, se täpselt puudub. Viimasel ajal ikka see pärast, et telefoni GPS signaal katkeb keset sportliku ettevõtmist.

Siin tekkis väike mõte, mõte mida kasutavad paljud inimesed, kui ei suuda mingit eesmärki oma elus täita. Ehk on selle blogi lugejate, sõprade ja teiste tuttavate hulgas neid lahkeid inimesi, kes valmis toetama mind pulsikella ostmisel. Endal on ostmisega kahjuks kitsas käes kuna kuu algul jäin koondamise tõttu ilma oma senisest töökohast uudisteagentuuris BNS. Lisaks on sügisel ees ootamas mind ja mu kallist kihlatu Gerdat pulmad ja üleliigset raha lihtsalt pole selle tarbeks kohe kuskilt võtta.

Polari pulsivöö koos Nike+ GPS Sportwatchi ja Pacebandi ajatabeliga

Polari pulsivöö koos Nike+ GPS Sportwatchi ja Pacebandi ajatabeliga..ehk viimane pilt töökorras kellast

Kell mis mul oli enne, on se sama Nike+ GPS Sportwatch, mida soovin ka esimese valikuna tulevikus kasutada. Valikuid pulsikelladest, millesse on integreeritud GPS on palju ja hinnad on seinast seina. Nike’i kell on neist oma kvaliteedilt koos hinnaga üks odavamaid, mis saadaval. Lisaks on mul juba varasemalt selle kella tarbeks pulsivöö juba ostetud, mida eraldi juurde ostma ei pea. Mõne teise tootja kallima kella kohta seda aga alati kaasas ei ole.

Nike+ Sportwatch GPS ja tema erinevad omadused

Nike+ Sportwatch GPS ja tema erinevad omadused

Avaldan siin oma isikliku pangakonto numbri neile, kes valmis mind abistama natukesegagi. Selgituse lahtrisse kirjutada “Pulsikell”. Kõik, mis üle jääb kellaks vajaminevast summast, läheb pulmadeks. Ja kui summa koos annan sellest ka siin teada.

Nimi: Heiki Rebane

IBAN: EE231010022403311005

Olen avatud ka sponsorlus ettepanekutele ja valmis lisama toetajate lehele ning hiljem vajaduse korral trükkima ka nime või logo oma võistlussärgile. Selle jaoks võib pöörduda minu poole meilitsi: runplus.jooks@gmail.com

Tänud kõikidele abistajatele, kohtumiseni jooksu rajal või selle ääres. Ja ehk saangi samas tempos edasi treenides ja aegu purustades peagi Rio OMi valikus näha. 🙂

Pool Linnadejooksu sarjast

Eesti Linnadejooksu sari jõudis poolele distantsile oma jooksude arvuga. Tartu, Rapla ja Narva on nüüd tehtud, kuid Pärnu, Tallinn ja Paide-Türi on veel ees ootamas. Narva Energiajooks oma 21,1km pikkuse distantsiga kuulub sarjas kuldraja arvestuse valikusse.

Istesse tõusud

Istesse tõusud

Selleks distantsiks ettevalmistumine on läinud ligadi-logadi üle käbide ja kändude ehk teisisõnu trenni viimastel nädalatel pole teha jõudnud. Ainsateks pingutusteks on jäänud need nädalalõpudel toimuvad võistlused ja ei enamat. Aga kui tegelikult ikka täitsa aus olla, siis jooksmisi jah ei ole teinud, kuid end liigutanud olen küll. Juba 17 päeva olen järjest teinud igapäev 30 kõhulihast. Ja nii on minna veel 13. Ehk teisisõnu osalen Sparta jooksusarja 30ne päeva treeninguprogrammis, kus igal päeval tuleb 30 kõhulihast teha. Ettenähtud kavas tuleb neid teha istuli tõustes, seega inglisekeeli “sit ups”.

Eelmises postituse järel, mille avaldasin ligi 10 tundi enne Narva jooksu starti. Selle järele jäänud aja sees jõudsin poole silmaga ära vaadata Brasiilias toimuva jalgpalli maailmameistrivõistluste kohtumise Inglismaa ja Itaalia vahel ainult esimese poolaja, sest peale seda asusin und nautima mõne tunni jagu. Und nautisin 4-5 tundi, sest äratus oli seatud mul kella 5ks hommikul. Nii jõudsin üles soojendada ahjus eilse pasta, võistlusdress selga tõmmata ja SiS energiajook valmis segada. Söömise ja ettevalmistuse ajal jälgisin teleri vahendusel Elevandiluuranniku 2:1 võidumängu teist poolaega Jaapani üle.

Nii kummaline kui se ka poleks, siis und mul polnud ja seda ei tulnud mul ka siis, kui 7:15 hommikul hakkasin Tallinna bussijaamast LuxExpressiga Narva suunas sõitma. Nõnda vaatasin bussisõidu ajal ekraani pealt filmi “Kääbik” või “Hobbit”, kuidas kellegil parem seda nimetada.

Narva jõudsin täpselt 10:30 ja bussilt astudes suundusin otsejoones stardinumbri järgi. Ma ei tea kuidas või miks, aga arvasin vähemalt viimased kaks nädalat, et stardiaeg on täpselt kell 12:00. Paraku juhtus aga nii, et kui kell oli 10:55, siis kuulsin kõlarite vahendusel, et 5 minuti pärast on poolmaratoonarite teele saatmine. Nõndaks jäi mul igasugune suurem ettevalmistus soojenduse näol tegemata.

Pagasi koos riietega jätsin Jooksupartneri telki, kust endaga teele kaasa haarasin telefonikoti käele kinnitamiseks, juhtmevabad kõrvaklapid, SiS joogipudeli koos valmis segatud energiajoogiga ning vöö selle kandmiseks koos 4x energiageeliga. See peale seadsin sammud sörkides kohe stardikoridori suunas. Enda numbrile vastavat väravat ma otsima ei hakanud, vaid jäin kohe viimase 10-20ne jooksja hulka ja sättisin paika telefonis olevad rakendused Endomondo ja Nike plussi. Mõlemad läksid tööle ligi paarkümmend sekundit enne starti. Seejärel hakkasin pingutama vööle paigaldatud joogipudel hoidjad, mille(de)ga on mul alati probleeme olnud.

Peale stardipauku võtsin alul sisse küll rahuliku tempo, kus tuli jooksmise ajal vööd endiselt kohendada. Aga juba peale 500 meetri läbimist sai sisse võetud juba tempo, millega läbisin eelmised kaks jooksuvõistlust. Vahepeal sibasin mööda SEB Tallinna Maratoni projektis osalevast Triinust, Annikast ja Gerlyst, seda kas ka Jaanast, ei tea. Ei märganud teda päev varem stardiprotokollis ega ka jooksurajal. Finishisse ta siiski jõudis. 🙂

Nii umbes kümme meetrit enne või pärast esimese kilomeetri läbimist kukkus vööst välja SiS joogipudel koos selles olnud joogiga ja nii õnnetult, et täpselt korgi peale. Korgi see osa, kus jooki sisse manustatakse oli pea, et olematu ehk suunaga pudeli sissepoole. Üritasin seda küll kätte saada, kuid tulutult ja nii heitsin selle tee serva, sest juua sellest näis võimatu olevat. Sellist laia korki ju maha keerama ei hakka jooksu ajal.

Arvestasin sellega, et kaasas mul 2x Go energia- ja 2x Go kofeiinigeeli, mida tarbida iga 5km tagant, teadmata kus asuvad teeninduspunktid, et pisutki vedeliku tarbida. Esimene punkt neist osutus nii umbkaudu 6-6,5km peale ja tuleb tunnistada, et õnnestus väga hästi haarata ka teeninduspunktis olnud abilise käte vahelt joogitops kas vee või spordijoogiga haarata. Jõin rahulikult hoides seda tempot, millega jooksin. Teadlikult tempot ei langetanud nii nagu seda juhtus Raplas, vaid lippasin edasi. Nii mõnegi teeninduspunkti järel võis näha, et kõige kaugem joogitops raja servas kuulus mulle. Mitte et ma sellega mingile medalile pretendeeriks aga lihtsalt kuidagi kujunes nii välja, et jõin topsist väikeste sõõmudega ja nii jäi seda jooki tiba kauemaks topsi. Ning soov pooltäis topsi minema visata mul ka ei olnud.

Telefonis töödanud rakendused pidasid vastu pisut alla poole distantsi ehk kümnenda kilomeetrini. GPS signaal lihtsalt kadus ära, seda juhtus ka paaril korral linnas sees esimese ja teise kilomeetri vahel. Senimaani püsisin tempos jooksuga läbides kilomeetreid ajaga 4:58-4:59.

Umbes täpselt kaheksanda ja üheksanda kilomeetri vahel jooksis mulle vastu maratoni projektis osalev Moonika, kellele plaksutasin kiire jooksu eest nii nagu ka projektis teistele osalenutele ja liidritele rajal. Ning sel hetkel kui olin läbinud 11km punkti helistas mulle mu kallis kihlatu, Gerda. Kes uuris kas hakkan juba startima, kuna oli mu käest kuulnud korduvalt, et stardiaeg on kell 12. Oli aga suur üllatus ka talle, kui kuulis, et juba jooksen ja üle poole distantsist läbinud ja ilmselt lõpetan varem, kui olime arvestanud.

Aja kohta edaspidi rajal mul puudus täpsem ülevaade. Nii palju sain teada, et kaasa võetud silikoonist käepaela ajagraafikuga 1:50, olen graafikus ja pisut ka sellest ees. Teisel käel olevalt Nike Fuelbandi pealt sain ainult kellaaega näha ja selle järgi oletada, et finishisse jõudmise aeg oli kuskil ühe tunni ja neljakümnekuue minuti kanti.

Hiljem selgus, et se aeg oli 1:46:51. Seega, kui ennustasin eelmise kahe jooksu pealt, et aeg tuleb 1:30-1:45 kanti, siis läks üsna täpselt. Arvestame seda, et minu arvutus põhines tegelikult ainult 20ne kilomeetri, mitte 21,1-e kilomeetriga.

Vaheajad iga 5km tagant (positsioon):

25:53 (451) 5km

50:01 (444) 10km

1:15:43 (425) 15km

1:41:06 (387) 20km

1:46:51 (404) 21,1km

 

Seda ligi 12 minutilise senise poolmaratoni rekordi aja parandamist kommenteeris kõikse paremini Valdo Jahilo, kelle sõnul võiksin selliste ajaparanduse hüpetega edaspidi olla varsti Rio OMi kandidaat nr 1.

Tahan joosta aga ei saa…

Fartleki treening Roman Fosti juhendamisel (kõige ees)

Fartleki treening Roman Fosti juhendamisel (kõige ees)

Adidase kella testimine koos ligi kolme ja pooletunnise treeninguga tekitas pingeid jalgades 13. aprillil, kui jooksin koos Rabajooksuga ühtekokku 30km. Sel vihmasel päeval sain küll talla alla mõne suure verevalumis oleva villi. Ja siis läks paar päeva mööda, kui käisin Roman Fosti juhendatud fartleki treeningut jäädvustamas Marathon100.com portaali loodud projektile “Eesmärgiks SEB Tallinna maraton”. Üllatus ootas mind ees sellega, et pidin 10km pikkuse distantsi kaasa jooksma koos oma fototehnikaga, seljas ja jalas minu igapäevane tööriietus ehk teksad, särk, nahktagi ja vahekihis jaheda ilma tõttu ka pusa. Lampjalgsuse tõttu kannan mugavaid Nike Free susse igapäevaselt ja reeglina ma nendes üle 5km ei jookse. Sel korral tuli teha erand. Kuna mul tuli ka pilti osalejatest teha, siis nii mõnedki pikad kurvid jooksin sirgeks, et osalejaid üksjagu maad eemal oodata. Või mäed, kus Roman ütles, et võtame aeglaselt – läksin mina lennates läbi. Trenn oli täiesti tore ja asjalik ja suutsin kogu maa siiski grupis püsida. Lõpus sain ka nalja tehtud, et mis saaks siis, kui kõik fotograafid hakkaksid sellisel tasemel treenima koos oma tehnikaga. Kui ühel päeval toimub jooksuvõistlus, rajal maailma tipud keda kõik teavad ja jälgivad, raja kõrval aga fotograafid neid püüdmas ja kõige trooniks need fotograafid jooksevad kogu distantsi sportlastega kaasas ja on ka finishis enne oodatud kangelast.

Foto: Jaana Koppel

Edaspidi sellistel koormustel lõpetan treenimise, sest kodus selgu tõsi. Plaasterdatud vill oli purunenud ja järgmisel päeval valutas lisaks veel ka kogu ülejäänud jalalaba. Valu püsis veel ka sellele järgneva päeva ja siis hakkasin uurima – selgus, et jalg suisa paistes… krt. kohe määrisin esimesel võimalusel külmageeliga end sisse ja hoidsin paaril korral päevas külmakotti talla all. Mõne päevase külma raviga sain jala korda, villgi oli kadunud, kuid se uus nahk veel sügeleb.

20140426_125912

Ja siis kui tundsin, et juba võiks taas ilusa ilmaga end jooksma viia, lõi valu talla all taas üles 9km distantsi jooksul nii kuskil 4-5km piires. Enam ei olnud pääsu, koju tagasi tuli ju ka kuidagi jõuda. Asfaltile jõudes võtsin metsateelt lahkudes tempo alla ja murule astudes jälle kiirendasin, et saaks se jooks ometi kord õhtale. Nüüd alustasin ravi kohe peale pesus käimist. Alguses külmageeliga ja seejärel kohe ka külmakotiga järgi. Hommikul netis ringi guugeldades selgus, et minu sümptomitele vastab täielikult haigus või nähtus nimega “kukekannus” ehk plantar fascia. Nüüd hoian ja ravin jalga nii kuis vähegi saab. Koju minnes panen ka kinesioteibi peale vastavalt juhendile, mis selle haigusnähu korral kõige paremini aitab. Loodetavasti on minu esimeseks Viljandi järvejooksuks kõik korras 1. mail. Aga kui ei, siis jätan selle asja katki, et jalg saaks 18. mail toimuvaks Haapsalu maratoniks korda.

Foto: Peeter Langovits/2013

Foto: Peeter Langovits/Postimees

Nii kahju on neid päikselisi päevi raisku lasta. Eks pean minema äkki basseini jooksma, kus koormust tallale ja kandluule praktiliselt pole või tegema trenni chopper-jalgratta seljas.

Kurva lõpuga pulsikellale asendust otsides

Rooma maraton on ammu edukalt läbi, kuid selle kohast postitust minu poolt pole siia endiselt veel laekunud. Ei juhtu seda ka nüüd, vaid ootan kuniks ajakiri poeletile jõuab, et siis kirja panna see, mis jäi artiklist välja.

Pühapäevaselt märgtreening koos väikese kevadekuulutajaga :)

Pühapäevane märgtreening koos väikese kevadekuulutajaga 🙂

Üks mis ajakirjast ilmselt välja jääb on lugu mind hästi teeninud Nike+ GPS SportWatch pulsikellast. Nimelt ligi kuu enne Rooma reisi käis kell rihma pideva kulumise tõttu vahetuses. Tänaseks on teada, et se vahetus ei toimund kõige valutumalt. Nimelt, kui seni oli kell veekindel ja kannatas ujumist kuni 50m sügaval, siis nüüd andis oma hinge maratonirajal vihmale. Selle tõestuseks olid niiskuse ja udu jäljed klaasi all, peale jooksu. Nii palju oli kellast siiski kasu, et enamus teekonnast pidas ilusti vastu ja hoidis mind rekordi graafikus. Nii umbes 30km juures sain kella vaadates aru, et mul ligi veerandtunnine aja varu. Paraku juhtus aga nii, et distantsi viimases tunnelis 2,5km enne lõppu viskas kell pildi taskusse. Peale seda võtsin sammud edasi pisut kergemalt et pulsiga ka üle ei pingutaks. Nõnda langes tempo märgatavalt. Lõpp hea – kõik hea, nähes finishis kellal tiksumas aega 4 tundi ja 27 minutit, olin õnnelik saavutatu üle. Soov oli joosta maraton alla 4 tunni ja 30 minuti, mis sai ilusti täidetud. Lõpuprotokolli läks aeg 4:27:19 ehk täpselt veerand-tundi. Selles hädas pöördusin Adidase esinduse ja iSport kaupluse ühe juhi ehk klassivenna Indreku poole sooviga Adidase poolt hiljaaegu välja tulnud jooksukella SmartRun proovida. Kell ise tuleb müügile alles maikuus ja hinnaks sellel ligi 400€ eurot. Lisaks minu nädalasele testimisele, testivad ja kasutavad seda hetkel ka meie esimaratoonarid Roman Fosti (pildil) ja kolmikõed Luiged.

Roman Fosti Selver Linnajooksude pressikonverentsil

Roman Fosti Selver Linnajooksude pressikonverentsil

Adidas SmartRun Roman Fosti käel

Adidas SmartRun Roman Fosti käel

Kella tutvustus oli paljulubav: pulsimõõtmine otse randmelt ehk ära on kaotatud rindkere ümber käiv rihm; puutetundlik ekraan; üks nupp, millega saab lihtsalt ja kerge vaevaga kella sisse või välja lülitada, sammuti ka ringiaegu; netis saab koostada ja valida omale sobiv treeningplaan, mille saab kella laadida ja seejärel häälkäsklusi kuuldes järgida juhiseid; sisse on ehitatud 3GB vabamälu muusika jaoks; siise on ehitatud modem wifi võrgu kasutamiseks, et alla laadida treeningplaanid ja tulemused pärast nende sooritust üles laadida; sammuti on sisse ehitatud Bluetooth tugi, et kuulata treeningu ajal muusikat või treeningu juhiseid; mööda ei pääse ka GPS toest, mis mõõdab nii distantsi pikkust, kilomeetrite aegu ja ka samme. Küsisin igaks juhuks kellaga koos ka jalanõu külge kinnitatavat kiipi, nagu Nike+ toodete puhul tuleb kaasa ja saab jalanõu talla sisse asetada, et samme ja läbitavat distantsi täpsemalt jälgida. Paraku se eksemplar, mille sain oli mõeldud iPhone’ga ühendamiseks ja kellaga seda siduda ei õnnestu. Kella jaoks sobiv mudel peab olema Bluetooth toega.

SmartRun ja mycell komplektid

SmartRun ja mycell komplektid

Enda kätte sain täiesti uue mudeli, akugi oli kellal veel tühi. Karbist leidsin lühikese USB minijuhtme, mis sobib ideaalselt ka minu Android toega Samsungi S3 telefoni ja sinihamba toel töötava Jabra Sport kõrvaklappidega. Sammuti oli kaasas ka adapter, mille ühendatakse USB juhtme abil kella külge. Arvutiga ühendades laadis kellaaku umbes kahe tunniga täis, sama ühenduse kaudu sai ka mp3 failid ära laetud. Karbist jätsin välja võtmata kasutusjuhendid, sest need olin juba varasemalt oma arvutisse internetist soetanud.

Mini USB ja laadimisadapter

Mini USB ja laadimisadapter

Ühesõnaga enne kui kella kasutama hakata, tuleks Adidase micoach lehel end kasutajaks registreerida ja seejärel kella tööle pannes tuleb sisestada sama kasutajanimi ja parool. Seejärel saab hakata valima omale sobivat treeningplaani vastavalt oma eesmärkidele. Siin meeldis mulle see, et kui valisin omale ka ÜKE kava, siis kõiki harjutusi näidati mulle kella ekraanilt. Ära oli toodud ka korduste arv.

ÜKE ehk üld kehaline ettevalmistus

ÜKE ehk üld kehaline ettevalmistus

Maratoni jaoks valisin omale programmi lähtudes eelseisvat kalendrit, kus järgmine võistlus on mu kalli isa sünnipäeval ehk 18. mail. Ära määrasin ka päevad, mil võiksin treeningutega tegeleda ja seejärel programm ise määras, et pikemad otsad peaksid jääma pühapäevastele päevadele, kuna maraton ka siis toimub. Kuna nädala esimestel päevadel tegelesin rohkem kõndimise ja vabatreeningu jooksmistega, kus puudus juhendamine, siis piirdusin peamiselt ainult pulsi jälgimisega. Oli ju teisipäeval Jooksupartneriga üks ÜKE treening Nõmme metsas ja nõnda sai kellaga pikad treeningud just nädalalõpus tehtud. Need treeningud olid peamiselt üles ehitatud puhtalt pulsi jälgimisele. Laupäeval tuli kokku joosta 45minutit ja pühapäeval 3 tundi ja 20 minutit, milles mõlema jooksu esimesed 10 ja viimased 10 minutit tuli joosta sinises pulsitsoonis ehk 130-140 lööki minutis, ülejäänud teekond oli ette nähtud aga 141-160 lööki minutis. Kõrvaklappidest ütles üks naishääl kas tuleb tempot tõsta või seda langetada, sammuti ütles ta iga läbitud kilomeetri tagant, mis on hetke tempo, palju aega on kulunud, põletatud kaloreid ja mis on keskmine pulss hetkel. Kellal on ka märkimisväärne kogus negatiivseid omadusi, mis panevad tõsiselt mõtlema mida ja kui palju selle kellaga kasutada. Neist esimene annab tunda kohe, kui kell randmele panna. Nimelt on kella rihm kummist ja hästi sooniv. Kella aga õrnemalt randmele panna ei saa, sest muidu ei mõõda ta pulssi.

Roheline valgus annab märku pulsianduri töötamisest.

Roheline valgus annab märku pulsianduri töötamisest.

Teisena tuleb kella kasutada parema käe peal, seda siis, kui seod kella sinihamba toel töötava kõrvaklappidega, et treeningu ajal kuulata kas muusikat või juhiseid. Võibolla mõne teise kõrvaklapiga, kus juhtmevabadus ei ole sisse ehitatud parema kõrva jaoks, töötab paremini se ühendus. Aga nõnda ka paremal käel kella kandmine on väga harjumatu ja lisaks se kuulde ühendus pole ka kõige parem. Katkendlikud pausid tulevad ka siin sisse. Üheks suurimaks miinuseks on aga pikkade treeningute tegemine, eriti kui seda tahta teha juhendamistega koos. Nimelt ei pea kella aku päris nelja tundi vastu, ka siis, kui oled selle öösel täis laadinud. Jõudsin kodunt 5km joosta muusikat kuulates, kui nägin ekraanilt et akut alla poole järgi. Sedasi oli selge, et 3 tundi ja 20 minutit se kell vastu ei pea. Lülitasin kõrvaklapid välja ja jätkasin jooksmist. Nüüd sain siis igast pulsi liigsest tõusust või langusest teada vibreerides. Kusjuures selleks hetkeks, kui olin jooksnud juba 3 tundi, siis ütles kell, et akut on järgi pisut alla 15%, et oleks aeg jooksmine katki jätta. Punnisin vastu ja tegin lõpuni. Aga koju jõudes tuli kell ka kohe laadima panna. Sellega sai minu jaoks selgeks, et mina kes ma ei jookse maratoni alla 3e tunni ja tahan teha seda muusikat kuulates, pean leidma endale mõne teise tootja, kus aku peab rohkem vastu ka siis kui piirduda ainult pulsi ja GPS signaali jälgimisega. Siin kohal on hea võrdlus, senine Nike+ kell, millel puudus muusika näit, pidas maratoni päeval 5 tundi ilusti vastu ja jäi akut ülegi. Mis sest, et ajaliselt pikim jooks on olnud 4 tundi ja 49 minutit. Seda aega aga uus Adidas välja ei anna, kui kõiki tema võimalusi korraga kasutada. Vähe sellest Adidase SmartRun ei ole ka veekindel, seda just sel samal põhjusel, et pulsi mõõdetakse sensorite abil otse randmelt. Temaga võib pesta nõusid ja käia kiirelt dushi all, kuid reaalselt ujumas temaga käia ei või. Või siis võib aga seda omal vastutusel ja kaotades ära igasuguse garantii. Lõpetuseks julgen kella soovitada neile, kes ei tegele pikamaajooksuga, kus treeningud venivad mitme tunni pikkuseks. Alles spordiga alustajatele on se aga parim seade, mis hetkel olen näinud. Saad ju otse ekraanilt jälgida, millist harjutust parajasti tegema pead ja kui ühe korraga aru ei saanud, võid videojuhisel lasta end korrata just nii mitu korda, kui vajalikuks pead. Lisaks veel motiveerivad sõnumid treeningute keskel ja siis veel teadmised, kas tõsta või langetada tempot, seda vastavalt sinu pulssi jälgides.

Pilt nagu lubab joosta mõlemaga, kuid reaalselt töötas neist ainult üks.

Pilt nagu lubab joosta mõlemaga, kuid reaalselt töötas neist ainult üks.

Kell on hetkeks võtnud arvuti abil korraks pildi ette ja kasutada sai teda puhtalt kui stopperit. GPS signaali ja pulssi ekraanile ta ei kuvanud. Mina jään aga ootama veel pisut, sest kuuldused räägivad, et Nike peaks oma uue plus toega GPS kella tooma välja selle aasta esimese poole sees ja seda poolt pole enam palju järgi. Eks siis selgub, kas võtta uus kell või tellida juba olnud mudel uues kuues.

Alanud on võistluste hooaeg

Esimesed suuremad võistlused selleks aastaks peetud. Kui veebruaris oli neid ainult üks oma Olümpia hotelli 26 korruselise trepijooksuga, kus aega parandasime Gerdaga mõlemad oma eelmise aasta tulemust täpselt 5 sekundiga. Nii olid meie ajad 2:55 minul ja 5:58 Gerdal.

Nordeconi ärimaja

Nordeconi ärimaja

Kuni märtsi kuise trepijooksuni harjutasin ja harjutan ka edaspidi töö juures. Nimelt on meil BNSi toimetus, kus töötan, kaheteistkümne korruselise tornmaja viimasel korrusel. Ning alates veebruari algusest on meil ligipääs trepikojale selle kogu hiilguses. Ühesõnaga käin igal hommikul tööle minnes 12 korrust ehk ligi 221 trepiastet jala. Väikese vahega, kõiki astmeid ma siiski ei talla, vaid astun üle ühe ja treening nõnda paremini oma reiepealseid lihaseid. Pingeid on seni lisanud korra kaheksandal korrusel süttinud röstes, mis pani kogu maja tuletõrje häire tõttu treppe kasutama. Seda nii alla minnes, kui päris paljusid ka üles minnes.

Teine trepijooksu võistlus toimus nädala päevad tagasi Radissonis, kus varasemalt jooksnud me pole ja aega võrrelda ei osanud. Võrdluseks võib siin võtta täpselt sama kõrge Olümpia, kus sammuti 26 korrust. Keerukust lisas siin aga teadmine, et starti tuleb minna teiselt poolt hoonet. Ehk lühikestes riietes joosta pisut ka õues. Külmakartlike inimestena kasutas enamik inimesi dressipluusi ülakeha katmiseks ja jättis selle enne starti maha sellele hiljem järgi tulemist ootama. Nõnda tegin ka mina, kuid kui esimesed 26 korrust läbi jooksin ja pärast liftiga alla sõitsin, siis unustasin aja ära registreerida ja läksin kohe dressikale järgi. Valdo tegi korraks ka nalja, et tulid teist ringi jooksma.. Mille peale haarasin mina härjal sarvist ja võtsin selle ettepaneku vastu, arvestades asja olu, et tühistasin varem joostud aja ning läbisin järjekordselt 26 korrust, kuid nüüd juba aeglasemalt kui enne. Lõpplikult sain Radissoni trepijooksu ajaks 3:33. Gerda sai aga 6:56 ajaga endale lohutuseks ka medali, millele järgi pidin mina minema, sest siis otsustas ta sõbranna Tähte sobival hetkel sooritatud telefoni kõnega uurida tulemusi.

I Virtuaaljooksu number

I Virtuaaljooksu number

Trepijooksude kõrval pakkus tõsist pinget Marathon100.com lehel välja kuulutatud esimene Eesti virtuaaljooksu võistlus, kus peale registreerimist said osalejad enda valitud distantsi läbida soovitud ajahetkel neile sobival rajal. Kui algselt plaanisin joosta laupäeval 10km, siis selle sai sooritatud selle aasta kiireima tulemusega 53:28.

Virtuaalsed 10km

Virtuaalsed 10km

Tükk aega olin ka üld edetabelis esi-viisikus, kus hetkel olen oma vanusegrupi tulemusi arvestades veel poodiumi viimasel ehk kolmandal kohal. 🙂

Nähes, et nii mõnigi jooksuhuviline oli endale ette võtnud rohkem kui ühe distantsi, siis pühapäeval võtsin ka ise ette kindlama distantsi ja panustasin endast maksimumi anda 5km pikkusel rajal.

Virtuaalsed 5km

Virtuaalsed 5km

Rada oli suuresti sama, mis päev varem, kuid selle vahega, et jooksu alustasin 1,5km hiljem ja lõpu sättisin täpselt nõnda, et viimase kilomeetri jookseksin suuresti allamäge. Nõnda sain ajaks 26:42 ja peab tõdema, et nii suurt pingutust kogu raja ulatuses pole ka sellel distantsil tänavu veel sooritanud.

Suur tänu sulle Janek, et sellise virtuaalse jooksuvõistluse ideega lagedale tulid ja põnevust kogu nädalalõpuks kõikidele jooksusõpradele pakkusid! See oli vahva ja pingutuste rohke elamus. 🙂

Aastavahetus möödus joostes..

Sain eelmine aasta tehtud ühe igati vahva lubaduse, veeta aastavahetus joostes. Plaanis oli poole kaheteistkümnest startida ja pärast poole ühest lõpetada. Enne starti panin end korralikult jooksuriideisse, millele lisasin juurde ühe kollase helkuri vasaku käe peale ja ühe vilkuva Nike helkurpaela paremale käele, nii et vilkuv osa jääb selja taha ja otsmikule panin väikese lambi. Tegemist ju ikkagi omamoodi ööjooksuga, mis oma kella ajalt ja pimeduse astmelt ei vasta ühegi seni toimunud Rakvere Ööjooksuga.

Lambist oli kasu neis paigus, kus rada kehvasti valgustatud ehk Mustamäelt Nõmmel asuvate kergliiklusteede ja Glehni lossini, sealt edasi oli aga täielik kottpimedus ja enda ette ei näinud rohkem, kui 2-3 meetrit. Sellistes tingimustes otsustasin minna tagasi tuldud teed pidi, tehes väikese pausi ka hüppetorni juures, et ilutulestiku korraks vaadata, oma kalli Gerdaga telefoni abil rääkida, kes oma graafiku alusel tööl pidi olema.

2013-2014 aastavahetus

Tagasi kodu suunas joostes tehti Nõmmel silla juures rakettide pauke nii mäe peal, kui selle jalamil. Nii mõnedki mürsud olid asetatud kõnniteele või siis mäe peal olnud lasud suunatud mäest alla. See ehmatas päris korralikult. Aga kuna autode liiklus oli peaaegu, et olematu, siis jooksin mingi aeg sõiduteel.

Tore nii mõelda, kui öelda, et läksin eelmine aasta jooksma, kuid oma 6,6km pikkuselt ringilt koju jõudsin alles uuel aastal. 🙂

Kuna seda distantsi alustasin eelmine aasta, siis kell salvestas selle jooksu ka just eelmisesse aastasse. Seega selle aasta esimene jooks statistiliselt puudub igasugustes süsteemides. Aga ega seegi kohe tegemata jää. On mul ju 79 päeva pärast Rooma maraton jalge all ees ootamas ja treening kilomeetrid vajavad talletumist.

Ilutulestik 2013

Foto tehtud veel 2013 aasta sees, kui saadeti viimasele teekonnale Edelaraudtee rong Tallinnast-Tartusse.

Ilusat ja sportliku uut aastat! 🙂